Kõrvitsapüree (säilitamiseks)

Kõrvitsat saab muidugi niisama tervena ka säilitada: kui on olemas jahe ja kuiv hoiukoht, siis lausa ületalve (eeldusel, et kõrvitsa koor on täiesti terve). Ka lihtsalt köögikapi otsas võib ta vastu pidada mõned kuud. Kui aga suurest kõrvitsast on mingi toidu jaoks tükk võetud, siis tuleb ülejäänu külmkappi panna ja paari päeva jooksul ära tarvitada, lahtilõigatud kõrvits rikneb kiiresti. Et kõrvitsatoitudest mitte üledoosi saada ega heal kraamil mitte lasta raisku minna, olen teinud kõrvitsast säilitamiseks püreed. Imelihtne: kõrvits tuleb kas keeta või röstida pehmeks, püreestada ja

a) panna püree kuumalt kuumadesse steriliseeritud purkidesse ja kohe õhukindlalt kaanetada

b) parajate portsjonite kaupa sügavkülmutada.

Keedetud kõrvitsast tehtud püree sobib rohkem purkipanemiseks (veidi vesisem), röstitud kõrvitsast tehtud püree aga sügavkülma panemiseks.

Kõrvitsapüree keedetud kõrvitsast, purki panemiseks.

Eemalda kõrvitsalt koor ja seest pehme osa koos seemnetega*. Tükelda viljaliha. Pane potti. Kui vähegi võimalik, ära üldse vett lisa. Tavaliselt eraldub kõrvitsast piisavalt vett. Lase kõrvitsal vaikselt podiseda niikaua, et ta oleks täiesti pehme: 30-45 minutit. Püreesta. Purgista kuumalt**. Kõrvitsas pole mingit hapet, mis teda säilitaks, seda ei ole lisatud ka hoidistamisel. Seega vaatamata sellele, et purgid on õhukindlalt suletud, tuleb kõrvitsapüreed hoida külmkapis. Säilib 3-4 kuud. Palun jätta tähelepanuta fotol olev kuupäev purgi kaanel:)

Kõrvitsapüree röstitud kõrvitsast, sügavkülmutamiseks.

Lõika kõrvits pooleks. Uurista supilusikaga välja pehme sisu ja seemned. Lõika kõrvits sektoriteks. Lao sektorid koor allpool ühe kihina ahjupannile. Võib laduda ka külili, koor allpool mahub lihtsalt rohkem korraga. Küpseta 180 kraadi juures umbes 45 minutit, kuni kõrvitsa viljaliha on nii pehme, et kahvel läheb eriliselt surumata sisse. Tõsta kõrvitsatükid ahjust välja.

Eemalda koor. See peaks õnnestuma üsna lihtsalt, pealt ära tõmmates. Püreesta viljaliha. Pane parajate portsudena (mul läheb tavaliselt 2 dl kaupa) sügavkülma. Katsu aasta jooksul ära tarvitada.

Kõrvitsapüree kasutusala on väga lai: supid, risoto, pasta, lasanje, gnocchi, puder, sai, muffinid, keeks ja muud küpsetised. Niisama naturaalselt ideaalne beebitoit. Sobib kasutada absoluutselt igal pool, kus värske kõrvitski, kui just muidugi tükke tarvis pole. Suuri kõrvitsaid kõigile!

* Seemned jäta kindlasti alles, neid saab edukalt röstida. Pese voolava vee all korralikult puhtaks ja kuivata köögipaberil. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga, pihusta või tilguta sellele veidi õli (näit. oliivi-, rapsi-) või sulavõid. Laota pannile kõrvitsaseemned, sega kergelt, et nad läheksid rasvainega kokku. Riputa peale veidi soola. Seemned peavad pannile jääma enam-vähem ühe kihina. Rösti 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit, kuni seemned on krõbedad ja kuldsed. Mõnus snäkk niisama või toidule peale raputamiseks.

** Ma teen nii, et pesen purgid korralikult puhtaks ja panen suu allpool ahjurestile 100-kraadisesse ahju umbes pooleks tunniks. Kaasi keedan vees paar minutit. Kuum püree kuumadesse purkidesse ja kuumad kaaned peale.

Pilvikud purki

Kõik seenesõbrad ilmselt on kursis sellega, et on hea seeneaasta ja metsaskäik tasub ette võtta. Et meie maja piirab ühelt küljelt mets, siis pole eriti kaugele tarvis minna, seened ronivad lausa aeda.

Mulle pilvikud meeldivad väga. Nad on hea maheda maitsega ja krõmpsu viljalihaga. Ütlen ausalt, et ehkki tean, et osad pilvikutest vajavad kupatamist ja osad mitte, kupatan ma nad kõik ära, siis on süda rahul.

See marinaad või soolvesi, kuidas soovite, on mu meelest just eriti sobiv pilvikutele, sest siin pole lisatud ei sibulaid, porgandeid, vürtse ega muud, mis maitset annaks. Seega säilitavad pilvikud niimoodi hoidistades oma loomuliku maitse. Samuti ei ole marinaadis suhkrut. Need on poolenisti nagu soola-, poolenisti marineeritud seened, aga tegelikult mitte kumbki. Enne kasutamist leotama ei pea, hea kohe purgist võtta. Ideaalne sakuska ja muidu ka väga maitsev. Retsept on nami-namist, nimeks "Seened vähese soolaga". Jah, võib ka nii öelda.

Valmistamine:

Kupatamine : liitri seente kohta tuleb võtta 3–4 l vett. Pane puhastatud (kes pelgab, et pilvikud jäävad limased, eemaldab neilt ka "naha".) seened kuuma vette ja keeda 20 minutit. Vala vesi ära. Loputa seened külma veega.

1 kg kupatatud pilvikuid

1.5 l vett

2 spl jämedat soola

2 kuni 3 tl 30% äädikat

Keeda vett 5 minutit, siis maitsesta soolaga. Lisa kupatatud seened ja kuumuta keemiseni. Lisa äädikas.

Tõsta seened steriliseeritud purkidesse, kalla peale kuum soolvesi.

Sulge purgid kohe õhukindlalt.

Sidrunine suvikõrvitsamoos

Tundub, et suvikõrvitsast moosi keetmine on sel suvel ja sügisel eriti popp. Peale mitme teise ja lõpuks selle postituse lugemist otsustasin ka ise asja ära proovida.

Me peenral kasvavad teiste hulgas kauni kollase koorega suvikõrvitsad. Korjan nad ära alati enne, kui koor liiga paksuks ja seemneosa liiga suureks läheb. Tahtsin proovida, kas õnnestub koorimata suvikõrvitsast ja sidrunist kokku keeta peagi saabuvateks pimedateks ja sombusteks päevadeks-õhtuteks üks tõeliselt päikeseline erkkollane moos. Õnnestus! Lisaks maitseb ta nagu C-vitamiini pomm. Moos kui relv sügiskaamose vastu.

Moositeoks võtsin

1,2 kg suvikõrvitsatükke*

1 dl vett

500 g moosisuhkrut

4 sidruni mahl ja riivitud koor

Panin suvikõrvitsatükid koos veega potti, ajasin keema ja lasin vaiksel tulel podiseda umbes tund aega, kuni suvikõrvits oli täiesti pehme ja kergesti lagunev.

Et saavutada tükkideta marmelaadi konsistentsi, tõstsin poti tulelt ja püreestasin suvikõrvitsa saumikseriga täiesti ühtlaseks massiks.

Tõstsin poti uuesti tulele, lisasin moosisuhkru, sidrunimahla ja -koore. Lasin keeda veel 10 minutit. Selles staadiumis võib tekkida ka vahtu, see tuleks vahukulbiga eemaldada.

Moos läks kuumalt kuumadesse steriliseeritud purkidesse, kaaned peale ja valmis ta oligi. Et ma olen nüüd sellise keedupoti uhke omanik, millel on seespool mõõteskaala, saan pidulikult teatada, et moosi sai sellest kogusest 1750 ml.

*nagu öeldud, ei koorinud ma neid ega eemaldanud seemnekodasid, kuna selleks polnud vajadust. Kui tegu on paksema koorega ja vanemat sorti suvikõrvitsatega, tuleks koorida ja eemaldada seemned koos neid ümbritseva pehme viljalihaga.

Ämma seened

Väike kõrvalepõige ühte teise kööki, kus pannakse peale metsaskäiku purki ja saadetakse meile lihtsalt fantastilised kergelt soolatud mustsõstralehtede, tillivarte ja küüslauguga maitsestatud seened.

Siinkohal väike kokkuvõte telefonikõnest seente valmistajaga:

M:" Räägi, kuidas sa neid seeni ikka teed, et nad nii head on."

Ä: "No ma teen nii, et kupatan puhastatud riisikad, igasugused erinevad, kergelt soolases vees, siis nõrutan ja pigistan ka veel kuivemaks. Tükeldan. Laon purki nii, et kõige põhja lähevad mustsõstralehed, küüslaugutükid ja sool. Siis edasi kihiti seened, mustsõstralehed-küüslaugutükid-tillivarred. Veidike soola. Siis jälle seened, peale mustsõstralehed-küüslaugutükid-tillivarred, veidi soola. Ja niimoodi, kuni purk saab täis. Kõige peale las jäävad mustsõstralehed. Nagu hapukurke teeksid, aga vett ei vala peale. Ja iga kihi järel surun seeni hästi kokku, et nad oleksid väga tihedalt purgis-see on tähtis."

M: "A kui palju soola peab panema?"

Ä: "No vähe. Need ei ole soolaseened. Kupatamisvesi oli ka natukese soolaga."

M: "Kas tuleb kohe ära süüa või säilivad?"

Ä: "Paar päeva pärast purkipanemist võid sööma hakata. Kaks kuud vast säilivad ikka külmkapis."

M: "Ma ei saa aru, mis neid siis ikkagi säilitab- sa ju ei kuumuta ega midagi."

Ä: "Sool ja küüslauk."

M: "Kas need on needsamad seened, mida su endise Mustamäe-kodu naaber Boriss tegi?"

Ä: "Päris mitte. Need on mu oma väljamõeldud. Boriss lasi kupatatud seened samade maitseainetega toas ämbris seista ja täitsa hapnema minna, siis pani purki. Mul on sellised värsked, mitte hapendatud".

Edasi läks jutt Borissile ja tema naisele, ilmale, 1. septembrile, suvikõrvitsa hinnale, laste juukselõikamisele (ta on juuksur) ja üldse, kõigele olulisele ja elulisele.

Seened on ülemisel pildil koos minuküpsetatud leivaga (sai seekord vähe liiga kaua ahjus hoitud-koorik liiga tume, aga hea ikkagi!) ja suitsuahvenaga.