Crumble-kook

Et mitte kevadel värske rabarbri valmimise ajal leida end taas nõutult põrnitsemas sügavkülmasahtlis lebavaid eelmise hooaja rabarbrikarbikesi, alustasin varakult sügavkülma tühjenduskampaaniat.

Ahvatlev rabarbricrumble'i pilt veebruarikuise Briti kokandusajakirja Olive kaanel pani mõtte liikuma. Ajakirjast Simon Rimmeri retsepti vaadates selgus, et rabarbrikrõbedik istub tavapärase magustoidu asemel muretainapõhjal ja saanud hoopis maitsvaks koogiks.

Pisikesed muudatused tegevuskäigus ja retsept on selline:

Tainas:

225 g nisujahu

100 g võid

25 g suhkrut

1 muna

1-2 spl piima

Täidis:

400 g tükeldatud rabarbrit

1/2 tl jahvatatud tähtaniisi (ma jätsin selle ära, kuna ei armasta lagritsamaitset)

1/2 tl jahvatatud ingverit

150 g suhkrut

1 apelsini riivitud koor

Puru:

150 g nisujahu

150 g võid

100 g kaerahelbeid

150 g demerara suhkrut

1/2 tl jahvatatud kaneeli

Töötle kõik tainaained köögikombainis ühtlaseks, keera tainapall toidukilesse ja pane 30 minutiks külmkappi.

Suru seejärel tainas pirukavormi või lahtikäiva koogivormi (24 cm) põhja ja äärtele. Küpseta 180 kraadises eelkuumutatud ahjus 20 minutit.

Kuumuta potis rabarbritükke maitseainetega, niikaua kuni rabarber veidike pehmeneb. Jahuta ja vala koogipõhjale.

Krõbeda katte tarvis näpi nisujahu ja või puruseks, sega hulka kaerahelbed, suhkur ja kaneel. Puista kate koogile ja küpseta 180 kraadi juures 20-25 minutit, kuni kate on kuldne ja krõbe.

Vaniljejäätise või -kastmega viib keele alla!

Muidugi saab kogu selle asja valmis teha ka koogipõhjata- siis saab rabarbrikrõbediku, mis on ka üks ütlemata hea magustoit. Selle versiooni siin tegi minu jaoks eriti maitsvaks täidisesse lisatud ingver ja apelsinikoor.

Focaccia

Ma pole ühtegi leiba-saia näinud meie söögilaualt nii kiiresti kaduvat kui seda focacciat. Rosmariini-küüslaugu-oliivõli-soolahelveste kooslus on teadagi kui hea.
Ma lugesin kord focaccia ajaloost oma hiiglaslikust Itaalia köögi piiblist - Claudia Piras' "Culinaria Italy". Focaccia olla leiutatud Liguurias. Sealses merelises niiskes kliimas ei kergitanud pärm tainast korralikult, küpsetisele ei moodustunud krõbedat koorikut, sisu jäi nätskeks ja üldse, sada häda. Liguurialased lahendasid saiaprobleemi, hakates küpsetama lamedat kergitamist mittenõudvat leiba, mida söödi ahjukuumana. Arhailine Liguuria retsept on raamatus täitsa olemas ja ma katsetasin huvi pärast. Retsept näeb ette, et segada omavahel 100 ml oliivõli ja 200 g jahu, natuke soola ka. Seejärel segada hulka piisav kogus külma vett, et moodustuks ühtlane tainas. Lasta seista tund aega, sõtkuda korra läbi ja lasta seista veel 5 min. Rullida õhukeseks, tõsta tainarulliga plaadile ja küpseta. No ma ei tea, mul tuli selle retsepti järgi focacciat tehes välja kõva oliiviõlimaitseline hiigelküpsis! Ma ise mõtlesin ka, et kuidagi väga muretainale sarnanes see retsept ja tegemisõpetus. Ära ta ikkagi õnneks krõbistati.

Igaljuhul vaatamata sellele, et ka meil on kõrge õhuniiskusega mereline kliima, kerkib pärmitainas ilusasti ja focacciast saab ikkagi pehme maitsva lameda saia.

Focaccia tainas:

1 pakk kuivpärmi
500 g nisujahu
300 ml leiget vett
1 sl suhkrut
1 tl soola
(NB! rasvainet ma mitte ei unustanud, vaid seda ei olegi vaja)

Sega kuivpärm jahu, soola ja suhkruga. Lisa soe vesi ja sõtku tainast niikaua, kuni see lööb kausi ja käte küljest lahti.Selleks läheb üks 5 minuti jagu hoogsat sõtkumist. Mugav on toimetada köögikombaini tainakonksudega, saab väiksema vaevaga. Kata tainakauss köögirätikuga ja lase soojas õhu liikumiseta kohas olla tund aega, mille jooksul tainas peaks kerkima kahekordseks.
Sõtku tainast kergelt suuremad õhumullid välja. Poolita ja vormi kaks ümarat focacciat: rullida pole vaja, selle töö saab ära teha kätega tainast vajutades ja sikutades. Focacciad võivad vabalt olla robustsema vormiga, st pole vaja meeleheitlikult kujundada ideaalset ringi. Tõsta küpsetusplaadile ja las nad kerkivad seal veel 10-15 min. Samas võib ju saia vormida ka kandilise ja siis pärast lõigata nelinurkseteks tükikesteks. Saiade plaadil kerkimise ajal valmista

kate:

2-3
küüslauguküünt
rosmariini
oliivõli


Suru uhmriga küüslauguküüned, rosmariin ja oliivõli mõnusaks seguks. Mitte pastaks, aga nii, et küüslauk läheb väiksemateks tükkideks ja kõik omavahel ilusasti seguneb. Seda saab teha ka tainarulliga, lusika tagumise poolega, või mis iganes abivahendid selle tarbeks käepärast on. Saadud segu on superhea lõhnaga!

Mu 7-aastane poeg, kes sattus just uhmerdamise ajal köögis olema tegi ainult "Mmmmm..." ja edasi toimetas focacciategu juba minu juhendamisel ise.
Aga see oli ka puhas lõbu: saiadele tuleb peale määrida oliivõli-rosmariini-küüslaugusegu. Ja seda on eriti mõnus teha kätega! Seejärel üks tähtsamaid tegevusi focaccia küpsetamisel: sõrmenukkidega tuleb saia sisse suruda focacciale omased augukesed-süvendid.
Küpseta saiu eelkuumutatud ahjus 220 kraadi juures umbes 15-20 minutit. Võta ahjust ja piserda peale veidi oliivõli ja raputa soolahelbeid. Soojana väga-väga maitsev! Me sõime tol viimasel focacciaküpsetemise õhtul spagette Bolognese-kastmega, seedermänniseemnetega rukola-kirsstomatisalatit ja focaccia sobis sinna kõrvale nagu valatult.

Veel variante katte osas:

basiilik ja oliivõli
veidi riivitud juustu
sibul (Maarja blogis juhend)
päikesekuivatatud tomatid
oliivid
maitsestatud oliivõli
või midagi muud meelepärast,

igaljuhul tuleks meeles pidada, et pigem vähem kui rohkem. Kate ei tohi olla liiga toekas ega pizzalik.
Aa, ja tolle uhmerdamise pildi peal on rosmariin pruunikas, mitte roheline sellepärast, et võtsin rosmariinioksad sügavkülmast ja millegipärast olid nad külmutamisel värvi muutnud. Imelik. Ühegi teise maitsetaimega mul nii juhtunud pole. Maitses sellegipoolest õnneks nagu värske.

P.S Seda tainast saab hästi õhukeseks rullides kasutada ka pizzateo juures.

Seene-porgandipirukas

Pärmitainas ja sellest tehtud küpsetised on täiesti teenimatult ebapopulaarsed. Tegelikult tekib ju eriti mõnus hubane ja kodune tunne lõhnast, mis ahjust tuleb, kui pärmitainas küpseb.
Ütleme nii, et ega ma ise ka tegelikult tavalist valget saia eriti ei söö ja igasugune paks pärmitainas, näit pärmitainast õunakoogi näol, ei maitse kohe üldse.
Aga seevastu kooslus õhukesest tainast ja rohkest täidisest seal sees on vägagi ahvatlev. See pirukas valmis pilvikutest ja riisikatest. Porgand annab magusust, pehmust ja värvi ja seob täidise kuidagi eriliselt mõnusaks.


Täidis:

- u 500 g kupatatud ja hakitud metsaseeni
- 3 riivitud porgandit
- 2 hakitud sibulat
- 2 spl hapukoort
- soola, pipart, hakitud tilli

Prae riivitud porgand ja hakitud sibul kergelt pannil läbi, umbes 10 minutit. Ära pruuniks lase! Lisa porgandi-sibulasegule seened, hapukoor, sool, pipar ja hakitud till-sega korralikult läbi.


Pärmitainas *:
- 20 g pulgapärmi (v 1 pakk kuivpärmi)
- 3 dl sooja vett
- 1 tl suhkrut
- 1 tl soola
- 500 g jahu
- 100 ml toiduõli

Pudista pärm sooja vette. (Kui kasutad kuivpärmi, sega see jahuga). Lahusta pärm vees. Lisa sool ja suhkur, lahusta ka need. Nüüd lisa jahu ja sõtku, sõtku, sõtku...lõpupoole lisa 100 ml toiduõli (mul oli rapsiõli) ja sõtku veel - niikaua, kuni taigen enam ei kleepu ja lööb käte ja taignakausi küljest lahti. Mul tegi kogu selle sõtkumisetöö ära köögikombain oma taignakonksudega.
Nüüd kata tainakauss rätikuga ja pane sooja kohta (näit. vannitoa põrandale, kui seal on põrandaküte). Lase tainal kerkida tund aega. Sõtku kergelt suuremad õhumullid välja. Lase veel kord tund aega kerkida. Sõtku jälle kergelt õhk välja ja rulli taigen suureks ristkülikuks-2 korda nii suureks, kui su ahjuplaat. Tõsta taigen küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile nii, et pool on ahjuplaadil ja pool üle ääre. Tõsta peale täidis. Pane teine taignapool katteks peale. Lõika servad tasaseks ja suru tihedalt sõrmedega kokku. Kui tahad, tee järelejäänud lahtirullitud taignast piparkoogivormiga kulebjaakalaadsed kaunistused seenekujundite näol pirukale veel peale. Määri pirukas pealt lahtiklopitud toasooja munaga.Küpseta eelsoojendatud ahjus keskmisel siinil 200 kraadi juures pool tundi.

* See tainaretsept sobib hästi igasuguste pirukate - suurte ja väikeste - ja lihtsalt niisama saia(batooni) tegemiseks.

Kukeseenepirukas kahe juustuga

Selle postituse juurde polegi mul muud öelda, kui et õhtud ja hommikud on juba jahedamad, lõhn sügisene. Teisipäeval alustavad kaks mu pere liiget astrid näpus ja ärevus pisikeses hinges oma elu esimest kooliaastat. Üks mõnus soe ja rammus pirukas sobib hästi ka kõigi nende, kelle jaoks 1. september polegi enam millegi uue algus, nostalgilist kurbust leevendama.

Selle piruka tegemiseks läheb tarvis:

Põhi

100 g võid

200 g nisujahu

0,25 tl soola

1 muna

Haki külm või ja soolaga segatud jahu pudiks, lisa muna. Sega ühtlane tainas, vormi pall ja pane pooleks tunniks külmkappi. 

Peale seda vooderda 26 cm vormi põhi ja küljed tainaga, torka põhja kahvliga mõned augud. Küpseta pirukapõhi helekollaseks - 200 kraadi juures 15 minutit.

Täidis

3oo g kukeseeni

1 sibul

250 g ricottat

3 muna

2oo ml 10%-list koort

120 g kitsejuustu 

200 g kirsstomateid

soola, pipart

Prae kukeseened sibulaga pannil läbi. Maitsesta soolaga. 

Klopi munad lahti. Sega omavahel ricotta, munad, koor, ja veidi jahtunud seene-sibulasegu. Minu ricotta oli soolane ja ma sellepärast ricotta-muna-koore segusse enam soola ei lisanud. Mageda ricotta kasutamise puhul tuleks segu natukese soolaga maitsestada. Pipart ka. 

Vala segu eelküpsetatud põhjale. Kõige peale lao poolitatud kirsstomatid ja viilutatud või sõrmede vahel väiksemateks tükkideks pudistatud kitsejuust. 

Küpseta 200 kraadi juures pool tundi. Peale hakkisin veidi peterselli ja mõned rukolalehed.