neljapäev, 31. detsember 2009

Risalamande ja head uut aastat!

4 kommentaari
Selle aasta viimases postis üks minu tänavuse pühadeaja üllatuskülaline-risalamande. Taani jõulumagustoit, mis meie laual hakkab küll olema ka pühadevälisel ajal-nii maitsvat magusaampsu ei sa küll ainult üks kord aastas süüa.

Legendi järgi sai risalamande alguse jõulu riisipudru ülejääkidest- taanlastel on riisipuder jõulutoit, mis jäetakse ka ööseks lauale või trepile päkapikkudele maiustamiseks. Kui putru on üle, siis külma riisi sisse vahukoor, mandlilaastud, peale kirsikompott ja valmis ta ongi!

Tarvis läheb:

pool liitrit piima
80 g pudruriisi
1 vanillikaun

200 ml 35%-list koort vahustatuna
50 g mandlilaaste
2 sl suhkrut

suur purk konservkirsse (kivideta)
2 sl tärklist
2 sl vett
(muutsin koguseid, algne retsept siit)

Tee nii:

Keeda piimast ja riisist riisipuder. Vanillikaun lisa kohe alguses keevale piimale koos pestud riisiga.
Lase riisipudrul jahtuda ja sega siis mandlilaastude ja vahukoorega.

Kirsikastme jaoks kuumuta kirsikompott ja siis lisa pidevalt kompotti segades ühtlase joana veega segatud tärklis. Kui kasutad maisitärklist, lase paar minutit kastmel keeda, kuni ta pakseneb. Kartulitärklist kasutades lase kaste vaid korraks keema ja siis tõsta kohe tulelt.

Serveeri nii, et riis-vahukoor-mandlid on külm ja kaste soe. Pehme riis, krõmpsud mandlilaastud, kohev vahukoor ja hapukad kirsid maitsevad kõik koos imehästi.

Aa, ja kõige tähtsam: peida ühe magustoidu sisse terve mandel. Traditsiooni kohaselt saab oma magustoidust mandli leidja magustoidu tegijalt väikese üllatuskingituse. Ma modifitseerisin seda traditsiooni küll üsna palju- teatasin, et kes mandli leiab, võib uueks aastaks midagi eriti head soovida ja siis oodata ja loota, et see leitud mandel aitab soovi täitumisele kõvasti kaasa. Kummaline küll, aga kõigi laste magustoitudesse oli sattunud terve mandel!:)

Ma nüüd jätan oma blogikujunduse pühademeeloluseks-piparkoogiseks-lumesajuseks veel paariks nädalaks ja vahepeal ilmselt uusi postitusi ei lisa. Lähen ja naudin lumele vahelduseks soojust, päikest ja merd.

Sõpradele, tuttavatele ja kõigile neile, kes neid ridu loevad: toredat, õnnelikku ja maitsvat uut aastat!

esmaspäev, 28. detsember 2009

Apelsiniga hapukapsas

2 kommentaari
9 aastat tagasi olin talvisel pühadeajal Roomas. Sõprade juures (olgu öeldud, et tegu ei olnud itaallastega) tehti jõuluprae kõrvale maitsmismeeltesse sügava jälje jätnud apelsinimaitselist hapukapsast. Praeks oli kalkun. Lind ja apelsini-hapukapsas olid justkui kokku loodud.
Proovisin siis ise ka mõned korrad toda hapukapsast järgi teha, aga ikka ei olnud õige: kord oli liiga apelsinine, siis jälle liiga vähe ja alati jäi see "miski" justkui puudu.
Nüüd millalgi jõulueelsel ajal leidsin nami-namist apelsinikapsa retsepti.
Originaalretsept on Imre Koselt. Tegin omapoolsete muudatustega (jätsin ära šalotid, kahekordistasin mee kogust ja hautasin 3 korda kauem, kui Imre retsept ette näeb) asja ära ja siin ta oligi- minu Rooma-jõulude apelsiniga hapukapsas!


Tarvis läks:

50 g võid
1 kg hapukapsast (Uus-Kongo maheda maitsega ja peenikeselt ribastatud hapukapsas sobib siia väga hästi)
5 dl värskelt pressitud apelsinimahla
3 dl vett
1 sl riivitud ingverijuurt
8 cl Grand Marnier' apelsinilikööri
1 apelsini riivitud koor
4-5 sl mett

Panin kõik koostisained paksupõhjalisse poti ja hautasin vaiksel tulel 3 tundi- tulemuseks magus-mõrkjas-tsitruseline suussulav hapukapsas, mis sobis aeglaselt röstitud meepardi kõrvale lihtsalt suurepäraselt.

Tegin nüüd nende jõulude ajal veel ka õlles hautatud hapukapsast ja meie traditsioonilist porgandi ja köömnetega hautatud hapukapsast. Head olid kõik! Minu lemmik on ikkagi apelsiniga.

reede, 18. detsember 2009

Piparkoogipõhjaga mangotort

2 kommentaari
On juhtunud nii, et meie pere kõigi laste sünnipäevad on talvel. Kaksikud teevad alguse lahti täpselt nädal enne jõululaupäeva.
Ma ei hakanud seekord neile littlestpetshopi või bakugani kujulist torti tegema, rääkimata jänkust või mõmmist- tegu ikkagi ju suurte inimestega- vanust juba 8 aastat! Ise nad ka erilist entusiasmi lastepärase tordi saamise vastu üles ei näidanud, nii et ilmselt on see aeg siis läbi. Tegelikult, olles aus, ei olegi ma neile kunagi ühtegi lastepärast (kui selle all mõelda mingit lemmikkangelase või muu imelooma kujulist) torti teinud, välja arvatud selle aasta 1. septembril A-tort.

Olen juba tükk aega hiilinud nami-namis mangotorti, mille pilt on lihtsalt nii isuäratav, et patt tundus teda järgi proovimata jätta. Olin selle tordi tegemisest ja heast maitsest lugenud ka Pireti ja Aeti (lõbus seik želatiiniga:)) blogidest. Nüüd peale seda, kui olin mangojäätist tehes taaskord kogenud East End mangopüree headust, otsustasingi kaksikute sünnipäevahommikuseks üllatuseks teha sellestsamast mangopüreest tordi. Hooajale vastavalt piparkoogipurust põhjaga.

Tarvis läheb:

200 g piparkooke
80 g sulatatud võid

450g mangopüreed
200 g maitsestamata jogurtit
200 ml 35%-list rõõska koort
3 sl suhkrut
1 sidruni mahl
2-3 spl kuuma vett
8 lehte želatiini

Tee nii:

Purusta piparkoogid ja sega sulavõiga. Suru saadud mass 24 cm läbimõõduga küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi põhja.
Pane želatiinilehed külma vette 5-10 minutiks ligunema.
Sega kausis mangopüree ja maitsestamata jogurt.
Kuumuta kausikeses sidrunimahl. Lisa 2-3 spl kuuma vett. Pigista želatiinilehed kuivaks ja sega ükshaaval kuuma sidrunimahla-vee segu hulka, kuni nad lahustuvad. Nirista želatiinisegu mangopüree-maitsestamata jogurti sisse, pidevalt segades.
Vahusta koor suhkruga ja sega see ka õrnalt mango-jogurti-želatiini hulka.
Vala segu piparkoogipõhjale ja pane tort külmkappi tarduma vähemalt 4 tunniks. Parim. kui üleöö saab seista.
Kaunista hakitud pistaatsiapähklitega.



Minu arust sobib see tort tänu oma piparkoogisele põhjale suurepäraselt jõuluaega. Neile, kes armastavad mangot (mina, mina!), on tema tegemine lausa kohustuslik! Muul ajal võib ju kasutada põhjaks näiteks Digestive küpsiseid või šokolaadiküpsiseid.

teisipäev, 8. detsember 2009

Valge šokolaadi küpsised makadaamia pähklite ja kuivatatud jõhvikatega

5 kommentaari
Suussulavad küpsised. Magus šokolaad, hapukad
jõhvikad ja krõbedad pähklid. Sobivad kenasti karpipandult ka kingituseks.


Tarvis läheb:

*600 g valget šokolaadi
*200 g toasoojas seisnud hästi pehmet võid
*2 muna
*100 g heledat muscovado suhkrut
*175 g suhkrut
*2 tl vaniljesuhkrut
*350 g jahu
*2 tl küpsetuspulbrit
*1 tl kaneeli
*100 g kuivatatud jõhvikaid
*100 g makadaamia pähkleid

Tee nii:

1. Pane 170 g valget šokolaadi kõrvale. Ülejäänu haki noaga tükkideks. Need tükid võivad olla üsna robustsed, peenikest puru ei ole tarvis tekitada.
2. Haki samamoodi ka kõik makadaamiapähklid.


3. Sulata 170 g valget šokolaadi. Selleks on mitu võimalust :
  • Mikrolaineahjus- keskmise võimsusega, iga 20 s järel sega. Kui peaaegu kogu šokolaad on sulanud, võta kauss välja ja sega, kuni saad ühtlase vedela šokolaadi massi.
  • Pliidil kastrulis väga madalal temperatuuril pidevalt segades. Šokolaadi, eriti valge šokolaadi sulatamisel on oht, et ta liigsel kuumusel läheb tükki, pudruseks.
  • Vesivannil. Kõige lollikindlam moodus.Lase poti põhjas vesi kuumaks nii, et ta aurab. Pane šokolaaditükid kuumuskindlasse kaussi ja kauss aseta poti kohale nii, et kausi põhi ei oleks vees, vaid kuumas aurus. Sega aeg-ajalt, kuni šokolaad on sulanud.


4. Mikserda jahtunud sulašokolaadi sisse pehme või, munad, suhkrud ja vaniljesuhkur.
5. Lisa segusse ka küpsetuspulbriga segatud jahu, kaneel, 2/3 jõhvikatest, 2/3 hakitud valgest šokolaadist ja 2/3 hakitud makadaamia pähklitest.
6. Ümarat vormi - näiteks jäätisekulp, supilusika mõõtenõu (mul käib selline detsiliitrite mõõtmise komplektis) kasutades tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile tainakuhjakesed. Supilusikaga ei ole hea tõsta sellepärast, et siis ei jää küpsised ühtlaselt ümarad. Jäta küpsiste vahele umbes 10 cm vaba ruumi- ahjusoojuses vajuvad kuhjakesed laiali ja küpsised saavad 7-8 cm diameetriga.
7. Vajuta kuhjakeste peale tainase ülejäänud jõhvikad, šokolaadi- ja pähklitükid.
8. Küpseta eelkuumutatud ahjus 160 kraadi juures (pöördõhk) 12 minutit. Pöördõhuta ahjus peab temperatuur olema 180 kraadi. Valmis küpsised on helekuldkollased. Tõsta plaat ahjust välja ja lase küpsistel 1-2 minutit plaadil kõveneda. Seejärel libista nad siledale alusele jahtuma.

P.S. Retsept pärit ajakirjast Good Food (november, 2009). Kui keegi loeb koostisosi ja mõtleb, et ...hmm, 600 g šokolaadi, 200 g võid, makadaamia pähklid..., siis neile teadmiseks, et ühes küpsises on 149 kcal. Good Foodis on nii kirjas. Ma ise pole sedasorti infole kunagi tähelepanu pööranud, aga nii igaks juhuks ütlen :)

neljapäev, 3. detsember 2009

Mangojäätis

2 kommentaari
Olen mangost teinud sorbetti. Mangopüree, munavalge, tuhksuhkur, laimimahl, limoncello. Väga maitsev. Võtsin siis plaani teha ka mangojäätist.
Mõni aeg tagasi märkasin Pireti blogis mangojäätist ja võtsin taas plaani seda ise ka teha. Siis peagi ilmus mangojäätise retsept ka nami-namisse. Võtsin veelkord plaani seda ise ka teha. Ja lõpuks tegingi!
Minu jäätis valmis ilma jäätisemasinata. Tulemus oli pehme, kreemine ja ühtlane. Ülilihtne valmistada, väga maitsev. Vaja läheb ainult nelja koostisosa:

1 purk mangopüreed*,
1 purk suhkruga kondenspiima
400 ml 35%-list koort
2 spl laimi- või sidrunimahla (ei ole kohustuslik)


Vahusta koor pehmeks vahukooreks. Sega hulka toasoe kondenspiim ja vahusta korra veel läbi. Lisa mangopüree ja laimi- või sidrunimahl. Sega hoolega kogu mass ühtlaseks. Maitse. Ära liiga palju maitse, jäta midagi külmutamiseks ka! :) Kui tunned, et jäätis võiks olla veidi hapukam, lisa tsitrusemahla. Vala segu sobivasse anumasse- näiteks plastkarp, mis mahutab veidi üle 1 liitri. Kasuta pigem madalat ja laia kui kõrget ja kitsast nõud, siis külmub jäätis kiiremini ja ühtlasemalt.
Jääkristallide tekke vältimiseks võiks jäätuvat segu segada. Ma teen seda 3 korda: kõigepealt tunni pärast mikseriga, siis poole tunni pärast kahvliga ja veel poole tunni pärast kahvliga.
Lase lõplikult külmuda.
Kodutehtud jäätis on sügavkülmast võttes väga kõva. Seega võiks ta võtta 15-20 minutit enne serveerimist sügavkülmast välja.

*Vihjeks mangopüree kohta, et väga hea ja sobiv jäätiseteoks on East End mangopüree, mis sisaldab 92% Alfonso mangot. Müügil näiteks Tallinnas Stockmannis, Piprapoes, NOP-is.

esmaspäev, 30. november 2009

Õllekana

4 kommentaari
Olles veetnud pea terve pühapäevase päeva tai köögi koolitusel hurmavate ingveri-, küüslaugu- seesamiõli ja laimilehtede aroomi sees, kõht Som Tam'ist Khao Pad Gai'ni head paremat täis, ootas mind koju saabudes igapühapäevaõhtune ahjukana, seekord hoopis teistsorti kui tavapäraselt. Lapsi kantseldava mehe küpsetatud, kes tundis end ajutises koduperenaise rollis täitsa mõnusalt, vähemalt selle päevakese.
Kana oli torgatud istuma pooliku õllepurgi otsa ja siis ahjus röstitud. Vaatamata juba päeva jooksul söödud 8-le käigule tai köögist ei suutnud ma vastu panna ja sõin ka kana. Oi see oli maitsev! Õlu oli kana seestpoolt aurutanud ja niiskena hoidnud, nii et kana oli seest pehme ja mahlane, väljast aga krõbe. Täiuslik! Lisaks oli õllearoom imbunud kanalihasse ja teinud maitse lihtsate vahenditega eriti hõrguks.
Foto on tehtud juba veidi räsitud kanast, pime oli ka ja ma tean, et suurem asi foto see pole, aga mingi mulje roast vast ikkagi annab. Purk sees näha ja puha.

Siin retsept:

1 broiler
soola pipart
0,33 purk õlut (väike)

Ava õllepurk, tee poole õluga, mis tahad, aga pool jäta purki sisse. Tee kaande ja purgi ülaäärde mõned väikesed augud. Selleks kasuta näiteks naasklit, pudeliavajat, peenikese otsaga nuga vms käepärast.
Pane purk ahjunõusse püsti ja vajuta selle peale soola ja pipraga seest ja väljast hõõrutud kana. Kana jääb õllepurgi peale "istuma". Lastel nalja kui palju!
Küpseta 180-kraadises ahjus (pöördõhk) 1,5 tundi. Küpsetamisaeg oleneb kana suurusest, kui on kidur ja pisike eksemplar, lähem vähem aega (nii tunnike) ja teistpidi jälle mõnikümmend minutit rohkem. Väljatilkunud leem vala serveerides kindlasti kanale, see on aromaatne ja maitsev.

Edit: 19. september 2010:
Seoses sügiseste ilmadega algas meil jälle igapühapäevane õllekana küpsetamise hooaeg. Saan lisada nüüd ka veidi parema foto purgil istuvast proua peata kanast.

õllepurgi-kana/beer can chicken

neljapäev, 26. november 2009

Guacamole

6 kommentaari

Ärgu nüüd tex-mex köögi andunud fännid minuga pahandagu selle näkileiva pärast siin pildil. Muidugi on "õige" süüa guacamolet maisilaastudega, aga ka niimoodi on mucho maitsev. Rukkimaitse harmoneerub uskumatult hästi küüslauguse tsitrusehõnguga avokaadoga.

Ülilihtsalt kokkusegatava, tervisliku ja maitsva guacamole retsept:

2 avokaadot
1 spl sidruni- või laimimahla
2 küüslauguküünt
soola, pipart



Purusta kahvliga avokaado viljaliha. Siinkohal peab märkima, et hea guacamole saab küpsetest avokaadodest. Nii et enne ostmist tuleks näpuga avokaado koort vajutada ja veenduda küpsuses. Piserda roheline mass üle sidruni- või laimimahlaga. Sega hulka purustatud küüslauk, maitsesta soola ja pipraga. Kõige ilusam ja maitsvam kohe serveerides; tsitruselise mahl küll aeglustab avokaado tumenemist, aga mitte lõputult-järgmiseks päevaks guacamolet ette teha pole mõtet.

esmaspäev, 23. november 2009

Kruubipuder krõbeda toorsalaamiga

4 kommentaari

Kaksikutel oli tarvis muusikaõpetuseks meisterdada mingi pill, millega saab rütmi teha. No täideti siis erinevaid anumaid tühjadest maitseainepurkidest üllatusmuna plasttotsikuteni - köögikapist leitud kruupidega! KRUUPIDEGA! Mul oli täiesti meelest läinud, et nad seal on ja et kruubid üleüldse maamuna peal olemas on.
See viga tuli parandada ja hautasin ahjus malmpotis lihtsa sõmera kruubipudru, millele lisasin tavapärase peekoni asemel ahjus krõbedaks kuivatatud toorsalaami "tšipsid"- need oma punase, krõbiseva, soolase ja vürtsise olemusega sobisid pehmete kruupidega kenasti kokku.

Tarvis läheb:

3 dl odrakruupe
6 dl kuuma vett
50 g võid
soola
50 g toorsuitsusalaamit

Pese kruubid sõelal kuuma voolava vee all läbi. Sulata pannil 25 g võid ja kuumuta kruupe selles 2-3 min. Pane kruubid ahjupotti, vala üle kuuma veega ja lisa soola. Sega kergelt läbi ja hoia potti kruupidega ahjus 180 kraadi juures umbes 1, 5 tundi- niikaua, kuni kogu vesi on imendunud ja kruubid pehmed. Vahepeal segada pole vaja.
Võta pott ahjust ja lülita ahi välja. Sega kruupide sisse ülejäänud 25 g võid. Kui ahi on jahtunud umbes 150 kraadini, tõsta ahju küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile laotud salaamid. Hoia salaamisid jahtuvas ahjus umbes 20 minutit- rasv sulab välja ja vorstid kuivavad mõnusateks krõpsudeks.
Tõsta puder taldrikutesse ja pane peale salaamikrõpsud.

Mina kasutasin Nõo Tarbatu toorsalaamit, aga sobivad ka muud. Chorizoga tuleks ka väga mõnus.

Aga jah, kruubipuder on hea.

Edit 27.11.2009. On selgunud, et mõnes ahjus võib kruupe ja vett 1:2 võttes vesi poole küpsemise pealt otsa saada. Nii et kontrollige peale esimest 45 min igaks juhuks ja kui tõesti vett pole, lisage!

kolmapäev, 18. november 2009

Focaccia

1 kommentaari
Ma pole ühtegi leiba-saia näinud meie söögilaualt nii kiiresti kaduvat kui seda focacciat. Rosmariini-küüslaugu-oliivõli-soolahelveste kooslus on teadagi kui hea.
Ma lugesin kord focaccia ajaloost oma hiiglaslikust Itaalia köögi piiblist - Claudia Piras' "Culinaria Italy". Focaccia olla leiutatud Liguurias. Sealses merelises niiskes kliimas ei kergitanud pärm tainast korralikult, küpsetisele ei moodustunud krõbedat koorikut, sisu jäi nätskeks ja üldse, sada häda. Liguurialased lahendasid saiaprobleemi, hakates küpsetama lamedat kergitamist mittenõudvat leiba, mida söödi ahjukuumana. Arhailine Liguuria retsept on raamatus täitsa olemas ja ma katsetasin huvi pärast. Retsept näeb ette, et segada omavahel 100 ml oliivõli ja 200 g jahu, natuke soola ka. Seejärel segada hulka piisav kogus külma vett, et moodustuks ühtlane tainas. Lasta seista tund aega, sõtkuda korra läbi ja lasta seista veel 5 min. Rullida õhukeseks, tõsta tainarulliga plaadile ja küpseta. No ma ei tea, mul tuli selle retsepti järgi focacciat tehes välja kõva oliiviõlimaitseline hiigelküpsis! Ma ise mõtlesin ka, et kuidagi väga muretainale sarnanes see retsept ja tegemisõpetus. Ära ta ikkagi õnneks krõbistati.

Igaljuhul vaatamata sellele, et ka meil on kõrge õhuniiskusega mereline kliima, kerkib pärmitainas ilusasti ja focacciast saab ikkagi pehme maitsva lameda saia.

Focaccia tainas:

1 pakk kuivpärmi
500 g nisujahu
300 ml leiget vett
1 sl suhkrut
1 tl soola
(NB! rasvainet ma mitte ei unustanud, vaid seda ei olegi vaja)

Sega kuivpärm jahu, soola ja suhkruga. Lisa soe vesi ja sõtku tainast niikaua, kuni see lööb kausi ja käte küljest lahti.Selleks läheb üks 5 minuti jagu hoogsat sõtkumist. Mugav on toimetada köögikombaini tainakonksudega, saab väiksema vaevaga. Kata tainakauss köögirätikuga ja lase soojas õhu liikumiseta kohas olla tund aega, mille jooksul tainas peaks kerkima kahekordseks.
Sõtku tainast kergelt suuremad õhumullid välja. Poolita ja vormi kaks ümarat focacciat: rullida pole vaja, selle töö saab ära teha kätega tainast vajutades ja sikutades. Focacciad võivad vabalt olla robustsema vormiga, st pole vaja meeleheitlikult kujundada ideaalset ringi. Tõsta küpsetusplaadile ja las nad kerkivad seal veel 10-15 min. Samas võib ju saia vormida ka kandilise ja siis pärast lõigata nelinurkseteks tükikesteks. Saiade plaadil kerkimise ajal valmista

kate:

2-3
küüslauguküünt
rosmariini
oliivõli


Suru uhmriga küüslauguküüned, rosmariin ja oliivõli mõnusaks seguks. Mitte pastaks, aga nii, et küüslauk läheb väiksemateks tükkideks ja kõik omavahel ilusasti seguneb. Seda saab teha ka tainarulliga, lusika tagumise poolega, või mis iganes abivahendid selle tarbeks käepärast on. Saadud segu on superhea lõhnaga!

Mu 7-aastane poeg, kes sattus just uhmerdamise ajal köögis olema tegi ainult "Mmmmm..." ja edasi toimetas focacciategu juba minu juhendamisel ise.
Aga see oli ka puhas lõbu: saiadele tuleb peale määrida oliivõli-rosmariini-küüslaugusegu. Ja seda on eriti mõnus teha kätega! Seejärel üks tähtsamaid tegevusi focaccia küpsetamisel: sõrmenukkidega tuleb saia sisse suruda focacciale omased augukesed-süvendid.
Küpseta saiu eelkuumutatud ahjus 220 kraadi juures umbes 15-20 minutit. Võta ahjust ja piserda peale veidi oliivõli ja raputa soolahelbeid. Soojana väga-väga maitsev! Me sõime tol viimasel focacciaküpsetemise õhtul spagette Bolognese-kastmega, seedermänniseemnetega rukola-kirsstomatisalatit ja focaccia sobis sinna kõrvale nagu valatult.

Veel variante katte osas:

basiilik ja oliivõli
veidi riivitud juustu
sibul (Maarja blogis juhend)
päikesekuivatatud tomatid
oliivid
maitsestatud oliivõli
või midagi muud meelepärast,

igaljuhul tuleks meeles pidada, et pigem vähem kui rohkem. Kate ei tohi olla liiga toekas ega pizzalik.
Aa, ja tolle uhmerdamise pildi peal on rosmariin pruunikas, mitte roheline sellepärast, et võtsin rosmariinioksad sügavkülmast ja millegipärast olid nad külmutamisel värvi muutnud. Imelik. Ühegi teise maitsetaimega mul nii juhtunud pole. Maitses sellegipoolest õnneks nagu värske.

P.S Seda tainast saab hästi õhukeseks rullides kasutada ka pizzateo juures.

neljapäev, 12. november 2009

Jõhvikad tuhksuhkrus

1 kommentaari

Jõhvikaid süüa on väga kasulik. Jõhvikas on vitamiinidest pungil mari, millel palju tervistparandavaid ja -hoidvaid omadusi. Niisama teda suhu pista ei ole teadupärast eriti hea mõte-jube hapu! Seda põhjustab jõhvika suur hapetesisaldus. Näiteks on neis bensoehapet, mis on tugeva antibakteriaalse toimega ja tänu millele jõhvikat ongi nii lihtne riknematult säilitada. Loodame siis, et jõhvikate söömine hoiab ka meist igasugused vanad ja uued ähvardavad viirused eemale. Lisaks on kuremarjadel terve rodu muid tervistavaid omadusi, siin mõned neist:

- juba mainitud mikroobe hävitav antibakteriaalne toime
- vererõhku alandav
- kurguvalu leevendav
-söögiisu suurendav (no mulle meeldiks vastupidine toime rohkem muidugi, aga see selleks)
-kasutatakse põiehaiguste puhul
-veresoonte elastsust suurendav
-tänu antiseptilisele toimele kasutatakse välispidiselt haavade ravimisel
-jõhvikamorss kustutab palaviku korral hästi janu ja nagu bio.edu.ee lehel armsasti öeldud, teeb haigetel tuju paremaks! Mida veel ühelt marjalt tahta!

Üks moodus jõhvikaid nägu krimpsutamata süüa on veeretada neid tuhksuhkrus. Valmistada saab seda kas munavalgega või ilma. Me teeme peamiselt ilma- kuna jõhvikate veeretamisega tegelevad meil lapsed, siis on niimoodi vähem pläkerdamist (= mul vähem koristamist ja pesemist).

Esimene moodus: lamedale taldrikule või vaagnale tuleb raputada kiht tuhksuhkrut, ja niiskeid jõhvikaid selles veeretada. Vesihoidisest võetud jõhvikatega on eriti mugav niimoodi toimetada, neid ei pea siis enne kuivatama .

Teine moodus: kasta jõhvikad kausis lahtiklopitud munavalgesse ja siis veeretada tuhksuhkrus. Enne munavalgesse kastmist peavad jõhvikad olema kuivad.

Esimesel juhul jääb tuhksuhkruglasuur pehmem, tolmjas; teisel juhul krõbe koorik. Mõlematmoodi on väga maitsvad! Ja ilusad.

Vaata ka: jõhvikakissell


kolmapäev, 11. november 2009

Jõhvikakissell

0 kommentaari
Üks punane laik täishallidesse päevadesse.
Jõhvikaid rabast küll enam ei saa*, aga hoidistamise osas on jõhvikas niipalju tänuväärne mari, et ei nõua endale niigi nappi sügavkülmaruumi- vesihoidisena säilib lihtsalt pimedas kohas toatemperatuuril. Väga mugav võtta ja teha kisselli, kooki, muffineid, veeretada tuhksuhkrus kommideks jne.


Jõhvikakisselli jaoks on tarvis:

0,5 l jõhvikaid
1, 5 l vett
3,5 dl suhkrut
3 spl kartulitärklist**
1 dl külma vett

Lase jõhvikad koos veega keema ja keeda u 7 minutit. Selle ajaga marjad pehmenevad. Kurna läbi sõela nii, et jõhvikad jäävad sõelale. Vala vedelik potti tagasi ja suru sõelalolevatest jõhvikatest niipalju mahla ja viljaliha läbi sõela vedeliku sisse, kui saad. Lisa suhkur ja lase kissell uuesti keema. Sega kartulitärklis külma veega. Tõsta pott tulelt ja lisa tärklise-vee segu kissellile peenikese nirena. Pane pott uuesti tulele ja kuumuta esimeste keemismullide tekkimiseni. Võta tulelt ja vala kissell teise anumasse jahtuma. Nii lihtne see ongi!
Et vältida kahte ebameeldivat asja kisselli juures-tärkliseklimpe ja "nahka", tuleb kahes kohas olla tähelepanelik: esiteks tärklise lisamise ajal, siis tuleb kuuma kisselli pidevalt segada. Ja teiseks - et ära hoida "naha" teket, puistada valmis kuumale kissellile veidi suhkrut.

* Edit 19. nov. 2009: tegelikult saab ikka küll - sain targematelt teada, et toosama bensoehape hoiab jõhvika taime küljes maitsvana rabas lausa ületalve. Ja et kõige magusamad ongi külmast näpistada saanud marjad. Ja need õige magusad (lugeda Joosep Tootsi intonatsiooniga) ilmuvad kevadel välja sulanud lume alt.

**- see tärklisekogus on paras vedelamapoolse, joodava kisselli jaoks. Kui teha paksemat, magustoidulaadset, mis hoiaks enda peal vahukoore- või kohupiimatörtsu, tuleb tärklist lisada 5 spl.

esmaspäev, 2. november 2009

Kõrvitsakeeks apelsini-toorjuustukreemiga

6 kommentaari
Tublid turismitalupidajatest sugulased Saaremaal said sel aastal saagiks 52 kõrvitsat. Või oli neid 54. Kujutate seda kõrvitsahunnikut endale ette? Minule laekusid neist ka mõned- osa juba imehea marinaadiga purkipandult, osa toorelt. Olen teinud kõrvitsarisotot, küpsetanud kõrvitsat ahjus üksi ja koos teiste köögiviljadega, keetnud kõrvitsasuppi. Ema juures Helsinkis olles sattus näppu üks Pirkka kõrvitsapiruka retsept, mille ainetel valmis mul üsna hoogsate mugandustega hoopis üks mõnus mahlane ja maitsev keeks.


Tarvis läheb:

3 muna
2 dl suhkrut
u 5 dl riivitud kollase viljalihaga kõrvitsat
1 dl sulatatud võid
3 dl nisujahu
1 1/2 tl küpsetuspulbrit
2 tl vaniljesuhkrut
1 tl jahvatatud kardemoni
1 tl jahvatatud kaneeli
1 tl jahvatatud ingverit

Kreem:

200 g Philadelphia toorjuustu
0,75 dl värskeltpressitud apelsinimahla
2 spl tuhksuhkrut

Kaunistuseks ja maitseks veel:

purustatud sarapuupähkleid

Vahusta munad ja suhkur heledaks kohevaks vahuks. Lisa vahule riivitud kõrvits ja sulatatud või. Sega omavahel kuivad ained ja lisa ka need ettevaatlikult segades.
Vala tainas võitatud keeksivormi (kasutasin 1,3 l-st keeksivormi). Küpseta 200 kraadi juures ahju kõige alumisel siinil u 40 minutit. Kontrolli küpsust puutikuga. Lase keeksil u 10 minutit vormis jahtuda, kummuta seejärel välja ja lase täielikult jahtuda.
Kattekreemi jaoks vahusta kergelt mikseriga läbi toasoe toorjuust, apelsinimahl ja tuhksuhkur. Vala kreem keeksile. Puista kõige peale purustatud sarapuupähkleid.
Ma hoidsin keeksi paar tundi külmkapis, siis kreem tahenes mõnusaks glasuuriks ja ei valgunud süües laiali.

Keeks ise on vürtsika maitsega, pehme ja mahlane. Kreem toorjuustule omase hapukuse ja apelsinimahlast saadud mõnusa tsitrusemaitsega sobib keeksile nagu valatult. Mõnus teekõrvane.

kolmapäev, 21. oktoober 2009

Peekoni, sibula ja kukeseentega praetud kartulid

1 kommentaari
See ei ole nüüd mingi "päris" retsept ega toidutegemisõpetus, kartuleid praadida oskab omaenda tarkusest isegi minu muidu väga armas, aga köögist üldiselt kauge kaarega mööda käiv gümnasistist hilisteismeline.  Aga ma lihtsalt pean oma maitseelamust jagama, no nii hea oli!

Võta malmpann ja aja see kuumaks. Nirista sinna natuke mahedamaitselist toiduõli (näiteks eestimaist rapsiõli) ja lase see ka kuumaks. 
Kuuma õlisse laota särisema kvaliteetse suitsupeekoni ribad. Ma kasutasin HK Amerikan Pekoni-nimelist Rootsi päritolu sealihast valmistatud peekonit, 170 grammine pakend. 
Kui peekon on minutit paar praadinud, rasva välja ajanud ja hakkab krussi tõmbuma, lisa paar viilutatud sibulat. Prae sibulaid koos peekoniga minutijagu. Lõhn on juba fantastiline!
Lisa pannile toored viilutatud kartulid-mul läks roa sisse 7 kartulit. Soovitan väga eriti maitsvat punasekoorelist sorti Laura. Supermarketite kohta ei oska öelda, kuna sealt üldjuhul kartulit ei osta, aga turul on täitsa saadaval.
Lisa maitse järgi sool ja pipar. Sega kõik pannilolev ilusasti läbi ja prae, kuni kartul on peaaegu pehme. Panin vahepeal natukeseks kaane ka peale, see kiirendab protsessi. Aga siis võtsin jälle pealt ära, muidu hakkab toit liiga hauduma ja see ei ole hea. 
Ja kui kartul on kohe-kohe pehme, lisa kukeseened. Et värskete kukeseente aeg on läbi, kasutasin juba selleaastast hoidisepurki-kukeseened omas mahlas. Kuumuta veel paar-kolm minutit, puista peale rohkelt hakitud tilli ja imeline hõrgutis on valmis söömiseks.
Juurde lõikasin viilakad omaküpsetatud rukkileivast ja tegin värskekurgisalati Nopri Talumeierei hapukoorega, mis on eriliselt maheda maitse ja kreemja koostisega. Joogiks oleks parim klaas mõnusat külma õlut. Lastele ja imetavatele emadele kali:)

pühapäev, 18. oktoober 2009

Pühapäevahommik

2 kommentaari

The moment I wake up, before I put on my make-up...
veidike nostalgiat udusesse ja unisesse oktoobrihommikusse


neljapäev, 15. oktoober 2009

Kõrvitsasupp- soe ja pehme

4 kommentaari
Jah, soe ja pehme. Onju? Kuldkollase kõrvitsa ja kastanipruuni kõrvitsaõli kombinatsiooni vaadates kohe tunned, et polegi nii hull see pime ja tormine ilm seal akna taga. Ja ka maitses on minu meelest esmalt tunda pehmust, mis tuleb püreeritud kõrvitsa tekstuurist ja talle loomupärasest mahedast maitsest. Kohe tulevad järgi sidrun ja muskaat. Igaljuhul on see üks imemaitsev sügisene supp, mida mõned aastad tagasi ühel külmal sügishommikul Terevisioonis keetis Angeelika Kang. Meie pere raudne sügislemmik. Ja külalised ei pääse ka!
Tarvis läheb:
  • 2 sl õli
  • 400 g kõrvitsat
  • 2 kartulit
  • 1 porgand
  • 1 sibul
  • 6 dl kanapuljongit
  • poolest sidrunist pressitud mahl (mahla saab paremini kätte, kui sidrunit hoida toatemperatuuril ja enne mahla pressimist rullida laual käe all)
  • o,5 dl kõrvitsaseemneõli
  • musta pipart
  • riivitud muskaatpähklit
Serveerimiseks:
  • kõrvitsaseemneõli
  • pannil või ahjus röstitud kõrvitsaseemneid
Tükelda köögiviljad. Kuumuta potipõhjas õli, vala sisse köögiviljad. Kuumuta neid õlis u 5 minutit. Sega vahepeal mitu korda. Vala köögiviljadele peale kuum puljong ja keeda nad pehmeks. Lisa sidrunimahl ja kõrvitsaseemneõli. Püreeri. Maitsesta musta pipraga ja riivi sisse muskaatpähklit.
Serveerimiseks tõsta supp taldrikutesse ja nirista peale kõrvitsaseemneõli ja puista peale röstitud kõrvitsaseemned. Kõrvale mõnus krõbe sai või ahjusoe kukkel.


Supi keetmise ja söömise kõrvale ka pisut poeesiat.

kolmapäev, 14. oktoober 2009

Porgandikuklid speltast

2 kommentaari

Järgnevad katsetused speltaga. Seekordseks katsejäneseks pärmitainas. Mahlasust ja värvi annab kuklitele riivitud porgand. Selliseid kukleid on mõnus sügisese tummise supi juurde süüa või siis kiire võileiva teha, pannes kukli vahele head-paremat. Mõnus ka hommikukohvi kõrvale võtta või salati seltsiliseks süüa.

Tarvis läheb:

200 g porgandit
3 dl piima
1 pakk kuivpärmi
1 tl soola
2 spl õli
3 dl kaerahelbeid
4 dl spelta lihtjahu
2 dl nisujahu

Määrimiseks:
1 muna

Pealeraputamiseks: 
1 dl kaerahelbeid

Riivi porgandid. Soojenda piim u 42 kraadini. Sega omavahel 1 dl jahu (pole oluline, kumb) ja kuivpärm. Lisa soojale piimale. Sega hulka õli, sool ja riivitud porgand. Nüüd lisa tainasse kaerahelbed ja vähehaaval ülejäänud jahud. Sõtku hoolsalt. Lase pärmitainal soojas kohas kahekordseks kerkida.
Sõtku kerkinud tainast hästi kergelt, vajuta ta paksuks vorstikeseks ja lõika noaga sellest 16 tükki. Veereta tükkidest ümmargused kuklid. Lao kuklid ahjuplaadile ja lase veel soojas tuuletõmbuseta kohas kerkida, nii 15 minutit.
Määri ilusaks pontsakaks kerkinud kuklid pealt munaga ja puista peale kaerahelbeid. Küpseta 225-kraadises ahju keskmisel siinil umbes 10 minutit.

Parimad ahjusoojalt! 

neljapäev, 1. oktoober 2009

Speltajahust porgandikeeks jõhvikatega

7 kommentaari


See postitus pole neile, kelle jaoks kvalifitseeruvad "õnnestunud küpsetiste" kategooriasse ainult lumivalged ideaalse kerkimise, küpsemise ja kujuga väga õhulised saiad-pirukad-koogid. Tegu on tumeda, robustse ja rustikaalse keeksiga, millel mõnus pähkline speltamaitse ja sees mahlased porgandid. Väga mure, nagu keeks olema peabki, aga mitte mingil juhul "saepurune". Rosinad annavad juurde magusust, pähklid krõmpsuvad mõnusalt hamba all ja jõhvikatest imbub keeksi hea hapukas mahl.

Mul käis külas endine kolleeg, eluaegne saksa keele õpetaja ja muidu väga kena inimene. Tõi kingituseks raamatu "Väärt Eesti toidud", mille koostajateks Tallinna Teeninduskooli õpetajad. Armas raamat küll, aga ühtegi järeletegemisele sundivat retsepti ma sealt ei leidnud. Nahast järjehoidja oli seatud lk 117 vahel ja sealt leidsin Lea,  oma külalise, raamatu koostajatele saadetud porgandikeeksi retsepti.

Otse loomulikult oli mul tarvis see järgi proovida. Ja otse loomulikult tegin retseptis  mõned omapoolsed muudatused. 

Asendasin tavalise nisujahu suures osas spelta täisterajahuga, kasutasin rafineerimata roosuhkrut ja lisasin tainasse jõhvikaid.  Keeks tuli mure, mahlane ja maitsev. 
Kräpivaba;)




Tarvis läheb:

200 g võid
2 dl rafineerimata roosuhkrut
3 muna
200 g täistera speltajahu e. speltalihtjahu (loe spelta kohta siit)
50 g nisujahu
3 dl riivitud porgandit (tihedasti kokku surutult mõõdetuna)
1 dl jõhvikaid
1 dl rosinaid
1 dl purustatud metsapähkleid
2 tl küpsetuspulbrit
tuhksuhkrut

Vahusta või suhkruga. Lisa ükshaaval munad ja siis küpsetuspulbriga segatud jahusegu. Sega juurde rosinad, pähklid, jõhvikad ja riivitud porgandid. Määri keeksivorm võiga, tõsta tainas sisse.
Küpseta 180 kraadi juures 45 min. Jahtunult kata pealt tuhksuhkruga.

Mis speltat puudutab, siis tema käitus üllatavalt viisakalt- tainas  küpses ilusasti ja ühtlaselt, kergelt pähklist maitset oli keeksis tunda ja see sobis porgandiga kenasti. Mulle meeldis väga. 
Peagi on plaanis katsetada speltat pärmitaignas- teen mitmeviljakukleid porgandiga. See porgandi toppimine igale poole tuleneb minu selleaastasest õnnestunud porgandisaagist-kui rannaäärsel liivasel maal kõik muu kiratseb, siis porganditele see sobib hästi.

esmaspäev, 21. september 2009

Viigimarjad-mesised, mandlised ja vürtsikad

6 kommentaari
Selle orientaalse hõnguga magustoidu-eelroa-bedtime snack'i maitsete buketti lihtsalt peab ise tundma, seda ei ole võimalik kirjeldada.
Retsept on pärit Alessandro Guerani ilusast blogist.

Vaja läheb:

  • küpseid värskeid viigimarju
  • hakitud mandleid
  • natuke võid
  • roosivett*
  • jahvatatud ingverit
  • jahvatatud kaneeli
  • mett

Kõik on ülimalt lihtne. Lõika viigimarjad peaaegu põhjani neljaks veerandiks, ava ettevaatlikult. Piserda viigimarjadele roosivett. Puista viljalihale kaneeli ja ingverit.
Raputa mitte väga peeneks puruks, pigem väiksemateks tükkideks hakitud ja pannil kuumas võis läbikuumutatud ja jahutatud mandlid viigimarjade sisse. Nirista igale viigimarjale peale mett. Imemaitsev.

*Roosivett saab näiteks Tallinnas Piprapoest.

Hapukoorene mandlikattega õunakook väikese pohlaga

0 kommentaari
Selle koogi tegu algas õigupoolest huvist proovida ära Eva "Preilide õunakook". Kui ühele arvatavasti väga maitsvale koogile on saanud osaks niivõrd kummastav tähelepanu (vt. kommentaare retsepti alt:)), siis on vaja ju ise kindlaks teha, kuidas asjalood on. 

Muretainas kokku segatud  ja külmas ootamas, õunad lõigutud, vorm valmis... kui selgus väikese segava pisiasjana, et mul puudub majapidamisest koogi õnnestumises olulist rolli mängiv leeklamp! 

Et tol hetkel poodi tormamine ei tundunud just kõige ahvatlevama mõttena ja grillelemendi all ei tuleks niikuinii see õige asi välja, tegin kiirelt plaanidesse korrektsioonid. Segasin kokku hapukooretäidise, lisasin õuntele peotäie pohli ja otsisin kapist välja mandlilaastud. 

Ja valmis sai selline mahlane krõbeda kattega kook:

Tarvis läheb:

  • Põhi:
100 g võid
2,5 dl jahu
1 spl suhkrut
noaotsaga soola
2 spl külma vett

Pudista külm või, jahu, suhkur ja sool pudiks. Lisa vesi ja sega kokku tainas. Vormi palliks ja pane tunnikeseks külmkappi.

  • Täidis:
6 õuna
1 dl pohli
2 muna
4 spl suhkrut
2 tl kaneeli
0,5 dl nisujahu

  • Kate:
mandlilaastud

Puhasta õunad südamikest ja tükelda või viiluta. Klopi munad suhkruga lahti ja sega omavahel kõik täidise ained.

Vooderda 24 cm lahtikäiva koogivormi põhi ja servad u  3cm kõrguselt tainaga. Vala peale täidis. Kõige peale puista ühe kihina mandlilaastud nii, et kogu kook on ühekordse kihina pealt kaetud.

Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit ja siis veel 175-kraadises 15 min. Valminud kook on pealt kuldsete mandlilaastudega ja seest tahke. 
Las enne söömist jahtuda.

Ja küll ma selle preilide õunakoogini ka jõuan!

teisipäev, 15. september 2009

Fattoush - salat pita ja sumahhiga

1 kommentaari
Liibanoni päritolu fattoush kujutab endast vaatamata võõrapärasele nimele tegelikult lihtsat, meil vägagi kättesaadavatest ainetest tehtud salatit, mis koosneb köögiviljadest ja saiatükkidest-sarnane põhimõte itaallaste panzanellaga ja caesari salatiga (mille päritolu kohta on raske midagi konkreetset öelda, arvestades, et selle loojaks peetakse itaalllasest kokka, kes pidas Mehhikos restorani ja populaarseks muutus ta hoopis 1920-ndatel USA-s. Segane lugu ühesõnaga.) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Niisiis-fattoush! Olen kohanud erinevates retseptides väga erinevaid koostisaineid, just köögiviljade osas - oliivõlist ja sidrunimahlast segatud salatikaste ja röstitud pita on igaühes. Et salat ei saaks mitte liiga paljudest komponentidest koosnev, kasutasin mina rooma salatit, tomatit ja kurki. Oleks kevad, oleksin ka redist lisanud. Mõnes retseptis figureerib ribastatud kapsas, punane või valge. Fattoushi teeb meeldejäävaks ja maitsvaks minu arust mitte erinevate köögiviljade rohkus, vaid nende värskus ja kvaliteet, lisaks hapukas kaste, millele lisab veelgi särtsu sumahh ja seda tasakaalustavad krõbedad mahedad pitatükid, mis annavad samas ka tummisust. Ja muidugi mündi-peterselli kooslus maitseürtidena.

Pita on oma olemuselt lihtne Vahemeremaades ja Lähis-Idas küpsetatav sai, millesse kõrgel temperatuuril küpsetamisel tekib tühimik, mida saab hiljem erinevate täidistega täita. Ahjust välja võttes on pita ümmargune pall. Jahtudes vajub ta lamedaks, aga sisse jääb ikkagi tasku.
Ma ei küpsetanud pitasid ise, kasutasin Leiburi Etnia-sarja pitat - sobis väga hästi.

Sumahh (ingl k sumac) on äädikapuu kuivatatud ja purustatud vili. Sumahhi taimeperekonnal on 250 liiki. Eesti aedades kasvab harilik sumahh (Rhus typhina) ja sile sumahh (Rhus glabra). Selle puu, millelt sumahhi-maitseaine tarvis vilju korjatakse, ladinakeelne nimetus on Rhus coriaria. Osad äädikapuud on mürgised. Meilkasvavad pole küll mürgised, aga kas nad maitseaine tegemiseks ka kõlbulikud on, seda ma ei tea... Kõigil äädikapuudel on igaljuhul ilusad rippuvad pikad õiepöörised, millest hiljem moodustuvad herneterasuurused luuviljad, mis muutuvad punakaspruuniks. Nendest valmistataksegi sumahhi.

Niisiis, fattoushi tegemise juurde:

1. Pitade röstimine

2 pitasaia

Lõika pitadest paari cm laiused ribad, laota ühe kihina ahjupannile ja rösti 200 kraadu juures u 5 minutit-kuni nad muutuvad krõbedaks ja ääred hakkavad pruunistuma. Ära kõrbema lase! Murenda röstitud pitad sealsamas ahjuplaadil või eraldi taldrikul suupärasteks tükkideks.

2. Salatikaste

0,5 dl oliivõli
3 purustatud küüslauguküünt
1,5 tl soola
0,5 dl sidrunimahla
2 tl sumahhi

Pane kõik koostisained kaanega purki ja raputa segamini.

3. Köögiviljad

1 pea rooma salatit
2-3 tomatit
4 avamaakurki
mõned varred rohelist sibulat-nii et hakituna jääks u 1 dl

Haki rooma salat üsna peenteks ribadeks. Tükelda tomat ja kurk kuubikuteks. Haki roheline sibul ja sega kõik omavahel.

4. Ürdisegu

Peotäis värsket hakitud münti ja samapalju siledalehelist peterselli.

Sega kõik salati koostisained, välja arvatud pitatükid, hoolikalt läbi. Kõige lõpuks lisa pita ja sega veel kord läbi. Kõige parem on, kui salat saaks nüüd seista ja maitsestuda tund või isegi paar. See salat peabki olema pigem "märg" kui krõmps.

Kui söömiseks läheb, raputa kas kausitäiele salatile või iga sööja portsule veel sumahhi peale- neist jääb pärast salati söömist suhu hästi mõnus hapukas (aga mitte liiga hapu) maitse ja ilusad punased täpikesed on nad ka!

esmaspäev, 14. september 2009

Kilu, tint ja rääbis ehk kuidas me "räimi" praadisime

7 kommentaari
Ilusal kargel juba sügiselõhnalisel pühapäevahommikul sõitsid maja ette naaber-rannaküla harrastuskalamehed, pagasnik kalu täis, et kas värsket räime tahame. No muidugi tahame, kuidas siis teisiti- mõnus sügisene rammus räim. Väga tahame! Võtsin 4 kilo-pool jätsin endale, pool läks ämmale.

Mees rappis kalad ära, tal käib see kiirelt ja osavalt. Ega seal tegelikult mingit suurt kunsti pole-sellistel pisikestel kaladel tuleb lihtsalt pea maha lõigata ja sisikond välja tõmmata. Suts ja valmis! 
Mina panin nad muna-piima segusse tunniks likku. Kala praeme me alati, kui ilm vähegi kannatab, õues- pann õliga kuumaks, munapiimased räimed rukkijahust läbi ja pannile - soolahelbed peale, ühelt poolt krõbedaks, teiselt poolt krõbedaks ja pannitäis pannitäie järel tilliga kihiti kaussi söömist ootama. Minu jaoks on vähe kalatoite, mis on maitsvamad, kui need rukkised krõbedad ampsud.


Õhtul helistasin ämmale, et eksju saatsime neile ilusad ja värsked räimed Ja siis teatas ta mulle, et neile laekunud kalade hulgas oli 1 (üks!) räim, 3 rääbist ja mõni meritint. Ülejäänud olid kilud. Kusjuures kalaasjus võib teda 100 % usaldada, saare naine. Ütles, et oli veel imestanud, et kas me räimede hulgast valisime talle ekstra need paremad kalad välja. Siis teatas mees ka, et ta oli kalu puhastades omaette mõelnud, et jube imelik, nii erinevad räimed:D. Siis kui mina praadisin, ei saanud enam midagi aru-rümbad ju kõik enam-vähem ühesugused.
Nüüd ei jäänud muud üle, kui võtta abiks Eesti kalade süstemaatiline nimestik (siintoodud pildid pärit sellelt leheküljelt) , Vladislav Koržetsi "Koržetsi kalaraamat" ja  nende esmapilgul äravahetamiseni sarnaste pisikeste hõbedaste kalade tohuvabohus kuidagi orienteeruma hakata. Muidu olen oma arust täitsa enam-vähem toidutundja ja -valmistaja, aga räimel ja kilul ei suuda vahet teha! Mitte et ma arvaks, et käesoleva postituse lugeja samasugune tuhajuhan on nagu mina ja püüaksin teda siin nüüd Läänemere väikesekasvuliste kalaliikide osas põhjalikult valgustama hakata, vaid lihtsalt väike raport sellest, mida ma teada sain:

rääbis
Coregonus albula. Mis rääbist puudutab, siis on ime, et ta seal kalakuhilas üldse oli, sest tegu on tüüpilise mageveekalaga. Aga ta võib elada ka riimvees (see sõna iseloomustab vee soolasuse taset). Ja et Läänemeri on riimveeline sisemeri, saab rääbis ka seal hakkama. Aga teda on vähe. Bio. edu. ee ütleb veel rääbise kohta, et ta on nii suuruselt, välimuselt kui ka teiste tunnuste poolest varieeruv liik. No katsu siis teda seal räimede seas ära tunda! Tegelikult üks asi, mis on kindlalt eristavaks tunnuseks, on lõheliste seltsi kuulumisesest märku andev rasvauimeke seljauime ja saba vahel. Kilu ja räim kuuluvad hoopis heeringaliste seltsi.

meritint
Osmerus eperlanus. Ka see tegelane oli meie "räimede"hulgas. Meritint nagu rääbiski kuulub lõheliste seltsi-jällegi see uimeke! Lisaks on tal räimest-kilust ümaram, justkui klaasjas ja läbipaistev keha. Lisaks pidi ta olema kurgilõhnaline. Edaspidi tuleb siis kalu hoolsamalt ükshaaval nuusutama hakata.
räim
Siin siis superstaar ise: Clupea harengus membras. Suhteliselt väike hõbedaläikeline kala tume-sinakasrohelise seljaga (kusjuures täpselt samasugune lause kirjeldab ka kilu välimust).Räim kuulub nagu juba öeldud heeringaliste seltsi ja bioloogiliselt ongi tegu heeringa väiksema ja lahjema vormiga, mida eristatakse omaette kalaliigina.

kilu
Sprattus sprattus balticus. Kui räim on heeringa väiksem vend, siis kilu on räime väiksem vend. Ta ujub sageli räimedega samas parves. Koržets ütleb, et on täiesti tavaline, et turult ostes on pooled räimed kilud ja vastupidi. Minusugune tobu muidugi arvas enne, et kui on räim, siis on räim ja kui midagi muud, siis midagi muud. Sest maitse on ju kõigil kaladel mingilgi määral erinev. Kilu peetakse maitsvamaks- tema liha on õrnem ja rasvasem.
Kindlaim viis räimel ja kilul vahet teha on tõmmata sõrmega saba poolt piki kõhuäärt-see on kilul kare, räimel sile ja libe. Vot siis.

Olgu kuidas on nende räimede, kilude, rääbiste ja meritintidega, väga maitsvad on nad niimoodi rukkijahus paneeritult praetuna ja siit tuleb ikka retsept ka:

Tarvis läheb:

1 kg räimi
3 muna
klaasitäis piima
rukkijahu
praadimiseks õli
soola

Rapi räimed, selgroog jäta sisse. Pane nad tunniks lahtiklopitud muna ja piima segusse seisma. Puista taldrikule rukkijahu. Aja pann õliga kuumaks. Pöörita räimesid rukkijahus ja prae mõlemalt poolt kuldpruuniks ja krõbedaks. Puista peale soola(helbeid). Tõsta pannilt ja puista üle värske tilliga. 
Neil on mõnus leivamaitse juures, nii et sobivadki kõige paremini nii nagu on-ilma igasuguse lisandita. Mõne mõrkja rukolalehe võib ju salatiks kõrvale krõmpsutada. Kõrvale risling või külm vahutav õlu. Too good to be true!

Ja lõpetuseks väike ülesanne neile, kes vaevlevad igavuse käes: leia esimeselt pildilt räimed:)

kolmapäev, 9. september 2009

Kukeseene-suvikõrvitsa kotletid

8 kommentaari

...ehk hakkame lõpetama, hakkame lõpetama! Kukeseenehooaega nimelt. Eile laekusid turult minu kööki enam mitte just kõige kaubanduslikuma väljanägemisega kukekad. Maitse on muidugi endiselt hea, aga suured lahmakad olid ja mitte enam nii krõmpsud kui kuu aega tagasi. Tegin neist koos külmkapis oma 15 minutit kuulsust ootava suvikõrvitsaga maitsvad kotletid. Praadimine võttis küll oma aja, aga tulemus oli seda väärt.

Tarvis läheb:
  • 300 g hästi peeneks hakitud kukeseeni
  • 1 keskmine jämeda riiviga riivitud suvikõrvits
  • 1 sibul, ka riivitud
  • 2 purustatud küüslauguküünt
  • 1 dl nisujahu
  • 3 muna
  • peotäis hakitud tilli
  • 1,5 tl soola
  • pipart (valget või musta)
  • praadimiseks õli, ma kasutasin rapsiõli

Klopi munad lahti ja sega omavahel kõik koostisained.

Aja pannil õli kuumaks ja prae selles lamedad pannkoogilaadsed pätsikesed- umbes 5 minutit ühelt ja 5 teiselt poolt, kuni nad on pealt pruunikas-kuldsed ja seest küpsed.

Süüa tuleks kindlasti kuumalt. Headeks lisanditeks on näiteks hapukoor ja praegused magusad-mahlased soola-pipraga ülepuistatud tomatid.

pühapäev, 6. september 2009

A ehk pohla-valge šokolaadi tort

2 kommentaari
Aabits, astrid, algus - 1. septembril alustasid kaks minu pere liiget oma elu esimest kooliaastat.


Tarvis läheb :

  • 2 plaadibiskviidist šablooni järgi välja lõigatud tordipõhja
  • Valge šokolaadi kreemi
  • Pohlamoosi
  • Värskeid pohli
  • Valget šokolaadi ja mandlilaaste kaunistamiseks
  • (Tähestiku-kummikomme)

Tordipõhi:

8 muna
3 dl suhkrut
2 dl nisujahu
2 dl kartulitärklist
2 tl küpsetuspulbrit

Vahusta munad heledaks kohevaks jahuks. Sega omavahel kuivained ja lisa munavahule. Tee seda ettevaatlikult, metall-lusikaga alt üles tõstes, et vahu struktuuri mitte lõhkuda.
Jaga tainas kahele küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 200 kraadi juures u 10 minutit, kuni põhjad on pealt kuldsed ja seest läbiküpsenud. Lase jahtuda. Biskviitpõhja retsept on pärit nami-namist.

Kreem:

200 g valget šokolaadi
500 g 5%-st maitsestamata kohupiimapastat
200 ml 35%-st koort

Sulata vesivannil šokolaad. Vahusta koor. Sega omavahel kohupiimapasta ja sulatatud šokolaad, vahusta kergelt. Sega juurde vahukoor.

Lõika šablooni järgi tordipõhjadest välja 2 kujundit.Laota ühele neist pohlamoosi - ära koonerda, hapusus tuleb magusa kreemi kõrval tordi maitsele ainult kasuks. Pohlamoosile laota umbes sentimeetri paksuselt kreemi. Aseta õrnalt peale teine biskviit, ära suru. Määri peale jälle pohlamoosi ja kreemi. Kata kreemiga ka tordi küljed.

Kaunistamine

Riivi peale valget šokolaadi. Küljed kata mandlilaastudega. Lao värsked pohlad tordi äärtesse. Hoia torti vähemalt paar tundi enne serveerimist külmas, et pohlamoos jõuaks biskviiti imbuda ja valge šokolaadi kreem tahkuda.


Mina arvasin, et sai ilus küll, aga päevakangelaste kindel soov oli laotada tordile veel tähe- ja numbrikujulisi kummikomme. Minu jaoks keerati tort sellega muidugi väheke üle võlli, aga kuna nad keeldusid tol hetkel pidamast igasuguseid esteetikateemalisi vestlusi, andsin järele."Kahed" praagiti välja, kaks "viite" leidsid aga tordil ja loodetavasti edaspidi ka päevikutes oma koha:)


LinkWithin

Related Posts with Thumbnails