...on nüüd peetud ja kohe kevadisem olemine ka. Ehkki mu aed on veel enamjaolt osaliselt lume, osaliselt hiigellombi all, leidsin peenralt sulanud lume alt peterselli, salveid ja münti. Olid seal sooja lumevaiba all ennast ilusti roheliseks kasvatanud ja saime juba oma peenra münti pühadelambale.
Mune värvisime traditsiooniliselt sibulakoortega. Olen igatmoodi proovinud ja midagi pole teha, nii on ikka kõige ilusam ja omasem.
Lapsed hullasid lisaks nagu alati öko-munavärvidega ja said oma munad just selliseks, nagu tahtsid.
Esimest korda elus muna koorida proovimine tundus esialgu kõige pisemale noormehele üsna eemaletõukava tegevusena (vaata vastikust väljendavat suujoont), hiljem oli raskusi talt muna käest saamisega.
Lammast tegime ka nii nagu alati: 2 tallekooti said liigsest rasvast puhastatud, noaga lihasse tehtud aukudesse pistsin küüslauguküüned ja rosmariiniokkad. Liha hõõrusin sisse seguga, mille tegin purustatud koriandriseemnetest, mündist, tüümianist,mustast piprast, mustsõtramoosist, sojakastmest, balsamicost ja oliivõlist. Kõike natukene, sortsu ja näpuotsatäie kaupa, et talle õrn maitse ikka põhiline oleks. Selle seguga määritult ja küpsetuskotti pakitult läksid koodid külmkappi 24 tunniks maitsestuma.
Sellesamas küpsetuskotis panin talle ka ahju, esialgu küpsetasin 225 kraadi juures 15 minutit ja siis 2,5 tundi 120 kraadiga. Juurde ahjupannil tehtud kartuli- ja sibulasektorid, eriti head veini ja pärast jäi üle ainult veel sõrmed ja taldrik puhtaks limpsida.
Veel lihast rääkides, avasime ametlikult ka grillihooaja mõnusate searibide, seente ja salatiga. See viimane oli tegelikult lihtsalt kurk ja tomat. Viimane pakkus meeldiva üllatuse, olles täitsa tomati maitsega vastukaaluks tavapärasele talvisele plastmasstomatile.
Ribid olid nagu ribid ikka-pealt krõbedad, seest mahlased ja parajalt rasvased. Väga head. Eriti mõnusaks osutusid aga lisandina seened (eelmisel fotol paremal ülal), milleks kasutasin pruune šampinjone. Need on seenesema maitsega kui valged. Kuumutasin pannil veidi oliivõli ja võid ja hautasin selles ühe hakitud sibula klaasjaks. Lisasin pooleks lõigatud seened ja hautasin sibulaid-seeni 10 minutit. Maitsestasin soola-pipraga ja raputasin serveerimisel tilli peale. Need seened ei ole nüüd muidugi mingi eriline gastronoomiline innovatsioon, aga no oli maitsev ikka küll.
Kohupiimast ei saanud muidugi üle ega ümber, tegin maitsvat kohupiimakooki virsikutega:
Koogi tegin nami-nami retsepti järgi, mis asub siin.
Ja muidugi pasha!
Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et see oli minu elu esimene pasha:). Ilmselgelt mitte viimane. Pashavormi mul pole, nõrutasin teda marliga vooderdatud sõelal kausi kohal. Imemaitsev! Kreemine, mahlane, suussulav. Tegin pistaatsiapähklite ja rosinatega, kaunistasin virsikute, hakitud pistaatsiapähklite ja apelsinilõikudega. Mandlilaastud olid ka kaunistamiseks valmis röstitud, aga ununesid. Juhtub:) Pasha algretsept on siin.
Kevadpühade raames sai veel tehtud seda feikhärjasilma ja täidetud mune.
Ehkki minu jaoks ei oma kevadpühad mingit sügavat religioosset tähendust, oli siiski rõõmus, puhastav, helge ja kevadine nädalavahetus. See postitus sai peaasjalikult selleks kirjutatud, et järgmisel aastal samal ajal oleks hea meelde tuletada, mida ja mismoodi tehtud sai. Ja ehkki pasha, värvitud munad ja lammas jäävad nagu raudnaelad meie kevadpühasid maitsvaks tegema, võib järgmisel kevadel ka midagi uut kavva võtta.
