Okroška

Tavalisest pikem vaikus eetris on olnud tingitud peamiselt tehnilistest ja klimaatilistest asjaoludest. Läpaka kõvaketas otsustas (taaskord) õhku lennata ja teistest arvutitest blogimine tundus kuidagi mitte päris see. Ja soe on! Lausa kuum. Päevad algavad terrassiukse avamisega, kust tulvav päikesekuuma männimetsa lõhn annab märku taaskordsest päevast, mis lõpeb terve rodu merelõhnaliste käterättide nöörile riputamise ja toapõrandalt paljude jalgade ja jalakeste poolt sissetassitud liivahunnikute kokkupühkimisega.
See kõik muidugi ei tähenda, et meil enam süüa ei tehta. Tehakse ikka ja mitte vähe! Peenral ja turul on kätte jõudnud paradiis, mis jätkub veel mõne kuu ja seda tuleb ju maksimaalselt ära kasutada. Salatid, redised, tomatid, kurgid, värske kartul, värske kapsas ja lillkapsas, kukeseened, türgi oad, herned, maasikad. Kohe-kohe on valmis mustikad. Aiamaal paisuvad suvikõrvitsad ja pisikesed porgandid on nii magusad-magusad. Lastele lõunaks keedetud spagetid viivad endalgi keele alla, kui nad on segatud just peenralt tulnud värske hakitud peterselli, basiiliku, salvei ja punega, sortsu oliivõli ja veidikese parmesaniga.
Okroška on ideaalne kuuma suvepäeva supp. Supivedelikuks on kas kali või mõni hapendatud piimaline: keefir, pett, hapupiim. Ma tegin seekord jääkülma kaljasupi.

Mis kalja puudutab, siis ma pole küll kunagi proovinud okroškat teha ühestki poe pudelikaljast, aga mulle tundub , et need on supi jaoks liiga limonaadid. Ma teen ka joogikalja ise, poes müüdavast valmiskontsentraadist, kus pakis on kondenseeritud humalalinnas ja kuivpärm. Päev kääritamist, teine külmas seismist ja maitsev leiva- ja pärmimaitseline kodukali on valmis. Samast kaljast teen ka okroškat.

Peeter Kardil on muide õpetus, kuidas okroška tarbeks (no ja ilmselt ka joomiseks) leivast ise kalja teha, lisan selle postituse lõppu, kui keegi ära proovib või on juba teinud nii, andke siis teada, kuidas välja tuli!

Okroška sisse võib panna tegelikult kõike, mis käe- ja meelepärane: köögivilju, keedetud liha, keelt, sinki, kala, seeni. Kohustuslikud komponendid on roheline sibul ja keedetud muna, kõik muu vastavalt maitsele.

Ma valmistasin kerge köögiviljaokroška, kuhu

sisse läks:

• 1,5 l kalja
• punt rohelist sibulat (umbes 100 grammi)
• 3 värsket keedetud kartulit
• 3 lühikest värsket kurki
• 2 keedetud värsket porgandit
• mõni redis
• 3 keedetud muna
• kalja maitsestamiseks soola (u 1 tl), pipart (u 0,5 tl) ja sinepit (u 1 tl). Põltsamaa kange sinep sobib hästi, Soome magusad ei lähe mitte.
• serveerimiseks hapukoort ja maitserohelist (till, petersell, murulauk)

Maitsesta jääkapikülm kali soola ja sinepiga ja pane köögiviljade hakkimise ajaks külmkappi tagasi.

Haki sibulapealsed (panin supisse ka noore valge osa). Kartul ja koorimata värske kurk haki kuubikuteks, porgand ja redis ratasteks.
Haki keedetud munad ja maitseroheline.

Tõsta hakitud kraam taldrikutesse ja vala peale külm kali. Tõsta peale hakitud muna ja supilusikatäis hapukoort. Puista üle maitserohelisega.

Kõrvale sobib rukkileib.

Ja lõpuks veel lubatud Peeter Kardi kaljategemisõpetus raamatust "Vene köök. Supid." ("Valgus", 2005):

400 g kuivatatud rukkileivaviile, 300 g suhkrut, 15 g pärmi, 12 l vett.

Leivaviilud pruunistada kergelt praeahjus, murda väikesteks tükkideks ja valada peale 7 l eelnevalt keedetud ja umbes 80 kraadini jahutatud vett. Lasta seista 1-1,5 tundi soojas kohas. Kurnata ja valada leivale ülejäänud 5 l kuuma vett. Lasta jälle seista 1-1,5 tundi ja kurnata. Lisada suhkur, vedeldatud pärm ja lasta käärida 8-12 tundi temperatuuril 25 kraadi. Kali jahutada, valada pudelitesse ja hoida temperatuuril mitte üle 10 kraadi.

Ei midagi keerulist:)