kolmapäev, 23. juuni 2010

Mõnusat jaanipäeva!

0 kommentaari
Fotol mu tütar Kaberneemes eelmise aasta ilusal suveööl. Pildi autor Janika Sootna.

Ilusat ilma, kõrget lõket, maitsvaid toite, lõbusat seltskonda!

esmaspäev, 21. juuni 2010

Ürdi-toorjuust

6 kommentaari
toorjuust ürtidega

Praegu, kui oma ürdid kõik täies kasvuhoos, teen seda mõnusat määret sageli. See on nüüd õigupoolest üks nii lihtne ja iseenesestmõistetav asi, et imelik kohe tast blogidagi. Kui ma järgi hakkasin mõtlema, kust see mõte niimoodi teha tuli, meenus Maarja postitus aegade hämarusest. Nii et võib-olla leidub veel keegi nagu mina, kellele on vaja teinekord lihtsate ja heade asjade avastamiseks väikest vihjet. Siin see on!

Tarvis läheb:

maitsestamata toorjuustu
hakitud meelepäraseid ürte
soola

Tuleb teha aias (või turul või poes) tiir ja võtta seda, mis tundub ürdi-toorjuustu sisse sobivat: mul tulid peenralt kaasa salvei, murulauk, till, petersell, koriander ja münt.

oma aia ürdid

Toorjuust lase toasoojas pehmeneda, seejärel sega peeneks hakitud maitseürtide ja veidikese helbelise meresoolaga (Maldon).

Leivale, saiale, grillitud seente täidiseks, köögiviljade lisandiks lihtsalt suurepärane - värskelt ürdine ja väga maitsev.

laupäev, 19. juuni 2010

Kukeseened

11 kommentaari
tursk kukeseentega

Esimesed!
Spargli- ja rabarbrihooaeg (viimane selles blogis küll aastaringne) hakkab otsi kokku tõmbama, et teha ruumi kukeseentele ja maasikatele. Ja mis siis kõik veel tulemas on!
Pildilolevad kukekad on küll Leedu päritolu, aga kaugel need Eesti omadki on. Ma leidsin oma aiast juba puravikugi.
Praadisin esimesed pisikesed nööbid lihtsalt võis. Seente lisandiks (ja mitte vastupidi) praetud tursk ja ohtralt tilli.

neljapäev, 17. juuni 2010

Grillitud ananassimagustoit

7 kommentaari
grillitud ananassi magustoit

Olen juba mõnda aega tahtnud jagada selle maitsva suvise magustoidu retsepti. Olin aga lubanud mitte ette rutata täna ilmunud "Postimehest", mille vahelehes "Grillisuvi 2010" ilmus mu artikkel puu- ja köögiviljade grillimisest. Annan oma kogemuste põhjal soovitusi, mida liha asemel grillile panna, nii põhiroaks, lisandiks kui desserdiks.
Lehest leiab veel palju huvitavat grillimisega seonduvat: Tervisearengu Instituudi toitumisekspert Tagli Pitsi kirjutab, kuidas ennast peale paaritunnist õgimist mitte tunda kui "täissöönud puuk, kes jõuab end vaevu autoni vedada ja öö läbi rahutult voodis väherdada". Eesti Barbecue Assotsiatsiooni president Roland Õunapuu annab samuti nõu, kuidas muuta grilliõhtu tervislikumaks ja vähem kaloririkkaks. Rain Käärst toob välja marineerimise põhitõed, Priit Toomits selgitab, mis on BBQ. Sven Azojanilt on lehes palju toredaid alkoholivabade suvekokteilide retsepte. Siinkohal pean mainima, et eile, 16. juunil, toimus Solarises Perrier' alkoholivabade kokteilide võistlus, mille žüriis mul õnnestus kaasa lüüa. Väga mõnus üritus ja vahva kogemus. Sellest kirjutan peagi lähemalt.

Seda "Postimehe" vahelehte paluks mitte segi ajada "Postimehe" võrguväljaandega "Grillieri", need on kaks täitsa erinevat asja:)

"Puu- ja köögiviljad sobivad ka grillile"

Aga nüüd need ananassid!

Ananass võiks olla väiksemat sorti, siis on teda lihtsam käsitseda, grillida ja süüa. Tegelikult käsitseda siin nii väga polegi midagi: olenevalt suurusest tuleb lõigata neljaks või kuueks pikisuunas sektoriks. Eemalda sektoritel südamikuosa, see on kõva ja ei maitse kuidagimoodi. Latv jäta külge, see on dekoratiivne ja samas praktiline, ladvast hoides saab ananassi grillil pöörata.

Marinaadiks ja pintseldamiseks keeda siirup:

1 dl rummi
3 spl pruuni suhkrut (muscovado, demerara või fariin)
2 spl mett
pool kaneelikoort

Pane kõik ained potti. Kuumuta vaiksel tulel, kuni suhkur on lahustunud ja siirup valmis: 10-15 minutit.

Pane anassisektorid kilekotti nii, et ladvad jäävad välja. Vala kilekotti viljalihale marinaad ja lase külmkapis paar tundi seista. Kui tundub, et siirupit on vähe, lisa natuke vett. Tegelikult ei peagi anass siirupi sees ujuma, piisab, kui viljaliha on õhukese siirupikihiga kaetud.

Grilli ananassisektoreid madalal temperatuuril igast küljest, kokku umbes 10 minutit. Kui kilekotti jäi siirupit, võid sellega ananassi grillimise ajal mõned korrad pintseldada.
Ananass on valmis, kui tal on peal ilusad grillijutid ja seest on läbi kuumenenud.

ananassi grillimine

Pane taldrikule. Puista peale kuumal pannil röstitud mandlilaaste ja melissilehti. Parim maitseb ananass veel kergelt soojalt koos vaniljejäätisega, see kookose-vaniljejäätis on perfect match! Grillitud ananassi on kõige mugavam süüa noa ja kahvliga.
Oh, oleks need ilmad juba natukenegi soojemad!

esmaspäev, 14. juuni 2010

Kookosehõnguline vaniljejäätis

7 kommentaari
vaniljejäätis/vanilla ice-cream

Termomeeter köögiaknal ei tee minu unelmate suvega üldse koostööd ja näitab ööpäevaringselt kümmet (pluss-miinus viis kraadi) soojakraadi. Ja ta ei ole katki.

Omatehtud jäätis maitseb siiski hea iga ilmaga. See versioon siin koosneb vahukoorest, kookospiimast, suhkrust ja vanillikaunast. Kookospiim annab üsna õrna, aga väga mõnusa maitsenüansi. Jäätise võib valmistada nii masinaga kui ilma.

Tarvis läheb:

5 dl 35 %-list koort - kes on võimeline koorest-kreemist maitset ohverdama (mitte mina!) ja soovib iga hinna eest figuurisõbralikumat jäätist, asendab poole koorest piimaga
2,5 dl kookospiima
1,5 dl suhkrut
0,5 vanillikauna

Poolita vanillikaun, kraabi seemned välja. Kuumuta koor koos suhkru ning vanillikauna ja -seemnetega keemiseni. Tõsta tulelt ja lase 2 tundi seista. Selle ajaga peaks koor jahtuma. Eemalda vanillikaun. Sega hulka kookospiim.
Valmista jäätisemasinaga jäätis.
Ilma jäätisemasinata tehes vala segu kaanega karpi ja tõsta sügavkülma. Sega kahvliga või mikserda külmuvat segu hoolsalt iga tunni aja tagant. Lase lõplikult külmuda.

Selline jäätis on suurepärane lihtsalt niisama maiustamiseks, marjadega söömiseks ja hapuka rabarbrikoogi või -crumble’i kõrvale. Ja grillitud ananassi juures on ta lausa asendamatu.

Esimeste lausete tõestuseks:


Sealihašašlõkk

16 kommentaari
šašlõkk vardas

Olen elanud piisavalt pika elu omamaks kunagi arvamust, et šašlõkk ongi kolm päeva tööstuslikus äädikas leotamisest jube hapuks ja üleküpsetamisest kuivaks muutunud ebamäärast värvi suus ringi käiv läbinärimatu lihatükike. Lapsepõlves sai seda laadapäevadel, suvekontserditel ja muidu uhketel üritustel, mis suvise unise alevi elu veidikenegi elavamaks muutsid.

Nüüdseks, kui riigikord, teadmised toidust, maitsemeel ja lihavalik lettidel on näidanud olulisi paranemise märke, saab meie kodus täitsa head šašlõkki. Häid nippe šašlõkiteoks sain lisaks aasta eest Heimar Kuuskleri lihakoolitusel.

Lihast. Esiteks tuleb hankida üks ilus tükk sea kaelakarbonaadi. Just terve tükk, siis tead, et kõik on kaelakarbonaad, neis valmistükeldatud lihades võib kõike leiduda. Turult saab kohe kindlasti ilusa tüki, ka toidupoodide lihalettidel on olnud täitsa kobedaid känakaid.


Me lõikame liha umbes 1,5 cm paksusteks viiludeks ja siis tükkideks, nii et nende suurus on umbes 6 x 6 cm. Pigem lapikud tükid kui lihakuubikud.

Marinaad on lihtne ja marinaadis peab liha olema minimaalselt 2 tundi. Ausalt öeldes see 2 tundi ongi täitsa paras aeg, selle aja jooksul jõuab liha veini mõjul pehmeneda, samas liiga hapuks minemata. Nii palju kui mina tean, ei hoia ka mägede pojad oma liha marinaadis kauem: kui külalised saabuvad, pannakse lihatükid marinaadi, külalistele pakutakse
senikauaks muud näksida ja siis peagi hakataksegi liha küpsetama.
Mulle meeldib šašlõki juures just see, et liha jääb hästi pehme ja maheda, naturaalse maitsega. Särtsu annab söömise ajal kaste.

Tarvis läheb:

Sea kaelakarbonaadi 1 kg
Õli (ma kasutan siin rapsiõli) 1 dl
Valget kuiva veini 1 dl
2 ratasteks lõigatud sibulat
1 tl purustatud pipart
2 tl soola
suur peotäis hakitud siledalehelist peterselli



Lõika liha eelpool kirjeldatud suurusega tükkideks, sega kõik ained omavahel. Oluline on see, et liha peab olema enne marinaadiga segamist toasoe. Ja teiseks oluline on see, et peale marinaadiga segamist tuleb liha mudida ja muljuda, et teda pehmendada (massaaž!) ja aidata maitsetel sügavale lihasse minna. Mis soola lisamist marinaadile puudutab, siis see on nüüd autoriteetsete allikate ( näit. Hervé This) poolt puust ja punaseks tehtud, et soola lisamine enne liha küpsetamist ei vii lihast mahlu välja ega tee temaga midagi muud koledat. Põhimõtteliselt võib lihale soola lisada ükskõik millal: kas enne küpsetamist, küpsetamise ajal või pärast küpsetamist- oleneb, millist ja kui tugevat soola maitset tahate.
Sõltuvalt tükkide suurusest tuleks nad vardasse ajada nii, et varras läheb lihast läbi kahest kohast- siis ei jää tükid rippuma ega kõrbema, vaid hoiavad ennast kenasti varda ümber ja küpsevad ühtlaselt.
Meie küpsetame sealihašašlõkki gaasigrillil madalal kuumusel vahepeal vardaid keerates kokku umbes pool tundi. See aeg on piisav, et liha saaks pealt ilusa jume ja oleks seest just parajasti küps ja mahlane. Sealiha ei tohiks jääda seest tooreks. Millegagi pintseldada ega määrida vahepeal pole vaja.
Väga hästi passib kõrvale mõni tore Gruusia valge vein.

šašõkk

Peagi on saabumas eestlaste suvine püha üritus. Nii et kummikud jalga, talvejoped selga, OFF peale, šašlõkivarras ühte, vihmavari teise kätte ja üle lõkke hüppama!


suvelilled

laupäev, 12. juuni 2010

Hing ihkas muutust

3 kommentaari
Ja seda ta sai!
Blogil on natuke värskem nägu, loodetavasti meeldib teilegi see väike vaheldus.

pühapäev, 6. juuni 2010

Maasika-rabarbrikook

14 kommentaari
Mõned nädalad tagasi osalesin Maitse Klubi avaüritusel Food Studios, kus muuhulgas valmistasime Heidi Parki juhendamisel Rose Berenbaumi "Pie and Pastry Bible" retsepti järgi maasika-rabarbri kooki. Siin pildil kokkamas Lia Virkus, Heidi ja Maris perenaine.ee-st:

Foto: Maitse Klubi

Koogi põhi oli väga maitsev, selles oli kasutatud toorjuustu, mis teeb maitse kergelt soolakaks ja hästi muredaks. Pärast põhja eelküpsetamist kattis Heidi selle pintsliga määrides munavalgega - see on hea nipp mahlasemate kookide küpsetamise puhuks, et põhi säilitaks oma krõbeduse ja ei muutuks liiga pehmeks. Munavalge toimib siin justkui kaitsev vahekiht.

Katteks on kokku keedetud maasikad ja rabarbrid. Saadud "moos", või noh tegelikult tõesti, moos, on valatud eelküpsetatud põhjale ja veelkord kogu kook ahjus läbi küpsetatud. Koolitusel proovitud kook oli väga maitsev, küll aga kippus sisu lahtilõigates laiali vajuma. Heidi antud retseptis oli rabarbri-maasika segule lisatud paksendajana tärklist, aga minu jaoks oli sisu ikkagi liiga vedel, ebamugav näiteks kodus külalistele pakkuda.

Eve-Liin, kes tutvustas üritusel meile erinevaid Dansukkeri suhkruid, pakkus välja mõtte, et koogi tegemisel võiks proovida kasutada Dansukkeri tarretisesuhkrut, mis tänu temas sisaduvatele tarretavatele ainetele (täielikult taimne toode) aitaks täidisel koos püsida.

Tegingi kodus koogi järele. Põhja retsepti jätsin täpselt samaks kui Heidil, muutsin ainult kogused meie mõõtmissüsteemile mugavamaks.
Täidise juures ei kasutanud ma retseptis ettenähtud maisitärklist, vaid asendasin osa tavalisest suhkrust tarretisesuhkruga. Täidis hoidis peale külmkapis seismist ilusti koos, ei valgunud laiali. Samas ei muutunud ta ka õnneks kõvaks tarretiseks, mis mulle poleks üldse selle koogi juures meeldinud. Oli just selline vahepealne pehme, aga samas mitte voolav.

maasika-rabarbritort

See kook on hästi värske ja marjane. Rammususest siin rääkida ei saa, põhjaski on ainult 85 g võid ja kate ju puhas vitamiinipomm!
Ilus sai ta ka, lausa pidulik, nii et mina ütleksin lausa tort.
Üks mu pereliige kommenteeris, et maitselt tuletab meelde kisselli küpsistega (kissell= kate, küpsised=põhi). Keegi teistest sellist paralleeli küll ei leidnud, aga igaljuhul on see väga maitsev mahlane kevad-suvine kook ja väärib tegemist teinekordki.

Põhi:

85 g võid
150 g nisujahu
1/4 tl soola
1 tl küpsetuspulbrit
65 g toorjuustu
1 spl jääkülma vett
1 tl valge veini äädikat

Täidis:

500 g rabarbrit
250 g maasikaid
1 dl suhkrut
1 dl Dansukkeri tarretisesuhkrut

Põhja määrimiseks munavalget

Pane kõik põhja ained köögikombaini ja surista tainaks. Lase tund või paar külmkapis seista. Kata 23 cm lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga. Vajuta külm tainas koogivormi põhja ja äärtele. Küpseta soovitavalt raskuse all (vt sellekohast fotot siit postitusest) 180-kraadises ahjus 15 minutit. Lase veidi jahtuda, määri pealt munavalgega.
Täidise jaoks tükelda rabarbrid ja maasikad, keeda koos 1 dl suhkruga mbes 10 minutit. Lisa tarretisesuhkur, lase uuesti keema tõusta. Vala täidis põhjale, küpseta 180-kraadises ahjus 25 minutit. Tõsta kook ahjust, lase toatemperatuuril vormis jahtuda. Tõsta külmkappi tahenema minimaalselt neljaks tunniks.
Kaunistasin maasikate ja mündiga.

maasika-rabarbritort

Heidi juhendamisel tegime veel maiustusi nimega s'more (nimetus väljendist "some more"). Need koosnevad täisterajahuküpsistest, vahukommist ja šokolaadist. Väga maitsvad pisikesed ampsud, mida nagu ma hiljem lugesin, meisterdatakse USA-s matkadel lõkke ääres magustoiduks nii, et vahukomm sulatatakse süte kohal ja pannakse koos šokolaadiga kahe täisteraküpsise vahele. No ikka ei saa nad üle ega ümber oma hamburgerist:)
Meie omad olid vähe peenemad ja vahukomme me ei grillinud. Küll aga küpsetasime küpsised, tegime ise vahukommid ja niristasime kogu kaunidusele veel sulašokolaadi. No tõesti, some more s'mores, please!

Foto: Maitse Klubi

Aga sellest, miks ja kelle süül vahukommitegu esimesel korral untsu läks ja kogu asja tuli otsast peale alustada, ajalugu vaikib:P

laupäev, 5. juuni 2010

Platsi õhtusöök

2 kommentaari


Esmapilgul täiesti hullumeelsena tundunud idee korraldada kevadises Tallinnas vabas õhus õhtusöök 700-le inimesele on teoks saanud.
Ilm soosis ettevõtmist, soe päikest täis õhtu oli justkui tellitud. Vihmase ilma puhuks oli küll plaan B-na olemas hiigeltelk, mille katus katnuks kogu Rotermanni väljaku. Selle kasutamise plaanist loobuti 24 tundi enne õhtusöögile algust, kui oli selge, et ladistama ei hakka. Sööjaid oli 570.
"Saali" sisenedes avanes kaunis vaatepilt: säravvalged laudlinad ja toolikatted, päikeses helkivad klaasid ja sööginõud ning pokaalides kihisev cava (Anna de Codorniu Brut, Hispaania), laudadesse kogunevad lobisevad seltskonnad, rõõmsad toreda õhtu ootuses inimesed.

Isutekitajaks pakuti tassikeses tomati konsomeed, mis oli oma olemuselt ja välimuselt tugev loomapuljong väga selge tomatimaitsega. Veidi oli tunda sellerit. Jõuline, lihtne ja väga maitsev.

Eelroaks toodi lauda mee ja sinepiga glasuuritud forell värske kurgi ja aioliga. See, kuidas ettekandjad kandikutega Platzist justkui suure must-valge parvena mööda platsi valgusid, oli muidugi omaette vaatamisväärsus.
Eelroog oli paljude, ka minu lemmik. Kala oli madalal temperatuuril ahjus küpsetatud sellise astmeni, et polnudki õieti aru saada, kas ta on nüüd küps või toores. Õrn ja hõrk. Safrani ja küüslauguga maitsestatud aiolit proovin kindlasti ise ka teha, ehk õnnestub midagi ligilähedastki saada. Need pruunid täpikesed seal sees, kas need polnud mitte sinepiseemned? Ja lihtne, tegelikult ju lausa igapäevane värske kurk sobis oma helerohelise krõmpsu värskusega väga kenasti kala kõrvale, andes minu arust väikese jaapanipärase nüansi kogu toidule.
Joogiks Masi Masianco Pinot Grigio&Verduzzo, Itaalia.


Pearoog: küülik õunaveini kastmes, varajase kartuli ja porgandi kreemiga. Joogiks veidi äkilise valikuna Nederburg Manor House Shiraz, LAV/Paarl.

Hautatud küülikukoiva puhul ei saagi vast olla mingit erilist ohhoo-efekti, küll aga meeldis mulle väga kaste, mis oli kokku keedetud Põltsamaa õunaveinist ja küüliku küpsetamisel tekkinud vedelikust. Porgandikreem oli pehme-rammusa olemuse ja samas mõnusalt värske maitsega.


Magustoit, menüüs kirjas kui tume šokolaadi ja toorjuustu kreem värskete maasikatega, oli oma olemuselt küpsisepõhjal toorjuustu-šokolaadikoogike maasikakastmega. Roheline seal peal on värske piparmünt. Rammus, magus ja maitsev lõpetus tervele õhtusöögile.
Joogiks dessertvein Tarapaca Late Harvest Sauvignon Blanc/Gewürztraminer, Tšiili.

Kõige lõpuks veel kohvi ja Gaultier konjak.


Köögis toimuvat ja intervjuusid õhtu peasüüdlastega sai näha suurelt majale paigutatud ekraanilt.


Käikude vahelise aja laulis lühemaks Liisi Koikson.

Õhtusöögi lõppedes aplodeeris kogu platsitäis kohalolnuid püsti seistes. See oli tõeliselt siiras tänuavaldus tehtud suure töö eest ja ma võin vaid ette kujutada, kui hea tunne võis Carmen Cateringi inimestel, peakokkadel Roman Zaštšerinskil ja Igor
Andrejevil, sommeljeel Kaidi Kerdtil, kokkadel, ettekandjatel ja kõigil teistel, kes panustasid sellesse enneolematusse söömaaega, seda kuuldes ja nähes olla.

Rohkem kui toit ja veinid, mis olid ka suurepärased, avaldas mulle muljet eriline rõõmus ja helge meeleolu, mis täitis kogu üritust. Soojus ja siirus tegijate poolt. Entusiasm.
Oli näha, et tehtud on palju tööd, kõik sujus ja töötas nagu kellavärk, samas oli olemas EMOTSIOON. Ja see loeb.


On ka juba kuulda olnud, et selline ettevõtmine ei jää viimaseks. Olen kindlasti kohal ka järgmisel grande-õhtusöögil. Loodan, et ka suurepärast, asjatundlikku ja lõbusat seltskonda pakkunud lauakaaslased, kellest järgnevatele piltidele on jäänud Neve Headasjad, Tuuli Isetehtudhästitehtud ja Piret Puhasrõõm :)


LinkWithin

Related Posts with Thumbnails