Lihakoolitus vol. 1

Ajasime pundi kokku ja korraldasime omale ühe lihase õhtu. Kokakoolituse teema oli siis liha ja mulle see sobis vägagi hästi, sest ausalt öeldes ei tunne ma end selles vallas kuigi tugevalt. Alles mõni nädal tagasi lendas lammas prügikasti-no ei kõlvanud süüa, ausalt, ega ma muidu naljalt toitu ära ei viska. Mees küll lohutas mind, et asi oli liha kvaliteedis ja et see loom oli küll loomulikku surma surnud, aga minu arust oli tegu lihtlabase üleküpsetamisega, mille käigus vaene lihatükk muundus läbinärimatuks tallanahaks. Kusjuures ma olen lammast varemgi täpselt samamoodi teinud ja tulemus on olnud super! Seekord leppisime ainult spargliga, mis polnudki kõige hullem variant, arvestades seda, et olen mõned aastad oma elust olnud taimetoitlane;)

Alati on üks pabistamine mul selle lihaga, et kas ikka õnnestub ja kuidas välja kukub. Ainult pikka hautamist nõudvad pajaroad ja ahjulihad - nendega on õnnestumine garanteeritud, hea seegi!

Sealiha meie peres ei söö keegi. Veiseliha, lammas ulukid- neid me teeme. Vanim poeg ei söö üldse mittemingisugust liha, kana ega kala, kaksikutele siga ei maitse (võib-olla muidugi on see ka harju(ta)mise küsimus) no ja titel -temal on veel lihasöömiseni aega:). Jõulude ajal me mehega ikka sööme viksilt ja viisakalt traditsioone austades ämma küpsetatud seapraadi ja hapukapsast, aga no kus sa siis jõulu ajal muudmoodi saadki, eksole. Aga teades, millistes oludes ja millise toidu peal sigu lihatööstuse jaoks kasvatatakse ning mis ravimeid neile sisse söödetakse, oleme jõuluvälisel ajal sealiha söömisest peaaegu täielikult loobunud. Loosi läheb ainult peekon, prosciutto ja mõned muud saadused, milleta ei saa kas laupäeva hommikut käima (meil on alati laupäeviti English breakfast ja pühapäeviti pannkoogid) või mõnd toitu valmistades lihtsalt hakkama. Kui mahesiga kusagilt kätte saaks, oleks teine asi.

Me valmistasime tol õhtul koka juhendamisel pardifileed, carpacciot, antrekooti ja klassikalist gruusia shashlõkki.

Salat pardirinnafileega

Esiteks avardus mu maailmapilt selle teadmisega, et lihatükil on sugu!

Meie poolt valmistatava rinnafilee omanik oli olnud emane part. Ja müüaksegi niimoodi pakendatult, et paki peal on märge pardi soo kohta. Vot sulle siis. Pardifilee pandi külmale pannile, ilma rasvaineta. Eelnevalt ristipõiki läbiviilutatud nahapool all.

Sellest siis vaiksel-vaiksel tulel sulatati rasv välja, seda vahepeal pannilt ära valades. Kui kogu rasv väljas, külje pööramine

ja veidi suuremal kuumusel suts praadimist. Peaaegu valmis.

Peale korraks ahjus käimist ja seejärel "puhkamist", et mahlad settiksid ja lihasse imenduksid, lõikasime pardi õhukesteks lõikudeks ja segatud sai ta sa salatiga, mis koosnes pirnist, peedilehtedest, sinihallitusjuustust ja karamelliseeritud kreeka pähklitest + salatikaste.

Veiniks oli valitud Bure Alto Ripasso Valpolicella Classico Superiore DOC, Villa Girardi, mis iseenesest on küll väga hea vein, aga minu arust õrna pardifilee ja puuviljase salati juurde oleks sobinud midagi vähem täidlast ja vähem kontsentreeritumat.

Carpaccio

oli õhtu nael. Tõeliselt maitsev. Tõeliselt lihtne. Alustuseks saime teada, missugune on carpaccio valmistamiseks see kõige õigem jupp veise sisefileest. Kasutasime roa tegemiseks Uruguay lihaveise sisefileed:

Carpacciot ei tehta külmutatud lihast-st tihtipeale ikkagi tehakse, aga see pole õige. Liha peab olema jahutatud-külmkapist, aga mitte sügavkülmast.

Ja mis siis muud kui liha puhastada kelmetest, lõigata paberõhukesed viilud ja laotada need kenasti vaagnale.

Õhukeste viilude lõikamisega seoses meenus mulle, kuidas mulle Roomas Trasteveres toodi lauda carpaccio, mille viilud olid poole sentimeetri paksused, millele tuli ise peale jahvatada pipart-soola, kasta lihatükk oliivõlisse, siis balsamicosse ja amps! Ütleme nii, et see lihatükkide paksus mind tookord üsnagi ehmatas... Nüüd muidugi tean, et võib ka nii, ehkki imeõhukused viilud maitsevad mulle endiselt palju paremini:)

Edasi kõik sama lihtne: lõikudele peale jahvatada kvaliteetset soola ja musta pipart, piserdada veidi balsamicot ja niristada kastet (oliivõli, sidrunimahl, küüslauk, anshoovis, parmesan, sool ja pipar)

Salatiks rukola ja magusad kobartomatid.

Maitses fantastiliselt hästi. Ja veiniks valitud Chateau Cazal Viel Vielles Vignes Rosé AC Saint Chinian kõlas ka ilusti roaga kokku, polekski arvanud, et Rosé ja toores liha moodustavad niivõrd harmoonilise koosluse.

jätkub...