Pardifilee apelsinisalatiga

Oli aeg, kui pardifilee oli midagi eriti eksklusiivset, mida pakuti ulmehinnaga vaid peenemates restoranides. Eks ta paljude kohtade menüüdes ole siiani, aga väljas süües käivad minu silmad küll pardifilee realt kiiresti lihtsalt üle. Mitte et ta maitsev poleks, vastupidi, aga tegu on nüüdseks ikka väga vabalt saadaoleva toorainega, mille valmistamine pealegi on võimetekohane ka üsna köögikaugele inimesele. Viimasel ajal on pardiliha populariseerimisele ja rahva sekka minekule kaasa aidanud ka Ragne Linnuliha blogis.

Kodus süüa tehes tulevad mängu pardifilee plussid: kiire valmimisaeg, hea maitse, kerge ja tervislik, palju varieerimisvõimalusi. Samas on ta ka ikkagi veidi pidulikum, kui nüüd muu linnulihaga võrrelda (muu all tuleks siis meie tingimustes peamiselt kana silmas pidada).

Sedamoodi part on Nigella repertuaarist inspireeritud, eestikeelne algretsept asub siin. Apelsin sobib teadupärast pardiga kenasti kokku, siin on apelsin ürtide, tšilli ja laimiga eriti mõnusaks tembitud. Pardifilee võib olla kas soe või külm, nii kuis meeldib.

Muidu küpsetan pardifileed alati nii, nagu selles varasemas postituses kirjeldatud: et siis terava noaga nahapoolele ristlõiked, nahapool all külmale pannile. Praadida keskmiselt kuumal pannil olenevalt rasvakihi paksusest 10-15 minutit, mõned korrad väljasulanud rasv pannilt ära kallata . Maitsestada soola-pipraga ja praadida 5 minutit teiselt poolt. Fooliumisse mässitult ahju 5-8 minutiks, siis veel seisma sama fooliumi sees 10 minutiks ja valmis ta on.

Seekord proovisin nii kuis retsept ette näeb ahjus küpsetada. Ei olnud halb. Aga pannil rasva väljasulatusmeetodil on parem- filee jääb pehmem ja mahlasem.

Tegin nii:

2 pardi rinnafileed

sojakastet

2 seemneteta väiksemat apelsini

1 värske punane tšillipipar (eemalda seemned ja peenesta) või 0.5 tl tšillihelbeid (East End)

3 kuni 4 sl hakitud värsket koriandrit

2 sl hakitud värsket münti

0.5 laimi

soola

Tee pardifileedele nahapoolsele küljele umbes 4 diagonaalset sisselõiget. Katsu mitte lihasse lõigata, ikka ainult nahka. Määri fileed sojakastmega sisse ning pane ahjuplaadile asetatud metallrestile, nahapool ülal. Küpseta umbes 15-20 minutit 220-kraadise sahjus, kuni nahk on krõbe, aga liha veel pehme ja roosakas.

Samal ajal koori apelsinid eemaldades võimalikult palju valget kihti. Lõika apelsinid ristipidi viiludeks ja siis omakorda väikesteks tükkideks. Lisa tšilli, hakitud koriander ja münt. Maitsesta soolaga ning pigista vähehaaval maitseks juurde laimimahla – salat peab olema terava maitsega, ent mitte üleliia. Sega ja lase enne serveerimist umbes 15 minutit maitsestuda.

Lõika pardifilee viiludeks ja serveeri apelsinisalatiga.

Ma laulaks selle toidu juures kiidulaulu just apelsini-mündi-koriandrikooslusele. Väga maitsev. Laimimahl ja tšilli teevad kogu kupatuse täiuslikuks.

Lihakoolitus vol. 1

Ajasime pundi kokku ja korraldasime omale ühe lihase õhtu. Kokakoolituse teema oli siis liha ja mulle see sobis vägagi hästi, sest ausalt öeldes ei tunne ma end selles vallas kuigi tugevalt. Alles mõni nädal tagasi lendas lammas prügikasti-no ei kõlvanud süüa, ausalt, ega ma muidu naljalt toitu ära ei viska. Mees küll lohutas mind, et asi oli liha kvaliteedis ja et see loom oli küll loomulikku surma surnud, aga minu arust oli tegu lihtlabase üleküpsetamisega, mille käigus vaene lihatükk muundus läbinärimatuks tallanahaks. Kusjuures ma olen lammast varemgi täpselt samamoodi teinud ja tulemus on olnud super! Seekord leppisime ainult spargliga, mis polnudki kõige hullem variant, arvestades seda, et olen mõned aastad oma elust olnud taimetoitlane;)

Alati on üks pabistamine mul selle lihaga, et kas ikka õnnestub ja kuidas välja kukub. Ainult pikka hautamist nõudvad pajaroad ja ahjulihad - nendega on õnnestumine garanteeritud, hea seegi!

Sealiha meie peres ei söö keegi. Veiseliha, lammas ulukid- neid me teeme. Vanim poeg ei söö üldse mittemingisugust liha, kana ega kala, kaksikutele siga ei maitse (võib-olla muidugi on see ka harju(ta)mise küsimus) no ja titel -temal on veel lihasöömiseni aega:). Jõulude ajal me mehega ikka sööme viksilt ja viisakalt traditsioone austades ämma küpsetatud seapraadi ja hapukapsast, aga no kus sa siis jõulu ajal muudmoodi saadki, eksole. Aga teades, millistes oludes ja millise toidu peal sigu lihatööstuse jaoks kasvatatakse ning mis ravimeid neile sisse söödetakse, oleme jõuluvälisel ajal sealiha söömisest peaaegu täielikult loobunud. Loosi läheb ainult peekon, prosciutto ja mõned muud saadused, milleta ei saa kas laupäeva hommikut käima (meil on alati laupäeviti English breakfast ja pühapäeviti pannkoogid) või mõnd toitu valmistades lihtsalt hakkama. Kui mahesiga kusagilt kätte saaks, oleks teine asi.

Me valmistasime tol õhtul koka juhendamisel pardifileed, carpacciot, antrekooti ja klassikalist gruusia shashlõkki.

Salat pardirinnafileega

Esiteks avardus mu maailmapilt selle teadmisega, et lihatükil on sugu!

Meie poolt valmistatava rinnafilee omanik oli olnud emane part. Ja müüaksegi niimoodi pakendatult, et paki peal on märge pardi soo kohta. Vot sulle siis. Pardifilee pandi külmale pannile, ilma rasvaineta. Eelnevalt ristipõiki läbiviilutatud nahapool all.

Sellest siis vaiksel-vaiksel tulel sulatati rasv välja, seda vahepeal pannilt ära valades. Kui kogu rasv väljas, külje pööramine

ja veidi suuremal kuumusel suts praadimist. Peaaegu valmis.

Peale korraks ahjus käimist ja seejärel "puhkamist", et mahlad settiksid ja lihasse imenduksid, lõikasime pardi õhukesteks lõikudeks ja segatud sai ta sa salatiga, mis koosnes pirnist, peedilehtedest, sinihallitusjuustust ja karamelliseeritud kreeka pähklitest + salatikaste.

Veiniks oli valitud Bure Alto Ripasso Valpolicella Classico Superiore DOC, Villa Girardi, mis iseenesest on küll väga hea vein, aga minu arust õrna pardifilee ja puuviljase salati juurde oleks sobinud midagi vähem täidlast ja vähem kontsentreeritumat.

Carpaccio

oli õhtu nael. Tõeliselt maitsev. Tõeliselt lihtne. Alustuseks saime teada, missugune on carpaccio valmistamiseks see kõige õigem jupp veise sisefileest. Kasutasime roa tegemiseks Uruguay lihaveise sisefileed:

Carpacciot ei tehta külmutatud lihast-st tihtipeale ikkagi tehakse, aga see pole õige. Liha peab olema jahutatud-külmkapist, aga mitte sügavkülmast.

Ja mis siis muud kui liha puhastada kelmetest, lõigata paberõhukesed viilud ja laotada need kenasti vaagnale.

Õhukeste viilude lõikamisega seoses meenus mulle, kuidas mulle Roomas Trasteveres toodi lauda carpaccio, mille viilud olid poole sentimeetri paksused, millele tuli ise peale jahvatada pipart-soola, kasta lihatükk oliivõlisse, siis balsamicosse ja amps! Ütleme nii, et see lihatükkide paksus mind tookord üsnagi ehmatas... Nüüd muidugi tean, et võib ka nii, ehkki imeõhukused viilud maitsevad mulle endiselt palju paremini:)

Edasi kõik sama lihtne: lõikudele peale jahvatada kvaliteetset soola ja musta pipart, piserdada veidi balsamicot ja niristada kastet (oliivõli, sidrunimahl, küüslauk, anshoovis, parmesan, sool ja pipar)

Salatiks rukola ja magusad kobartomatid.

Maitses fantastiliselt hästi. Ja veiniks valitud Chateau Cazal Viel Vielles Vignes Rosé AC Saint Chinian kõlas ka ilusti roaga kokku, polekski arvanud, et Rosé ja toores liha moodustavad niivõrd harmoonilise koosluse.

jätkub...