2 in 1: peedi kreemsupp koriandri ja vürtsköömnetega + kõrvitsa kreemsupp kaneeli ja ingveriga

Küüslauk, voodi, tee ja mesi - need mu sõbrad neljakesi, tuleks alustada seda postitust. Nagu me kõik teame, pole hullemat haigust kui nohu.

Värviline ja soe püreesupp parandab tuju ja olemist igaljuhul. Maitsestamiseks kasutatud vürtsid teevad olemise kohe täitsa soojaks.

Mõlemad supid sobivad loomulikult ka eraldi söömiseks. Aga koos täiendavad nad teineteist suurepäraselt. Duett kõrvitsa pehmusest ja peedi magususest, mida toetavad ühelt poolt koriander ja vürstköömned ja teiselt poolt kaneel ja ingver, teevad lihtsast köögiviljasupist tõelise hõrgutise.

Peedisupp

400 g keedetud või küpsetatud peeti

1 õun

2 küüslauguküünt

1 tl jahvatatud vürtsköömneid (cumin)

peotäis värsket koriandrit

oliivõli

soola, pipart

Riivi õun ja peet, lõika küüslauk viiludeks. Vala potipõhjale veidi oliivõli ja kuumuta peeti-õuna-küüslauku segades 5 minutit. Lisa veidi vett (lisa vähehaaval max 2 dl, supp peab jääma paks, kreemine) ja keeda 10 minutit. Lisa hulka jahvatatud vürtsköömned ja hakitud koriander. Maitsesta soola ja pipraga. Püreeri. Blenderiga saab ilusa ühtlase kreemise tulemuse. Kui tarvis, lisa veel kuuma vett.

Kõrvitsasupp

500 g kõrvitsa viljaliha või 6 dl kõrvitsapüreed

1 kartul

1 porgand (ei ole kohustuslik, kui kõrvits on oranži viljalihaga. Mul oli valkjas, porgand on lihtsalt värvi pärast)

1 sibul

1 tl kaneeli

1 tl jahvatatud ingverit

oliivõli

sool

veidi vett

Tükelda kõrvits, kartul, porgand ja sibul. Vala poti põhja veidi oliivõli ja kuumuta köögivilju õlis 10 minutit. Ära pruunista! Vala peale veidi vett - max 1 dl, kõrvitsast tuleb üsna palju vett. Ka kõrvitsasupp peab jääma paks ja kreemjas, seega ole vee lisamisega ettevaatlik, aga samas kõrbema ei tohi ka lasta. Keeda, kuni köögiviljad on pehmed: 20-30 minutit. Sega juurde kaneel ja ingver, maitsesta soolaga. Püreeri. Vajadusel lisa veidi kuuma vett.

Ja nüüd fun part: serveeri!

Siin valasin kõrvitsasupi taldrikusse ja peedisupi tõstsin taldriku keskele. Joonistasin lusika otsaga (sellega, millest hoiad) spiraalseid ringe seest väljapoole.

Sellel taldrikul valitseb aga täielik tasakaal:)

Ilusat värvilist sügist!

Idee: fiordizucca ilus ja isuäratav blogi. Muide, see toit on täiesti vegan.

Puravikupüreesupp

450-500 g värskeid puravikke

1 sibul

60 g võid+veel üks spl

500 ml kanapuljongit

200 ml 35%-list koort

meresoola, värskelt jahvatatud musta pipart

Kuumuta suurel sügaval pannil või. Lisa sinna sisse tükeldatud puravikud ja hakitud sibul. Kuumuta madalal kuumusel umbes 5 minutit, kuni seentest eraldub mahl (ära lase ära aurata, see jääb supisse ja annab maitset) ja sibul muutub läbipaistvaks.

Püreesta saumikseriga või blenderis. Vala potti. Lisa puljong, lase keema. Lisa vahukoor, lase uuesti keema. Reguleeri vedelikukogust vastavalt oma eelistustele, kui paksu suppi tahad. Mulle meeldib paks püreesupp.

Tõsta tulelt ja sulata supisse veel üks supilusikatäis võid, mis see enam loeb kogu selle vahukoore- ja võikoguse juures, onju. Maitse ja lisa maitse järgi soola ning jahvata sisse pipart.

Kui supi kõrvale oli planeeritud ka valge vein, siis seente ja sibula kuumutamise staadiumis pätsa pudelist umbes 50 ml valget veini ja vala pannile, saad veel maitsvama supi.

Ma seekord rohkem juttu ei räägigi, jooksen metsa tagasi. Me kolisime veel linnast maale tagasi ja veame oma lapsi iga päev siit linna kooli. Kõik seente nimel.

Focaccia retsept on siin. Lisasin tainasse 1 spl tüümianilehti ja rosmariini jätsin pealt ära.

Külm supp lehtsalatist

Jah, ma tegin salatist suppi! Väga maitsvat kusjuures. Täpselt ei mäletagi, kust see mõte tuli, aga esiteks tundus, et lehtsalatile lihtsalt peab olema rohkem kasutusvõimalusi kui erinevad salatid.

Teiseks: kui lähim arvestatav toidupood asub 35 kilomeetri kaugusel, toiduvarud on lõpukorral, aga tahaks kerget, värsket ja maitsvat palava suvepäeva toitu, tuleb loovalt üle vaadata oma aialapp ja meisterdada midagi seal saadaolevast.

Iseenesest pole tavalisel salatilehel ju mingit erilist maitset. Olgem ausad, maitse on nagu murul (vist, ma pole muru maitsenud).

Kui pundile salatilehtedele saab maitseainete, ürtide ja salatikastme abil anda hetkega uue ja ilusama/maitsvama elu salati näol, siis miks ei saaks seda sama teha ka supis?

Supi sisse läks:

• 1 liiter keefiri
• 3 suurt peotäit salatilehti (salat võib vabalt olla veidi ülekasvanud)
• 2 värsket lühikest kurki
• ürte: tilli, peterselli, koriandrit, münti, murulauku
• maitsestamiseks: 1 spl sidrunimahla või valge veini äädikat, 1 spl suhkrut või vedelat mett, 1/2 tl soola, 1/2 tl pipart, 1 tl sinepit

Rebi salatilehed veidi väiksemaks, tükelda kurgid, lisa 3-4 spl keefirit ja purusta blenderis või saumikseriga ühtlaseks roheliseks massiks.

Sega saadud pestolaadne asjandus suures kausis ülejäänud keefiriga. Lisa hakitud ürdid. Eriti mõnusa maitse annab koriander, nii et kui vähegi võimalik, võiks ta olla. Maitsesta. Selles osas võib päris julge olla ja ei pea kinni pidama minu poolt retseptis antud supi- ja teelusikatest. Hea maitse saab, kui maitsestada hapuga (sidrunimahl või valge veini äädikas), magusaga (suhkur või mesi) ja teravaga (sinep). Sool ja pipar niikuinii. Lase külmkapis vähemalt tund aega maitsestuda

Serveerides paku soovijatele supi juurde hakitud keedumuna.

Olen nüüd "salatisuppi" teinud mitmel korral ja tõesti on hea. Söövad ja kiidavad ka muidu külmsuppide osas pehmelt öeldes ettevaatlikud.

Okroška

Tavalisest pikem vaikus eetris on olnud tingitud peamiselt tehnilistest ja klimaatilistest asjaoludest. Läpaka kõvaketas otsustas (taaskord) õhku lennata ja teistest arvutitest blogimine tundus kuidagi mitte päris see. Ja soe on! Lausa kuum. Päevad algavad terrassiukse avamisega, kust tulvav päikesekuuma männimetsa lõhn annab märku taaskordsest päevast, mis lõpeb terve rodu merelõhnaliste käterättide nöörile riputamise ja toapõrandalt paljude jalgade ja jalakeste poolt sissetassitud liivahunnikute kokkupühkimisega.
See kõik muidugi ei tähenda, et meil enam süüa ei tehta. Tehakse ikka ja mitte vähe! Peenral ja turul on kätte jõudnud paradiis, mis jätkub veel mõne kuu ja seda tuleb ju maksimaalselt ära kasutada. Salatid, redised, tomatid, kurgid, värske kartul, värske kapsas ja lillkapsas, kukeseened, türgi oad, herned, maasikad. Kohe-kohe on valmis mustikad. Aiamaal paisuvad suvikõrvitsad ja pisikesed porgandid on nii magusad-magusad. Lastele lõunaks keedetud spagetid viivad endalgi keele alla, kui nad on segatud just peenralt tulnud värske hakitud peterselli, basiiliku, salvei ja punega, sortsu oliivõli ja veidikese parmesaniga.
Okroška on ideaalne kuuma suvepäeva supp. Supivedelikuks on kas kali või mõni hapendatud piimaline: keefir, pett, hapupiim. Ma tegin seekord jääkülma kaljasupi.

Mis kalja puudutab, siis ma pole küll kunagi proovinud okroškat teha ühestki poe pudelikaljast, aga mulle tundub , et need on supi jaoks liiga limonaadid. Ma teen ka joogikalja ise, poes müüdavast valmiskontsentraadist, kus pakis on kondenseeritud humalalinnas ja kuivpärm. Päev kääritamist, teine külmas seismist ja maitsev leiva- ja pärmimaitseline kodukali on valmis. Samast kaljast teen ka okroškat.

Peeter Kardil on muide õpetus, kuidas okroška tarbeks (no ja ilmselt ka joomiseks) leivast ise kalja teha, lisan selle postituse lõppu, kui keegi ära proovib või on juba teinud nii, andke siis teada, kuidas välja tuli!

Okroška sisse võib panna tegelikult kõike, mis käe- ja meelepärane: köögivilju, keedetud liha, keelt, sinki, kala, seeni. Kohustuslikud komponendid on roheline sibul ja keedetud muna, kõik muu vastavalt maitsele.

Ma valmistasin kerge köögiviljaokroška, kuhu

sisse läks:

• 1,5 l kalja
• punt rohelist sibulat (umbes 100 grammi)
• 3 värsket keedetud kartulit
• 3 lühikest värsket kurki
• 2 keedetud värsket porgandit
• mõni redis
• 3 keedetud muna
• kalja maitsestamiseks soola (u 1 tl), pipart (u 0,5 tl) ja sinepit (u 1 tl). Põltsamaa kange sinep sobib hästi, Soome magusad ei lähe mitte.
• serveerimiseks hapukoort ja maitserohelist (till, petersell, murulauk)

Maitsesta jääkapikülm kali soola ja sinepiga ja pane köögiviljade hakkimise ajaks külmkappi tagasi.

Haki sibulapealsed (panin supisse ka noore valge osa). Kartul ja koorimata värske kurk haki kuubikuteks, porgand ja redis ratasteks.
Haki keedetud munad ja maitseroheline.

Tõsta hakitud kraam taldrikutesse ja vala peale külm kali. Tõsta peale hakitud muna ja supilusikatäis hapukoort. Puista üle maitserohelisega.

Kõrvale sobib rukkileib.

Ja lõpuks veel lubatud Peeter Kardi kaljategemisõpetus raamatust "Vene köök. Supid." ("Valgus", 2005):

400 g kuivatatud rukkileivaviile, 300 g suhkrut, 15 g pärmi, 12 l vett.

Leivaviilud pruunistada kergelt praeahjus, murda väikesteks tükkideks ja valada peale 7 l eelnevalt keedetud ja umbes 80 kraadini jahutatud vett. Lasta seista 1-1,5 tundi soojas kohas. Kurnata ja valada leivale ülejäänud 5 l kuuma vett. Lasta jälle seista 1-1,5 tundi ja kurnata. Lisada suhkur, vedeldatud pärm ja lasta käärida 8-12 tundi temperatuuril 25 kraadi. Kali jahutada, valada pudelitesse ja hoida temperatuuril mitte üle 10 kraadi.

Ei midagi keerulist:)

Tomatipüreesupp basiiliku ja kitsejuustuga

Facebooki potsatas selle aasta 50 parima restorani edetabelis esimeseks platseerunud kohvikult teavitus : 25.05.2010, teisipäeval lõunamenüüs: tomatipüreesupp basiiliku ja kitsejuustuga, 40.-

Olin just vahetult enne külmkapi sisu revideerides mõelnud, mida kahele lõunaks valmistada ja näe, siin ta oligi! Võtsin pealkirja sõna-sõnalt ja tegingi supi ainult kolmest komponendist:

1 purk kooritud tomateid (mul oli Rainbow)

basiilikut

2 spl pehmet kitsejuustu (Soignon näiteks)

Lisaks:

1 dl vett

suhkrut, soola, pipart

Panin tomatikonservi potti, lisasin vee ja lasin vaiksel tulel 15 minutit podiseda. Püreestasin blenderis. Maitsestasin suhkru ja soolaga.

Serveerimiseks tõstsin kuuma supi kahte taldrikusse, lisasin mõlemasse supilusikatäie kitsejuustu, rebisin basiilikulehti ja jahvatasin peale musta pipart. Iga sööja saab oma kitsejuustu ise supi sisse ära segada ja imetleda, kuidas punasest supist saab oranž. Muidugi võib sulatada kitsejuustu ka juba potis supi sisse.

Juurde röstisin veel mõned ciabattast lõigatud crostinid, millele määrisin karulaugupestot.

Originaalis oli supp arvatavasti midagi hoopis teistsugust. Aga mina ei ole ka Roman, vaid Mari-Liis ja toit sai minumoodi. Oli hirmus hea, puhta ning selge maitsega. Kõik sai otsa ja nõuti järgmine kord veel.

Niimoodi sai täna kodus "Mooni" tehtud.

Nõgese-kartulisupp

Minu aeda jäävad alati mõned niitmata, rohimata ja umbrohutõrjumata veidi metsistunud nurgatagused. Kust ma muidu saaksin kevadeti oma nõgesed, oblikad, võililled, jänesekapsad ja nurmenukud? Ja kuhu teevad oma pesa linnud, siilid, mutukad ja putukad? Kus peidab ennast rebane? Kus käiakse ainult kummikutega, sest kohata võib rästikut? Igas aias, kui ta pole just linna viks ja viisakas majaümbrus, peavad sellised sopid olema. Muidu maja pool on meil ikka täitsa kultuurne ja hoolitsetud, tegelt ka:)

Nõges on üks järjekordne tore kevadine söödav taim, mille tervistavast mõjust saab lugeda siit Aive Luigela artiklist. Korjata tuleks ainult puhtast kohast ja noori lehti. Kummikindad on suureks abiks:)

Kui keegi mõtleb, et no kuhu ma seda nõgest ikka sisse panen, siis kasutamine on sarnane spinatile: näiteks supid, pirukad, kotletid, vormitoidud, lasagne, omlett.

Nõgese-kartulisupi jaoks on tarvis:

4 suurt peotäit värskeid noori nõgeselehti

4-5 kartulit

800 ml köögiviljapuljongit

2 spl hakitud maitserohelist (tilli, peterselli, murulauku vms)

soola (vajadus oleneb puljongi soolasusest)

Serveerimiseks:

keedetud muna

hapukoort

Pane pestud nõgeselehed potti keeva vette ja kupata korraks keema. Nõruta. Nüüd nad enam ei kõrveta.

Keeda puljongis kartulid, lisa hakitud maitseroheline, nõgeselehed ja sool.

Lauale andmisel lisa igasse taldrikusse pool muna ja hapukoort.

Retsept on üsnagi mugandatud versioon nami-nami omast.

Veel hooajalisi söödavaid taimi:

Nurmenukulehed salatisse.

Hapuoblikas supiks, salatisse, niisama närimiseks.

Jänesekapsas salatisse ja niisama suhu pistmiseks.

Nagu pildilt näha, on mul aias üks väga produktiivne iidvana mitmeharuline pihlakas, mille harude vahelt võib kasvamas leida nii jänesekapsaid kui metsmaasikaid.

Hartšo

Gruusia köögi koolituselt hoo sisse saanud, hatšapurid, lobiod, abhazurad, gozinakid ja muud kodus järele proovitud, tekkis isu hartšo järele. Tegelikult oli ka tarvis sügavkülmast ära kasutada viimane maalt naabri-Anne käest saadud kodulamba tagatükk. Umbkaudu oli teada, kuidas asi käib. Vaatasin veel eestikeelsest netist igaks juhuks tegevuskäigu ja koostisained järgi - kõik lihtsamast lihtsam! Lambaliha, sibul-küüslauk, tomatipasta, mõnel juhul ka kuivatatud ploomid või aprikoosid ja valmis ta ongi. Nii igaks juhuks mõtlesin vaadata ka mõnd muukeelset retsepti. Ja kokkuvõttes on selle üle hea meel.

Gruusia keelt ma ei mõista ja ühtegi grusiini kirjutatud kokaraamatut mul riiulis ka pole. Lootus leida netist infot võimalikult autentse hartšo valmistamise kohta on ilmselt vene keeles.

Piilusin seda venekeelset retseptikogu, mida ma aeg-ajalt külastan (pildikeel on seal noh, kuidas seda nüüd öeldagi, lihtsakoeline; toidud selle eest väga toredad, venekeelse kokandusajakirja "Gastronom" viimases numbris kiidetakse ka), lugesin hartšo retsepti ja sellele järgnevat 341 kommentaari ja jäin mõtlema. Siis sukeldusin venekeelsesse hartšo-retseptide džunglisse ja lugesin. Kaua-kaua-kaua....

Sain teada, et:

1. Hartšo on traditsiooniliselt loomalihasupp riisiga. Sõna otseses mõttes. Hartšo gruusiakeelne täisnimetus tähendabki otsetõlkes suppi loomalihast. Samas on nii Gruusias kui mujal ka lambaliha ja isegi kanaga versioonid väga levinud. Liha valik polegi kõige olulisem, hartšole annavad iseloomu õiged maitseained, kerge hapusus ja rohke maitseroheline.

2. Õige hartšo on ploomise, mitte tomatise maitsega. Supi hapusus saavutatakse tklapi (päikese käes kuivatatud alõtša-ploomid) või tkemali-kastmega. Esimese saadavuse kohta Eestis ei õnnestunud mul midagi teada saada. Piprapoes polnud sellisest asjast kuuldudki ja turult ka ei leidnud. Teine on rohelistest või punastest hapudest alõtša-ploomidest (vastavalt sellele ka valmis kastme värvus) valmistatud, lisanditeks tavaliselt koriander, münt, sool, küüslauk, cayenne pipar. Meil saab tkemalit osta Tallinna Keskturult vene keelt kõnelevate tädikeste käest, kes müüvad ka hapendatud küüslauku, karulauku, adžikat ja muud mõnusat kraami. Tuleb lihtsalt küsida, kas tkemalit on ja kui sellel, kellelt küsisid, juhuslikult pole, siis üle turu hõikudes leitakse müüja, kellel on. Meil viimati just niimoodi läks. Ise valmistamiseks on üks retsept siin.

Tklapi või tkemali võib hädaga asendada värskete hapude ploomide, sidrunimahla või tomatipastaga.

3. Ma ei kohanud ühtegi venekeelset retsepti, kust oleksid puudunud kreeka pähklid. Arvestades seda, kui paljudes gruusia köögi toitudes neid kasutatakse, pole see ka mingi ime.

4. Hartšo teeb eriti hõrguks lõpus lisatud 100 ml värsket granaatõunamahla.

5. Hartšole iseloomulik külluslikult vürtsine, kuid mitte liiga tuline maitse saavutatakse khmeli-suneli maitseaineseguga. On müügil Tallinnas Piprapoes. Selle koostisse kuuluvad lambalääts, koriander, seller, petersell, basiilik, aed-piparrohi, münt, loorber, majoraan, punane pipar, safran. Khmeli-sunelit on võimalik hea tahtmise korral ka ise teha, retsept(id) siin. Samas, kui koostisesse kuuluvat lambaläätse peab niikuinii minema Piprapoodi ostma, on lihtsam sealtsamast osta juba valmis maitseainesegu.

6. Maitserohelist peab olema PALJU! Koriander e kinza on must, tilli ja peterselli võib ka lisaks kasutada, aga ei pea.

Arvestades kõike eelnevat, kodus kapis leiduvat, seni söödud hartšosid, oma maitsemeelt ja tervet (loodame, loodame) talupojamõistust, panin kokku retsepti oma hartšo jaoks.

Kasutasin lambaliha, sest esiteks oli ta mul olemas ja teiseks on lambaliha-hartšo ikka väga maitsev, vaatamata sellele, et traditsioon näeb ette loomaliha.

Mul oli purk tkemalit, aga ei saanud ka väikese koguse tomatipastata, mis annab supile isuäratavama värvi.

Ehkki venekeelsetes retseptides neid polnud, lisasin kuivatatud musti ploome. Midagi magusat peab ju ühes hapukas-vürtsikas supis ometigi olema.

HARTŠO

Supi sisse panin lisamise järjekorras:

• 500 g lambaliha
• 2,5 l vett
• 150 g riisi (kasutasin tavalist ümarateralist)
• sool
• 10 musta pipratera
• 10 terakest koriandriseemneid (minul kui suurel koriandrisõbral on omakasvatatud koriandrilt korjatud seemned. Võib asendada 1/2 tl jahvatatud koriandriga)
• 3 loorberilehte
• veidi õli sibula kuumutamiseks
• 3-4 hakitud sibulat
• 1 spl nisujahu
• 100 g hakitud kreeka pähkleid
• 2 spl tomatipastat
• 2 spl tkemalit (vt p. 2)
• 2 spl khmeli-sumelit (vt p. 5)
• 50 g kuivatatud ploome
• 3 suurt küüslauguküünt
• maitseroheline: värske koriander (kinza)! Lisada võib ka tilli ja/või peterselli, aga ilma kinzata ei saa kuidagi

Tegevuskäik:

1. Tükelda liha suupärasteks, u. 3x4 tükkideks. Pane potti, vala peale külm vesi ja kuumuta keema. Korja vaht. Keeda tasasel tulel 2 tundi.

2. Lisa puljongisse riis. Koos riisiga lisa ka terapipar, koriandriseemned, loorberilehed. Maitsesta soolaga. Keeda 10 minutit.

3. Sel ajal kuumuta pannil õlis läbi hakitud sibulad. Kui sibul on läbipaistev (aga mitte pruuniks praetud!), lisa 1 spl jahu ja kuumuta läbi.

4. Lisa jahuga sibulad supisse.

5. Vala hulka hakitud kreeka pähklid.

6. Keeda 5 minutit.

7. Nüüd lisa tkemali, tomatipasta, khmeli-suneli ja kuivatatud ploomid. Lõpp juba paistab!

8. Keeda 10 minutit.

9. Jäänud on veel küüslauk ja maitseroheline: küüslauk suru läbi pressi, sega supi sisse. Tõsta pott tulelt ja lase kaane all seista 5 minutit. Maitse ja kui tunned, et vaja, siis lisa veel soola ja värskeltjahvatatud musta pipart.

10. Hakitud maitseroheline lisa serveerimisel.

Valmis. Ja oioioi kui maitsev! Ma küll ei kujuta ette, milleks grusiinid mu suppi nimetaksid, kolmandaks maailmasõjaks või sokileotusvedelikuks, aga ikkagi soovitan väga, tõesti ja kohe ausalt. Paks, tummine, vürtsine, lihane, samas tänu rohkele maitserohelisele ja koriandrilehtede pikantsusele värske.

Seda kogust sõime me kaks päeva, seega jagub umbes 10-le sööjale. Teisel päeval oli maitse veelgi sügavam, aga riis oli pea kogu vedelike endasse imenud ja supp liiga paks, valasin soojendamisel hulka veidi vett.

Läätsesupp

Sellise akna taga ulguva tuule, tuiskava lume ja miinus 15 külmakraadi juures nagu praegu Tallinnas on, kulub soojendav läätsesupp igati ära. Mis muidugi ei tähenda , et seda ka vähe inimväärsemate ilmaoludega nautida ei võiks. Supi tegemine on lihtsamast lihtsam: kõik koostisained korraga potti, 20 minutit keetmist ja valmis!

1,2 l köögiviljapuljongit

3 dl punaseid läätsi

2 porgandit

1 porru

3 küüslauguküünt

1 purk purustatud tomateid

1 tl jahvatatud vürtsköömneid

1 tl jahvatatud koriandrit

1 tl jahvatatud ingverit

1 loorberileht

(soola), pipart, peterselli- või koriandrilehti

Lase puljong keema, lisa loputatud läätsed, õhukesteks ratasteks viilutatud porgand ja porru, purustatud küüslauk ning kõik muud koostisained. Keeda vaiksel tulel podisedes 20 minutit. Võta loorberileht välja. Maitsesta vähekese musta pipraga. Olenevalt kasutatud puljongist lisa soola või siis mitte. Raputa peale peterselli- või koriandrilehti.

P.S Tšilli passib ka sellesse suppi väga kenasti. Et meil sööjateks ka lapsed, jätsin välja.

Veel toredaid läätsesuppe:

Aglio e Olio tattnina supp

Pille läätsesupp kookospiimaga

Perenaiste läätsesupp

Hernesupp ja vastlakuklid: vastlapäev!

Igasugu pühade ja tähtpäevadega on see tore asi, et neist pea kõigi juurde käivad ka miskid traditsioonilised toidud. Mis enamasti on õnneks väga maitsvad.

Traditsioonidel on teadupärast suur osa turvatunde loomisel. See võib tunduda imelik, ma tean, aga usun, et näiteks igapühapäevahommikused pannkoogid (aga muidugi mitte ainult need) aitavad mu lastel kasvada paremateks, tublimateks, enesekindlamateks ja sotsiaalselt hästi hakkama saavateks inimesteks.

Ja see teadmine, et igal aastal vastlapäeval söön hernesuppi ja vastlakukleid, teeb ka minu elu kuidagi kindlamaks ja turvalisemaks. Nii et nui neljaks ja siin nad jälle on:

Hernesupp

Keetsin seekord suitsukoodist. Retsepti õigupoolest pole ja kogused on umbkaudsed, seega panen kirja tegevuskäigu.

Pane eelmisel õhtul likku 2 suurt peotäit kuivatatud herneid ja 1 suur peotäis odrakruupe.

Pane suitsukoot (või -ribi) potti, vala üle külma veega ja lase vesi keema. Riisu vaht.

Lisa vette herned ja kruubid. Keeda tund aega.

Viiluta 1 sibul ja kuumuta pannil rasvaines läbipaistvaks. Lisa supile.

Riivi jämedalt porgand, lisa samuti. Tükelda 4-5 kartulit pisikesteks kuubikuteks ja ka potti. Maitsesta supp soola ja pipraga.

Keeda veel pool tundi.

Tõsta pott tulelt. Võta liha supist välja, puhasta ja tükelda. Pane supi sisse tagasi. Haki till ja petersell, puista supi sisse.

Vastlakuklid

Kukliretsept on nami-namist. Sinna on see omakorda mugandatud Silvia Kalviku raamatust "Pühade- ja tavanditoidud".

5 dl leiget piima

50 g pärmi

1 tl soola

200 g sulatatud võid

2 muna

800 g nisujahu

1 tl peenestatud kardemoni

3 sl suhkrut

Ja veel:

vahustatud 35% rõõska koort

suhkrut

vanillisuhkrut

Vedelda pärm suhkruga. Sega käesooja piimaga.Lisa pool jahust. Klopi segamini ja lase soojas kohas rätikuga kaetult kerkida, kuni taina pinnale tekivad väikesed mullikesed. Umbes tund aega.

Sega kerkinud tainale juurde sool, kardemon, sulatatud või, lahtiklopitud munad ja ülejäänud jahu. Sõtku, kuni saad ühtlase läikiva taina, mis käte ja kausi küljest lahti lööb. Sõtkusin 10 minutit. Päris lahti ei löönudki käte küljest, aga see tainas peabki olema õhuline ja kerge, nii et jahu ära lisa, siis ei tule kuklid nii head kui peab. 800 g oli väga sobilik kogus.

Pane tainas uuesti sooja kohta kerkima. Mul sai ta kohe erilise vungi sisse, nii et tahtis kausist jalga lasta:)

Kerkinud tainast vormi kuklid. Namis on eriti hea kirjeldus, kuidas seda teha: "murra tükike tainast (nii umbes väikese muna suurune tükk), aseta hästi kergelt jahusele töölauale, aseta peopesa kuplina peale (nagu hoiaksid arvutihiirt, aga tainatükk jääb peopesa alla). Nüüd tee peopesaga töölaual väikeseid tugevaid ringe, kuklit kergelt surudes, kuni tainatükk on kenasti siledaks kukliks muutunud." Ja täpselt nii ongi!

Aseta kuklid ahjuplaadile ja kergita veel paarkümmend minutit..

Määri munaga ja küpseta 200-225 kraadises ahjus 10-15 minutit.

Lõika jahtunud kuklitelt tükk pealt ära, täida vahukoorega ja pane äralõigatud tükike õrnalt peale. Sõelu peale tuhksuhkrut. Mulle moosiga vastlakuklid ei meeldi. Aga kellele maitseb, võib uuristada veidi sisu välja, sisse moos, peale vahukoor ja kõige otsa tuhksuhkruga mütsike.

Selle retsepti järgi tehtud vastlakuklid on eriti õrnad, õhulised ja pehmed.

See siin on muide minu kõige esimene toidufoto,

tehtud 8.veebruaril 2005, vastlapäeval. Ilma mingi plaanita seda kusagile üles riputada. Lihtsalt kuklid olid nii head ja ilusad, et tahtsid jäädvustamist. 5 aastat, ehh...

Saagu suppi!

See postitus sündis nüüd tänu tegelikult ühele üsna kurvale seigale. Nimelt õnnestus kellelgi meist mu fotoaparaat paigutada riiulis sellisele kohale, kust ta ühel hetkel lihtsalt alla kukkus. Nii õnnetult, et meil oli võimalik tutvuda objektiivi siseelunditega, kuna ta oli lihtsalt pisikesteks tükikesteks pudenenud.

Nüüd pole ma juba nädalajagu saanud toitudest pilti teha. Lapsed vaatavad enne söömahakkamist nõutute nägudega mulle ja üksteisele otsa, et kas tõesti võib sööma hakata - pilt ju tegemata! Ma loodan, et nad sellega väga ära ei harju, sest peagi seisab jälle söögilaua kõrval täieõigusliku lauakaaslasena statiivil sõber fotokas:)

Et nüüd uusi pilte pole peale tulnud, mis hädasti blogimist vajaksid, saan teha teoks kauaaegse mõtte pühendada üks postitus siin blogis oma lemmiksuppidele. Paremat aega kui praegune nutune seis värske köögiviljavaliku osas ja lumised käredad talveilmad ei saa selleks olla - üks mõnus mitu tundi vaiksel tulel podisenud puljong, mõned kartulid/sibulad/porgandid/peedid/kapsad ja valmib kodune, kõigi eestlaste maitsemeeltesse arvatavasti juba lapsepõlvest saadik sisse sööbinud soe ja toitev potitäis.

Niikaua kui ma oma söömisi mäletan, mäletan ka suppe - vanaema tehtud kanasuppi, mille puljongit võisin lõpmatuseni limpsida, ema keedetud üliselge leemega pühapäevalõunaseid suppe, mida sõime pisikeste maitsvate pärmitainast lihapirukatega.

Nüüd meie peres on need kodused lihtsad supid pea igal argipäeval lõunatoiduks - puljongid keedan nädalavahetusel valmis ja hoian külmkapis. Lapsed söövad õnneks suppe hea meelega, minust endast rääkimata.

Kindlasti on kõigist nendest suppidest igal perel oma variant ja ei mina ega kindlasti ka paljud teised ei keeda neid retseptis sõrmega järge vedades. Ma panen siin siiski kirja meie pere retseptid- st supikeetmise nii, nagu mina seda teen.

Kõige olulisem: hea supi saladus on hea puljong! Hea puljong on ise kontidest ja lihast keedetud.

Borš.

Veiselihapuljong:

• umbes 1200-1500 g kondiga veiseliha
• 3 l vett
• 3 loorberilehte
• u 10 pipratera
• soola
• 1 sibul
• 2 porgandit

Supiköögiviljad:

• 1 keskmine kapsapea
• 5 kartulit
• 2 sibulat
• 2 porgandit
• 800 g keedetud riivitud peeti

Maitsestamiseks:

• 1 tl suhkrut
• 1 tl 30% äädikat
• soola
• pipart
• 4 küüslauguküünt
• pealepuistamiseks maitserohelist- hakitud peterselli, rohelist sibulat, murulauku, tille- kõike, mõnd neist või vähemalt ühte:)

Pese külma jooksva vee all liha ja pane potti. Vala külm vesi peale ja lase keema minna. Riisu tekkinud vaht. Lisa terve sibul, terved porgandid, loorberilehed ja pipar. Raputa soola ka natuke - mitte palju, supi maitsestamine toimub päris lõpus, aga niipalju, et keedetud liha päris mage ei oleks. Keeda vaiksel tulel kaane all 3 tundi.

Kurna valmiskeedetud puljong. Jäta alles ainult liha ja tõsta puljongist välja, muu võid ära visata.

Nüüd supiköögiviljad: haki kapsas, tükelda kartul. Lõika sibul pooleks ja siis ribadeks. Riivi jämedalt porgand.

Kuumuta sibulat ja porgandit pannil õlis veidi, umbes 7 minutit.

Lase puljong uuesti keema, lisa porgand-sibul, kapsas. Keeda pool tundi. Siis pane hulka kartulid, keeda umbes 10 minutit. Lõpuks lisa riivitud peet ja keeda kõike koos veel 5-7 minutit. Nüüd on jäänud veel supisse panna tükeldatud veiseliha. Maitsesta supp: lisa suhkur, äädikas, maitse järgi soola ja pipart.

Tõsta supipott tulelt ja pane sisse hakitud maitseroheline ja hästi peeneks hakitud küüslauk. Hoia kaant peal nüüd vähemalt 15 minutit, siis saavad kõik maitsed ühtlustuda (tegelikult ongi borš parim järgmisel päeval). Serveeri hapukoorega.

Kana-klimbisupp.

Kanapuljong:

• 1500 g kanakonte lihaga. Ma kasutan Talleggi külmutatud supikogu, milles on mittestandartsed kintsu- ja seljatükid. Sobivad hästi ka lihtsalt kintsud ja tiivad. Kunagi oli müügil ka supikana, aga sest ei tea ma enam midagi.
• 3 l külma vett
• 1 sibul
• 1 porgand
• mõned pipraterad
• 1 spl soola

Pese kanatükid, pane potti ja vala peale külm vesi. lase keemiseni tõusta, koori vaht. Lisa kõik muu ja keeda kaane all vaikselt podisedes 3 tundi. Kurna. Jahuta ja pane külma või tee kohe suppi edasi. Ega seda kanaliha, mis sealt järgi jääb, pole mõtet enam kasutada- seda on raske puhastada ja näiteks tiibade küljes seda kuigipalju polegi. Nii et kui soov supis ka kanaliha kasutada, siis selle tarbeks mina keedan pärast puljongis eraldi kanaliha. Tükeldatud filee keetmine võtab aega umbes 15 minutit.

Supi sisse:

• 2 porgandit
• 5 kartulit
• soovi korral 1 kanafilee

Lase puljong uuesti keema ja lisa tükeldatud porgand ja kanafilee, 10 minuti pärast kartul.

Kui oled kartulid lisanud, tee

klimbid:

• 1 muna
• 1 sl sulavõid
• 1 dl vett (või piima või puljongit)
• 2 dl jahu
• 0,5 tl soola

Minu klimbitainas on hästi lihtne, aga meile need klimbid hirmsasti maitsevad - parajalt tummised, samas mitte liiga rasked. Just sellised, nagu vaja.

Klopi muna lahti. Lisa vaheldumisi vett ja jahu, samal ajal segades. Lõpuks sega sise sulavõi. Maitsesta soolaga.

Tõsta teelusikaga supi sisse pisikesed klimbitörtsud siis, kui kartulid on kohe-kohe pehmed. Kui klimbid on tõusnud supi pinnale, on nad valmis. Maitse veel suppi ja kui tarvis, lisa soola ja pipart.

Raputa peale rohkelt värsket siledalehist peterselli, minu jaoks on see lahutamatu kana-klimbisupi kaaslane.

Frikadellisupp.

Frikadellisuppi ei keeda ma puljongist. Kui frikadelle vees keeta, saab sellest niisamagi puljong. Üks kiiremaid, lihtsamaid ja maitsvamaid suppe. Vaja läheb ainult vett, kartulit, porgandit, frikadelle, soola ja pipart.

Frikadellid:

natuke võid või õli sibula kuumutamiseks

1 hakitud sibul

250 g hakkliha. Olen katsetanud ja parimad frikadellid saanud pooleks veise- ja seahakklihast. Puhtalt veisekad jäid liiga puised ja kuivad, seahakklihast aga liiga pehmed ja rasvased.

1 muna

1 sl vett

soola, pipart

Kuumuta pannil õli või sulata või ja kuumuta hakitud sibul läbipaistvaks. Klopi lahti muna. Sega muna, vesi, kuumutatud sibul, sool ja pipar hakklihaga. Vormi märgade kätega väikesed pallikesed.

Lase 2 liitrit vett keema, lisa 2 tükeldatud porgandit ja 10 minuti pärast 5 tükeldatud kartulit. Keeda 1o minutit. Lisa supisse frikadellid ja keeda niikaua, kuni frikadellid on pinnale tõusnud. raputa supile veel maitserohelist: tilli, peterselli, rohelist sibulat. Üldiselt kehtib maitserohelisega iga supi puhul see, et peale maitserohelise lisamist võiks supp kaane all veel 15-20 minutit seista, et maitsed kõik ilusti supisse läheksid ja selle aromaatseks teeksid.

Kana-nuudlisupp.

Siin on kõik sama, mis kana-klimbisupi puhul. Selle vahega, et klimpide asemel tuleb lisada supinuudlid.

Hapukapsasupp.

• 300 g taist sealiha
• 2 liitrit vett
• 300 g hapukapsaid
• 2 sl odratangu vōi kruupe
• 1 porgand
• 5 pipratera
• soola
• suhkrut
• 1 loorberileht

Vala tükeldatud lihale külm vesi, lase keema. Riisu vaht. Lisa hapukapsad, pestud tangud või kruubid ja riivitud porgand. Keeda vaikselt podisedes 2 tundi. Umbes pool tundi enne keetmise lõpetamist lisa sool, pipar, suhkur ja loorberileht. Lausa supersupp! Ja jumala tõsi on see, et mida rohkem üles soojendad, seda paremaks läheb.

Muidugi keedan ma ka muid suppe, kui need siin. Minestronet, taipäraseid, püreesuppe, tomati-, läätse- jnejnejne. suppe.

Need viis on minu isiklikud lemmikud.

Kõrvitsasupp- soe ja pehme

Jah, soe ja pehme. Onju? Kuldkollase kõrvitsa ja kastanipruuni kõrvitsaõli kombinatsiooni vaadates kohe tunned, et polegi nii hull see pime ja tormine ilm seal akna taga. Ja ka maitses on minu meelest esmalt tunda pehmust, mis tuleb püreeritud kõrvitsa tekstuurist ja talle loomupärasest mahedast maitsest. Kohe tulevad järgi sidrun ja muskaat. Igaljuhul on see üks imemaitsev sügisene supp, mida mõned aastad tagasi ühel külmal sügishommikul Terevisioonis keetis Angeelika Kang. Meie pere raudne sügislemmik. Ja külalised ei pääse ka!

Tarvis läheb:

• 2 sl õli
  
• 400 g kõrvitsat
  
• 2 kartulit
  
• 1 porgand
  
• 1 sibul
  
• 6 dl kanapuljongit
  
• poolest sidrunist pressitud mahl (mahla saab paremini kätte, kui sidrunit hoida toatemperatuuril ja enne mahla pressimist rullida laual käe all)
  
• o,5 dl kõrvitsaseemneõli
  
• musta pipart
  
• riivitud muskaatpähklit

Serveerimiseks:

• kõrvitsaseemneõli
  
• pannil või ahjus röstitud kõrvitsaseemneid

Tükelda köögiviljad. Kuumuta potipõhjas õli, vala sisse köögiviljad. Kuumuta neid õlis u 5 minutit. Sega vahepeal mitu korda. Vala köögiviljadele peale kuum puljong ja keeda nad pehmeks. Lisa sidrunimahl ja kõrvitsaseemneõli. Püreeri. Maitsesta musta pipraga ja riivi sisse muskaatpähklit.

Serveerimiseks tõsta supp taldrikutesse ja nirista peale kõrvitsaseemneõli ja puista peale röstitud kõrvitsaseemned. Kõrvale mõnus krõbe sai või ahjusoe kukkel.

Supi keetmise ja söömise kõrvale ka pisut poeesiat.