Ämma seened

Väike kõrvalepõige ühte teise kööki, kus pannakse peale metsaskäiku purki ja saadetakse meile lihtsalt fantastilised kergelt soolatud mustsõstralehtede, tillivarte ja küüslauguga maitsestatud seened.

Siinkohal väike kokkuvõte telefonikõnest seente valmistajaga:

M:" Räägi, kuidas sa neid seeni ikka teed, et nad nii head on."

Ä: "No ma teen nii, et kupatan puhastatud riisikad, igasugused erinevad, kergelt soolases vees, siis nõrutan ja pigistan ka veel kuivemaks. Tükeldan. Laon purki nii, et kõige põhja lähevad mustsõstralehed, küüslaugutükid ja sool. Siis edasi kihiti seened, mustsõstralehed-küüslaugutükid-tillivarred. Veidike soola. Siis jälle seened, peale mustsõstralehed-küüslaugutükid-tillivarred, veidi soola. Ja niimoodi, kuni purk saab täis. Kõige peale las jäävad mustsõstralehed. Nagu hapukurke teeksid, aga vett ei vala peale. Ja iga kihi järel surun seeni hästi kokku, et nad oleksid väga tihedalt purgis-see on tähtis."

M: "A kui palju soola peab panema?"

Ä: "No vähe. Need ei ole soolaseened. Kupatamisvesi oli ka natukese soolaga."

M: "Kas tuleb kohe ära süüa või säilivad?"

Ä: "Paar päeva pärast purkipanemist võid sööma hakata. Kaks kuud vast säilivad ikka külmkapis."

M: "Ma ei saa aru, mis neid siis ikkagi säilitab- sa ju ei kuumuta ega midagi."

Ä: "Sool ja küüslauk."

M: "Kas need on needsamad seened, mida su endise Mustamäe-kodu naaber Boriss tegi?"

Ä: "Päris mitte. Need on mu oma väljamõeldud. Boriss lasi kupatatud seened samade maitseainetega toas ämbris seista ja täitsa hapnema minna, siis pani purki. Mul on sellised värsked, mitte hapendatud".

Edasi läks jutt Borissile ja tema naisele, ilmale, 1. septembrile, suvikõrvitsa hinnale, laste juukselõikamisele (ta on juuksur) ja üldse, kõigele olulisele ja elulisele.

Seened on ülemisel pildil koos minuküpsetatud leivaga (sai seekord vähe liiga kaua ahjus hoitud-koorik liiga tume, aga hea ikkagi!) ja suitsuahvenaga.

Kukeseenepirukas kahe juustuga

Selle postituse juurde polegi mul muud öelda, kui et õhtud ja hommikud on juba jahedamad, lõhn sügisene. Teisipäeval alustavad kaks mu pere liiget astrid näpus ja ärevus pisikeses hinges oma elu esimest kooliaastat. Üks mõnus soe ja rammus pirukas sobib hästi ka kõigi nende, kelle jaoks 1. september polegi enam millegi uue algus, nostalgilist kurbust leevendama.

Selle piruka tegemiseks läheb tarvis:

Põhi

100 g võid

200 g nisujahu

0,25 tl soola

1 muna

Haki külm või ja soolaga segatud jahu pudiks, lisa muna. Sega ühtlane tainas, vormi pall ja pane pooleks tunniks külmkappi. 

Peale seda vooderda 26 cm vormi põhi ja küljed tainaga, torka põhja kahvliga mõned augud. Küpseta pirukapõhi helekollaseks - 200 kraadi juures 15 minutit.

Täidis

3oo g kukeseeni

1 sibul

250 g ricottat

3 muna

2oo ml 10%-list koort

120 g kitsejuustu 

200 g kirsstomateid

soola, pipart

Prae kukeseened sibulaga pannil läbi. Maitsesta soolaga. 

Klopi munad lahti. Sega omavahel ricotta, munad, koor, ja veidi jahtunud seene-sibulasegu. Minu ricotta oli soolane ja ma sellepärast ricotta-muna-koore segusse enam soola ei lisanud. Mageda ricotta kasutamise puhul tuleks segu natukese soolaga maitsestada. Pipart ka. 

Vala segu eelküpsetatud põhjale. Kõige peale lao poolitatud kirsstomatid ja viilutatud või sõrmede vahel väiksemateks tükkideks pudistatud kitsejuust. 

Küpseta 200 kraadi juures pool tundi. Peale hakkisin veidi peterselli ja mõned rukolalehed.

Sõstrad ja besee ehk konformne kook

See kook sai nüüd tehtud peamiselt selle pärast, et tunda end väikese ja tubli osakesena meie väikesest, aga tublist toidublogijate kogukonnast. Pea kõik teevad sel suvel marja-beseekooki. Mina kaaa, mina kaaa!

Olin juba ammu silma heitnud Dagrise blogis olevale mustika-beseekoogile, mis on väga isuäratava välimusega. Nami-namist leidsin beseekattega punasesõstrakoogi retsepti. Miksisin neid omavahel, lisasin omad pisi-muudatused ja valmis selline kook:

Põhi:

100 g võid

2,5 dl nisujahu

1 dl neljaviljahelbeid

2 sl suhkrut

1 munakollane

Täidis:

250 g hapukoort

2 munakollast

1 dl suhkrut

200 g mustsõstra toormoosi

Kate:

3 munavalget

1 dl suhkrut

Näpi külm või, jahu, helbed ja suhkur näppude vahel pudiks. Lisa muna ja sega ühtlaseks taignaks. Vormi pall, pane toidukiles pooleks tunniks külma.

Kata taignaga 26 cm koogivormi põhi ja ääred, torka kahvliga põhja sisse augud ja küpseta 200 kraadi juures 15 min.

Täidise tegemiseks klopi munakollased suhkruga lahti, lisa hapukoor.

Beseekatte jaoks vahusta munavalged suhkruga kõvaks vahuks.

Vala eelküpsetatud põhjale täidis. Täidise peale pane lusikaga enam-vähem ühtlase mustrina mustsõstra toormoos. Kõige peale määri munavalgevaht.

Küpseta 175 kraadi juures 30 minutit.

No tegelikult on tegu ikka ühe ütlemata maitsva koogiga! See massidega kaasamineku jutt alguses on küll tõsi, aga kook ise on väärt iga tema valmistamiseks kulunud ajahetke!

Metsseapraad

Üldiselt on nii, et kui mingit sorti sõraline üldse meie toidulauda külastab, on see metssiga. Ma olen veendunud, et puhta loodusliku toidu söömine, vabalt looduses ringi liikumine ja stressivabalt elatud elu annavad kindlasti liha kvaliteedile positiivse nüansi, "metsa"maitsest rääkimata. 

Tore on see, et vähemalt Tallinnas on metssealiha täitsa ilusti saada ka-vähemalt Viimsi lihapoes ja Peterburi mnt-l asuvas lihapoes on ta küll kogu aeg letis olemas.

Ega metssea küpsetamisel mingi kunsti ju ei ole, maitsed sätib igaüks ise paika. Mulle ei meeldi ülemaitsestatud metssiga, nii on tunne, et sööd rosmariini- või tüümianipõõsast, mitte maitsvat liha. Küpsusastmega pole siinkohal vast mõtet mängida, metslooma liha peab ikka ilusasti läbiküpsenud olema.

Mina tegi seekord nii:

Liha

1,5 kilone tükk metsseapraadi

õli

4 porgandit

3 sibulat

2 dl vett

1 spl uluki-seenefondi 

100 ml punast veini

1 spl jahu

soola

pipart

See liha on küpsetatud malmist ahjupotis.

Kõigepealt lase pliidil sorts õli ahjupoti põhjas kuumaks ja pruunista lihatükk igast küljest.Lisa porgandid (terved või poolikud) ja poolekslõigatud sibulad, vesi, fond, vein, vesi ja lase keema. Tõsta pott pliidilt ahju ja hoia seal 130 kraadi juures 3 tundi. Paksenda leem jahuga kastmeks ja liha ongi peaaegu et omapead valmis saanud!

Köögivili

5 kartulit 

1 väike kollasekooreline suvikõrvits (kollane koor on lihtsalt ilusam, ei muud)

3 porgandit

2-3 spl õli

soola

pipart

Viiluta köögiviljad nii õhukesteks ühesuurusteks viiludeks, kui saad (kasutasin köögikombaini lõikurit). Säti ahjuvormi. Vala peale õli, maitsesta soola ja pipraga. Sega hoolikalt, et kõik köögiviljad saaksid õli-soola-pipraga kokku. 200 kraadi, 30 minutit. Kui kipuvad pealt liiga pruuniks minema, kata fooliumiga.

Maitsev on sõbrad, maitsev!

Puravikutagliatelle

Ma ei hakka siinkohal rääkima oma armastusest seente vastu.Mu pere ja sõbrad teavad, et seeneajal pääseb meil harva lauast ilma seeneseid katsetusi maitsmata. Lisaks kisub mingi tume jõud mind suve lõpus ja sügisel ülepäeviti metsa poole:) Kõrgeima koha pedjestaalil on teeninud puravikud. See lastega kaunitar siin fotol on pärit minu koduaiast kase alt, kus neid kasvas 6-7 tükki.

Puravikega pastarooga teen ma nii kuus paar korda ikka - augustis suure hurraaga rohkem ja kevadepoole vähem, sest seenevarud hakkavad lõppema.

Ma kasutan selle toidu tegemisel alati munaga pastat. Värske munapasta ja koorene kaste koos on vastupandamatud.


Tarvis läheb:

-4 suurt puravikku või vastav kogus väikesi. Kasutada võib ka külmutatud või kuivatatud leotatud puravikke
-50 g võid, sortsuke oliivõli
-2 küüslauguküünt
-1 dl kuiva valget veini
-200 ml 35%-st koort
-2 oksa basiilikut või peotäis siledalehelise peterselli lehti
-soola, pipart
-250 g kuiva tagliatellet v 2 pakki värsket
-parmesani




Tee nii:

• Sulata pannil või, lisa sorts oliivõli ja prae selles 5 min. puravikke
• Lisa purustatud küüslauguküüned ja lisa puravikele, prae veel paar minutit.
• Lisa valge vein, keeda 5 min.
• Keeda vahepeal tagliatelle vastavalt õpetusele, kurna.
• Vala kastmele peale vahukoor ja hauta madalal kuumusel 10 minutit. Lõpus lisa hakitud basiilikulehed või petersell, maitsesta soola ja pipraga. Kui sulle meeldib paksem kaste, võid jahuga vms kastmepaksendajaga paksendada-mina seda vajalikuks ei pea, mulle meeldib, kui tagliatelled "ujuvad" vedelas kastmes
  
• Sega omavahel kuumad tagliatelled ja kaste.
• Riivi peale parmesani

Värske roheline salat, ciabatta ja klaas valget veini tulevad söömaajale ainult kasuks!

Baski kook ja hibisk

Lugesin ajakirja "Köök" ja seal huvitav artikkel Baskimaast. Juures mõned retseptid baski köögist. Mulle jäi silma baski kook (ehk Gateau Basque ehk Pastiza). Põhimõtteliselt on tegu koogiga, kus kahe ümmarguse tainakihi vahel on traditsioonidele vastav täidis. Kook ise on pika ajalooga, esimesed märkmed tema valmistamise kohta pärinevad 17. sajandist. Tundus põnev teha kooki, millele on pühendatud lausa terve muuseum!

Päris värskendav oli vahelduseks süüa marjavaba kooki. Tegelikult isegi võiks seal ka marjad olla, sest baski koogi täidiseid on kolme sorti:

-kirsimoos

-kirsimoos ja keedukreem

-keedukreem

Mina tegin keedukreemiga variandi. Ka nami-namis on baski koogi retsept täitsa olemas. Sealses retseptis on keedukreem koorega, ma tegin piimast. Taina kogus on minu koogil ka väiksem, 26 cm vormile sai täitsa ok.

Tainas:

200 g võid

400 g jahu

200 g suhkrut

2 munakollast

1 muna

1 tl rummi

1 spl riivitud sidrunikoort

noaotsaga soola

Sõelu jahu kaussi, tee keskele süvend ja vala sinna suhkruga klopitud munad. Puista peale külma või tükid, sidrunikoor, sool ja tilguta rumm. Sega käsitsi ühtlane tainas. Vormi sellest pall ja pane tunniks külma.

Keedukreem:

250 ml piima

2 munakollast

60 g suhkrut

2 tl vanillsuhkrut

40 g jahu

1 tl rummi

Klopi munakollased suhkru ja piimaga läbi, vala potti. Sõelu juurde jahu, lisa rumm ja vanillsuhkur. Kuumuta segu pidevalt segades niikaua, kui ta pakseneb. Ära keeda, muna läheb tükki. Paksenemine võtab aega kusagil 5 minutit, selle aja pead leidma ja seisma pliidi kõrval ning segama.


Vooderda 2/3 tainaga lahtikäiva koogivormi põhi ja servad 2-3 cm kõrguselt. Vala põhjale keedukreem. Rulli ülejäänu tainas vähest jahu kasutades ümmarguseks kettaks ja tõsta see koogile kaaneks. Määri kook pealt munakollasega. Küpseta 200 kraadi juures 40 minutit. Söö jahtunult, et kreem jõuaks taheneda.

Ma ikka päris marjadeta ei saanud: tegin omaalgatuslikult ja traditsioonidest kõrvale hiilides nii igaks juhuks koogi kõrvale vanillimaitselise tikrimoosi. Selleks võtsin võrdses koguses punaseid tikreid ja suhkrut, lõikasin vanillikauna pooleks ja keetsin kõike koos 5 minutit. Võtsin vanillikauna välja ja jahutasin moosi marmelaadiks. Sobis ilusti koogi juurde, aga pole üldse kohustuslik komponent.

Ja mis rooshibiski (e. toakaske, Hibiscus rosa-sinensis) puudutab, siis tema otsustas mul õitsema hakata! Esimest korda nende viie aasta jooksul, kui ta minu juures elanud on. Ilus.

Kaks siiga, kaks rooga

Eriti headel päevadel toovad kalurid merest siiga. Tavaliselt ikka sügisepoole, kui juba meri külmem on, aga mõnikord saab suvel ka. 

Kõige parem, lausa superhea on ta graavitult-soolatult (vt graavisiia tegemisest allapoole). Minu jaoks seisneb graavi- ja soolakala erinevus esiteks soola koguses-soolakalale rohkem, teiseks maitsestamises-graavikalal till näiteks, kolmandaks säilivuses-soolakala säilib purgis tunduvalt kauem kui graavikala, mis on aga õrnem ja mõeldud kiirelt manustamiseks. Olen teinud ka siiaäkist, mis sobib eriti kannatamatutele persoonidele.

Siia õrn ja läbikumav liha ongi mu meelest parim toorelt, st kuumtöötlemata-kuuma saades muutub ta kuidagi kuivaks ja selliseks...nätskeks. Eks see ole sellest, et siig on väherasvane lahja kala. Et aga oli kange tahtmine ikkagi ka küpsetatud siiga teha, mõtlesin katsetada Vladislav Korzhetsi ainetel fooliumis küpsetatud siiga kohupiimatäidisega. Ja ei pidanud kahetsema.

Tarvis läheb: 

1 siig, 500-800g, puhastatud, peaga

1 hakitud sibul

200 g kohupiima

2 sl hakitud murulauku

2 sl hakitud tilli

2 kõvaks keedetud ja kahvliga peeneks vajutatud muna

sidrunimahla

soola, pipart

võid

Hõõru siig seest ja väljast soola ja pipraga, piserda teda vähese sidrunimahlaga.

Täidise jaoks sega omavahel kohupiim, munad, maitsetaimed.

Täida kala kõht kohupiimamassiga ja sulge puutikkude abil.

Määri foolium võiga, pane kala fooliumile. Piserda veel sidrunimahlaga ja keera foolium kinni. Pane kala kuumale grillile (või praeahju-200 kraadi) ja küpseta 15-20 minutit.

Kohupiimatäidis andis siiale mõnusat mahlasust ja maitses lisandina uskumatult hästi. Üldse oli see üks mõnus täidis-mul oli suht pisike kala, täidist jäi üle ja seda sai kasutada üliedukalt

leivakatteks.

Ja nüüd ta-ta-ra-ta-ta-ta-taa! üks maailma parimaid ampse:graavisiig omatehtud leival.

Siig tuleb fileerida. Meil teeb seda meespool, talle kohe meeldib. 

Kala maitsestamiseks on tarvis:

meresoola

suhkrut

pipart

tilli

Mul oli 700-grammine siig ja puistasin fileepoolikutele  kummalegi 1 kuhjaga spl jämedat meresoola, 1 tl suhkrut, jahvatatud musta pipart ja tilli:

Siis panin fileed kokku nahaga pooled  väljaspool ja toidukiles külmkappi. Nelja tunni pärast on vaja keerata, et maitsed ka teise fileepoolikusse valguksid. Kaheksa tunni pärast saab süüa. No okei, seitsme :) Enne lõikamist (hästi terava õhukese noaga, nahapinnaga pralleelselt) on hea lahustumata suuremad meresoolatükid kala pinnalt ära pühkida. Parim värske kuuma keedukartuliga või leival.

Vaata ka seda:

Graavilõhe

Üks laps peab vahest ikka hamburgerit saama!

Ja kui emme ei osta ja issi ei osta ja vanaema ega ... üldse mitte keegi ei osta, tuleb kapisisu üle vaadata ja raskelt ohates ise asja kallale asuda!

Pavlova

Ma ostsin endale eile uue köögikombaini. Sellise, mis võib rahulikult silma riivamata ja pidevalt oma olemasolu meelde tuletamata seista pliidi kõrval tegutsemisvalmina. Ta ei võta palju ruumi, teda on lihtne puhastada, ta on meie pere ja külaliste jaoks just sobiva suuruse ja võimsusega. Olles ta koju jõudes ahvikiirusel pakendist vabastanud ja kokku pannud, polnud mul teda imetledes esialgu ühtegi mõtet, mis siis nüüd oma vastse vidinaga peale hakata.

Pavlova! Muidugi! Ma olen neid munavalgeid nuimikseriga vahustanud nii et käsi krampis, 15 minutit järjest. Munavalged terakese soolaga mikserisse, 2 minutit surinat (ja täitsa omaette-ma ei pidanudki midagi harjumuspäraselt hoidma ega toetama), ja voilá!- seal ta oli-lumivalge läikiv kõva vaht! Oi kui rahul ma olin selle vahu, köögikombaini ja iseendaga.

Olles varem pavlovat valmistades maha saanud ühe totaalse ämbri ja hiljuti täiesti kõlbulike mini-pavlovatega, juhindusin nüüd beseepõhja tehes siin olevatest juhtnööridest ja tegin nii:

Tarvis läheb:

4 toasooja munavalget

noaotsaga soola

200 g suhkrut

2 tl maisitärklist

1 tl vanillsuhkrut

1 tl valget veiniäädikat

Kuumuta ahi 160 kraadini. Pane valmis küpsetusplaat küpsetuspaberiga.

Vahusta munavalged pisukese soolaga üsna tugevaks vahuks. Lisa pidevalt vahustades kolmes jaos suhkur. Vahusta, kuni vaht on läikiv ja sile ning ei kuku kausist välja ka seda tagurpidi pöörates. 

Puista vahu peale maisitärklis, vanillsuhkur ja veiniäädikas ja sega ettevaatlikult, ent hoolikalt läbi.

Tõsta munavalgevaht ahjuplaadile ja vormi umbes 20-22 cm diameetriga rõngas, mille ääred on kõrgemad ja keskel siledapõhjaline süvend täidise jaoks.

Tõsta ahjuplaat ahju ja alanda kohe kuumust 110-le kraadile. Küpseta 1,5 tundi. Lülita ahi välja ja lase beseepõhjal praokil ahjuuksega ahjus jahtuda.

Libista ta jahtununa koogialusele. Ettevaatust, väga rabe! 

Kreem:

400 g 5%-list Philadelphia toorjuustu

150 g banaanikohupiimakreemi

4 sl suhkrut

2 sl Limoncello likööri

Vahusta kergelt toasoe toorjuust, suhkur, kohupiimakreem ja Limoncello kokku. Määri beseepõhjale. 

Kaunistuseks:

 (ja magusa tasakaalustamiseks) punaseid sõstraid.

Beseepõhi sai täiuslik-pealt beezhikas ja krõbe-rabe, seest pehme-nätske-vahukommine. Ja toorjuustukreem oli mõnusa kergelt soolakas-hapuka nüansiga ja punased sõstrad sobisid kõige otsa nagu rusikas silmaauku. Ma olin veelgi rohkem rahul pavlova, köögikombaini ja iseendaga.

Nagu tellitult tuli minu juurde mu eluaegne sõber, kes juhtumisi on suur Austraalia fänn (vt pavlova päritolu kohta siit).  Talle ka kook meeldis.

Tikri-mustsõstrapirukas martsipaniga

Mu tütar armastab õudselt igasugu saialisi. Juustukoogid, tarretatud koogid, kohupiimakoogid-neid süüakse kirtsus ninaga, aga kui mängus on pärmitainast saiad, kuklid, pirukad-siis toitutaksegi terve päev ainult nendest! Ma polnud teab mis ajast pärmitainast midagi teinud - viimati saigi vist küpsetatud vastlakukleid . Et otse põõsalt nopitud tikritest on kõigil isu täis soodud, marju aga palju, otsustasin tütre rõõmuks teha pärmitainast piruka tikritega. Et tikrite välimus küpsetamisel minu meelest just kõige isuäratavam pärast ei ole, panin pirukale kaane ka peale. Millegipärast, võib-olla just selle pärast, tundubki mulle õigem öelda selle küpsetise kohta pirukas, mitte kook. Mustsõstraid sai ka värvi, maitse ja lihtsalt nende olemasolu pärast lisatud, aga usun, et ainult tikritega on ka pirukas nämma. Igaljuhul laps oli rahul. Ja mitte ainult tema:)

Kõigepealt valmista pärmitainas. See siin on pisikeste mugandustega Maire Suitsu magusa pärmitaina põhiretsept.

5 dl toasooja piima

50 g pärmi (või 2 pakki kuivpärmi)

1 muna

1,5 tl soola

2 dl suhkrut

14-16 dl nisujahu (täpset kogust ei anta, kuna iga jahu käitub isemoodi ja lõpus tuleb sõtkudes teda lisada tunde järgi)

200 g toasoojas pehmenenud küpsetusmargariini

määrimiseks:

1 toasoe lahtiklopitud muna

Hõõru presspärm vähese piimaga vedelaks ja lisa ülejäänud piim. Kui kasutad kuivpärmi, siis sega see esmalt vähese jahuga ja siis klopi piima hulka. Lisa toasoe muna, sool ja suhkur. Sõelu hulka 7-8 dl nisujahu ja sõtku paar minutit. Lisa edasi sõtkudes ülejäänud jahu. 2 dl jahu jäta esialgu alles. Nüüd lisa tükkidena pehme margariin ja sõtku jälle ühtlaseks. Sõtkumist jätkates lisa vähehaaval nii palju jahu, et tainas oleks elastne, sile ja ei kleepuks enam, vaid lööks käte ja kausi küljest lahti. Selleks läheb üks 5 minutit hoogsat sõtkumist.

Kata tainakauss köögirätiku või toidukilega ja pane sooja kohta kerkima. Umbes tunni pärast on tainas kahekordseks kerkinud. Nüüd kummuta ta jahusele lauale ja sõtku kergelt läbi, et suuremad gaasimullid lõhustuksid. 

Rulli tainas üheks suureks latakaks, nii et ta oleks kaks korda nii suur kui küpsetusplaat. Pane plaadile küpsetuspaber, sellele tõsta tainas nii, et pool jääb plaadile, teine pool üle ääre. Laota tainale

täidis:

u 400 g tikreid ja mustsõstraid

2 dl suhkrut (ma panin 1 dl fariin- ja 1 dl valget suhkrut)

200 g martsipani

Paiguta küpsetusplaadil olevale tainapoolele tikrid ja mustsõstrad, puista üle suhkruga, pane marjade vahele ja peale martsipanitükikesed. Keera teine tainapool kaaneks peale, vajuta servad kinni.

Määri pirukas pealt toasooja lahtiklopitud munaga. Lase pirukal toasoojas kerkida veel 30-45 minutit.

Pista plaat kuuma ahju ja küpseta 200 kraadi juures 30 minutit. Jahtunult raputa peale tuhksuhkrut.

Edit 12.08.09. Plaadisai on hoopis selle asja nimi. Vot.

Marjakeeks

Selle keeksiga on lugu lihtne. Võtsin oma lihtsa keeksi retsepti ja lisasin peoga vaarikaid ja mustikaid. Sai mahlane, mõnus pehme ja suviselt kirju.

Vaja läheb:

175 g võid

200 g suhkrut

4 muna (kollased ja valged eraldada)

pool sidrunit-koor ja mahl

200 g jahu

3-4 dl vaarikaid ja mustikaid

Vahusta pehme või suhkruga. Lisa ükshaaval munakollased. Sega hulka riivitud sidrunikoor ja -mahl, siis jahu.Jäta jahu 2 spl alles ja sega see marjadega-siis ei vaja marjad küpsedes keeksi alumisse ossa hunnikusse, vaid jaotuvad ilusti ühtlaselt. Lisa ka marja-jahusegu. Lõpuks lisa kergelt segades vahustatud munavalged.

Määri keeksivorm võiga, vala taigen vormi. küpseta 200 kraadi juures 45 min. Kontrolli küpsust puutikuga.

Jahtunud keeksile raputa tuhksuhkrut.

Ja ta kasvas siiski!

Ühes varasemas caesari salati teemalises postituses lubasin sel aastal proovida ise rooma salati (Lactuca sativa longfolia) kasvatamist. Õnnestus! Kusjuures tegu polnudki agrotehnilist kõrgharidust nõudva ettevõtmise ega hiina imega - lihtsalt külvasin Seemnemaailma e-poest (ainuke koht, kust seemneid leidsin) ostetud seemned 21. juunil avamaale ja täna, 47 päeva hiljem, tegin neist mahedalt kasvanud krõmpsudest lehtedest esimese salati. Minu arvates ei erine rooma salati kasvatamine küll mingil määral tavalise lehtsalati omast, ka seemnete hinnas polnud mingit olulist vahet. Huvitav, huvitav, millega põhjendatakse siis suhteliselt suurt hinnavahet poes ja turul? Peab turul Uus-Kongo prouat oma küsimustega kiusama minema... 

Niimoodi nad seal peenral mul reas on:

Ma olen väga uhke oma lapsukeste üle, nad on imeilusad.

 

Ja salatilehtedest tegin ma...üllatus-üllatus!...loomulikult caesari! 

Vaarika-mustikakook kondenspiimaga

Viimati tundsin üldse kondenspiima maitset .... no igaljuhul oli see väga ammu. Küpsetistes pole mina seda kunagi varem kasutanud.

Perenaine.ee retseptinimekirjas jäi mulle kevadel silma kondenspiimane rabarbrikook. Tookord jäi see tegemata, aga nüüd tuli jälle meelde.

Tegin koogi pisikeste muudatustega ja kasutasin maja ümber 10 meetri raadiuses (kaugemale ei kuule, kui beebi ärkab:)) leitavaid hooajamarju. Hästi lihtne on teha ja maitseb hea - krõbe muretaignapõhi, hapukad marjad ja magus kreemine kondenspiim- väga mõnus!

Põhi:

175 g võid

3 dl nisujahu

1,5 dl täisterarukkijahu

2 spl suhkrut

1/4 tl soola

2 spl külma vett või 1 muna

Kate:

marjad

purk (400 g, suhkruga) kondenspiima

Haki külm või jahu sisse. Puista sisse suhkur ja sool. Sõtku kätega tainast, enne lõplikku jahu ja või segunemist lisa külm vesi ja sõtku tainas ühtlaseks. Keera tainapall toidukilesse või fooliumisse ja hoia tunnike külmkapis.

Vajuta tainas koogivormi (ma kasutasin lainelise servaga pirukavormi) põhja ja äärtele. Küpseta eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures 10 minutit. Laota eelküpsetatud põhjale vaarikaid ja mustikaid ja vala üle kondenspiimaga.

Küpseta kooki 180 kraadi juures pool tundi. Lase jahtuda, lõika tükkideks ja naudi mõnusat magusat suutäit.

Edit: kes siiski pelgab, et kate jääb liiga vedel, võib kondenspiima segada 200 g maitsestamata toorjuustuga. Jääb ka väga-väga maitsev!

Mõnus...

See oli üks selle suve soojemaid päevi, õhtuid ja öid, kui käisime sõprade juures põhjarannikul-tegelikult ainult 15 min sõidu kaugusel meie suvepesast, lihtsalt järgmise neeme otsas.

Ehkki Põhja-Eesti vanadesse kaluriküladesse tekkis kinnisvarabuumi ajal lausa uuselamurajoone, jäävad need õnneks arhailisest külakeskusest piisavalt kaugele, et mitte rikkuda nende külakeste rahulikus unises tempos kulgevat atmosfääri, mille lahutamatuteks osadeks on meri, männid, liiv, sadam, paadid, külapood ja selle ees istuvad pintsakutes ja dressipükstes vanamehed, õllepudel käes.

Õhtusöögilaud oli kaetud otse mere kaldale ja me istusime mõnusalt maas patjadel ja einestasime  mu 7-aastase poja arvates "nagu Jaapanis". Et sõpradel on suvitamiseks pisike renditud majake, kus aiapidamisega ei tegelda, sai vahelduseks söödud  "linnatoite". Eelroaks grillisime suvekõrvitsalõike, mis said üle puistatud parmesani, sidrunimahla, oliivõli ja mündiga. 

Jaanika oli lamba kõrvale valmistanud ette köögiviljad á la Jamie- eelnevalt kergelt grillitud paprika, suvekõrvits ja fenkoli olid jahutatud ja maitsestatud balsamico, oliivõli ja basiilikuga.

Magustoiduks said lapsed oma suurimaks rõõmuks vastutusrikka ülesande grillida meile vahukomme, mis pisteti kõik viimseni nahka:) 

Imeline päikeseloojang, külm uduviirg, vaikus. Less is more. 

Sõrnikud

Nädalavahetuse hommikuti on pannkoogi-küpsetamine justkui sisse programmeeritud.  Seda ei suuda peletada ka kuum suveilm.

Mõnusaks alternatiiviks tavapärastele pannkookidele on slaavi päritolu sõrnikud e. kohupiima-pannkoogid.   Traditsiooniliselt paneeritakse sõrnikud enne praadimist jahus või riivsaias, mina seda ei tee, kuna mulle üldse ei meeldi paneeringud. Laiali nad ei lagune ja küpsevad ilusti mõnusaks kuldseks ka paneeringuta.

Minu sõrnikud valmivad nii:

Tainas

250 g kohupiima

2 muna

5 spl jahu

1 tl soodat või küpsetuspulbrit

2 spl suhkrut

0,5 tl soola

Klopi munad lahti ja sega kohupiimaga. Lisa jahu+küpsetuspulber, suhkur ja sool. Küpseta mitte väga kuumal pannil (kipuvad kergelt liiga kuumas kõrbema) õlis või võis (eriti maitsev!) kuldpruuniks-paar minutit ühelt ja paar teiselt poolt.

Söö marjade, moosi või hapukoorega.