Mustikapirukas

Paarkümmend minutit kükitamist, kummardamist, kärbeste äraajamist, ämblikuvõrkude rapsimist ja tulemuseks suur topsitäis piruka jagu marju ja mustikasinised sõrmed.

Ma ei tea, kuidas mujal lood on, aga meie maamaja ümbruses kubisevad männimetsad mustikatest, mille soojus ja vihmad on paisutanud suurteks, magusateks ja mahlasteks. Praegu on nad oma küpsuse tipul ja usun, et paariks nädalaks veel jätkub.

Postituse kangelane on selle poolest mõnus, et ta on hästi marjane - koosnebki peamiselt õhukesest muretainapõhjast ja marjadest. Mandlilaastud panevad i-le täpi, sobivad maitse poolest siia eriti hästi, krõmpsudes hamba all ja andes just paraja kontrasti pehmele marjasele koogisisule.

Põhi:

100 g võid

180 g (3 dl) jahu

1 spl suhkrut

1/4 tl soola

2 spl külma vett

Täidis:

u 500 g mustikaid

170 g (2 dl) suhkrut

1 spl kartulitärklist

50 g mandlilaaste

Põhja jaoks mudi sõrmede vahel külmast kõvast võist, jahust, suhkrust ja soolast puru. Lisa külm vesi ja sega kokku tainaks. Vajuta tainas lamedaks latakaks, keera toidukilesse ja pane vähemalt pooleks tunniks külmkappi.

Täidiseks sega mustikad suhkru ja tärklisega.

Vajuta tainas võitatud 26 cm pirukavormi põhja ja külgedele. Vala peale mustikatäidis. Puista kõige peale mandlilaastud ja sega kergelt mustikatega, et osa vajuks mustikate vahele ja osa jääks peale. Küpseta 200 kraadi juures 30 minutit. Lase enne söömist veidi või täielikult jahtuda, siis täidis taheneb.

Eriti maitsev on vaniljejäätisega. Kindlasti sobivad juurde ka vahukoor või vaniljekaste.

Siin allpool olevatel fotodel sai vaarikaid ka hulka pandud, sest ehkki lastel oli hirmus koogiisu, ei jätkunud neil viitsimist piisavalt mustikaid korjata. Aga ka niimoodi maitses loomulikult väga hea!

Täidetud suvikõrvitsaõied

Praetud suvikõrvitsaõite kommentaaridest ja nami-nami täidetud köögiviljade teemalisest kooskokkamisest innustatuna võtsin kätte ja tegin oma elu esimesed täidetud suvikõrvitsaõied. Kindel see, et mitte viimased.

Haarasin kinni Tuuli anšoovise-mõttest. Lihtsalt fantastiline maitseelamus - taustaks kreemjas mahe toorjuust, peategelaseks vürtsikas anžoovis ja kõrvalosatäitjaks salvei. Kõik see on mässitud magusasse suvikõrvitsaõide, mis on paneeritud ja õlis kuldseks praetud.

Sööja kohta võta 3-4 suvikõrvitsaõit.

Pese õrnalt õied kraani all puhtaks, kuivata ettevaatlikult köögipaberiga. Täidiseks pane iga õie sisse

1 tl maitsestamata toorjuustu

1 või suuremate fileede puhul 1/2 anžoovisfileed

1 salveileht

Seo õis otsast murulauguvarrega kokku.

Paneerimistainaks sega omavahel:

2 muna

1 dl nisujahu

1 dl piima

Löö munad kausis kahvliga lahti, sega vispeldades hulka vaheldumisi jahu ja piim. Lase jahul hetk paisuda, st las tainas seisab umbes 15 minutit.

Kuumuta pannil lahke käega valatud õli.

Kasta täidetud suvikõrvitsaõisi igast küljest tainasse. Ettevaatlikult, et "pakike" ära ei laguneks. Pane ühe kihina pannile kuuma õlisse. Viska pannile ka mõned salveilehed. Prae õied mõlemalt poolt kuldseks.

Tõsta praetud õied pannilt taldrikule, serveeri koos samalt pannilt tulnud krõbedaks praadinud salveilehtede ja värskelt jahvatud musta pipraga. Soola pole vaja, anšoovise soolakusest piisab.

On kahju, et rõõmu sellest ja teistest suvikõrvitsaõietoitudest jagub vaid neile, kelle peenras suvikõrvits (või kõrvits, sest tema õied sobivad sama hästi) kasvab. Turul võiks neid ometigi olla, tegu pole ju mingi elitaarse imeloomaga, vaid täiesti tavalise köögiviljaga, millest saab imemaitsvaid hõrgutisi võluda.

Enne suvikõrvitsaõite täitmist piilusin ka Thredahlia ja Mari blogidesse.

Külm supp lehtsalatist

Jah, ma tegin salatist suppi! Väga maitsvat kusjuures. Täpselt ei mäletagi, kust see mõte tuli, aga esiteks tundus, et lehtsalatile lihtsalt peab olema rohkem kasutusvõimalusi kui erinevad salatid.

Teiseks: kui lähim arvestatav toidupood asub 35 kilomeetri kaugusel, toiduvarud on lõpukorral, aga tahaks kerget, värsket ja maitsvat palava suvepäeva toitu, tuleb loovalt üle vaadata oma aialapp ja meisterdada midagi seal saadaolevast.

Iseenesest pole tavalisel salatilehel ju mingit erilist maitset. Olgem ausad, maitse on nagu murul (vist, ma pole muru maitsenud).

Kui pundile salatilehtedele saab maitseainete, ürtide ja salatikastme abil anda hetkega uue ja ilusama/maitsvama elu salati näol, siis miks ei saaks seda sama teha ka supis?

Supi sisse läks:

• 1 liiter keefiri
• 3 suurt peotäit salatilehti (salat võib vabalt olla veidi ülekasvanud)
• 2 värsket lühikest kurki
• ürte: tilli, peterselli, koriandrit, münti, murulauku
• maitsestamiseks: 1 spl sidrunimahla või valge veini äädikat, 1 spl suhkrut või vedelat mett, 1/2 tl soola, 1/2 tl pipart, 1 tl sinepit

Rebi salatilehed veidi väiksemaks, tükelda kurgid, lisa 3-4 spl keefirit ja purusta blenderis või saumikseriga ühtlaseks roheliseks massiks.

Sega saadud pestolaadne asjandus suures kausis ülejäänud keefiriga. Lisa hakitud ürdid. Eriti mõnusa maitse annab koriander, nii et kui vähegi võimalik, võiks ta olla. Maitsesta. Selles osas võib päris julge olla ja ei pea kinni pidama minu poolt retseptis antud supi- ja teelusikatest. Hea maitse saab, kui maitsestada hapuga (sidrunimahl või valge veini äädikas), magusaga (suhkur või mesi) ja teravaga (sinep). Sool ja pipar niikuinii. Lase külmkapis vähemalt tund aega maitsestuda

Serveerides paku soovijatele supi juurde hakitud keedumuna.

Olen nüüd "salatisuppi" teinud mitmel korral ja tõesti on hea. Söövad ja kiidavad ka muidu külmsuppide osas pehmelt öeldes ettevaatlikud.

Praetud suvikõrvitsaõied

Suvikõrvits on üks lollikindlamaid ja saagikamaid taimi, vähemalt minu aias. Ilma erilise poputamiseta kasvatab ta endale hiiglaslikud lehed, palju õisi ja niipalju vilju, et suvikõrvitsaisu saab täis lisaks meie perele ka sõpradel ja sugulastel, kellele ma neid igal võimalusel kaasa sokutan.

Lisaks viljadele saab suurepärase roa ka õitest. Praetud suvikõrvitsaõisi sain esimest korda Toscanas. Ei olnud mul tollal veel oma aeda ega sellist söögitegemispagasit nagu nüüdseks ja krõbedas soolakas paneeringus pehmed ja magusad suvikõrvitsaõied tundusid väga eksootilisena.

Eksootilisena ei tundu see suvine hõrgutis muidugi enam ammu, aga täpselt sama maitsev kui tollal Toscanas, on ta minu jaoks ka praegu.

Praadimiseks raatsin korjata vaid isasõisi. Emasõie all (pilt allpool) on näha kasvamas ka juba pisikest suvikõrvitsabeebit.

Korjatud õied tuleb õrnalt pesta: eriti hoolsalt seest, sest millegipärast armastavad õite sees igasugu satikad koosolekuid korraldada. Kuivata õied ettevaatlikult köögipaberiga patsutades.

Taina võid teha ülilihtsa: vispelda kokku jahu ja vett , nii et tekiks umbes keefiri paksune vedel tainas. Sellesse kasta õied ja prae.

Mulle meeldib, kui muna maitset on ka suvikõrvitsaõite juures tunda ja tainas on selline:

2 muna

1 dl nisujahu

1 dl piima

Löö munad kausis kahvliga lahti, sega vispeldades hulka vaheldumisi jahu ja piim. Lase jahul hetk paisuda, st las tainas seisab umbes 15 minutit.

Kuumuta pannil õli või õli/või segu. Rasva võiks olla pannil ikka nii sentimeetri jagu, et toimuks midagi praadimise ja frittimise vahepealset.

Kasta pestud ja kuivatatud suvikõrvitsaõisi igast küljest tainasse ja pane ühe kihina pannile kuuma õlisse.

Prae ühelt poolt kuldseks, selleks kulub umbes minut. Keera õitel külge ja prae ka teiselt poolt.

Tõsta õied pannilt näiteks vahukulbiga küpsetuspaberile, mis imab endasse üleliigse õli. Ära neid aga sinna lebama unusta, sest serveerida tuleb kuumalt!

Enne serveerimist piserda õitele veidi sidrunimahla, raputa peale soola(helbeid) ja värskelt jahvatatud musta pipart.

Seda külma valge veini juttu teate juba isegi...:)

Sama edukalt ja maitsvalt õnnestub roog ka kõrvitsaõitest.

Ja kui söömiseks koguseid arvestada, siis ehkki arvates, et mis toit see lilleke siis nüüd ka on, piisab eelroaks või kergeks eineks ühele inimesele keskmiselt kolmest praetud õiest. Nad on piisavalt köögiviljased, kui nii võib öelda.

Isa suvised juustusaiad

Tagasi lapsepõlvele mõeldes ei teinud mu isa just eriti sageli süüa. Selle eest sündis ta käte alt palju muud kaunist: joonistused, maalid ja puidust tarbeesemed. Meie kodu ilus punane köögimööbel oli ka isa meisterdatud.

Nende väheste toitude seas, mis isa valmistas, oli kaks kindlat hitti: kartulipannkoogid ja juustusaiad. Neid viimaseid sai teha ainult suvel, sest see, mis nad ülimaitsvaks teeb, on pipraga üle puistatud suvine kasvuhoonelõhnaline eesti tomat ja värske magus mugulsibul. Ilma nendeta oleks sama sai lihtsalt üks suvaline juustuvõileib.

Et teha minu isa suviseid juustusaiu, on tarvis:

• tavalist saia- nagu Kirde või Isa või mis nad kõik veel on. Oluline on, et sai oleks väga värske ja pehme.
• võid. Margariin ei kõlba.
• juustu. Emmental on siin parim.
• värsket tomatit
• värsket mugulsibulat
• soola-pipart

Võileiva tegemise juhendiga ma kedagi vaevama ei hakka:)

Proovige neid saiu hommikukohvi kõrvale. Keele viivad alla.

Palju õnne sünnipäevaks, kallis isa!

Maasikasorbett

Mäletate veel lund ja jääd? Sellest on ju alles mõned kuud möödas, kui me virisesime hommikul ärgates järjekordselt akna taga langevaid räitsakaid nähes, kui palju võib lund sadada ja aitab juba sellest jääajast. Ja vot, saimegi nüüd, mis tahtsime - lauspäike, tuulevaikus, kõrbev muru ja üle 30 soojakraadi.

Lohutuseks ja vastupidamiseks sobib kerge maasikasorbett.

Tarvis läheb:

500 g maasikaid
100 g suhkrut
1 spl sidrunimahla
1 spl Grand Marnier´i või mõnd muud tsitruselikööri (ei ole kohustuslik)
1 munavalge

Tükelda maasikad. Sega suhkruga ja jäta tunniks ajaks seisma. Sega aeg-ajalt. Nii ei jää sorbetti lahustumata suhkrukristalle.

Püreeri maasikad koos eraldunud vedelikuga, sidrunimahl ja liköör ühtlaseks massiks. Klopi munavalge kergelt vahule ja sega hulka. Vala jäätisemasinasse, see teeb ülejäänud töö. Tulemuseks on värske ja kreemjas sorbett-tänu munavalgele üsna jäätisesarnane, aga ikka palju lahjem- koort ega munakollaseid ju siin pole.

Ka masinata saab ilusti hakkama: kõik on sama kuni munavalgeni, mis tuleb korralikult vahustada (masinaga tehes vahustub ta ise segamise käigus edasi). Jäätisesegu vala karpi ja pista sügavkülma. Sega või vahusta iga poole-kolmveerand tunni tagant 3 korda- nii lõhud tekkivaid jääkristalle ja ka muidu eralduma kippuv munavalge jääb ühtlane.

Sorbeti võib vabalt teha ka munavalgeta: siis jääb ta värvilt tumepunane, täpselt nagu maasikad ongi ja hästi marjane. Põhimõtteliselt nagu külmutatud toormoos. Mõlematmoodi- munaga või munata- on hea.

Tegelikult mulle meeldib praegune ilm väga, kõik on nii kuis peab: talv olgu ikka lumine ja külm, suvi päikeseline ja soe. Üks siinelamise peamisi võlusid ongi ju selgelt eralduvad aastaajad. Minu arust on see suvi olnud lihtsalt super! Kui niimoodi jätkub, andestan ma veel isegi sääskedele.

Metsmaasikad

Suurt midagi polegi pildile lisada. Kui pista nina maasikatele hästi lähedale, panna silmad kinni ja hingata sisse suur sõõm sõnulkirjeldamatut lõhna, meenub ühekorraga kõik, mis hea ja armas.

Okroška

Tavalisest pikem vaikus eetris on olnud tingitud peamiselt tehnilistest ja klimaatilistest asjaoludest. Läpaka kõvaketas otsustas (taaskord) õhku lennata ja teistest arvutitest blogimine tundus kuidagi mitte päris see. Ja soe on! Lausa kuum. Päevad algavad terrassiukse avamisega, kust tulvav päikesekuuma männimetsa lõhn annab märku taaskordsest päevast, mis lõpeb terve rodu merelõhnaliste käterättide nöörile riputamise ja toapõrandalt paljude jalgade ja jalakeste poolt sissetassitud liivahunnikute kokkupühkimisega.
See kõik muidugi ei tähenda, et meil enam süüa ei tehta. Tehakse ikka ja mitte vähe! Peenral ja turul on kätte jõudnud paradiis, mis jätkub veel mõne kuu ja seda tuleb ju maksimaalselt ära kasutada. Salatid, redised, tomatid, kurgid, värske kartul, värske kapsas ja lillkapsas, kukeseened, türgi oad, herned, maasikad. Kohe-kohe on valmis mustikad. Aiamaal paisuvad suvikõrvitsad ja pisikesed porgandid on nii magusad-magusad. Lastele lõunaks keedetud spagetid viivad endalgi keele alla, kui nad on segatud just peenralt tulnud värske hakitud peterselli, basiiliku, salvei ja punega, sortsu oliivõli ja veidikese parmesaniga.
Okroška on ideaalne kuuma suvepäeva supp. Supivedelikuks on kas kali või mõni hapendatud piimaline: keefir, pett, hapupiim. Ma tegin seekord jääkülma kaljasupi.

Mis kalja puudutab, siis ma pole küll kunagi proovinud okroškat teha ühestki poe pudelikaljast, aga mulle tundub , et need on supi jaoks liiga limonaadid. Ma teen ka joogikalja ise, poes müüdavast valmiskontsentraadist, kus pakis on kondenseeritud humalalinnas ja kuivpärm. Päev kääritamist, teine külmas seismist ja maitsev leiva- ja pärmimaitseline kodukali on valmis. Samast kaljast teen ka okroškat.

Peeter Kardil on muide õpetus, kuidas okroška tarbeks (no ja ilmselt ka joomiseks) leivast ise kalja teha, lisan selle postituse lõppu, kui keegi ära proovib või on juba teinud nii, andke siis teada, kuidas välja tuli!

Okroška sisse võib panna tegelikult kõike, mis käe- ja meelepärane: köögivilju, keedetud liha, keelt, sinki, kala, seeni. Kohustuslikud komponendid on roheline sibul ja keedetud muna, kõik muu vastavalt maitsele.

Ma valmistasin kerge köögiviljaokroška, kuhu

sisse läks:

• 1,5 l kalja
• punt rohelist sibulat (umbes 100 grammi)
• 3 värsket keedetud kartulit
• 3 lühikest värsket kurki
• 2 keedetud värsket porgandit
• mõni redis
• 3 keedetud muna
• kalja maitsestamiseks soola (u 1 tl), pipart (u 0,5 tl) ja sinepit (u 1 tl). Põltsamaa kange sinep sobib hästi, Soome magusad ei lähe mitte.
• serveerimiseks hapukoort ja maitserohelist (till, petersell, murulauk)

Maitsesta jääkapikülm kali soola ja sinepiga ja pane köögiviljade hakkimise ajaks külmkappi tagasi.

Haki sibulapealsed (panin supisse ka noore valge osa). Kartul ja koorimata värske kurk haki kuubikuteks, porgand ja redis ratasteks.
Haki keedetud munad ja maitseroheline.

Tõsta hakitud kraam taldrikutesse ja vala peale külm kali. Tõsta peale hakitud muna ja supilusikatäis hapukoort. Puista üle maitserohelisega.

Kõrvale sobib rukkileib.

Ja lõpuks veel lubatud Peeter Kardi kaljategemisõpetus raamatust "Vene köök. Supid." ("Valgus", 2005):

400 g kuivatatud rukkileivaviile, 300 g suhkrut, 15 g pärmi, 12 l vett.

Leivaviilud pruunistada kergelt praeahjus, murda väikesteks tükkideks ja valada peale 7 l eelnevalt keedetud ja umbes 80 kraadini jahutatud vett. Lasta seista 1-1,5 tundi soojas kohas. Kurnata ja valada leivale ülejäänud 5 l kuuma vett. Lasta jälle seista 1-1,5 tundi ja kurnata. Lisada suhkur, vedeldatud pärm ja lasta käärida 8-12 tundi temperatuuril 25 kraadi. Kali jahutada, valada pudelitesse ja hoida temperatuuril mitte üle 10 kraadi.

Ei midagi keerulist:)

Mõnusat jaanipäeva!

Fotol mu tütar Kaberneemes eelmise aasta ilusal suveööl. Pildi autor Janika Sootna.

Ilusat ilma, kõrget lõket, maitsvaid toite, lõbusat seltskonda!

Kukeseened

Esimesed!

Spargli- ja rabarbrihooaeg (viimane selles blogis küll aastaringne) hakkab otsi kokku tõmbama, et teha ruumi kukeseentele ja maasikatele. Ja mis siis kõik veel tulemas on!

Pildilolevad kukekad on küll Leedu päritolu, aga kaugel need Eesti omadki on. Ma leidsin oma aiast juba puravikugi.

Praadisin esimesed pisikesed nööbid lihtsalt võis. Seente lisandiks (ja mitte vastupidi) praetud tursk ja ohtralt tilli.

Grillitud köögiviljad

Lisaks võitlemisele tigedate sääseparvedega või õieti vaatamata sellele oli meie nädalavahetus sisustatud aiatööde, puhkamise ja grillimisega. Õue vaadates võib suve selleks korraks taas lõppenuks pidada, loodame, et lähema kolme kuu jooksul mõni soe päev ikka veel antakse:)

Selliselt tehtud köögiviljad sobivad kas eraldi taldrikutäiena söömiseks või liha/kala kõrvale. Kasutada võib just neid köögivilju, mis meeldivad või mis parasjagu käepärast: pommu, porru (keeta enne grillimist vees poolpehmeks), viilutatud fenkol, küüslauk, suvikõrvits, tomat, seened, porgand. Erinevat värvi paprikad on väga head: grilli tervena igalt küljelt mustaks ja pane kaussi kaane alla jahtuma. Jahtunult koori ja lõika väiksemaks.

Köögivilju võib võtta just sellises vahekorras ja koguses nagu meeldib, seega mingit grammi- ega isegi tükitäpsusega retsepti siin pole.

Ma olid kapis baklažaan, suvikõrvits, kirsstomatid ja pruuni šampinjonid.

Köögiviljad viilutada, määrida või pritsida kokku oliivõliga ja grillida paar minutit mõlemalt poolt. Kirsstomatid lõikasin pooleks. Tomatid ja seened (ka vähekese õliga segatult) grillisin aja ja ruumi kokkuhoiu nimel fooliumalustel. Neile piisab 4-5 minutist.

Tõsta grillitud köögiviljad kaussi. Alles nüüd maitsesta: haki sisse värskeid meelepäraseid värskeid ürte (tüümiani, rosmariini, basiilikut, peterselli, münti, punet jne). Lisa meresoola ja värskelt jahvatatud musta pipart, sega hulka veidi õli (ka grillimise juures on õli kasutatud, seega jälgi, et liiga ei saaks) ja maitse järgi veiniäädikat. Grillitud köögiviljade juurde klapib väga hästi balsamico.

Sellised köögiviljad ei pea pakkudes olema kuumad, parimad on toa- või siis õigemini suvisel õuetemperatuuril.

Marjakeeks

Selle keeksiga on lugu lihtne. Võtsin oma lihtsa keeksi retsepti ja lisasin peoga vaarikaid ja mustikaid. Sai mahlane, mõnus pehme ja suviselt kirju.

Vaja läheb:

175 g võid

200 g suhkrut

4 muna (kollased ja valged eraldada)

pool sidrunit-koor ja mahl

200 g jahu

3-4 dl vaarikaid ja mustikaid

Vahusta pehme või suhkruga. Lisa ükshaaval munakollased. Sega hulka riivitud sidrunikoor ja -mahl, siis jahu.Jäta jahu 2 spl alles ja sega see marjadega-siis ei vaja marjad küpsedes keeksi alumisse ossa hunnikusse, vaid jaotuvad ilusti ühtlaselt. Lisa ka marja-jahusegu. Lõpuks lisa kergelt segades vahustatud munavalged.

Määri keeksivorm võiga, vala taigen vormi. küpseta 200 kraadi juures 45 min. Kontrolli küpsust puutikuga.

Jahtunud keeksile raputa tuhksuhkrut.

Vaarika-mustikakook kondenspiimaga

Viimati tundsin üldse kondenspiima maitset .... no igaljuhul oli see väga ammu. Küpsetistes pole mina seda kunagi varem kasutanud.

Perenaine.ee retseptinimekirjas jäi mulle kevadel silma kondenspiimane rabarbrikook. Tookord jäi see tegemata, aga nüüd tuli jälle meelde.

Tegin koogi pisikeste muudatustega ja kasutasin maja ümber 10 meetri raadiuses (kaugemale ei kuule, kui beebi ärkab:)) leitavaid hooajamarju. Hästi lihtne on teha ja maitseb hea - krõbe muretaignapõhi, hapukad marjad ja magus kreemine kondenspiim- väga mõnus!

Põhi:

175 g võid

3 dl nisujahu

1,5 dl täisterarukkijahu

2 spl suhkrut

1/4 tl soola

2 spl külma vett või 1 muna

Kate:

marjad

purk (400 g, suhkruga) kondenspiima

Haki külm või jahu sisse. Puista sisse suhkur ja sool. Sõtku kätega tainast, enne lõplikku jahu ja või segunemist lisa külm vesi ja sõtku tainas ühtlaseks. Keera tainapall toidukilesse või fooliumisse ja hoia tunnike külmkapis.

Vajuta tainas koogivormi (ma kasutasin lainelise servaga pirukavormi) põhja ja äärtele. Küpseta eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures 10 minutit. Laota eelküpsetatud põhjale vaarikaid ja mustikaid ja vala üle kondenspiimaga.

Küpseta kooki 180 kraadi juures pool tundi. Lase jahtuda, lõika tükkideks ja naudi mõnusat magusat suutäit.

Edit: kes siiski pelgab, et kate jääb liiga vedel, võib kondenspiima segada 200 g maitsestamata toorjuustuga. Jääb ka väga-väga maitsev!

Mõnus...

See oli üks selle suve soojemaid päevi, õhtuid ja öid, kui käisime sõprade juures põhjarannikul-tegelikult ainult 15 min sõidu kaugusel meie suvepesast, lihtsalt järgmise neeme otsas.

Ehkki Põhja-Eesti vanadesse kaluriküladesse tekkis kinnisvarabuumi ajal lausa uuselamurajoone, jäävad need õnneks arhailisest külakeskusest piisavalt kaugele, et mitte rikkuda nende külakeste rahulikus unises tempos kulgevat atmosfääri, mille lahutamatuteks osadeks on meri, männid, liiv, sadam, paadid, külapood ja selle ees istuvad pintsakutes ja dressipükstes vanamehed, õllepudel käes.

Õhtusöögilaud oli kaetud otse mere kaldale ja me istusime mõnusalt maas patjadel ja einestasime  mu 7-aastase poja arvates "nagu Jaapanis". Et sõpradel on suvitamiseks pisike renditud majake, kus aiapidamisega ei tegelda, sai vahelduseks söödud  "linnatoite". Eelroaks grillisime suvekõrvitsalõike, mis said üle puistatud parmesani, sidrunimahla, oliivõli ja mündiga. 

Jaanika oli lamba kõrvale valmistanud ette köögiviljad á la Jamie- eelnevalt kergelt grillitud paprika, suvekõrvits ja fenkoli olid jahutatud ja maitsestatud balsamico, oliivõli ja basiilikuga.

Magustoiduks said lapsed oma suurimaks rõõmuks vastutusrikka ülesande grillida meile vahukomme, mis pisteti kõik viimseni nahka:) 

Imeline päikeseloojang, külm uduviirg, vaikus. Less is more. 

Vaarika-kohupiimakook

Vaarikad on minu suvised lemmikmarjad. Kohupiim on minu lemmik-koogitäidis. Nii et siin üks tõeline lemmikkoogi retsept, mida teen ikka ja jälle, kui vaarikaaeg käes.

Aastaid tagasi krunti ostes saime boonusena kaasa vaarikavõsa, millest korrastades ja harvendades on saanud korralik pisikesi punaseid hõrgutisi pakkuv vaarikaistandus. Väga super. Nii et lemmikkooki saab teha mitmeid kordi ja marju jätkub veel sügavkülma jaoks ka.

See kohupiimakook on mõnusal muretaignapõhjal paksu laimimaitselise kohupiimakihiga hõrgutis.

Põhi:

100 g võid

2, 5 dl nisujahu

2 spl suhkrut

näpuotsaga soola

0,5 tl küpsetuspulbrit

1 muna

Sega pehme või suhkru ja natukese soolaga. Lisa muna. Viimasena sega hulka küpsetuspulbriga segatud jahu. Pane tainapall vähemalt pooleks tunniks külmkappi.

Vooderda 24 cm diameetriga lahtikäiva koogivormi põhi tainaga. Küpsetuspaber pane alla, servad määri võiga. Võib jahu kasutades taigna rullida ja siis taignarulli kasutades vormi tõsta, mina kasutan "vajutamistehnikat"- lihtsalt surun taigna ühtlase (3 mm paksuse) kihina põhja. Tahenda jälle 15 min taignaga vormi külmkapis. Torka kahvli või tikuga mõned augud põhja sisse ja küpseta 200 kraadi juures 10 minutit ahju alumisel siinil.

Täidis:

600 g 5%-list maitsestamata kohupiimapastat

2 dl hapukoort

1 laimi koor riivituna ja mahl

3 dl suhkrut

5 muna

Klopi munad suhkruga lahti ja sega hoolikalt ülejäänud ainetega. Vahustada pole midagi vaja.

Vala täidis koogipõhjale ja küpseta ahjus keskmisel siinil 175 kraadi juures 1 tund

kuni tund 15 min. Täidis peab muutuma pealt helekollaseks ja vormi liigutades lööb valmis kook vormi külgedelt lahti. Esialgu võib kook liigutades vabalt veidi võdiseda, seistes hangub täidis täielikult.

Sellele koogile meeldib väga, kui teda enne söömist hoida mõned tunnid (või ka öö või päev läbi) külmkapis, siis ta taheneb mõnusaks kreemiseks-juustuseks ja mulle ka maitseb ta jääkülmana rohkem kui toasoojana.

Aga muidugi võib süüa ka kohe jahtununa. Igaljuhul kõige olulisem - kata enne söömist kook rohkete vaarikatega!

Vaarikad võib üle puistata tuhksuhkruga.

Mustikatega jogurti-vahukooretort

Mustikaaeg on käes ja seda hooaega alustasime ühe suvise lumivalge sisuga,  pehmel biskviitpõhjal ja  rohkelt mustikatega ülepuistatud tordiga. Kasutasin valmistamiseks 20 cm diameetriga lahtikäivat koogivormi.

Tordipõhi:

1 muna (ökomunad on parimad!)

1 spl suhkrut

1 spl jahu

Vooderda koogivormi põhi küpsetuspaberiga. Vahusta muna suhkruga paksuks heledaks vahuks. Sega tasakesi juurde jahu. Vala tainas koogivormi, aseta eelkuumutatud ahju ja küpseta 200 kraadi juures u 7 minutit, kuni biskviit muutub pealt kuldseks.

Jogurti-vahukoore täidis

200 ml maitsestamata jogurtit (mulle meeldib väga Pajumäe mahe maitsestamata jogurt, seda kasutasingi)

2 spl suhkrut

200 ml 35%-list rõõska koort

1 spl suhkrut

1 tl vanillisuhkrut

2 spl zhelatiini

Puista zhelatiin u 80 ml vette ja lase paisuda 15 minutit. Siis vala kastrulisse ja kuumuta ettevaatlikult, samal ajal segades, kuni zhelatiin lahustub. Lase jahtuda.

Sega jogurt 2 spl suhkruga. Vahusta koor 1 spl suhkru ja 1 tl vanillisuhkruga. Sega omavahel jogurt ja vahukoor. Lisa pidevalt segades peenikese nirena vedeldatud zhelatiin. Vala täidis tordipõhjale ja lase külmkapis tarduda.

Kui tort on tarretunud, eemalda ta vormist ja aseta vaagnale. Puista peale ROHKELT mustikaid. Jube hea on, homme läheb kordamisele - mustikaid on metsa all metsikult:)

Pisikesed porgandid küüslaugu-petersellivõiga ja wasabikaste

Porgandite harvendamise käigus ülejäänud pisikesed porgandilapsed on nii imemagusad ja õrnad, et neist lausa peab omaette roa valmistama. Kahju supi sisse teiste hulka ära neid kaotada. Petersell ja küüslauk annavad roale mõnusalt vunki juurde, wasabikaste teravus sobis porganditega imehästi, samas mitte tappes porgandite oranzhi magusust. Kõige õigem oleks neid valmistada aurutamise teel, jättes nad veidi krõmpsuvaks. Ülekeedetud ja lödist köögiviljast kaob üldse minu arust igasugune maitse, samamoodi kaob ka soov neid süüa.

Valmistamine:

punt noori porgandeid

Pese porgandid hästi hoolsalt mullast puhtaks, koorida pole vaja. Jätta jupike rohelisi lehevarsi külge- sealt on hea pärast näppudega süües kinni hoida ja kastmesse kasta. Auruta porgandeid 5-7 minutit, nii et nad jääksid kergelt krõmpsud, mitte ei muutuks liiga pehmeks.

Küüslaugu-petersellivõi:

50 g võid
1küüslauguküüs
1 spl hakitud peterselli
soolahelbeid

Sega omavahel pehme või, purustatud küüslauk ja petersell. Pane maitsevõi pannile, sulata. Lisa võisse porgandid. Raputa peale soolahelbeid

Wasabikaste:

0,5 dl hapukoort
0,5 dl majoneesi
2 tl wasabi pulbrit
0,5 dl murulauku või rohelist sibulat
soola, pipart

Kastme jaoks sega omavahel kõik ained. Kui soovid rohkem teravust, lisa wasabit oma maitse järgi rohkem. Et meil olid sööjateks ka lapsed, tegin kastme keskmiselt terava.

Süües saab igaüks oma porgandi kastmesse dippida ja suhu pista. Mõnus!

Edit: tagasiside on olnud selline, et selle koguse wasabi-pulbriga on kaste mõnele sööjale liiga terav -"tuld lööb silmadest". Samas teravama maitse austajatele ok. Soovitus oleks: alustage 0,5 tl wasabipulbri lisamisega-segage, maitske. Kui on nii paras, las jääb, kui tundub, et võiks wasabisem olla, lisage 0,5 tl kaupa juurde, iga korra järel segades ja maitstes. Nii saate kastme oma maitsele parajaks timmida.

Puuvilja-marjasalat cavasabayoniga

Marja- ja puuviljaaeg on just nüüd! Kõikvõimalikul kujul- niisama, kookides, jäätistes, magustoitudes, magusates ja soolastes salatites-tuleks neid vitamiinipomme praegu süüa, sest talvel võib sellisest värskusest ja maitsest ainult unistada... Isegi minu kohe 5-kuuseks saav poeg sai oma elu esimesed "päris" toidu maitseelamused just nüüd kahest metsmaasikast ja kahest mustikast:) Oioi, kuidas maitses!
Ka nami-nami kooskokkamise teemaks seekord tervislikud ja värsked puuvilja- ja marjasalatid.
Eile tegin Pavlovat, millest jäi üle munakollaseid ja ka pudeli Cavat olin külalisteootuses õhtusel poeskäigul riiulist kaasa kahmanud.
Et vahuvein sobib marjade ja puuviljade kõrvale joomiseks, siis miks mitte valmistada mõnus kerge magustoit, kus marjade ja puuviljade kaaslaseks cavaga sabayon (või zabaglione itaalia-päraselt). Sabayon on klassikaline prantsuse-itaalia päritolu magus kaste, mida tehakse tavaliselt munakollaseid, suhkrut ja veini/dessertveini/vahuveini veevannil vahustades. Ülioluline on kuumust mitte liiga suureks lasta, sest siis tekivad kastmesse munakollasetükikesed. Et mul on kord nii juhtunud, olen nüüd eriti ettevaatlik.

Puuvilja-marjasalat:
maasikad
aprikoosid
pirn
arbuus
mustikad
põldmarjad
ananass
muuda või lisa koostisaineid vastavalt marjade-puuviljade valmimisele või oma maitsele

Tükelda marjad ja puuviljad suupärasteks tükkideks, sega omavahel.

Sabayon
4 munakollast
1 dl suhkrut
1,5 dl cavat

Vahusta munakollased ja suhkur heledaks vahuks.Lisa cava. Tõsta kauss keeva veega poti kohale. Vispelda segu pidevalt. Sabayon on valmis, kui kogus on umbes kahekordistunud ja kaste on mõnusalt paks ja kohev.
Lase sabayon kas leigeks või täielikult jahtuda ja serveeri marja-puuviljasalatiga. Kaunista melissi või mündiga.

Roosiline rullbiskviit

Selle koogi puhul on tegelikult tegemist lihtsa rullbiskviidiga, mis metsamarjade ja suhkrustatud roosi õielehtedega kaunistatult sai üsnagi külluslik, lausa tort! Et aga peale vahukoore rasvainet koogis peaaegu polegi, on ta samas suvine ja kerge.

Biskviit:

5 muna

5 spl suhkrut

5 spl jahu

Täidis:

20o ml 35% koort

1 spl suhkrut

1 tl vanillisuhkrut

2 dl metsmaasikajogurtit

1 banaan

2 dl metsmaasikaid

Kaunistuseks:

metsmaasikaid, mustikaid, roosi õielehti

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks. Sega õrnalt sisse jahu. Kalla taigen küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures 8-10 minutit. Kontrolli küpsust puutikuga. Kummuta biskviit ahjupaadilt teisele küpsetuspaberile ja eemalda küpsetamisel kasutuses olnud küpsetuspaber ettevaatlikult biskviidi küljest. Keera biskviit koos küpsetuspaberiga rulli ja lase jahtuda.

Täidise jaoks vahusta koor suhkru ja vanillsuhkruga. Lisa 2 dl metsmaasikajogurtit, kahvliga purustatud banaan ja terved metsmaasikad. Määri täidis jahtunud ja lahtikeeratud biskviitpõhjale. Keera rull fooliumisse ja lase vähemalt 1 tund külmkapis seista.

Täidist jäi enne üle. Määri ülejäänud täidis külmkapist võetud rullbiskviidile ja kaunista metsmaasikate, mustikate ja suhkrustatud roosi õielehtedega.

P.S. Risto ja Viiu - kook sai tehtud teie küllatulekuks, aga kuna see lükkus edasi, pistsime ta ise pintslisse ja teie peal katsetame siis midagi muud:)

Rabarberi-maasikakissell

Suures rabarberikookide tegemise hoos olin täiesti ära unustanud keeta oma suurt-suurt lemmikut rabarberikisselli. Häbilugu. Õnneks saab seda viga veel parandada. Keetsin kisselli viimastest rabarberivartest ja esimestest maasikatest:) Ma koorisin pooled rabarberitest (koor hakkab juba üsna tugevaks muutuma), pooled jätsin koorimata - kisselli ilusa värvuse pärast. Ka maasikad annavad ilusat helepunast värvi. Mulle meeldib kisselli lihtsalt niisama külmana juua. Võib muidugi süüa ka vahukoorega, jäätisega, kohupiimakreemiga, riisipudruga. Igatpidi on väga hea!

Järgmine kissell valmib ilmselt mustikatest.

1 l vett

150 g suhkrut

300g rabarberit

200 g maasikaid

(võib võtta ka maasikaid ja rabarbereid pooleks või muuta nende vahekord oma maitsele sobivaks)

2 sl kartulitärklist

Tükelda rabarberid ja maasikad. Pisemad maasikad võivad jääda terveks. Sega vette suhkur, aja keema. Lisa rabarber, keeda 4-5 min. Lisa maasikad, keeda veel 4-5 min. Sega kartulitärklis vähese külma veega ja lisa see, samal ajal kisselli pidevalt segades. Kuumuta kissell keemiseni, mil ta pakseneb. Valmis!