Täidetud suvikõrvitsaõied

Praetud suvikõrvitsaõite kommentaaridest ja nami-nami täidetud köögiviljade teemalisest kooskokkamisest innustatuna võtsin kätte ja tegin oma elu esimesed täidetud suvikõrvitsaõied. Kindel see, et mitte viimased.

Haarasin kinni Tuuli anšoovise-mõttest. Lihtsalt fantastiline maitseelamus - taustaks kreemjas mahe toorjuust, peategelaseks vürtsikas anžoovis ja kõrvalosatäitjaks salvei. Kõik see on mässitud magusasse suvikõrvitsaõide, mis on paneeritud ja õlis kuldseks praetud.

Sööja kohta võta 3-4 suvikõrvitsaõit.

Pese õrnalt õied kraani all puhtaks, kuivata ettevaatlikult köögipaberiga. Täidiseks pane iga õie sisse

1 tl maitsestamata toorjuustu

1 või suuremate fileede puhul 1/2 anžoovisfileed

1 salveileht

Seo õis otsast murulauguvarrega kokku.

Paneerimistainaks sega omavahel:

2 muna

1 dl nisujahu

1 dl piima

Löö munad kausis kahvliga lahti, sega vispeldades hulka vaheldumisi jahu ja piim. Lase jahul hetk paisuda, st las tainas seisab umbes 15 minutit.

Kuumuta pannil lahke käega valatud õli.

Kasta täidetud suvikõrvitsaõisi igast küljest tainasse. Ettevaatlikult, et "pakike" ära ei laguneks. Pane ühe kihina pannile kuuma õlisse. Viska pannile ka mõned salveilehed. Prae õied mõlemalt poolt kuldseks.

Tõsta praetud õied pannilt taldrikule, serveeri koos samalt pannilt tulnud krõbedaks praadinud salveilehtede ja värskelt jahvatud musta pipraga. Soola pole vaja, anšoovise soolakusest piisab.

On kahju, et rõõmu sellest ja teistest suvikõrvitsaõietoitudest jagub vaid neile, kelle peenras suvikõrvits (või kõrvits, sest tema õied sobivad sama hästi) kasvab. Turul võiks neid ometigi olla, tegu pole ju mingi elitaarse imeloomaga, vaid täiesti tavalise köögiviljaga, millest saab imemaitsvaid hõrgutisi võluda.

Enne suvikõrvitsaõite täitmist piilusin ka Thredahlia ja Mari blogidesse.

Külm supp lehtsalatist

Jah, ma tegin salatist suppi! Väga maitsvat kusjuures. Täpselt ei mäletagi, kust see mõte tuli, aga esiteks tundus, et lehtsalatile lihtsalt peab olema rohkem kasutusvõimalusi kui erinevad salatid.

Teiseks: kui lähim arvestatav toidupood asub 35 kilomeetri kaugusel, toiduvarud on lõpukorral, aga tahaks kerget, värsket ja maitsvat palava suvepäeva toitu, tuleb loovalt üle vaadata oma aialapp ja meisterdada midagi seal saadaolevast.

Iseenesest pole tavalisel salatilehel ju mingit erilist maitset. Olgem ausad, maitse on nagu murul (vist, ma pole muru maitsenud).

Kui pundile salatilehtedele saab maitseainete, ürtide ja salatikastme abil anda hetkega uue ja ilusama/maitsvama elu salati näol, siis miks ei saaks seda sama teha ka supis?

Supi sisse läks:

• 1 liiter keefiri
• 3 suurt peotäit salatilehti (salat võib vabalt olla veidi ülekasvanud)
• 2 värsket lühikest kurki
• ürte: tilli, peterselli, koriandrit, münti, murulauku
• maitsestamiseks: 1 spl sidrunimahla või valge veini äädikat, 1 spl suhkrut või vedelat mett, 1/2 tl soola, 1/2 tl pipart, 1 tl sinepit

Rebi salatilehed veidi väiksemaks, tükelda kurgid, lisa 3-4 spl keefirit ja purusta blenderis või saumikseriga ühtlaseks roheliseks massiks.

Sega saadud pestolaadne asjandus suures kausis ülejäänud keefiriga. Lisa hakitud ürdid. Eriti mõnusa maitse annab koriander, nii et kui vähegi võimalik, võiks ta olla. Maitsesta. Selles osas võib päris julge olla ja ei pea kinni pidama minu poolt retseptis antud supi- ja teelusikatest. Hea maitse saab, kui maitsestada hapuga (sidrunimahl või valge veini äädikas), magusaga (suhkur või mesi) ja teravaga (sinep). Sool ja pipar niikuinii. Lase külmkapis vähemalt tund aega maitsestuda

Serveerides paku soovijatele supi juurde hakitud keedumuna.

Olen nüüd "salatisuppi" teinud mitmel korral ja tõesti on hea. Söövad ja kiidavad ka muidu külmsuppide osas pehmelt öeldes ettevaatlikud.

Praetud suvikõrvitsaõied

Suvikõrvits on üks lollikindlamaid ja saagikamaid taimi, vähemalt minu aias. Ilma erilise poputamiseta kasvatab ta endale hiiglaslikud lehed, palju õisi ja niipalju vilju, et suvikõrvitsaisu saab täis lisaks meie perele ka sõpradel ja sugulastel, kellele ma neid igal võimalusel kaasa sokutan.

Lisaks viljadele saab suurepärase roa ka õitest. Praetud suvikõrvitsaõisi sain esimest korda Toscanas. Ei olnud mul tollal veel oma aeda ega sellist söögitegemispagasit nagu nüüdseks ja krõbedas soolakas paneeringus pehmed ja magusad suvikõrvitsaõied tundusid väga eksootilisena.

Eksootilisena ei tundu see suvine hõrgutis muidugi enam ammu, aga täpselt sama maitsev kui tollal Toscanas, on ta minu jaoks ka praegu.

Praadimiseks raatsin korjata vaid isasõisi. Emasõie all (pilt allpool) on näha kasvamas ka juba pisikest suvikõrvitsabeebit.

Korjatud õied tuleb õrnalt pesta: eriti hoolsalt seest, sest millegipärast armastavad õite sees igasugu satikad koosolekuid korraldada. Kuivata õied ettevaatlikult köögipaberiga patsutades.

Taina võid teha ülilihtsa: vispelda kokku jahu ja vett , nii et tekiks umbes keefiri paksune vedel tainas. Sellesse kasta õied ja prae.

Mulle meeldib, kui muna maitset on ka suvikõrvitsaõite juures tunda ja tainas on selline:

2 muna

1 dl nisujahu

1 dl piima

Löö munad kausis kahvliga lahti, sega vispeldades hulka vaheldumisi jahu ja piim. Lase jahul hetk paisuda, st las tainas seisab umbes 15 minutit.

Kuumuta pannil õli või õli/või segu. Rasva võiks olla pannil ikka nii sentimeetri jagu, et toimuks midagi praadimise ja frittimise vahepealset.

Kasta pestud ja kuivatatud suvikõrvitsaõisi igast küljest tainasse ja pane ühe kihina pannile kuuma õlisse.

Prae ühelt poolt kuldseks, selleks kulub umbes minut. Keera õitel külge ja prae ka teiselt poolt.

Tõsta õied pannilt näiteks vahukulbiga küpsetuspaberile, mis imab endasse üleliigse õli. Ära neid aga sinna lebama unusta, sest serveerida tuleb kuumalt!

Enne serveerimist piserda õitele veidi sidrunimahla, raputa peale soola(helbeid) ja värskelt jahvatatud musta pipart.

Seda külma valge veini juttu teate juba isegi...:)

Sama edukalt ja maitsvalt õnnestub roog ka kõrvitsaõitest.

Ja kui söömiseks koguseid arvestada, siis ehkki arvates, et mis toit see lilleke siis nüüd ka on, piisab eelroaks või kergeks eineks ühele inimesele keskmiselt kolmest praetud õiest. Nad on piisavalt köögiviljased, kui nii võib öelda.

Isa suvised juustusaiad

Tagasi lapsepõlvele mõeldes ei teinud mu isa just eriti sageli süüa. Selle eest sündis ta käte alt palju muud kaunist: joonistused, maalid ja puidust tarbeesemed. Meie kodu ilus punane köögimööbel oli ka isa meisterdatud.

Nende väheste toitude seas, mis isa valmistas, oli kaks kindlat hitti: kartulipannkoogid ja juustusaiad. Neid viimaseid sai teha ainult suvel, sest see, mis nad ülimaitsvaks teeb, on pipraga üle puistatud suvine kasvuhoonelõhnaline eesti tomat ja värske magus mugulsibul. Ilma nendeta oleks sama sai lihtsalt üks suvaline juustuvõileib.

Et teha minu isa suviseid juustusaiu, on tarvis:

• tavalist saia- nagu Kirde või Isa või mis nad kõik veel on. Oluline on, et sai oleks väga värske ja pehme.
• võid. Margariin ei kõlba.
• juustu. Emmental on siin parim.
• värsket tomatit
• värsket mugulsibulat
• soola-pipart

Võileiva tegemise juhendiga ma kedagi vaevama ei hakka:)

Proovige neid saiu hommikukohvi kõrvale. Keele viivad alla.

Palju õnne sünnipäevaks, kallis isa!

Arroz negro (must riis)

Postituse alapealkirjaks on "Viva España ehk kuidas me Pauli ära sõime".

Alapealkiri on neile, kes jälgisid sellesuvist jalgpalli MM-i, mille võitis Hispaania ja on midagi kuulnud mängude tulemusi ette ennustanud nõid-kaheksajalast nimega Paul. Teised, jätke alapealkiri tähelepanuta.

Õigupoolest algas lugu mu eelmisest paella-postitusest, milles unistasin autentsest paella-pannist ehk paellerast ja sellest, kuidas ma suvel lahtisel tulel sellega paellat teen. Ja kuidas me siis seda mõnusas seltskonnas keset lauda asetatud pannilt sidrunist mahla peale tilgutades sööme. Lisanditeks valge sai, aioli, vein, soe suvetuul ja ritsikate siristamine, taamal kohisemas meri.

Kõike seda olen ma nüüd saanud.

Unistused võivad täituda! - just sellise pealkirjaga rõõmusõnum saabus mu postkasti mõni aeg tagasi, kui head sõbrad saabusid Ibizalt ja tõid mulle sealt paellera! Olgem ausad, paremat üllatust kui kõik see, mis seondub köögiga, on mulle raske teha. Mul oli ja on ikka VÄGA hea meel.

Panni sisseõnnistamiseks tundus piisavalt põneva väljakutsena teha mitte lihtsalt paellat, vaid rooga nimega arroz negro e. must riis. Kaheksajalaga. Mustaks on riis värvitud kalmaaritindiga. Kalmaaritint toodi samuti Hispaaniast kaasa. Kas Eestis ka seda saada on, selle kohta ei oska midagi öelda. Kes teab või on kusagil näinud, andku aga lahkesti teada.

Arroz negro tegemiseks meil mingit üht ja konkreetset retsepti ees ei olnud. Abiks olid maitsemeeltesse talletunud elamused söödud paelladest ja arroz negrotest (mina polnud viimast kunagi varem maitsnud, küll aga osad külalistest), mõned vihjed ingliskeelsetest Hispaania köögi ja mereandide-teemalistest kokaraamatutest, hea söögi armastajatest sõbrad ning talupojamõistus. Kõik, mis lisaks vaja läks, oli paella-pann, tuli (meie puhul gaasigrill), põhja (soffrito) jaoks mõned köögiviljad (sibul, küüslauk, tšillipipar, paprika, tomat), oliivõli, suts tomatipastat ja veidi kaneeli, kaheksajalg, kalmaarid, kalmaaritint ja riis.

Mis kaheksajalga puudutab, siis päris-Pauliga loomulikult tegu polnud, meie hõrgutis oli pärit Tabasalu kalapoe sügavkülmaletist. Aga nii sümboolne tundus teda mõni päev pärast jalgpalli MM-i Pauliks nimetada ja võistluste lõpetuseks nahka pista.

Nii et: meet Paul! Kas ta pole mitte armas:)

Kaheksajalg oli enne sügavkülmutamist puhastatud, meie tööks oli eemaldada veel silmad ja nokataoline suu, mis asub seal, kust algavad kombitsad. Mina seal ninapidi juures ei olnud, mässasin samal ajal aioliga, aga sellele tööle kulus paar minutit ja üks plaaster puhastaja sõrmele.

Puhastatud kaheksajalg sai kraani all korralikult puhtaks pestud. Lõikasin kombitsad küljest, iga kombitsa 3-4 cm pikkusteks jupikesteks. Pea (või on see hoopis keha?) sai ka tükeldatud, vast umbes 8-ks tükiks.

Roa sisse oli plaanitud panna ka kalmaar. Pärit sügavkülmaletist, pakendis kaks tuubi, mille sulatasin ja lõikasin rõngasteks.

Niisamuti kui paella puhul, tuleb arroz negrole teha kõigepealt põhi: soffrito. J nobedad näpud hakkisid sibulat, küüslauku, rohelist ja punast paprikat ja tomatit. Meil oli valmis varutud ka kalapuljong (kui keegi peaks mõtlema, mis asi see seal kilepakendis kalmaarirõngaste ja köögiviljade vahel on), aga töö käigus otsustasime seda mitte kasutada, kuna kaheksajalast tuli piisavalt meremaitset.

Ja hakkaski pihta: kõigepealt pannile sorts oliivõli, milles kuumutasime küüslauku ja tervet rohelist tšillipipra kauna. Meie-vormis on jutt sellepärast, et nii asi käiski: ehkki peamine negro-tegija, suur juht ja õpetaja oli just Hispaaniast saabunud A-M, oli panni juures mitu leemekulbi liigutajat, hakkijat, maitsjat ja niisama targutajat:)

Kui küüslauk sai läbipaistvaks, lahkus pannilt endast maitse maha jättes tšillipipra kaun ja küüslauguse seltskonnaga liitusid paprikad ja sibul.

Selles postituses on palju pilte. Ma ei suutnud ühtegi neist jätta ka lisamata, sest kõik värvid ja lõhnad, mis toidutegemisega kaasas käisid, olid nii ilusad ja head ja loodetavasti kanduvad nad läbi fotode mingilgi määral nendeni, kes seda lugu loevad.

Mõnda aega kuumenenud küüslaugule-paprikale-sibulale lisasime tükeldatud tomati ja tomatipasta. Ainuke maitseaine, mida kasutasime, oli veidi kaneeli. Ehkki ma esialgu olin kaneeli osas veidi kahtleval seisukohal, oli see täiesti super. Sealt tuli mõnusalt magusat vürtsikust, samas ei jäänud kaneeli maitse domineerima. Ju siis sai täpselt parasjagu.

Soffrito tegemise puhul on oluline piisav aeg, et kõik maitsed välja tuleksid ja omavahel seguneksid. Lihtsalt sibula-küüslaugu jne kiirel läbipraadimisel pole maitse seisukohalt mingit mõtet. Paella põhi peab saama nii palju hautamist, et ta on paks ja kontsentreeritud, lausa magus. Nii et atención pannil toimuvale: soffrito ei tohi minna kõrbema, samas peab õli kuumus olema piisav, et köögiviljad pehmeneksid.

Kui soffrito sai valmis, läks pannile kaheksajalg. Milline aroom!

Nüüd tuli veinijoomispaus, sest vastupidiselt teistele mereandidele tahab kaheksajalg saada pikka vaiksel tulel haudumist. Kaheksajalg on pikaealine (väga intelligentne ka muide) ja suurema eluka liha võib olla üsna vintske. Pannile kaas peale ja nii ta seal vaikselt podises omas mahlas tund või isegi poolteist. Vaadake, kui palju vedelikku selle ajaga eraldus! Kalapuljongit, mida plaanisime lisada, ei läinud üldse vaja. Samuti ei lisanud me kogu toidule terakestki soola: kaheksajalast tuli sedagi piisavalt. Ka pipart ei läinud tarvis, tšilli ja kaneel andsid piisavalt vürtsikust.

Kui kaheksajalg oli pehme, lisasime pannile vedeliku sisse riisi. Vedelikku jäi umbes sõrme paksuse jagu üle riisi.

Mis riisi puudutab, siis vaatamata mu varasemale leebele suhtumisele selles osas tuleb nüüd tõdeda, et paella ja niisamuti ka arroz negro jaoks tuleb ikkagi hankida nui neljaks spetsiaalne paella riis. Jah, tegelikult saab hakkama ka suvalise lühikeseteralise riisiga. Just nimelt saab hakkama. Aga täiuslikkuse taotlejatel tuleb kasutada kas calasparra või bomba riisi. Need riisisordid imavad endasse teiste riisidega võrreldes rohkem vedelikku ja samal ajal jäävad riisiterad üksteisest eraldatuks. Valmis paella peab olema sõmer, mitte kreemjas nagu risoto. Ei calasparrat ega bombat pole mul meie kaubandusvõrgus õnnestunud kohata. Nii internet kui mõned kokaraamatud ütlevad, et asendama sobib ka arborio, mis on risoto-riis. Meil oligi arborio. Mõned päevad hiljem, kui kahe peene Tallinna restorani itaallasest peakokk meie panniristsetest ja tehtud roast ülevaate sai, oli tema arvamus, et samahästi oleksime me oma arroz negro võinud Uncle Bens' iga teha:) Ja tõepoolest, kui üldse midagi roale ette heita, siis oli see riis: sai veidi liiga jahune, veidi liiga pehme, veidi liiga hautisetaoline. Aga see on nüüd muidugi perfektsionistide inisemine.

Paella tegemisel riisi EI SEGATA. Nii ei lähe riis pudruseks ja panni põhjale saab tekkida krõbe koorik (crust), mille olemasolu peetakse õige paella tunnuseks ja üheks maitsvaimaks osaks roast. Meie crustiga olid lood sellised, et oli, aga vähe. Tule ja panni koostöö tahab mul veel natuke harjutamist.

Kui riis tundus peaaegu valmis olevat, lisasime hulka kalmaaritindi. Pakendis oli neli pisikest kotikest tindiga, mis kõik ka roa sisse läksid. Vedeldasime tindi, mis oli üsna paks, kuuma veega, et ta paremini toiduga seguneks. Kalmaaritindi maitse on samaaegselt soolakas ja magus, kergelt mõrkjas.

Kalmaaritint lisatud, läksid kõige lõpuks hullutavalt hästi lõhnava pannitäie hulka kalmaarirõngad. Kaas 5-ks minutiks peale ja arroz negro oli valmis.

Külmkapist lauale varem valmistatud aioli, valge sai korvi, vein klaasidesse!

Vahetult enne lauale viimist puistasime arroz negro üle rohke hakitud peterselliga ja lisasime sidrunisektorid. Nauding võis alata!

Ei. Tegelikult see lõpp ei olnud nii ilus. Kui petersell ja sidrun olid juba pannil, tuli rooga maitsma üks peadegustaatoritest, kes arvas, et kalmaar ei ole läbi küpsenud. Kraapisime peterselli käbedalt pealt kokku, tõstsime sidrunid välja ja panime panni veel 5-ks minutiks kaane alla ja tulele.

Ja nüüd uuesti: vahetult enne lauale viimist puistasime arroz negro üle rohke hakitud peterselliga ja lisasime sidrunisektorid. Ja nauding võis alata!

Täpse retsepti julgen ja luban anda siis, kui olen arroz negrot valmistanud vähemalt 5 korda. Andke ainult tinti!

Maasikasorbett

Mäletate veel lund ja jääd? Sellest on ju alles mõned kuud möödas, kui me virisesime hommikul ärgates järjekordselt akna taga langevaid räitsakaid nähes, kui palju võib lund sadada ja aitab juba sellest jääajast. Ja vot, saimegi nüüd, mis tahtsime - lauspäike, tuulevaikus, kõrbev muru ja üle 30 soojakraadi.

Lohutuseks ja vastupidamiseks sobib kerge maasikasorbett.

Tarvis läheb:

500 g maasikaid
100 g suhkrut
1 spl sidrunimahla
1 spl Grand Marnier´i või mõnd muud tsitruselikööri (ei ole kohustuslik)
1 munavalge

Tükelda maasikad. Sega suhkruga ja jäta tunniks ajaks seisma. Sega aeg-ajalt. Nii ei jää sorbetti lahustumata suhkrukristalle.

Püreeri maasikad koos eraldunud vedelikuga, sidrunimahl ja liköör ühtlaseks massiks. Klopi munavalge kergelt vahule ja sega hulka. Vala jäätisemasinasse, see teeb ülejäänud töö. Tulemuseks on värske ja kreemjas sorbett-tänu munavalgele üsna jäätisesarnane, aga ikka palju lahjem- koort ega munakollaseid ju siin pole.

Ka masinata saab ilusti hakkama: kõik on sama kuni munavalgeni, mis tuleb korralikult vahustada (masinaga tehes vahustub ta ise segamise käigus edasi). Jäätisesegu vala karpi ja pista sügavkülma. Sega või vahusta iga poole-kolmveerand tunni tagant 3 korda- nii lõhud tekkivaid jääkristalle ja ka muidu eralduma kippuv munavalge jääb ühtlane.

Sorbeti võib vabalt teha ka munavalgeta: siis jääb ta värvilt tumepunane, täpselt nagu maasikad ongi ja hästi marjane. Põhimõtteliselt nagu külmutatud toormoos. Mõlematmoodi- munaga või munata- on hea.

Tegelikult mulle meeldib praegune ilm väga, kõik on nii kuis peab: talv olgu ikka lumine ja külm, suvi päikeseline ja soe. Üks siinelamise peamisi võlusid ongi ju selgelt eralduvad aastaajad. Minu arust on see suvi olnud lihtsalt super! Kui niimoodi jätkub, andestan ma veel isegi sääskedele.

Panna cotta maasikatega

Panna cotta on suvisel ajal ses suhtes tänuväärne magustoit, et lisandina saab kasutada kõige hooajalisemaid marju. Hiljuti tegin röstitud rabarbriga, nüüd on maasikad, kohe-kohe mustikad ja vaarikad (meil siin põhjas pole kummadki veel valmis), sõstrad ja mis kõik veel. Oma pehme koorese olemusega sobib see itaalia magustoit marjadega lihtsalt suurepäraselt kokku.

Panna cotta:

2 dl 35%-list koort
2 dl 10%-list koort
1 vanillikaun
80 g suhkrut
2 želatiinilehte
külma vett želatiinilehtede leotamiseks

Kuumuta kooresegu suhkruga keemiseni. Poolita vanillikaun, eemalda seemned. Pane kaun ja seemned kuuma koore sisse, katta pott kaanega ja lase pool tundi tõmmata.
Leota želatiinilehti külmas vees umbes 5 minutit.
Võta potist vanillikaun välja ja kuumuta koor uuesti keemiseni. Pigista želatiinilehed kuivaks ja lahusta need hoolikalt segades kuumas koores.
Vala panna cotta väiksematesse kohvitassidesse või muudesse sobivatesse vormidesse ja pane külmkappi 4 tunniks tarduma. See želatiinikogus on üsna väike, panna cotta jääb pehme ja parim on teda süüa otse vormist. Võib ka kummutada taldrikule, aga siis tuleks kasutada 3 želatiinilehte. Vormist väljasaamiseks tuleks a) korraks vormi põhi kasta kuuma vette b) aidata õhukese noaga utsitades panna cotta vormi äärtest lahti.

Balsamico ja melissiga maasikad:

6 suurt ja mmmmagusat maasikat
mõned tilgad balsamicot
5 hakitud melissilehte ja mõni terve kaunistuseks

Tükelda maasikad, sega balsamico ja hakitud melissiga. Balsamicot olgu pigem vähe kui palju, seega lisa ettevaatlikult. Melissi sobib asendama münt. Jaga maasikad panna cotta peale. Kaunista tervete lehekestega.

Sellest kogusest jagus kuuele.

Lillkapsa-kurgisalat

Krõmpsuv ja kergelt hapukas salat, kus kohtuvad väga al denteks keedetud lillkapsas, värsked mahlased koorega kurgid, sidrunimahl, hapukoore-keefirikaste ja till. Väga värskendav, praeguse kuumaga sobib koos rukkileivaga hästi kasvõi lõunasöögiks. Ka liha kõrvale mõnus.

Tarvis läheb:

1 keskmine lillkapsas
5 lühikest värsket kurki
1 sidrun
5 spl oliivõli
4 spl hapukoort
4 spl keefiri
soola
pipart
u 3 spl hakitud tilli

Eemalda lillkapsalt vars ja jaga õisikuteks.
Poolita sidrun. Lõika üks pool veerandikeks. Aja keema potitäis vett, millesse on lisatud sidrunitükid. Pane keevasse vette lillkapsaõisikud, keeda 5-7 minutit.
Tõsta lillkapsas kaussi ja pigista kohe, kui kapsas on veel kuum, peale ülejäänud sidrunipoolikust mahl ja oliivõli. Sega läbi ja lase kaane all seista 10 minutit. Sega vahepeal üks kord.
Kurgid lõika pikisuunas neljaks ja siis väikesteks tükkideks.
Kastmeks sega omavahel hapukoor ja keefir, maitsesta soola ja pipraga. Sega nüüd kõik kokku salatiks: sidrunimahla ja oliivõliga maitsestatud lillkapsas, kurk , kaste ja hakitud till.
Kes soovib, võib salatile veel lisada kreeka pähkleid.

Salati-idee pärit venekeelsest ajakirjast "Gastronom" (juuni 2010).

Metsmaasikad

Suurt midagi polegi pildile lisada. Kui pista nina maasikatele hästi lähedale, panna silmad kinni ja hingata sisse suur sõõm sõnulkirjeldamatut lõhna, meenub ühekorraga kõik, mis hea ja armas.

Okroška

Tavalisest pikem vaikus eetris on olnud tingitud peamiselt tehnilistest ja klimaatilistest asjaoludest. Läpaka kõvaketas otsustas (taaskord) õhku lennata ja teistest arvutitest blogimine tundus kuidagi mitte päris see. Ja soe on! Lausa kuum. Päevad algavad terrassiukse avamisega, kust tulvav päikesekuuma männimetsa lõhn annab märku taaskordsest päevast, mis lõpeb terve rodu merelõhnaliste käterättide nöörile riputamise ja toapõrandalt paljude jalgade ja jalakeste poolt sissetassitud liivahunnikute kokkupühkimisega.
See kõik muidugi ei tähenda, et meil enam süüa ei tehta. Tehakse ikka ja mitte vähe! Peenral ja turul on kätte jõudnud paradiis, mis jätkub veel mõne kuu ja seda tuleb ju maksimaalselt ära kasutada. Salatid, redised, tomatid, kurgid, värske kartul, värske kapsas ja lillkapsas, kukeseened, türgi oad, herned, maasikad. Kohe-kohe on valmis mustikad. Aiamaal paisuvad suvikõrvitsad ja pisikesed porgandid on nii magusad-magusad. Lastele lõunaks keedetud spagetid viivad endalgi keele alla, kui nad on segatud just peenralt tulnud värske hakitud peterselli, basiiliku, salvei ja punega, sortsu oliivõli ja veidikese parmesaniga.
Okroška on ideaalne kuuma suvepäeva supp. Supivedelikuks on kas kali või mõni hapendatud piimaline: keefir, pett, hapupiim. Ma tegin seekord jääkülma kaljasupi.

Mis kalja puudutab, siis ma pole küll kunagi proovinud okroškat teha ühestki poe pudelikaljast, aga mulle tundub , et need on supi jaoks liiga limonaadid. Ma teen ka joogikalja ise, poes müüdavast valmiskontsentraadist, kus pakis on kondenseeritud humalalinnas ja kuivpärm. Päev kääritamist, teine külmas seismist ja maitsev leiva- ja pärmimaitseline kodukali on valmis. Samast kaljast teen ka okroškat.

Peeter Kardil on muide õpetus, kuidas okroška tarbeks (no ja ilmselt ka joomiseks) leivast ise kalja teha, lisan selle postituse lõppu, kui keegi ära proovib või on juba teinud nii, andke siis teada, kuidas välja tuli!

Okroška sisse võib panna tegelikult kõike, mis käe- ja meelepärane: köögivilju, keedetud liha, keelt, sinki, kala, seeni. Kohustuslikud komponendid on roheline sibul ja keedetud muna, kõik muu vastavalt maitsele.

Ma valmistasin kerge köögiviljaokroška, kuhu

sisse läks:

• 1,5 l kalja
• punt rohelist sibulat (umbes 100 grammi)
• 3 värsket keedetud kartulit
• 3 lühikest värsket kurki
• 2 keedetud värsket porgandit
• mõni redis
• 3 keedetud muna
• kalja maitsestamiseks soola (u 1 tl), pipart (u 0,5 tl) ja sinepit (u 1 tl). Põltsamaa kange sinep sobib hästi, Soome magusad ei lähe mitte.
• serveerimiseks hapukoort ja maitserohelist (till, petersell, murulauk)

Maitsesta jääkapikülm kali soola ja sinepiga ja pane köögiviljade hakkimise ajaks külmkappi tagasi.

Haki sibulapealsed (panin supisse ka noore valge osa). Kartul ja koorimata värske kurk haki kuubikuteks, porgand ja redis ratasteks.
Haki keedetud munad ja maitseroheline.

Tõsta hakitud kraam taldrikutesse ja vala peale külm kali. Tõsta peale hakitud muna ja supilusikatäis hapukoort. Puista üle maitserohelisega.

Kõrvale sobib rukkileib.

Ja lõpuks veel lubatud Peeter Kardi kaljategemisõpetus raamatust "Vene köök. Supid." ("Valgus", 2005):

400 g kuivatatud rukkileivaviile, 300 g suhkrut, 15 g pärmi, 12 l vett.

Leivaviilud pruunistada kergelt praeahjus, murda väikesteks tükkideks ja valada peale 7 l eelnevalt keedetud ja umbes 80 kraadini jahutatud vett. Lasta seista 1-1,5 tundi soojas kohas. Kurnata ja valada leivale ülejäänud 5 l kuuma vett. Lasta jälle seista 1-1,5 tundi ja kurnata. Lisada suhkur, vedeldatud pärm ja lasta käärida 8-12 tundi temperatuuril 25 kraadi. Kali jahutada, valada pudelitesse ja hoida temperatuuril mitte üle 10 kraadi.

Ei midagi keerulist:)