Läätsesupp

Sellise akna taga ulguva tuule, tuiskava lume ja miinus 15 külmakraadi juures nagu praegu Tallinnas on, kulub soojendav läätsesupp igati ära. Mis muidugi ei tähenda , et seda ka vähe inimväärsemate ilmaoludega nautida ei võiks. Supi tegemine on lihtsamast lihtsam: kõik koostisained korraga potti, 20 minutit keetmist ja valmis!

1,2 l köögiviljapuljongit

3 dl punaseid läätsi

2 porgandit

1 porru

3 küüslauguküünt

1 purk purustatud tomateid

1 tl jahvatatud vürtsköömneid

1 tl jahvatatud koriandrit

1 tl jahvatatud ingverit

1 loorberileht

(soola), pipart, peterselli- või koriandrilehti

Lase puljong keema, lisa loputatud läätsed, õhukesteks ratasteks viilutatud porgand ja porru, purustatud küüslauk ning kõik muud koostisained. Keeda vaiksel tulel podisedes 20 minutit. Võta loorberileht välja. Maitsesta vähekese musta pipraga. Olenevalt kasutatud puljongist lisa soola või siis mitte. Raputa peale peterselli- või koriandrilehti.

P.S Tšilli passib ka sellesse suppi väga kenasti. Et meil sööjateks ka lapsed, jätsin välja.

Veel toredaid läätsesuppe:

Aglio e Olio tattnina supp

Pille läätsesupp kookospiimaga

Perenaiste läätsesupp

Hernesupp ja vastlakuklid: vastlapäev!

Igasugu pühade ja tähtpäevadega on see tore asi, et neist pea kõigi juurde käivad ka miskid traditsioonilised toidud. Mis enamasti on õnneks väga maitsvad.

Traditsioonidel on teadupärast suur osa turvatunde loomisel. See võib tunduda imelik, ma tean, aga usun, et näiteks igapühapäevahommikused pannkoogid (aga muidugi mitte ainult need) aitavad mu lastel kasvada paremateks, tublimateks, enesekindlamateks ja sotsiaalselt hästi hakkama saavateks inimesteks.

Ja see teadmine, et igal aastal vastlapäeval söön hernesuppi ja vastlakukleid, teeb ka minu elu kuidagi kindlamaks ja turvalisemaks. Nii et nui neljaks ja siin nad jälle on:

Hernesupp

Keetsin seekord suitsukoodist. Retsepti õigupoolest pole ja kogused on umbkaudsed, seega panen kirja tegevuskäigu.

Pane eelmisel õhtul likku 2 suurt peotäit kuivatatud herneid ja 1 suur peotäis odrakruupe.

Pane suitsukoot (või -ribi) potti, vala üle külma veega ja lase vesi keema. Riisu vaht.

Lisa vette herned ja kruubid. Keeda tund aega.

Viiluta 1 sibul ja kuumuta pannil rasvaines läbipaistvaks. Lisa supile.

Riivi jämedalt porgand, lisa samuti. Tükelda 4-5 kartulit pisikesteks kuubikuteks ja ka potti. Maitsesta supp soola ja pipraga.

Keeda veel pool tundi.

Tõsta pott tulelt. Võta liha supist välja, puhasta ja tükelda. Pane supi sisse tagasi. Haki till ja petersell, puista supi sisse.

Vastlakuklid

Kukliretsept on nami-namist. Sinna on see omakorda mugandatud Silvia Kalviku raamatust "Pühade- ja tavanditoidud".

5 dl leiget piima

50 g pärmi

1 tl soola

200 g sulatatud võid

2 muna

800 g nisujahu

1 tl peenestatud kardemoni

3 sl suhkrut

Ja veel:

vahustatud 35% rõõska koort

suhkrut

vanillisuhkrut

Vedelda pärm suhkruga. Sega käesooja piimaga.Lisa pool jahust. Klopi segamini ja lase soojas kohas rätikuga kaetult kerkida, kuni taina pinnale tekivad väikesed mullikesed. Umbes tund aega.

Sega kerkinud tainale juurde sool, kardemon, sulatatud või, lahtiklopitud munad ja ülejäänud jahu. Sõtku, kuni saad ühtlase läikiva taina, mis käte ja kausi küljest lahti lööb. Sõtkusin 10 minutit. Päris lahti ei löönudki käte küljest, aga see tainas peabki olema õhuline ja kerge, nii et jahu ära lisa, siis ei tule kuklid nii head kui peab. 800 g oli väga sobilik kogus.

Pane tainas uuesti sooja kohta kerkima. Mul sai ta kohe erilise vungi sisse, nii et tahtis kausist jalga lasta:)

Kerkinud tainast vormi kuklid. Namis on eriti hea kirjeldus, kuidas seda teha: "murra tükike tainast (nii umbes väikese muna suurune tükk), aseta hästi kergelt jahusele töölauale, aseta peopesa kuplina peale (nagu hoiaksid arvutihiirt, aga tainatükk jääb peopesa alla). Nüüd tee peopesaga töölaual väikeseid tugevaid ringe, kuklit kergelt surudes, kuni tainatükk on kenasti siledaks kukliks muutunud." Ja täpselt nii ongi!

Aseta kuklid ahjuplaadile ja kergita veel paarkümmend minutit..

Määri munaga ja küpseta 200-225 kraadises ahjus 10-15 minutit.

Lõika jahtunud kuklitelt tükk pealt ära, täida vahukoorega ja pane äralõigatud tükike õrnalt peale. Sõelu peale tuhksuhkrut. Mulle moosiga vastlakuklid ei meeldi. Aga kellele maitseb, võib uuristada veidi sisu välja, sisse moos, peale vahukoor ja kõige otsa tuhksuhkruga mütsike.

Selle retsepti järgi tehtud vastlakuklid on eriti õrnad, õhulised ja pehmed.

See siin on muide minu kõige esimene toidufoto,

tehtud 8.veebruaril 2005, vastlapäeval. Ilma mingi plaanita seda kusagile üles riputada. Lihtsalt kuklid olid nii head ja ilusad, et tahtsid jäädvustamist. 5 aastat, ehh...

Saagu suppi!

See postitus sündis nüüd tänu tegelikult ühele üsna kurvale seigale. Nimelt õnnestus kellelgi meist mu fotoaparaat paigutada riiulis sellisele kohale, kust ta ühel hetkel lihtsalt alla kukkus. Nii õnnetult, et meil oli võimalik tutvuda objektiivi siseelunditega, kuna ta oli lihtsalt pisikesteks tükikesteks pudenenud.

Nüüd pole ma juba nädalajagu saanud toitudest pilti teha. Lapsed vaatavad enne söömahakkamist nõutute nägudega mulle ja üksteisele otsa, et kas tõesti võib sööma hakata - pilt ju tegemata! Ma loodan, et nad sellega väga ära ei harju, sest peagi seisab jälle söögilaua kõrval täieõigusliku lauakaaslasena statiivil sõber fotokas:)

Et nüüd uusi pilte pole peale tulnud, mis hädasti blogimist vajaksid, saan teha teoks kauaaegse mõtte pühendada üks postitus siin blogis oma lemmiksuppidele. Paremat aega kui praegune nutune seis värske köögiviljavaliku osas ja lumised käredad talveilmad ei saa selleks olla - üks mõnus mitu tundi vaiksel tulel podisenud puljong, mõned kartulid/sibulad/porgandid/peedid/kapsad ja valmib kodune, kõigi eestlaste maitsemeeltesse arvatavasti juba lapsepõlvest saadik sisse sööbinud soe ja toitev potitäis.

Niikaua kui ma oma söömisi mäletan, mäletan ka suppe - vanaema tehtud kanasuppi, mille puljongit võisin lõpmatuseni limpsida, ema keedetud üliselge leemega pühapäevalõunaseid suppe, mida sõime pisikeste maitsvate pärmitainast lihapirukatega.

Nüüd meie peres on need kodused lihtsad supid pea igal argipäeval lõunatoiduks - puljongid keedan nädalavahetusel valmis ja hoian külmkapis. Lapsed söövad õnneks suppe hea meelega, minust endast rääkimata.

Kindlasti on kõigist nendest suppidest igal perel oma variant ja ei mina ega kindlasti ka paljud teised ei keeda neid retseptis sõrmega järge vedades. Ma panen siin siiski kirja meie pere retseptid- st supikeetmise nii, nagu mina seda teen.

Kõige olulisem: hea supi saladus on hea puljong! Hea puljong on ise kontidest ja lihast keedetud.

Borš.

Veiselihapuljong:

• umbes 1200-1500 g kondiga veiseliha
• 3 l vett
• 3 loorberilehte
• u 10 pipratera
• soola
• 1 sibul
• 2 porgandit

Supiköögiviljad:

• 1 keskmine kapsapea
• 5 kartulit
• 2 sibulat
• 2 porgandit
• 800 g keedetud riivitud peeti

Maitsestamiseks:

• 1 tl suhkrut
• 1 tl 30% äädikat
• soola
• pipart
• 4 küüslauguküünt
• pealepuistamiseks maitserohelist- hakitud peterselli, rohelist sibulat, murulauku, tille- kõike, mõnd neist või vähemalt ühte:)

Pese külma jooksva vee all liha ja pane potti. Vala külm vesi peale ja lase keema minna. Riisu tekkinud vaht. Lisa terve sibul, terved porgandid, loorberilehed ja pipar. Raputa soola ka natuke - mitte palju, supi maitsestamine toimub päris lõpus, aga niipalju, et keedetud liha päris mage ei oleks. Keeda vaiksel tulel kaane all 3 tundi.

Kurna valmiskeedetud puljong. Jäta alles ainult liha ja tõsta puljongist välja, muu võid ära visata.

Nüüd supiköögiviljad: haki kapsas, tükelda kartul. Lõika sibul pooleks ja siis ribadeks. Riivi jämedalt porgand.

Kuumuta sibulat ja porgandit pannil õlis veidi, umbes 7 minutit.

Lase puljong uuesti keema, lisa porgand-sibul, kapsas. Keeda pool tundi. Siis pane hulka kartulid, keeda umbes 10 minutit. Lõpuks lisa riivitud peet ja keeda kõike koos veel 5-7 minutit. Nüüd on jäänud veel supisse panna tükeldatud veiseliha. Maitsesta supp: lisa suhkur, äädikas, maitse järgi soola ja pipart.

Tõsta supipott tulelt ja pane sisse hakitud maitseroheline ja hästi peeneks hakitud küüslauk. Hoia kaant peal nüüd vähemalt 15 minutit, siis saavad kõik maitsed ühtlustuda (tegelikult ongi borš parim järgmisel päeval). Serveeri hapukoorega.

Kana-klimbisupp.

Kanapuljong:

• 1500 g kanakonte lihaga. Ma kasutan Talleggi külmutatud supikogu, milles on mittestandartsed kintsu- ja seljatükid. Sobivad hästi ka lihtsalt kintsud ja tiivad. Kunagi oli müügil ka supikana, aga sest ei tea ma enam midagi.
• 3 l külma vett
• 1 sibul
• 1 porgand
• mõned pipraterad
• 1 spl soola

Pese kanatükid, pane potti ja vala peale külm vesi. lase keemiseni tõusta, koori vaht. Lisa kõik muu ja keeda kaane all vaikselt podisedes 3 tundi. Kurna. Jahuta ja pane külma või tee kohe suppi edasi. Ega seda kanaliha, mis sealt järgi jääb, pole mõtet enam kasutada- seda on raske puhastada ja näiteks tiibade küljes seda kuigipalju polegi. Nii et kui soov supis ka kanaliha kasutada, siis selle tarbeks mina keedan pärast puljongis eraldi kanaliha. Tükeldatud filee keetmine võtab aega umbes 15 minutit.

Supi sisse:

• 2 porgandit
• 5 kartulit
• soovi korral 1 kanafilee

Lase puljong uuesti keema ja lisa tükeldatud porgand ja kanafilee, 10 minuti pärast kartul.

Kui oled kartulid lisanud, tee

klimbid:

• 1 muna
• 1 sl sulavõid
• 1 dl vett (või piima või puljongit)
• 2 dl jahu
• 0,5 tl soola

Minu klimbitainas on hästi lihtne, aga meile need klimbid hirmsasti maitsevad - parajalt tummised, samas mitte liiga rasked. Just sellised, nagu vaja.

Klopi muna lahti. Lisa vaheldumisi vett ja jahu, samal ajal segades. Lõpuks sega sise sulavõi. Maitsesta soolaga.

Tõsta teelusikaga supi sisse pisikesed klimbitörtsud siis, kui kartulid on kohe-kohe pehmed. Kui klimbid on tõusnud supi pinnale, on nad valmis. Maitse veel suppi ja kui tarvis, lisa soola ja pipart.

Raputa peale rohkelt värsket siledalehist peterselli, minu jaoks on see lahutamatu kana-klimbisupi kaaslane.

Frikadellisupp.

Frikadellisuppi ei keeda ma puljongist. Kui frikadelle vees keeta, saab sellest niisamagi puljong. Üks kiiremaid, lihtsamaid ja maitsvamaid suppe. Vaja läheb ainult vett, kartulit, porgandit, frikadelle, soola ja pipart.

Frikadellid:

natuke võid või õli sibula kuumutamiseks

1 hakitud sibul

250 g hakkliha. Olen katsetanud ja parimad frikadellid saanud pooleks veise- ja seahakklihast. Puhtalt veisekad jäid liiga puised ja kuivad, seahakklihast aga liiga pehmed ja rasvased.

1 muna

1 sl vett

soola, pipart

Kuumuta pannil õli või sulata või ja kuumuta hakitud sibul läbipaistvaks. Klopi lahti muna. Sega muna, vesi, kuumutatud sibul, sool ja pipar hakklihaga. Vormi märgade kätega väikesed pallikesed.

Lase 2 liitrit vett keema, lisa 2 tükeldatud porgandit ja 10 minuti pärast 5 tükeldatud kartulit. Keeda 1o minutit. Lisa supisse frikadellid ja keeda niikaua, kuni frikadellid on pinnale tõusnud. raputa supile veel maitserohelist: tilli, peterselli, rohelist sibulat. Üldiselt kehtib maitserohelisega iga supi puhul see, et peale maitserohelise lisamist võiks supp kaane all veel 15-20 minutit seista, et maitsed kõik ilusti supisse läheksid ja selle aromaatseks teeksid.

Kana-nuudlisupp.

Siin on kõik sama, mis kana-klimbisupi puhul. Selle vahega, et klimpide asemel tuleb lisada supinuudlid.

Hapukapsasupp.

• 300 g taist sealiha
• 2 liitrit vett
• 300 g hapukapsaid
• 2 sl odratangu vōi kruupe
• 1 porgand
• 5 pipratera
• soola
• suhkrut
• 1 loorberileht

Vala tükeldatud lihale külm vesi, lase keema. Riisu vaht. Lisa hapukapsad, pestud tangud või kruubid ja riivitud porgand. Keeda vaikselt podisedes 2 tundi. Umbes pool tundi enne keetmise lõpetamist lisa sool, pipar, suhkur ja loorberileht. Lausa supersupp! Ja jumala tõsi on see, et mida rohkem üles soojendad, seda paremaks läheb.

Muidugi keedan ma ka muid suppe, kui need siin. Minestronet, taipäraseid, püreesuppe, tomati-, läätse- jnejnejne. suppe.

Need viis on minu isiklikud lemmikud.