Nõgese-kartulisupp

Minu aeda jäävad alati mõned niitmata, rohimata ja umbrohutõrjumata veidi metsistunud nurgatagused. Kust ma muidu saaksin kevadeti oma nõgesed, oblikad, võililled, jänesekapsad ja nurmenukud? Ja kuhu teevad oma pesa linnud, siilid, mutukad ja putukad? Kus peidab ennast rebane? Kus käiakse ainult kummikutega, sest kohata võib rästikut? Igas aias, kui ta pole just linna viks ja viisakas majaümbrus, peavad sellised sopid olema. Muidu maja pool on meil ikka täitsa kultuurne ja hoolitsetud, tegelt ka:)

Nõges on üks järjekordne tore kevadine söödav taim, mille tervistavast mõjust saab lugeda siit Aive Luigela artiklist. Korjata tuleks ainult puhtast kohast ja noori lehti. Kummikindad on suureks abiks:)

Kui keegi mõtleb, et no kuhu ma seda nõgest ikka sisse panen, siis kasutamine on sarnane spinatile: näiteks supid, pirukad, kotletid, vormitoidud, lasagne, omlett.

Nõgese-kartulisupi jaoks on tarvis:

4 suurt peotäit värskeid noori nõgeselehti

4-5 kartulit

800 ml köögiviljapuljongit

2 spl hakitud maitserohelist (tilli, peterselli, murulauku vms)

soola (vajadus oleneb puljongi soolasusest)

Serveerimiseks:

keedetud muna

hapukoort

Pane pestud nõgeselehed potti keeva vette ja kupata korraks keema. Nõruta. Nüüd nad enam ei kõrveta.

Keeda puljongis kartulid, lisa hakitud maitseroheline, nõgeselehed ja sool.

Lauale andmisel lisa igasse taldrikusse pool muna ja hapukoort.

Retsept on üsnagi mugandatud versioon nami-nami omast.

Veel hooajalisi söödavaid taimi:

Nurmenukulehed salatisse.

Hapuoblikas supiks, salatisse, niisama närimiseks.

Jänesekapsas salatisse ja niisama suhu pistmiseks.

Nagu pildilt näha, on mul aias üks väga produktiivne iidvana mitmeharuline pihlakas, mille harude vahelt võib kasvamas leida nii jänesekapsaid kui metsmaasikaid.

Pasta võilillelehtede ja singiga

Vaatamata sellel, et mu aiamaal veel peale rabarbri, murulaugu, salvei, veel mõne ürdipõõsa ja umbrohu veel suurt midagi ei kasva, pakub loodus praegusel aastaajal nii mõndagi. Just toosama viimatimainitud umbrohi naadi, nõgese ja võilille näol inspireerib mind igal kevadel neist vitamiinipommidest kõiksugu roogasid valmistama. Mõnele nooremale pereliikmele on targem esialgu küsimusele "mis lehtedega see pasta on" vastata diplomaatiliselt "rukola, kallike" ja siis pärast nii muuseas mainida, et see oli nali, tegelikult olid võilillelehed. Tagantjärgi arvati, et väga head lehed olid olid:)

Võilillel on praegu hooaeg - lehed on veel õrnad ja maitsvad. Kevade edenedes muutuvad nad peagi liiga mõruks ja sitkeks ega ole enam hõrgud. Olen kuulnud ka sellest, et "piim", mis määrib käsi, võib tekitada ohtral tarbimisel seedehäireid , aga seda ainult suvise võilille puhul. Võilillelehtede maitse tuletab meelde midagi rukola ja spinati vahepealset, aga on siiski täiesti omamoodi. Mina pean sedasorti kraami delikatessiks. Ehkki võilill kasvab pea kõikjal, tuleks söömise jaoks lehti korjata ikka oma aiast või puhtast loodusest. Sõiduteede ääres ja linnas kasvavaid ma omale küll suhu ei paneks.

Sellega seoses tuleb meelde veel söödavate taimede osas, et lihavõtete aegu ilmus Päevalehes pasharetsept (ei mäleta enam autorit), mille juures oli kaunistamiseks kasutatud roosilehti. Roosilehed on söödavad muidugi, olen ise ka neid kaunistamiseks kasutanud. Aga aprilli alguses, kui lihavõtted olid, saab küll roose ainult lillepoest ja nende õielehti süüa...see retseptisoovitus kõlab küll pigem mürgitamissoovitusena.

Aga võilille juurde tagasi. Kaja Kurg kirjutab artiklis "Võilill, väärtuslik köögivili" (Maaleht, 1. aprill 2010) võilillelehtede väärtustest nii:

"Võilille tasub süüa, sest ta sisaldab rohkelt tervisele ülivajalikke vitamiine ja mineraalaineid. Võrreldes aedsalatiga, on võilille lehtedes mitu korda rohkem C- ja B-vitamiini, karotiini, rauda, kaltsiumi, magneesiumi jne. Arvatakse, et ükski teine roheline taim ei sisalda nii palju mikroelemente kui võilill. Võilill puhastab verd, langetab veres kolesterooli- ja suhkrusisaldust, võtab väsimuse, soodustab seedimist."

Ühesõnaga, megasuperhüperkasulik.

Tarvis läheb:

400 g pastat (kasutasin spagette)

oliivõli

100 g peekonit või muud õhukeselt lõigatud suitsusinki, väiksemaks lõigatuna

2 küüslauguküünt

2 suurt peotäit noori puhtaid võilillelehti

1 tl sidrunimahla

pipart-soola

parmesani

Kuumuta pannil veidi oliivõli, prae selles peekonit 2-3 minutit. Tõsta peekon kõrvale. Samas rasvas kuumuta mõned minutid madalal kuumusel hakitud küüslauku. Tõsta küüslaugu juurde võilillelehed ja peekon, sega läbi ja kuumuta veel 5 minutit. Maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.

Keeeda pasta, sega võilillelehtede ja singiga. Riivi peale parmesani. Jagub viiele.

Vaata ka frititud võililleõisi.

Karulaugupesto

Kaunivärviline karulaugupesto valmib imelihtsalt ja kiiresti. Saab kasutada saiamäärdena, pasta või gnocchi kastmeks, koos grillitud köögiviljadega. Hästi maitsev ja kerge kevadine roog on küpsetatud valge kala filee (tursk, koha, siig või mõni muu), karulaugupesto ja roheline värske salat.

Pesto on tegelikult selline asi, mida saab vabalt teha tunde järgi, täpse retseptita. Et umbes 3 peotäit karulaugulehti, peotäis riivitud juustu, peotäis pähkleid, maitse järgi soola-pipart ja nii palju õli, et pestol oleks sulle sobiv konsistents. Ma panen siiski kirja ka kogused nii, nagu nad mul enam-vähem pestosse läksid, võib-olla on kellelegi, kes esimest korda teeb, abiks.

80 g karulaugu lehti ( kui on liiga palju valget varreosa, lõika see ära ja kasuta kusagil mujal, näiteks salatis)

100 ml oliivõli

50 g riivitud parmesani (või muud kõva laagerdunud juustu)

50 g seedermänniseemneid (või kreeka pähkleid)

0,25 tl soola

0,25 tl pipart

1 tl sidrunimahla

Alustuseks rösti kuival pannil kergelt seedermänni seemned. Mitte pruuniks, aga nii et nad saaks heleda kuldse tooni, siis jääb maitse kreemjas ja pehme, mitte liiga pähkline.

Järgmisena saumikserda üheskoos jahtunud seedermänniseemned, pestud ja kuivatatud karulaugulehed ja 3-4 spl oliivõli ühtlaseks massiks. Lisa riivitud parmesan, veidike soola-pipart, 1 tl sidrunimahla (ei ole kohustuslik koostisaine) ja surista edasi, lisades samal ajal nirena ülejäänud oliivõli.

Hästi aromaatne ja mõnusalt küüslauguse (aga mitte teravalt küüslaugu-küüslauguse, vaid mahedama) maitsega kaste.

Maitseelamused

Minu 5-kuune pisipõnn otsustas roomama hakata. Kui varem sai laps pandud õue maha suure teki keskele, siis seal ta oli ja toimetas oma tegemisi. Nüüd tuleb mööda õue väikest ussikest taga ajada.

Usutavasti on iga emme ahvivaimustuses oma beebist ja soov jagada pisemaidki edusamme suurekssaamise teel terve maailmaga on vastupandamatu;) 

Et aga tegu on siiski toidublogiga, võib tekkida õigustatult küsimus, et mis sellel kõigel söömisega pistmist on? Vastus peitub fotos ja postituse pealkirjas :D

Praetud võililleõied

Ärge nüüd arvake, et ma oma peret ainult tänu korilusele toidan, aga võilill on tõeliselt maitsev! Õitega tegin nii:

Tainas:

1 muna

1 dl jahu

1 dl piima

pool tl soola

Korja niipalju võililleõisi, kui ära süüa kavatsed, vaata, et putukaid ei oleks kusagil !Lõika vars täitsa ära ja rohelist osa lõika ka õie alt niipalju kui saad (õielehed peavad koos seisma), roheline osa annab muidu mõru maitset.

Kasta õied tainasse ja prae rohkes kuumas õlis (rapsi- või päevalilleõli).

Piserda peale veidi sidrunimahla, lisa rukolalehti ja parmesanilaaste (need kaks pole kohustuslikud, ilma on ka väga maitsev) ja keera peale pipart. Kõrvale klaasike mõnusat värsket mineraalset valget veini.

Nõgesepannkoogid

Nõgesed, mida süüa, peavad olema noored, nagu praegu kevadel näiteks. Kesksuvised enam ei kõlba

Kõigepealt tuleb ette valmistada nõgesed. Pese lehed voolava vee all ja kupata rohkes vees paar minutit, rohelise värvuse säilitamiseks kalla kohe sõelal rohke külma veega üle, lase nõrguda ja pigista käega kuivaks. Peenesta nõgesemass köögikääridega või lõikelaual noaga.

Siis võib hakata tainast tegema (taignaretsept pärit Maire Suitsult):

5 dl jahu, 2 tl soola, 0,5 tl söögisoodat, 2 muna, 5 dl hapupiima, petti või keefiri, 4 sl sulatatud võid, 1,5 dl peenestatud kupatatud nõgesemassi.

Vahusta toasoojad munavalged pehmeks vahuks. Sega sulatatud ja jahutatud või munarebudega läbi ning lisa valitud vedelik. Teises kausis sega hästi läbi kõik kuivained. Kalla vedel segu ühtlase joana jahusegu hulka, samal ajal aeglaselt segades. Järgmisena sega juurde nõges, viimasena kalla peale munavalgevaht ja tõsta lusikaga alt ülespoole taina hulka.Prae väikesed lusikakoogid piisavalt madalal kuumusel, et nad seest tooreks ei jääks.Söö kuumalt omaette toiduna või koos rohelise salatiga või supi kõrvale näiteks. No ja kui nõgeseid ei saa (liiga rohitud aed või pole parasjagu kevad), kõlbab suurepäraselt ka spinat.

Hapuoblikasupp

2 suurt peotäit hapuoblikaid, varred eemaldatud

1,5 l aedviljapuljongit

peotäis riisi

2 spl võid

1 kuhjaga spl jahu

soola, suhkrut

keedetud hakitud muna

Kõigepealt pane oblikad keevasse puljongisse ja keeda 10 minutit. Kurna läbi sõela. Haki sõelale jäänud oblikamass hästi peeneks (ma surusin pehmeks palliks ja siis lõikasin kääridega).Lase aedviljapuljong uuesti keema ja lisa peotäis riisi. Keeda 15 minutit. Samal ajal sulata teise poti põhjas või , lisa jahu. Lase hetk kuumeneda ja siis sega ühtlaseks (nagu teeks kastmepõhja), lisa kogu aeg segades vähehaaval puljong riisiga ja hakitud oblikad. Lisa 1 tl suhkrut ja kui tahad, soola. Serveeri keedetud hakitud munaga.

Hea hapukas suutäis!