Nõgese-kartulisupp

Minu aeda jäävad alati mõned niitmata, rohimata ja umbrohutõrjumata veidi metsistunud nurgatagused. Kust ma muidu saaksin kevadeti oma nõgesed, oblikad, võililled, jänesekapsad ja nurmenukud? Ja kuhu teevad oma pesa linnud, siilid, mutukad ja putukad? Kus peidab ennast rebane? Kus käiakse ainult kummikutega, sest kohata võib rästikut? Igas aias, kui ta pole just linna viks ja viisakas majaümbrus, peavad sellised sopid olema. Muidu maja pool on meil ikka täitsa kultuurne ja hoolitsetud, tegelt ka:)

Nõges on üks järjekordne tore kevadine söödav taim, mille tervistavast mõjust saab lugeda siit Aive Luigela artiklist. Korjata tuleks ainult puhtast kohast ja noori lehti. Kummikindad on suureks abiks:)

Kui keegi mõtleb, et no kuhu ma seda nõgest ikka sisse panen, siis kasutamine on sarnane spinatile: näiteks supid, pirukad, kotletid, vormitoidud, lasagne, omlett.

Nõgese-kartulisupi jaoks on tarvis:

4 suurt peotäit värskeid noori nõgeselehti

4-5 kartulit

800 ml köögiviljapuljongit

2 spl hakitud maitserohelist (tilli, peterselli, murulauku vms)

soola (vajadus oleneb puljongi soolasusest)

Serveerimiseks:

keedetud muna

hapukoort

Pane pestud nõgeselehed potti keeva vette ja kupata korraks keema. Nõruta. Nüüd nad enam ei kõrveta.

Keeda puljongis kartulid, lisa hakitud maitseroheline, nõgeselehed ja sool.

Lauale andmisel lisa igasse taldrikusse pool muna ja hapukoort.

Retsept on üsnagi mugandatud versioon nami-nami omast.

Veel hooajalisi söödavaid taimi:

Nurmenukulehed salatisse.

Hapuoblikas supiks, salatisse, niisama närimiseks.

Jänesekapsas salatisse ja niisama suhu pistmiseks.

Nagu pildilt näha, on mul aias üks väga produktiivne iidvana mitmeharuline pihlakas, mille harude vahelt võib kasvamas leida nii jänesekapsaid kui metsmaasikaid.

Pasta võilillelehtede ja singiga

Vaatamata sellel, et mu aiamaal veel peale rabarbri, murulaugu, salvei, veel mõne ürdipõõsa ja umbrohu veel suurt midagi ei kasva, pakub loodus praegusel aastaajal nii mõndagi. Just toosama viimatimainitud umbrohi naadi, nõgese ja võilille näol inspireerib mind igal kevadel neist vitamiinipommidest kõiksugu roogasid valmistama. Mõnele nooremale pereliikmele on targem esialgu küsimusele "mis lehtedega see pasta on" vastata diplomaatiliselt "rukola, kallike" ja siis pärast nii muuseas mainida, et see oli nali, tegelikult olid võilillelehed. Tagantjärgi arvati, et väga head lehed olid olid:)

Võilillel on praegu hooaeg - lehed on veel õrnad ja maitsvad. Kevade edenedes muutuvad nad peagi liiga mõruks ja sitkeks ega ole enam hõrgud. Olen kuulnud ka sellest, et "piim", mis määrib käsi, võib tekitada ohtral tarbimisel seedehäireid , aga seda ainult suvise võilille puhul. Võilillelehtede maitse tuletab meelde midagi rukola ja spinati vahepealset, aga on siiski täiesti omamoodi. Mina pean sedasorti kraami delikatessiks. Ehkki võilill kasvab pea kõikjal, tuleks söömise jaoks lehti korjata ikka oma aiast või puhtast loodusest. Sõiduteede ääres ja linnas kasvavaid ma omale küll suhu ei paneks.

Sellega seoses tuleb meelde veel söödavate taimede osas, et lihavõtete aegu ilmus Päevalehes pasharetsept (ei mäleta enam autorit), mille juures oli kaunistamiseks kasutatud roosilehti. Roosilehed on söödavad muidugi, olen ise ka neid kaunistamiseks kasutanud. Aga aprilli alguses, kui lihavõtted olid, saab küll roose ainult lillepoest ja nende õielehti süüa...see retseptisoovitus kõlab küll pigem mürgitamissoovitusena.

Aga võilille juurde tagasi. Kaja Kurg kirjutab artiklis "Võilill, väärtuslik köögivili" (Maaleht, 1. aprill 2010) võilillelehtede väärtustest nii:

"Võilille tasub süüa, sest ta sisaldab rohkelt tervisele ülivajalikke vitamiine ja mineraalaineid. Võrreldes aedsalatiga, on võilille lehtedes mitu korda rohkem C- ja B-vitamiini, karotiini, rauda, kaltsiumi, magneesiumi jne. Arvatakse, et ükski teine roheline taim ei sisalda nii palju mikroelemente kui võilill. Võilill puhastab verd, langetab veres kolesterooli- ja suhkrusisaldust, võtab väsimuse, soodustab seedimist."

Ühesõnaga, megasuperhüperkasulik.

Tarvis läheb:

400 g pastat (kasutasin spagette)

oliivõli

100 g peekonit või muud õhukeselt lõigatud suitsusinki, väiksemaks lõigatuna

2 küüslauguküünt

2 suurt peotäit noori puhtaid võilillelehti

1 tl sidrunimahla

pipart-soola

parmesani

Kuumuta pannil veidi oliivõli, prae selles peekonit 2-3 minutit. Tõsta peekon kõrvale. Samas rasvas kuumuta mõned minutid madalal kuumusel hakitud küüslauku. Tõsta küüslaugu juurde võilillelehed ja peekon, sega läbi ja kuumuta veel 5 minutit. Maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.

Keeeda pasta, sega võilillelehtede ja singiga. Riivi peale parmesani. Jagub viiele.

Vaata ka frititud võililleõisi.

Spargel, selle kevade esimene

Vaatasin oma blogist, et olen kodumaist sparglit teinud eelmisel aastal mai lõpus, seega pole palju enam oodata jäänud. Kannatamatu nagu ma olen, ei saanud siiski lihtsalt mööda kõndida, kui NOP-i letist vaatasid vastu imeilusad roherohelised värsked krõmpsuvad Kreeka spargli pundid. Pealegi olid külla tulemas Aet ja Liisa, kellest viimasele saigi meeldivaks ülesandeks spargliga toimetamine.

Tegime nii:

sparglilt ära murda puitunud osa (kui seda üldse on, siis u 2 cm-ne tükk varre altosast, sõrmedega tunneb). Ma ei ole kunagi sparglit koorinud. Sparglid laduda ühe kihina ahjupannile, lisada natuke meresoola/soolahelbeid, piserdada vähese oliivõliga. Veeretada õrnalt, et sparglid oleksid ühtlaselt õlised. Küpsetada 200 kraadi juures 12-15 minutit. Vahepeal keerata sparglitel külge. Võtta ahjust välja ja piserdada soovi korral peale sidrunimahla. Me seekord jätsime sidrunimahla ära, laual oli niigi sidrunist kraami. Riivida või tõmmata parmesanist peale laastud.

Fotol viimased varred suurest pannitäiest:)

Beseekattega rabarbri-maasikapotikesed

Eesti toidublogisid lugedes saab õue vaatamatagi aru, mis aastaaeg on. Rabarber ja karulauk, karulauk ja rabarber. Turul olla nähtud ka juba kevadseeni mürkleid, kurreleid ja julgetele kogritsaid. Kaugel see kodumaine spargelgi on.

Ega ma muidugi praegu ainult rabarbrist ja karulaugust ei toitu. Sellele vaatamata jagaksin üht eriti maitsva rabarbrimagustoidu retsepti, millele komistasin perenaiste lehel, kus jäin taaskord imetlema Elisa kauneid, alati helge meeleoluga toidufotosid. Beseekattega rabarbripotid tundusid väga isuäratavad ja maitsvad nad said, tõepoolest!

Erinevalt algretseptist keetsin kokku rabarbrit ja maasikaid (jah, Hispaania omi. Sel aastal on nad täitsa magusad ja sellise keeduse sees ajavad asja vägagi ära).

Tarvis läheb:

• 300 g rabarbrit, paarisentimeetristeks juppideks tükeldatuna. Noori rabarbreid ära koori, koor annab kauni värvi.
• 150 g maasikaid, lõika pikuti neljaks
• 80 g suhkrut
• 3 spl Amaretto likööri

Besee:

• 1 munavalge
• 3 tl suhkrut
• mandlilaaste

Sega tükeldatud rabarber ja maasikad suhkru ja Amarettoga.

Keeda vaiksel tulel 10 minutit, niikauakuni rabarber ja maasikad on pehmed, aga mitte veel lagunenud. Sega minimaalselt.

Kurna.

Jaota keedus vormidesse. Mina täitsin kolmveerandi kõrguselt kuus espressotassi.

Besee jaoks vahusta munavalge kergeks vahuks. Jätka vahustamist, lisades suhkur kolme teelusika kaupa, kuni saad tugeva läikiva vahu.

Tõsta munavalgevaht mütsikesena rabarberipotikestele, puista peale mandlilaaste. Küpseta eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures 10 minutit, kuni besee on kaunilt beežikaks värvunud.

Rabarbri-maasikasegu kurnamisel ülejäänud vedelikust sai veega segamisel maitsva morsi.

Kahju, et maitseid veel virtuaalselt edastada ei saa, aga ühe rabarbripoti saadan koos palavate emadepäevaõnnitlustega 80 kilomeetrit üle lahe põhja poole oma kallile emale . Ma olen väga õnnelik oma ema üle ja selle üle, et ma olen ise ema, seega tänane päev läheb mulle vägagi korda. Annan ühtlasi teada, et mulle omistati taaskord meie ühiskonna algrakukese poolt Meie Pere Aasta Ema tiitel. Rebimine oli kõva, sest samale aunimetusele esitati kandidaaks ka vanaisa:)

Karulaugupesto

Kaunivärviline karulaugupesto valmib imelihtsalt ja kiiresti. Saab kasutada saiamäärdena, pasta või gnocchi kastmeks, koos grillitud köögiviljadega. Hästi maitsev ja kerge kevadine roog on küpsetatud valge kala filee (tursk, koha, siig või mõni muu), karulaugupesto ja roheline värske salat.

Pesto on tegelikult selline asi, mida saab vabalt teha tunde järgi, täpse retseptita. Et umbes 3 peotäit karulaugulehti, peotäis riivitud juustu, peotäis pähkleid, maitse järgi soola-pipart ja nii palju õli, et pestol oleks sulle sobiv konsistents. Ma panen siiski kirja ka kogused nii, nagu nad mul enam-vähem pestosse läksid, võib-olla on kellelegi, kes esimest korda teeb, abiks.

80 g karulaugu lehti ( kui on liiga palju valget varreosa, lõika see ära ja kasuta kusagil mujal, näiteks salatis)

100 ml oliivõli

50 g riivitud parmesani (või muud kõva laagerdunud juustu)

50 g seedermänniseemneid (või kreeka pähkleid)

0,25 tl soola

0,25 tl pipart

1 tl sidrunimahla

Alustuseks rösti kuival pannil kergelt seedermänni seemned. Mitte pruuniks, aga nii et nad saaks heleda kuldse tooni, siis jääb maitse kreemjas ja pehme, mitte liiga pähkline.

Järgmisena saumikserda üheskoos jahtunud seedermänniseemned, pestud ja kuivatatud karulaugulehed ja 3-4 spl oliivõli ühtlaseks massiks. Lisa riivitud parmesan, veidike soola-pipart, 1 tl sidrunimahla (ei ole kohustuslik koostisaine) ja surista edasi, lisades samal ajal nirena ülejäänud oliivõli.

Hästi aromaatne ja mõnusalt küüslauguse (aga mitte teravalt küüslaugu-küüslauguse, vaid mahedama) maitsega kaste.

Kevade on sala tulnud

No mis ta nüüd tegelikult nii sala, rohkem ikka suure sula ja veega nagu kord ja kohus, aga ikka on ju vahest harva tore ja peen Koidulat tsiteerida:)

Ongi saabunud aeg malmpott kapinurka pagendada ja salativurr (jah, mul on selline imeloom) välja otsida. Tänane turulkäik oli tõeliselt mõnus ja kevadine: suure kausitäie salatit sain teha ainult kodumaisest värskest kraamist. Väikesed mahlased kurgid, värsked redised ja krõmps salat kokku segada, rohkelt tilli ja oliivõli-sidrunimahlakaste väikese küüslauguga, krõbedakooreline sai ja valge vein - muud pole õhtusöögiks vajagi.

Eriti õnnelik olin avastades, et lettidele on jõudnud minu suur lemmik, karulauk.

Kaurulaugurisoto, karulauguvõi, külm karulaugu-jogurtikaste, karulaugupesto - nüüd on nende kõigi kord.

Tegelikult läksin turule hoopis sooviga saada vasikapõske, et valmistada punaveinis põske polentaga (La Bottegas meeldis väga). Ega ma arvanudki, et seda letis on, aga isegi küsimise peale tehti suuri silmi ja vangutati pead- pole nähtud ega kuuldud. Käisin Nõmme turul, võib-olla Keskil on homme rohkem õnne.

Kevadpühad

...on nüüd peetud ja kohe kevadisem olemine ka. Ehkki mu aed on veel enamjaolt osaliselt lume, osaliselt hiigellombi all, leidsin peenralt sulanud lume alt peterselli, salveid ja münti. Olid seal sooja lumevaiba all ennast ilusti roheliseks kasvatanud ja saime juba oma peenra münti pühadelambale.

Mune värvisime traditsiooniliselt sibulakoortega. Olen igatmoodi proovinud ja midagi pole teha, nii on ikka kõige ilusam ja omasem.

Lapsed hullasid lisaks nagu alati öko-munavärvidega ja said oma munad just selliseks, nagu tahtsid.

Esimest korda elus muna koorida proovimine tundus esialgu kõige pisemale noormehele üsna eemaletõukava tegevusena (vaata vastikust väljendavat suujoont), hiljem oli raskusi talt muna käest saamisega.

Lammast tegime ka nii nagu alati: 2 tallekooti said liigsest rasvast puhastatud, noaga lihasse tehtud aukudesse pistsin küüslauguküüned ja rosmariiniokkad. Liha hõõrusin sisse seguga, mille tegin purustatud koriandriseemnetest, mündist, tüümianist,mustast piprast, mustsõtramoosist, sojakastmest, balsamicost ja oliivõlist. Kõike natukene, sortsu ja näpuotsatäie kaupa, et talle õrn maitse ikka põhiline oleks. Selle seguga määritult ja küpsetuskotti pakitult läksid koodid külmkappi 24 tunniks maitsestuma.

Sellesamas küpsetuskotis panin talle ka ahju, esialgu küpsetasin 225 kraadi juures 15 minutit ja siis 2,5 tundi 120 kraadiga. Juurde ahjupannil tehtud kartuli- ja sibulasektorid, eriti head veini ja pärast jäi üle ainult veel sõrmed ja taldrik puhtaks limpsida.

Veel lihast rääkides, avasime ametlikult ka grillihooaja mõnusate searibide, seente ja salatiga. See viimane oli tegelikult lihtsalt kurk ja tomat. Viimane pakkus meeldiva üllatuse, olles täitsa tomati maitsega vastukaaluks tavapärasele talvisele plastmasstomatile.

Ribid olid nagu ribid ikka-pealt krõbedad, seest mahlased ja parajalt rasvased. Väga head. Eriti mõnusaks osutusid aga lisandina seened (eelmisel fotol paremal ülal), milleks kasutasin pruune šampinjone. Need on seenesema maitsega kui valged. Kuumutasin pannil veidi oliivõli ja võid ja hautasin selles ühe hakitud sibula klaasjaks. Lisasin pooleks lõigatud seened ja hautasin sibulaid-seeni 10 minutit. Maitsestasin soola-pipraga ja raputasin serveerimisel tilli peale. Need seened ei ole nüüd muidugi mingi eriline gastronoomiline innovatsioon, aga no oli maitsev ikka küll.

Kohupiimast ei saanud muidugi üle ega ümber, tegin maitsvat kohupiimakooki virsikutega:

Koogi tegin nami-nami retsepti järgi, mis asub siin.

Ja muidugi pasha!

Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et see oli minu elu esimene pasha:). Ilmselgelt mitte viimane. Pashavormi mul pole, nõrutasin teda marliga vooderdatud sõelal kausi kohal. Imemaitsev! Kreemine, mahlane, suussulav. Tegin pistaatsiapähklite ja rosinatega, kaunistasin virsikute, hakitud pistaatsiapähklite ja apelsinilõikudega. Mandlilaastud olid ka kaunistamiseks valmis röstitud, aga ununesid. Juhtub:) Pasha algretsept on siin.

Kevadpühade raames sai veel tehtud seda feikhärjasilma ja täidetud mune.

Ehkki minu jaoks ei oma kevadpühad mingit sügavat religioosset tähendust, oli siiski rõõmus, puhastav, helge ja kevadine nädalavahetus. See postitus sai peaasjalikult selleks kirjutatud, et järgmisel aastal samal ajal oleks hea meelde tuletada, mida ja mismoodi tehtud sai. Ja ehkki pasha, värvitud munad ja lammas jäävad nagu raudnaelad meie kevadpühasid maitsvaks tegema, võib järgmisel kevadel ka midagi uut kavva võtta.

Rabarbri-kohupiimakook

Tundub, et see poja 4-kuuseks sünnipäevaks küpsetatud kook jääb ka sellekevadise rabarbrihooaja luigelauluks. Mitte et rabarbrid otsas oleksid, aga noh, olgem ausad-kaua võib! Tahaks juba maasikaid mustikaid, sõstraid ja tikreid :)

Aga hooaja lõpetuseks siis midagi eriti maitsvat:

Koogipõhi:

2 dl nisujahu

0,5 dl rukkijahu

0,5 tl küpsetuspulbrit

0,5 tl vanillisuhkrut

0,5 dl suhkrut

50 g võid

1 muna

0,5 dl maitsestamata jogurtit

Sega omavahel kõik kuivad ained, näpi võiga pudiks. Lisa muna ja jogurt, sega käsitsi ühtlane taigen. Suru taigen 26 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja.

Täidis:

6 keskmist rabarbrit (ma pean hankima köögikaalu!-no mis keskmist?)

0,5 dl suhkrut

1 tl vanillisuhkrut

400 g magusat vanillikohupiima

2 muna

Sega tükeldatud rabarbrid suhkruga, sega kõik täidiseained omavahel.

Vala täidis põhjale ja küpseta 200 kraadi juures 35 minutit. Eriti hea on järgmisel päeval, külmast võttes.

Peedilehesalat

Peet on uskumatult mitmekülgne köögivili.Esiteks on ta väga ilus - imelised punaserootsulised rohelised lehed, tumepunasest juuikast rääkimata. Tõeline "lill" köögiviljapeenras. Söögiks saab tarvitada nii lehti kui juurikaid. Ja ehkki lehtede ja varte pärast kasvatatakse ka lehtpeeti e mangoldit, kõlbavad hariliku peedi noored lehed ka imehästi tarvitada toiduks. Peet on üks minu lemmikumaid köögivilju-röstitud peet kitsejuustu ja tüümianiga, marineeritud peedid, borsh, külmsupp peedi ja keefiriga, rosolje - kõik maitsevad vägagi hästi!
Tänase peetide harvendamise käigus tekkis hulgaliselt peedi pealseid, millest sai salat:

Salatisse said siis noored peedilehed ja lisaks veel mõned rohelised lehed peenralt (spinat, tammelehesalat). Lisaks redis ja röstitud seedermänniseemned. Kastmeks segu oliivõlist, laimimahlast, veel musta pipart, meresoola ja mett.

Rabarbrikook hapukoorega

Hea lihtne kevadine kook. Maitseb nagu üks magus-hapu  rabarbrikook maitsema peabki! 

Tainas:

100 g võid

50 g hapukoort

1/2 dl fariinsuhkrut

1/2 dl valget suhkrut

1 muna

3 dl jahu

1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:

250-300 g hapukoort

4 sl suhkrut

2 muna

1 tl vanillsuhkrut

(soovi korral maitseks 1 tl kaneeli või 1 tl ingverit)

Katteks:

4-5 keskmist rabarbrivart 

Taigna jaoks vahusta pehme või hapukoore ja suhkruga. lisa muna, sega.Kui on kodus ainult ühte sorti suhkrut, näit. valget, siis panegi ainult seda 1 dl.  Lõpuks lisa küpsetuspulbriga segatud jahu. Taigen peab olema pehme (aga mitte vedel). Vajuta tainas 26 cm lahtikäiva koogivormi põhja ja külgedele (külgedelt u 2 cm kõrguseni).

Sega täidiseained omavahel ja vala vomi taigna peale.

Kata tükeldatud rabarbriga.

Küpseta 200 kraadi juures pool tundi. Lase natuke jahtuda ja võta ettevaatlikult vormist välja.

Algne retsept nami-namist, modifitseerisen seda natuke:)

Lammas ja spargel

Käes on sparglihooaeg! Eesti Uus-Kongo talu omasid saab Tallinnas näiteks Keskturult ja NOP-poest.

Kilohind (u 300 kr) võib küll tunduda kõrge, aga arvestades seda, kui maitsvad nad on ja kui lühikest aega neid eesti omi saab, tasub ära küll. Pealegi läheb ühel korral neid 200-300 g, nii et pole hullu.

Talleliha 

2 umbes 320 grammist talle tagatükki (parim on maheliha, saab näit. NOP-ist, Rotermanni turult), aga võib ka olla tavaline.

Eemalda lihalt rasv ja kelmed, pruunista kuumal pannil  või ja oliivõli segus mõlemalt poolt. Hõõru soola ja pipraga. Küpseta eelsoojendatud ahjus 140 kraadi juures 15-20 min (kui on lihatermomeeter, siis liha sisetemperatuur peab olema 60 kraadi). Võta liha ahjust välja ja lase fooliumisse keeratult seista 20 min. 

Pärast seismist lõika ristikiudu õhukesteks viiludeks.

Liha seismise ajal valmista 

Spargel

u 250 grammi rohelisi värskeid sparglivarsi

sorts oliivõli

meresool

sidrunimahl

parmesan

Murra sparglilt ära puitunud osa (kui seda üldse on, siis u 2 cm-ne tükk varre altosast, sõrmedega tunneb). Koorida pole vaja. Lao sparglid ahjupannile, jahvata peale natuke meresoola, piserda oliivõliga. Küpseta 200 kraadi juures 12-15 minutit. Vahepeal keera sparglitel külge. Võta ahjust välja ja piserda peale sidrunimahla ja riivi parmesani.

Ma ainult pere mehisema poole pärast tegin liha ka, ise sööks ma õhtusöögiks hiigeltaldriku noidsamu ahjuspargleid sidrunimahla ja parmesaniga paljalt, no nii head on!!!

Praetud võililleõied

Ärge nüüd arvake, et ma oma peret ainult tänu korilusele toidan, aga võilill on tõeliselt maitsev! Õitega tegin nii:

Tainas:

1 muna

1 dl jahu

1 dl piima

pool tl soola

Korja niipalju võililleõisi, kui ära süüa kavatsed, vaata, et putukaid ei oleks kusagil !Lõika vars täitsa ära ja rohelist osa lõika ka õie alt niipalju kui saad (õielehed peavad koos seisma), roheline osa annab muidu mõru maitset.

Kasta õied tainasse ja prae rohkes kuumas õlis (rapsi- või päevalilleõli).

Piserda peale veidi sidrunimahla, lisa rukolalehti ja parmesanilaaste (need kaks pole kohustuslikud, ilma on ka väga maitsev) ja keera peale pipart. Kõrvale klaasike mõnusat värsket mineraalset valget veini.

Nõgesepannkoogid

Nõgesed, mida süüa, peavad olema noored, nagu praegu kevadel näiteks. Kesksuvised enam ei kõlba

Kõigepealt tuleb ette valmistada nõgesed. Pese lehed voolava vee all ja kupata rohkes vees paar minutit, rohelise värvuse säilitamiseks kalla kohe sõelal rohke külma veega üle, lase nõrguda ja pigista käega kuivaks. Peenesta nõgesemass köögikääridega või lõikelaual noaga.

Siis võib hakata tainast tegema (taignaretsept pärit Maire Suitsult):

5 dl jahu, 2 tl soola, 0,5 tl söögisoodat, 2 muna, 5 dl hapupiima, petti või keefiri, 4 sl sulatatud võid, 1,5 dl peenestatud kupatatud nõgesemassi.

Vahusta toasoojad munavalged pehmeks vahuks. Sega sulatatud ja jahutatud või munarebudega läbi ning lisa valitud vedelik. Teises kausis sega hästi läbi kõik kuivained. Kalla vedel segu ühtlase joana jahusegu hulka, samal ajal aeglaselt segades. Järgmisena sega juurde nõges, viimasena kalla peale munavalgevaht ja tõsta lusikaga alt ülespoole taina hulka.Prae väikesed lusikakoogid piisavalt madalal kuumusel, et nad seest tooreks ei jääks.Söö kuumalt omaette toiduna või koos rohelise salatiga või supi kõrvale näiteks. No ja kui nõgeseid ei saa (liiga rohitud aed või pole parasjagu kevad), kõlbab suurepäraselt ka spinat.

Hapuoblikasupp

2 suurt peotäit hapuoblikaid, varred eemaldatud

1,5 l aedviljapuljongit

peotäis riisi

2 spl võid

1 kuhjaga spl jahu

soola, suhkrut

keedetud hakitud muna

Kõigepealt pane oblikad keevasse puljongisse ja keeda 10 minutit. Kurna läbi sõela. Haki sõelale jäänud oblikamass hästi peeneks (ma surusin pehmeks palliks ja siis lõikasin kääridega).Lase aedviljapuljong uuesti keema ja lisa peotäis riisi. Keeda 15 minutit. Samal ajal sulata teise poti põhjas või , lisa jahu. Lase hetk kuumeneda ja siis sega ühtlaseks (nagu teeks kastmepõhja), lisa kogu aeg segades vähehaaval puljong riisiga ja hakitud oblikad. Lisa 1 tl suhkrut ja kui tahad, soola. Serveeri keedetud hakitud munaga.

Hea hapukas suutäis!