Martsipanised kõrvitsamuffinid

Kui juba kõrvitsamuffinid ette said võetud, siis juba mitutmoodi. Plaan oli proovida muffinitainast seekord teha nagu muretainast, vähemalt esimese sammu puhul: näppida jahu võiga pudiks. Siis segada hulka juba ülejäänud ained. Et proovida, kas konsistents tuleb teistsugune kui sulavõi kasutamise puhul. Niikaua, kui ma selle peale mõtlesin, tegin tainast ja kui ta valmis oli, meenus mulle, et ma olin selle pudistamise hoopis ära unustanud. Võid polnud tainas mitte mingisugusel kujul. Hea, et üldse meelde tuli.

Et sulavõid ei tahtnud kasutada, riivisin külma või kõige lõpuks tainasse.

Ei tea, kas nüüd just sellepärast või tänu martsipanile või ei tea veel millele, tulid muffinid välja eriti head. Niisked, pehmed ja mahlased. Pealmine kiht oli veidi karamelliseerunud ja seetõttu tuletasid maitselt natuke canelé' d meelde. Väga hästi ja ühtlaselt küpsesid.

Tarvis läheb:

3, 5 dl nisujahu

2 tl küpsetuspulbrit

noaotsaga soola

1 tl kaneeli

1 tl vaniljesuhkrut

2 muna

0,75 dl suhkrut

100 g külma martsipani

2,5 dl kõrvitsapüreed (pehmekskeedetud või -küpsetatud ja püreestatud kõrvits)

100 g külma võid

Sega omavahel jahu, küpsetuspulber, sool, kaneel ja vaniljesuhkur.

Vahusta munad suhkruga. Riivi martsipan. Sega riivitud martsipan ja kõrvitsapüree munavahuga. Lisa segu kuivainetele ja sega kergelt ja ettevaatlikult ühtlaseks. Kõige lõpuks riivi tainasse külm või. Sega sisse. Et või on külm, jääb ta tainasse riivitud tükkidena ja ei segune, aga sellest pole midagi, tükid sulavad ahjukuumuses.

Jaga tainas muffinivormidesse. Kui paned taina otse muffinipannile nii nagu ma tegin, tuleb vormid eelnevalt seestpoolt rasvainega määrida. Pabervorme pole vaja määrida. Täida vormid 3/4 ulatuses. Küpseta 160 kraadi juures umbes 30 minutit.

Kes küpsetab 12-augulises muffinivormis, siis teadmiseks, et päris 12 jaoks tainast ei jätkunud, 3/4 ulatuses täites tuli 10 muffinit. Pooleni täites tuleks vast 12, aga sellised pisemad siis.

Mahlased ja vürtsikad kõrvitsamuffinid

Ütlen kohe ära, et muffinisõber ma pole, lihtsalt ei ole selle küpsetise fenomenist aru saanud. Vähemasti arvasin end mitte olevat, kuni maitsesin NOP'i turult ostetud Eva küpsetatud kõrvitsamuffinit, mis oli tõeliselt maitsev. Mahlane, mitte liiga magus, ühtlaselt küpsenud, veidi mure. Maitse kroonis muidugi peale pandud martsipan.

Ma ei näinud ühtegi põhjust, miks ma ei saaks ja ei peaks ise neid tegema. Ja kõrvitsamuffinid on tõesti head, midagi pole öelda. Et esimene sats söödi kohe samal päeval ära, tegin teisel päeval uuesti, veidi teisiti. Maitsvad olid igatepidi.

Tarvis läheb:

3, 5 dl nisujahu

2 tl küpsetuspulbrit

1 tl söögisoodat (ameerikapärane, aga nende muffinite juurde sobib sooda maitse väga hästi)

noaotsaga soola

1 tl kaneeli

1 tl jahvatatud muskaati (või 1 tl jahvatatud ingverit või 1 tl piparkoogimaitseainet)

1 tl vaniljesuhkrut

2 dl suhkrut

2,5 dl kõrvitsapüreed (pehmekskeedetud või -küpsetatud ja püreestatud kõrvits)

1 dl jahtunud sulavõid

2 muna

Sega vispliga suhkur ja lahtilöödud munad, lisa hulka kõrvitsapüree ja või. Eraldi kausis sega omavahel kuivained: jahu, küpsetuspulber, sooda, sool, kaneel, muskaat ja vaniljesuhkur. Sega kaks kausitäit omavahel. Segamisega pole mõtet hoogu minna, see ei aita sugugi kaasa muffinite õnnestumisele. Sega ettevaatlikult nii, et oleks enam-vähem ühtlane tainas. Jaga tainas muffinivormidesse. Kui paned taina otse muffinipannile nii nagu ma tegin, tuleb vormid eelnevalt seestpoolt rasvainega määrida. Pabervorme kasutades seda iseenesestmõistetavalt teha tarvis pole. Täida vormid 3/4 ulatuses. Küpseta 175 kraadi juures umbes 20 minutit. Rohkem kindlasti mitte, võib-olla paar minutit vähem, oleneb ahjust.

Eelmise foto muffinid on jahtunult kaetud martsipaniga (kahe küpsetuspaberi vahel lahtirullitud ja klaasiääre abil rõngasteks lõigatud), kaunistuseks mandel. Võib ka raputada peale tuhksuhkrut või enne ahjupanekut kaneeliga segatud suhkrut. Lihtsalt niisama on ka maitsvad. Sellest kogusest saab 12 muffinit.

Edit 26. sept. 2010. Viimati neidsamu muffineid tehes avastasin tainast segades, et küpsetuspulber on otsas. Lisasin ainult 1 tl soodat. Ja kerkisid väga kohevaks! Imestan, sest tegelikult peaks kerkimine toimuma ainult söögisooda ja happe vastastikusel koosmõjul, aga siin tainas pole midagi happelist (hapupiim, sidrunimahl vms). Mulle meeldisid muffinid isegi ainult soodat kasutades rohkem:)

Ja veel: siin piltidel olevate muffinite suhkruks on hele muscovado suhkur ja küpsetatud on ilma pabervormideta, sellepärast on nad väljast üsna tumedad. Kui küpsetada pabervormides ja tavalise suhkruga, jäävad muffinid heledamad.

Pohlavaht

Minu missioon korjata mustikatest tühjaks kõik majaümbruse metsad tuleb tunnistada läbikukkunuks. Mustikaid oli liiga palju, minul liiga vähe aega ja viitsimist ja üldse sai nende aeg järsku läbi. Fookus on nüüd mustalt punasel, sest pohlad on valmis!

Väga palju ideid, mida pohladest peale jõulumoosi teha mul just pole olnud. Mõne koogi sisse olen ka neid pannud, aga see on ka kõik. Leidsin nami-namist hea idee valmistada pohladest ja munavalgetest mõnus magustoit. Olen seda sel sügisel (ups, suvi on ju veel) teinud mitmel korral ja kõigile maitsjatele on väga meeldinud.

Pohlavaht on hapuka-mõrkja nüansiga, seega sobib hästi tugevama õhtusöögi lõpetuseks, kui midagi väga rammusat ega läägemagusat enam süüa ei taha ega jaksa. Rasva ei ole siin ju üldsegi. Kerge ja põhjamaiselt karge.

Tarvis läheb:

3 dl värskeid pohli, 1,5 dl suhkrut, 3 munavalget.

Purusta pohlad suhkruga, näiteks saumikseri abil. Lisa munavalged ja vahusta segu kuni saad heleroosa õhulise vahu.

Munavalgevaht läheb seistes vedelamaks ja kui hommikul magustoit õhtuseks maiustamiseks ette valmis teha, siis vahust palju järel pole. Seega valmista vahetult enne söömist.

Sama retsepti järgi saab pohlasorbeti. Tegevuskäik sama: pohlad suhkruga püreeks, munavalged hulka vahustada. Ainult et sorbeti jaoks pole vaja nii tugevaks vahuks lüüa, piisab kergest vahustamisest. Tee jäätisemasinaga sorbett. Või vala segu karpi ja sügavkülmuta, külmumise alguses pooletunniste vahedega kolm korda kahvli või mikseriga segades. Ka väga maitsev!

Maasikasorbett

Mäletate veel lund ja jääd? Sellest on ju alles mõned kuud möödas, kui me virisesime hommikul ärgates järjekordselt akna taga langevaid räitsakaid nähes, kui palju võib lund sadada ja aitab juba sellest jääajast. Ja vot, saimegi nüüd, mis tahtsime - lauspäike, tuulevaikus, kõrbev muru ja üle 30 soojakraadi.

Lohutuseks ja vastupidamiseks sobib kerge maasikasorbett.

Tarvis läheb:

500 g maasikaid
100 g suhkrut
1 spl sidrunimahla
1 spl Grand Marnier´i või mõnd muud tsitruselikööri (ei ole kohustuslik)
1 munavalge

Tükelda maasikad. Sega suhkruga ja jäta tunniks ajaks seisma. Sega aeg-ajalt. Nii ei jää sorbetti lahustumata suhkrukristalle.

Püreeri maasikad koos eraldunud vedelikuga, sidrunimahl ja liköör ühtlaseks massiks. Klopi munavalge kergelt vahule ja sega hulka. Vala jäätisemasinasse, see teeb ülejäänud töö. Tulemuseks on värske ja kreemjas sorbett-tänu munavalgele üsna jäätisesarnane, aga ikka palju lahjem- koort ega munakollaseid ju siin pole.

Ka masinata saab ilusti hakkama: kõik on sama kuni munavalgeni, mis tuleb korralikult vahustada (masinaga tehes vahustub ta ise segamise käigus edasi). Jäätisesegu vala karpi ja pista sügavkülma. Sega või vahusta iga poole-kolmveerand tunni tagant 3 korda- nii lõhud tekkivaid jääkristalle ja ka muidu eralduma kippuv munavalge jääb ühtlane.

Sorbeti võib vabalt teha ka munavalgeta: siis jääb ta värvilt tumepunane, täpselt nagu maasikad ongi ja hästi marjane. Põhimõtteliselt nagu külmutatud toormoos. Mõlematmoodi- munaga või munata- on hea.

Tegelikult mulle meeldib praegune ilm väga, kõik on nii kuis peab: talv olgu ikka lumine ja külm, suvi päikeseline ja soe. Üks siinelamise peamisi võlusid ongi ju selgelt eralduvad aastaajad. Minu arust on see suvi olnud lihtsalt super! Kui niimoodi jätkub, andestan ma veel isegi sääskedele.

Panna cotta maasikatega

Panna cotta on suvisel ajal ses suhtes tänuväärne magustoit, et lisandina saab kasutada kõige hooajalisemaid marju. Hiljuti tegin röstitud rabarbriga, nüüd on maasikad, kohe-kohe mustikad ja vaarikad (meil siin põhjas pole kummadki veel valmis), sõstrad ja mis kõik veel. Oma pehme koorese olemusega sobib see itaalia magustoit marjadega lihtsalt suurepäraselt kokku.

Panna cotta:

2 dl 35%-list koort
2 dl 10%-list koort
1 vanillikaun
80 g suhkrut
2 želatiinilehte
külma vett želatiinilehtede leotamiseks

Kuumuta kooresegu suhkruga keemiseni. Poolita vanillikaun, eemalda seemned. Pane kaun ja seemned kuuma koore sisse, katta pott kaanega ja lase pool tundi tõmmata.
Leota želatiinilehti külmas vees umbes 5 minutit.
Võta potist vanillikaun välja ja kuumuta koor uuesti keemiseni. Pigista želatiinilehed kuivaks ja lahusta need hoolikalt segades kuumas koores.
Vala panna cotta väiksematesse kohvitassidesse või muudesse sobivatesse vormidesse ja pane külmkappi 4 tunniks tarduma. See želatiinikogus on üsna väike, panna cotta jääb pehme ja parim on teda süüa otse vormist. Võib ka kummutada taldrikule, aga siis tuleks kasutada 3 želatiinilehte. Vormist väljasaamiseks tuleks a) korraks vormi põhi kasta kuuma vette b) aidata õhukese noaga utsitades panna cotta vormi äärtest lahti.

Balsamico ja melissiga maasikad:

6 suurt ja mmmmagusat maasikat
mõned tilgad balsamicot
5 hakitud melissilehte ja mõni terve kaunistuseks

Tükelda maasikad, sega balsamico ja hakitud melissiga. Balsamicot olgu pigem vähe kui palju, seega lisa ettevaatlikult. Melissi sobib asendama münt. Jaga maasikad panna cotta peale. Kaunista tervete lehekestega.

Sellest kogusest jagus kuuele.

Grillitud ananassimagustoit

Olen juba mõnda aega tahtnud jagada selle maitsva suvise magustoidu retsepti. Olin aga lubanud mitte ette rutata täna ilmunud "Postimehest", mille vahelehes "Grillisuvi 2010" ilmus mu artikkel puu- ja köögiviljade grillimisest. Annan oma kogemuste põhjal soovitusi, mida liha asemel grillile panna, nii põhiroaks, lisandiks kui desserdiks.

Lehest leiab veel palju huvitavat grillimisega seonduvat: Tervisearengu Instituudi toitumisekspert Tagli Pitsi kirjutab, kuidas ennast peale paaritunnist õgimist mitte tunda kui "täissöönud puuk, kes jõuab end vaevu autoni vedada ja öö läbi rahutult voodis väherdada". Eesti Barbecue Assotsiatsiooni president Roland Õunapuu annab samuti nõu, kuidas muuta grilliõhtu tervislikumaks ja vähem kaloririkkaks. Rain Käärst toob välja marineerimise põhitõed, Priit Toomits selgitab, mis on BBQ. Sven Azojanilt on lehes palju toredaid alkoholivabade suvekokteilide retsepte. Siinkohal pean mainima, et eile, 16. juunil, toimus Solarises Perrier' alkoholivabade kokteilide võistlus, mille žüriis mul õnnestus kaasa lüüa. Väga mõnus üritus ja vahva kogemus. Sellest kirjutan peagi lähemalt.

Seda "Postimehe" vahelehte paluks mitte segi ajada "Postimehe" võrguväljaandega "Grillieri", need on kaks täitsa erinevat asja:)

Aga nüüd need ananassid!

Ananass võiks olla väiksemat sorti, siis on teda lihtsam käsitseda, grillida ja süüa. Tegelikult käsitseda siin nii väga polegi midagi: olenevalt suurusest tuleb lõigata neljaks või kuueks pikisuunas sektoriks. Eemalda sektoritel südamikuosa, see on kõva ja ei maitse kuidagimoodi. Latv jäta külge, see on dekoratiivne ja samas praktiline, ladvast hoides saab ananassi grillil pöörata.

Marinaadiks ja pintseldamiseks keeda siirup:

1 dl rummi

3 spl pruuni suhkrut (muscovado, demerara või fariin)

2 spl mett

pool kaneelikoort

Pane kõik ained potti. Kuumuta vaiksel tulel, kuni suhkur on lahustunud ja siirup valmis: 10-15 minutit.

Pane anassisektorid kilekotti nii, et ladvad jäävad välja. Vala kilekotti viljalihale marinaad ja lase külmkapis paar tundi seista. Kui tundub, et siirupit on vähe, lisa natuke vett. Tegelikult ei peagi anass siirupi sees ujuma, piisab, kui viljaliha on õhukese siirupikihiga kaetud.

Grilli ananassisektoreid madalal temperatuuril igast küljest, kokku umbes 10 minutit. Kui kilekotti jäi siirupit, võid sellega ananassi grillimise ajal mõned korrad pintseldada.

Ananass on valmis, kui tal on peal ilusad grillijutid ja seest on läbi kuumenenud.

Pane taldrikule. Puista peale kuumal pannil röstitud mandlilaaste ja melissilehti. Parim maitseb ananass veel kergelt soojalt koos vaniljejäätisega, see kookose-vaniljejäätis on perfect match! Grillitud ananassi on kõige mugavam süüa noa ja kahvliga.

Oh, oleks need ilmad juba natukenegi soojemad!

Kookosehõnguline vaniljejäätis

Termomeeter köögiaknal ei tee minu unelmate suvega üldse koostööd ja näitab ööpäevaringselt kümmet (pluss-miinus viis kraadi) soojakraadi. Ja ta ei ole katki.

Omatehtud jäätis maitseb siiski hea iga ilmaga. See versioon siin koosneb vahukoorest, kookospiimast, suhkrust ja vanillikaunast. Kookospiim annab üsna õrna, aga väga mõnusa maitsenüansi. Jäätise võib valmistada nii masinaga kui ilma.

Tarvis läheb:

5 dl 35 %-list koort - kes on võimeline koorest-kreemist maitset ohverdama (mitte mina!) ja soovib iga hinna eest figuurisõbralikumat jäätist, asendab poole koorest piimaga

2,5 dl kookospiima

1,5 dl suhkrut

0,5 vanillikauna

Poolita vanillikaun, kraabi seemned välja. Kuumuta koor koos suhkru ning vanillikauna ja -seemnetega keemiseni. Tõsta tulelt ja lase 2 tundi seista. Selle ajaga peaks koor jahtuma. Eemalda vanillikaun. Sega hulka kookospiim.

Valmista jäätisemasinaga jäätis.

Ilma jäätisemasinata tehes vala segu kaanega karpi ja tõsta sügavkülma. Sega kahvliga või mikserda külmuvat segu hoolsalt iga tunni aja tagant. Lase lõplikult külmuda.

Selline jäätis on suurepärane lihtsalt niisama maiustamiseks, marjadega söömiseks ja hapuka rabarbrikoogi või -crumble’i kõrvale. Ja grillitud ananassi juures on ta lausa asendamatu.

Esimeste lausete tõestuseks:

Lihtne vaniljekaste

Lihtsam ja vähem munakollaseid nõudev alternatiiv klassikalisele custardile ehk crème anglaise'le.

2 munakollast

1 spl suhkrut

mõni tera soola

3/4 spl kartulitärklist

2,5 dl piima

1 spl vaniljesuhkrut (Meira naturaalsest vaniljest tehtut näiteks)

1 spl võid

Klopi munakollased lahti, lisa suhkur, sool, tärklis ja piim. Kuumuta hästi madalal kuumusel pidevalt segades, kuni segu pakseneb. Aega läheb umbes 10 minutit. Tõsta tulelt, sega hulka või ja vaniljesuhkur. Jahuta vispliga segades. Lihtsalt seistes jahtuma jättes võib munakollane tükki tõmmata ja siidise kreemi asemel saad munapudru.

Mõnus lisand magustoitudele ja kookidele, rabarbri- või õunacrumble'i juurde täitsa vältimatu. Sobib kasutada ka napoleonikoogi kreemina.

Mango-kookospiimajäätis granadilliga

Ütlen kohe ausalt välja, et kondenspiima baasil jäätistest on mul hetkel isu täis. Neid on nüüd tehtud ja söödud päris palju. Rannahooaeg ka ähvardavalt lähedal ja... Mitte et see viimane asjaolu nüüd takistaks mul mõnusaid lehttainapõhjaseid pirukaid ja prantsuse šokolaadikooki nautimast, aga jah, seekord tegin jäätise kookospiimast. Väga maitsev, suvine ja mõnus jäätis. Eksootilise lõunamaareisi maitsega.

Tarvis läks:

1 purk (360 g) Nopri vahukoort

1 purk (400 g) East End mangopüreed

1 purk (400 g) kookospiima

2 spl sidrunimahla

3 spl kookoshelbeid (võib ka ilma)

+

igale portsule pool granadilli. Kaubamaja toidupoest saab muide tükikaupa kirge - paki peale on kirjutatud "Passion" :)

Vahusta koor pehmeks vahuks. Sega mangopüree, kookospiima, sidrunimahla ja kookoshelvestega. Valmista jäätisemasinaga jäätis.

Masinata tehes vala segu kaanega karpi ja pane sügavkülma. Sega korralikult läbi tunniajaste vahedega 3 korda ja lase siis lõplikult külmuda. Tekstuur ei tule nii kreemjas ja ühtlane kui masinaga külmutades, aga sellega tuleb paratamatult käsitsi tehes arvestada, Samas, korralikult segades või kui veel pole liiga külmunud, mikserdades, ei jää jääkristallid kuigi suured.

Serveerimiseks võta karp pool tundi enne söömist välja. Kraabi igale jäätiseportsule granadillipooliku seest peale maitsev sisu.

Beseekattega rabarbri-maasikapotikesed

Eesti toidublogisid lugedes saab õue vaatamatagi aru, mis aastaaeg on. Rabarber ja karulauk, karulauk ja rabarber. Turul olla nähtud ka juba kevadseeni mürkleid, kurreleid ja julgetele kogritsaid. Kaugel see kodumaine spargelgi on.

Ega ma muidugi praegu ainult rabarbrist ja karulaugust ei toitu. Sellele vaatamata jagaksin üht eriti maitsva rabarbrimagustoidu retsepti, millele komistasin perenaiste lehel, kus jäin taaskord imetlema Elisa kauneid, alati helge meeleoluga toidufotosid. Beseekattega rabarbripotid tundusid väga isuäratavad ja maitsvad nad said, tõepoolest!

Erinevalt algretseptist keetsin kokku rabarbrit ja maasikaid (jah, Hispaania omi. Sel aastal on nad täitsa magusad ja sellise keeduse sees ajavad asja vägagi ära).

Tarvis läheb:

• 300 g rabarbrit, paarisentimeetristeks juppideks tükeldatuna. Noori rabarbreid ära koori, koor annab kauni värvi.
• 150 g maasikaid, lõika pikuti neljaks
• 80 g suhkrut
• 3 spl Amaretto likööri

Besee:

• 1 munavalge
• 3 tl suhkrut
• mandlilaaste

Sega tükeldatud rabarber ja maasikad suhkru ja Amarettoga.

Keeda vaiksel tulel 10 minutit, niikauakuni rabarber ja maasikad on pehmed, aga mitte veel lagunenud. Sega minimaalselt.

Kurna.

Jaota keedus vormidesse. Mina täitsin kolmveerandi kõrguselt kuus espressotassi.

Besee jaoks vahusta munavalge kergeks vahuks. Jätka vahustamist, lisades suhkur kolme teelusika kaupa, kuni saad tugeva läikiva vahu.

Tõsta munavalgevaht mütsikesena rabarberipotikestele, puista peale mandlilaaste. Küpseta eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures 10 minutit, kuni besee on kaunilt beežikaks värvunud.

Rabarbri-maasikasegu kurnamisel ülejäänud vedelikust sai veega segamisel maitsva morsi.

Kahju, et maitseid veel virtuaalselt edastada ei saa, aga ühe rabarbripoti saadan koos palavate emadepäevaõnnitlustega 80 kilomeetrit üle lahe põhja poole oma kallile emale . Ma olen väga õnnelik oma ema üle ja selle üle, et ma olen ise ema, seega tänane päev läheb mulle vägagi korda. Annan ühtlasi teada, et mulle omistati taaskord meie ühiskonna algrakukese poolt Meie Pere Aasta Ema tiitel. Rebimine oli kõva, sest samale aunimetusele esitati kandidaaks ka vanaisa:)

Mustsõstrajäätis

Väga lihtsalt ja vähestest koostisainetest valmib eriti hea mustsõstrajäätis. Nüüdseks tehtud juba mitmel korral ja nõutakse lisa:)

• 1 purk (360 g) Nopri 35%-list koort
• 1 purk (400 g) magusat kondenspiima
• 1 pooleliitrine purk mustsõstramoosi
• 1 spl mustsõstralikööri (Crème de Cassis)- ei ole kohustuslik, aga mõjutab maitset ja tekstuuri küll, paremuse suunas ikka

Vahusta koor pehmeks vahuks, sega kõige ülejäänuga. Valmista jäätisemasinaga jäätis.

Vabalt saab ka masinata, selleks pane segu kaanega karpi sügavkülma ja sega jäätuvat segu hoolsalt iga tunni aja tagant 3 korda. Lase lõplikult külmuda.

Võta jäätis sügavkülmast pool tundi enne serveerimist välja sulama.

Crème de Cassis- pirnid sinihallitusjuustuvahuga

Vaatamata "peenele" ja lohisevale nimetusele on tegu selgete ja puhaste maitsetega magustoiduga. Mustsõstrast läbiimbunud suussulav pirn, kirbe soolaka sinihallitusjuustunüansiga toorjuustuvaht ja krõbedad röstitud mandlilaastud moodustavad väga mõnusa koosluse.

Baarikapis kunagi Kiri tarvis varutud Crème de Cassis (Prantsuse mustsõstraliköör) seisis juba tükike aega seal poolikult ja õnnetult, kuni leidsin nami-nami lapates talle rakenduse. Algne retsept sai küll üsnagi meelevaldselt muudetud, aga tulemus üks parimaid, mis ma üldse viimasel ajal magustoiduna saanud olen.

Pirnide marineerimine:

1.5 dl vedelamat mustsõstramoosi või kanget mustsõstramahla

5 dl vett

2 dl Crème de Cassis mustsõstralikööri

3 suurt küpset ja kõvemat pirni

Vala sõstramoos või -mahl ja vesi potti, keeda tasasel tulel umbes 5 minutit. Tõsta pott tulelt, sega juurde mustsõstraliköör.

Koori ja poolita pirnid, uurista seemnekoda väikese lusika abil ettevaatlikult välja. Kohe pärast koorimist aseta pirnipoolik sõstrasiirupise, lõikepind ülal.

Kui kõik pirnipoolikud on leemes, siis kuumuta see uuesti keemiseni. Hauta pirne tasasel tulel kaane all 15-25 minutit, kuni pirnid on pehmed (keetmisaeg oleneb pirnisordist ja küpsusest). Lase pirnidel keeduleemes jahtuda.

Sinihallitusjuustuvaht:

150 g maitsestamata toorjuustu

50 g sinihallitusjuustu (näiteks Valio Aura)

2 sl tuhksuhkrut

Mikserda toasoe toorjuust pehmeks vahuks, lisa kahvliga peenestatud sinihallitusjuust ja tuhksukur, sega ühtlaseks.

Kaunistamiseks:

3 sl mandlilaaste

Rösti mandlilaastud kuival pannil kaunilt kuldseks, lase jahtuda.

Kurna jahtunud pirnipoolikud sõstraleemest. Aseta serveerimisvaagnale, tõsta iga pirni õnarusse veidi sinihallitusjuustuvahtu. Puista peale mandlilaastud. Taldriku põhja tõsta kastmeks potist mustsõstrasiirupit.

Ja kui nüüd keegi peaks spetsiaalselt selle jaoks ostma Crème de Cassis', siis küll ta suve jooksul Kiride ja Kir Royalide tegemiseks ära kulub:)

Šokolaadijäätis

Õige, päris ja tõeline šokolaadijäätis. Munakollastest, koorest, tumedast šokolaadist. Ja ei mingeid stabilisaatoreid ega emulgaatoreid, millest poejäätised kubisevad. Õpetajaks Thomas Keller ja tema "Bouchon". Ained jäid samaks, muutsin koguseid, et saaks ära kasutada terve 400 ml-se vahukoore paki ja mitte järgmisest veel 100 ml juurde võtta. Kõige parem on jäätiseteoga alustada eelmisel õhtul, siis saab järgmisel õhtul maiustada. Saab umbes liitri jäätist.

Tarvis läheb

6 munakollast (suuremad munad)

400 ml 35%-list koort

400 ml piima

1,5 dl suhkrut

200 g tumedat šokolaadi (mul oli Kalevi Bitter, aga muidugi võib ka olla suurema kakaosisaldusega)

Kõigepealt haki šokolaad üsna väikesteks tükkideks ja pane kaussi ootele.

Vala potti koor, piim ja pool suhkrust. Kuumuta keemiseni, samal ajal segades, et suhkur lahustuks.

Seejärel vahusta munakollased ülejäänud suhkruga. Munavaht peaks olema hele ja paks.

Vala umbes 1/3 kuumast piima-kooresegust (vajadusel soojenda uuesti) munavahu hulka, samal ajal pidevalt hoolikalt segades.

Vala ühtlane segu tagasi potti ülejäänud kuuma piima-koore hulka ja keeda hästi madalal temperatuuril pidevalt segades, kuni kreem pakseneb. Selleks kulub umbes 10 minutit. Kreemi valmidust saab kindlaks teha vana hea puulusika-testiga: kui puulusika seljal olevale kreemile tõmmata sõrmega triip ja see ei valgu täis, ongi valmis.

Vala umbes 1/3 kuuma kreemi šokolaadile, lase mõni minut šokolaadil selle all sulada, siis sega lusikaga ühtlaseks.

Sega kokku šokolaadisegu ja ülejäänud piima-kooresegu. Jahuta üleöö külmkapis.

Valmista hommikul masinaga jäätis. Pane karbiga sügavkülma.

Jäätisemasinaga toimetamisel tulebki alati arvestada teatava ajakuluga: sinna minev segu peab olema külmkapis seisnud vähemalt 12 tundi, niimoodi on tulemus väidetavalt parima maitse ja kreemjama tekstuuriga. Lisaks veel need tunnid , mil jäätis peab peale masinast välja võtmist sügavkülmas kõvenema. Igaljuhul on tulemus kogu seda ootamist väärt.

Mangosorbett

Ilmselt hakkab siia nüüd lisanduma senisest enam jäätunud magustoite, sest ma olen veel oma uuest köögividinast täiesti vaimustunud ja vaestel kodustel on jäätise üledoos. Teades ennast, peagi eufooria taandub ja kõik normaliseerub, seniks aga kreemistele-koorestele kaloripommidele heaks vahelduseks ja värskendavaks söömaajalõpetuseks sorbett. See on tehtud East Endi mangopüreest. Ilmselt igas Eesti nurgas seda müügil pole, küll aga Tallinnas vähemasti Stockas, NOP-is ja Piprapoes on täitsa olemas. Kui poes satub olema värskeid küpseid ilusaid mangosid (mis on ülimalt harv nähtus), siis tasub kindlasti proovida ka neist tehtud püreest seda sorbetti valmistada. Konservmangosid sorbeti jaoks ei soovita.

1 purk East Endi mangopüreed (400 g)

1 munavalge

1 dl tuhksuhkrut

1 laimi mahl

1 spl limoncello likööri

Vahusta munavalge pehmeks kohevaks vahuks. Sega omavahel mangopüree, tuhksuhkur, laimi mahl, limoncello. Munavalge sega hulka viimasena. Pane segu jäätisemasinasse ja valmista sorbett.

Olen tegelikult teinud seda sorbetti ka varem, jäätisemasinata. Selleks tuleb samuti kõik omavahel segada, valada segu karpi ja panna sügavkülma. Et suuri jääkristalle ei tekiks ja munavalge ühtlaselt jaguneks, mikserda külmuvat segu kergelt iga 45 minuti tagant 3 korda, siis lase lõplikult külmuda.

Kohvi-beseeküpsised

Ilmselgelt täiesti omakasupüüdlikel eesmärkidel kinkis mu armas perekond mulle sünnipäevaks jäätisemasina.

Masin sai sisse õnnistatud šokolaaditükkidega vaniljejäätisega. Ja taas tahtsid kasutust "jäätisetainast" üle jäänud munavalged. Nami-namis on käimas "Kohv köögis"-teemaline kooskokkamine. See viis mõttele teha seekord kohvimaitselisi beseeküpsiseid.

2 munavalget

100 g suhkrut

1,5 tl lahustuva kohvi graanuleid

veidi vett graanulite lahustamiseks

Vahusta munavalged paksuks valgeks vahuks. Lisa pidevalt vahustades vähehaaval suhkur. Vahusta, kuni saad kõva läikiva vahu. Lahusta kohvigraanulid võimalikult väheses külmas vees (max 2 tl), lisa munavahule ja mikserda veelkord läbi.

Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile kondiitripritsi abil või teelusikaga väikesed kuhjakesed. Mul tuli 40 tükki. Küpseta 120 kraadi juures 1,5 tundi. Lülita kuumus välja, tee ahjuuks praokile ja lase beseedel jahtuvas ahjus kuivada veel tund aega.

Sõna otseses mõttes suussulavad hõrgutised.

Mandline kohupiimakook aprikoosimoosiga

Selle kohupiimakoogi põhjaks on vahelduseks tavapärasele muretainale lehttainas. Eriti maitsvaks teevad ta nii täidises kui kattes olevad mandlid. Kohupiima ja põhja vahel annab särtsu aprikoosimoos.

Põhi:

400 g lehttainast või pärmi-lehttainast*

Täidis:

500 g teralisemat kohupiima (mitte pastat ega kreemi)**

4 spl suhkrut

4 muna (2 tervet, 2-l kollased ja valged eraldi)

50 g sulatatud võid

1 spl maisi- või kartulitärklist

1 tl vaniljesuhkrut***

50 g jahvatatud mandleid****

3 dl aprikoosimoosi või -marmelaadi*****

Kõigepealt valmista täidis. Vahusta mikseriga 2 muna ja 2 munakollast suhkruga, lisa kohupiim, jahutatud sulavõi, tärklis, peenestatud mandlid ja vaniljesuhkur. Mikserda paar minutit.

Vahusta 2 munavalget kõvaks vahuks ja sega ettevaatlikult ja õrnalt segu altpoolt ülespoole tõstes kohupiimatäidisega.

Vooderda 24 cm lahtikäiv küpsetusvorm küpsetuspaberiga (põhi ja 3 cm kõrguselt servad). Rulli tainas üsna õhukeseks, paari millimeetri paksuseks ja kata sellega vormi põhi ja servad. Vajuta tainas servadest kõvasti vormi külge, lehttainas ei taha eriti küpsetuspaberi küljes seista.

Määri põhjale aprikoosimoos, vala selle peale kohupiimatäidis.

Küpseta eelsoojendatud 225-kraadises ahjus 15 minutit. Keera kuumus 160 peale ja küpseta veel 40 minutit. 15 minutit enne 40 minuti täissaamist tõsta temperatuur 175 peale, võta kook korraks ahjust ja määri peale küpsemise ajal valmistatud

kate:

50 g võid

50 g suhkrut

1 spl nisujahu

1 spl piima

50 g mandlilaaste

Kuumuta segades võid, suhkrut, jahu ja piima, kuni suhkur on lahustunud. Ära keeda. Tõsta tulelt ja sega hulka mandlilaastud. See segu määrigi peaaegu valmis koogile. Tegu on põhimõtteliselt toscakattega.

Kattega kooki küpseta veel 175 kraadi juures 15 minutit. Kui ahi võimaldab, kasuta ülaltkuumust.

Tõsta kook ahjust ja lase enne vormist väljavõtmist ja söömist täielikult jahtuda.

* jah, ma tean, et külmutatud pakid on 500-grammised, aga seda on 24 cm vormile palju, nii et natuke jääb üle ikka

** kasutasin Saidafarmi magustamata ja maitsestamata kohupiima

*** Santa Marial on hea naturaalne mustade vaniljetäpikestega vaniljesuhkur, ei ole sünteetiline vanilliin

**** mandlid võib ise jahvatada, aga poes on ka Saksa päritolu 100-grammine pakike, nimeks "Peenestatud mandlid"

***** kasutasin Põltsamaa kuivatatud aprikoosidest tehtud moosi, väga mõnus suurte aprikoositükkidega. Ainult et jube magus on. Aga täidisesse panin selle eest üsna vähe suhkrut.

Hommikune edit: öö läbi külmkapis seisnuna maitseb eriti hea!

Kevadpühad

...on nüüd peetud ja kohe kevadisem olemine ka. Ehkki mu aed on veel enamjaolt osaliselt lume, osaliselt hiigellombi all, leidsin peenralt sulanud lume alt peterselli, salveid ja münti. Olid seal sooja lumevaiba all ennast ilusti roheliseks kasvatanud ja saime juba oma peenra münti pühadelambale.

Mune värvisime traditsiooniliselt sibulakoortega. Olen igatmoodi proovinud ja midagi pole teha, nii on ikka kõige ilusam ja omasem.

Lapsed hullasid lisaks nagu alati öko-munavärvidega ja said oma munad just selliseks, nagu tahtsid.

Esimest korda elus muna koorida proovimine tundus esialgu kõige pisemale noormehele üsna eemaletõukava tegevusena (vaata vastikust väljendavat suujoont), hiljem oli raskusi talt muna käest saamisega.

Lammast tegime ka nii nagu alati: 2 tallekooti said liigsest rasvast puhastatud, noaga lihasse tehtud aukudesse pistsin küüslauguküüned ja rosmariiniokkad. Liha hõõrusin sisse seguga, mille tegin purustatud koriandriseemnetest, mündist, tüümianist,mustast piprast, mustsõtramoosist, sojakastmest, balsamicost ja oliivõlist. Kõike natukene, sortsu ja näpuotsatäie kaupa, et talle õrn maitse ikka põhiline oleks. Selle seguga määritult ja küpsetuskotti pakitult läksid koodid külmkappi 24 tunniks maitsestuma.

Sellesamas küpsetuskotis panin talle ka ahju, esialgu küpsetasin 225 kraadi juures 15 minutit ja siis 2,5 tundi 120 kraadiga. Juurde ahjupannil tehtud kartuli- ja sibulasektorid, eriti head veini ja pärast jäi üle ainult veel sõrmed ja taldrik puhtaks limpsida.

Veel lihast rääkides, avasime ametlikult ka grillihooaja mõnusate searibide, seente ja salatiga. See viimane oli tegelikult lihtsalt kurk ja tomat. Viimane pakkus meeldiva üllatuse, olles täitsa tomati maitsega vastukaaluks tavapärasele talvisele plastmasstomatile.

Ribid olid nagu ribid ikka-pealt krõbedad, seest mahlased ja parajalt rasvased. Väga head. Eriti mõnusaks osutusid aga lisandina seened (eelmisel fotol paremal ülal), milleks kasutasin pruune šampinjone. Need on seenesema maitsega kui valged. Kuumutasin pannil veidi oliivõli ja võid ja hautasin selles ühe hakitud sibula klaasjaks. Lisasin pooleks lõigatud seened ja hautasin sibulaid-seeni 10 minutit. Maitsestasin soola-pipraga ja raputasin serveerimisel tilli peale. Need seened ei ole nüüd muidugi mingi eriline gastronoomiline innovatsioon, aga no oli maitsev ikka küll.

Kohupiimast ei saanud muidugi üle ega ümber, tegin maitsvat kohupiimakooki virsikutega:

Koogi tegin nami-nami retsepti järgi, mis asub siin.

Ja muidugi pasha!

Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et see oli minu elu esimene pasha:). Ilmselgelt mitte viimane. Pashavormi mul pole, nõrutasin teda marliga vooderdatud sõelal kausi kohal. Imemaitsev! Kreemine, mahlane, suussulav. Tegin pistaatsiapähklite ja rosinatega, kaunistasin virsikute, hakitud pistaatsiapähklite ja apelsinilõikudega. Mandlilaastud olid ka kaunistamiseks valmis röstitud, aga ununesid. Juhtub:) Pasha algretsept on siin.

Kevadpühade raames sai veel tehtud seda feikhärjasilma ja täidetud mune.

Ehkki minu jaoks ei oma kevadpühad mingit sügavat religioosset tähendust, oli siiski rõõmus, puhastav, helge ja kevadine nädalavahetus. See postitus sai peaasjalikult selleks kirjutatud, et järgmisel aastal samal ajal oleks hea meelde tuletada, mida ja mismoodi tehtud sai. Ja ehkki pasha, värvitud munad ja lammas jäävad nagu raudnaelad meie kevadpühasid maitsvaks tegema, võib järgmisel kevadel ka midagi uut kavva võtta.

Panna cotta munadepühaks

Traditsiooniliselt tehakse panna cotta ikka tassi või klaasi või mõnda muusse sobivasse vormi ja tardunult kummutatakse taldrikule. Minu plaan nägi seekord ette pühademeeleoluga haakuvaid "praemunasid". "Munakollase" osas oli tegelikult plaan tarretada East End mangopüreed. Kavatsesin seda teha tütre guaššide segamise alusel, milles on täpselt õige suurusega õnarused. Tuli välja, et alus oli seekord kadunud asjade hulgas, aga virsikupoolik andis ka täitsa munakollase mõõdu välja.

Panna cotta tegin klassikalise, vanillikauna ja koorega.

2 dl 35%-list koort
2 dl 10%-list koort
1 vanillikaun
80 g suhkrut
2 želatiinilehte
külma vett želatiinilehtede leotamiseks

Kuumuta kooresegu suhkruga keemiseni. Poolita vanillikaun, eemalda semned. Pane kaun ja seemned kuuma koore sisse, katta pott kaanega ja lase pool tundi tõmmata.
Leota želatiinilehti külmas vees umbes 5 minutit.
Võta potist vanillikaun välja ja kuumuta koor uuesti keemiseni. Pigista želatiinilehed kuivaks ja lahusta need hoolikalt segades kuumas koores.
Vala panna cotta väiksematesse kohvitassidesse või muudesse sobivatesse vormidesse ja pane külmkappi 4 tunniks tarduma. See želatiinikogus on üsna väike, panna cotta jääb pehme ja parim on teda süüa vabalt valitud ja meeldivate (marjaste) lisanditega otse vormist. Võib ka kummutada taldrikule, aga siis tuleks kasutada 3 želatiinilehte. Vormist väljasaamiseks tuleks a) korraks vormi põhi kasta kuuma vette b) aidata õhukese noaga utsitades panna cotta vormi äärtest lahti.

"Praemuna" jaoks valasin segu alustassile ja panin külma. Et koorekiht on siin õhem, oli panna cotta 2 tunni pärast valmis. Poolikust konservvirsikust lõikasin väikese klaasi äärega välja sobiva tüki, sellest sai "munakollane".

Rõõmsaid lihavõtteid kõigile!

Kookosbeseed

Sageli juhtub, et küpsetamisest või mõne magustoidu (näiteks selle kohvikreemi) tegemisest on üle munavalged. Mul täpselt nii oligi. Üks lihtne ja maitsev võimalus neid ära kasutada on teha midagi beseelist.


Need beseeküpsised siin teevad eriti mõnusaks kookoshelbed, mis annavad oma nätskusega krõbedale beseele hea kontrasti .Ja muidugi maitset.

Tarvis läheb:

2 munavalget
100 g suhkrut
100 g kookoshelbeid

Vahusta munavalged pehmeks vahuks, siis lisa vähehaaval edasi vahustades suhkur. Sega juurde kookoshelbed.
Tõsta lusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile küpsised. Seda võib ka kondiitripritsi abil teha, Minu pritsil on kitsas ava, mille kookoshelbed ummistasid, nii et mul see ei õnnestunud.
Küpseta 120kraadises ahjus 1-1,5 tundi, kuni beseed on täielikult kuivanud.Ma küpsetasin pöördõhuga, temperatuur oli 100 peal ja ahjus olid beseed 1 tund ja 15 minutit. Võta plaat ahjust välja, libista või tõsta küpsetuspaber koos küpsistega plaadilt ära ja lase täielikult jahtuda.

Retsept on nami-namist, panin suhkrut vähem kui algretseptis.

Toorjuustu-kohvikreem

Mulle on kohvikreem magustoiduna alati väga maitsenud. Väikelinnas (mitte eriti depressiivses), kus ma kasvasin, müüdi seda kulinaariapoes kaaluga. Nüüd olen ma taolise maitsega asja näinud müügil ainult Selveri Köögi toodanguna, väikeses ümmarguses plasttopsis.

Mõtlesin, et selle kreemi isetegemine ei saa nüüd küll teab mis keeruline olla. Pannud mõttes paika selle, millist maitset ja konsistentsi mulle meeldiks tunda, tegin kreemi espressost, tumedast muscovado suhkrust, vahukoorest, toorjuustust, munakollastest ja kohviliköörist. Täitsa mõnus on mõelda mingi toidu peale, mida sa hakkad tegema ja kujutada juba enne ette tema maitset - tühja kõhuga muidugi ei ole see eriti tore tegevus.
Kõva tarretisena see magustoit mulle ei meeldiks. Lootsin, et tänu hiljem külmkapis hanguvale toorjuustule ja hästi vahustatud munakollastele saab ehk hoopiski želatiinita hakkama. Nii nagu näiteks selle koogi puhul. Tegin igaks juhuks pool kogusest želatiiniga, pool ilma. Ütlen kohe ära, et ilma želatiinita ikka ei õnnestunud see asi, sest kohvi vajub alla, kreemine segu tõuseb peale ja tarretumata kujul oli ta väga naljakas- sõin pealt mõnusa pehme kreemi ära ja jõin alt espresso peale. Väga maitsev muide, aga noh, mitte päris see, mida ma tahtsin.

Kirjutan siia niisiis retsepti, kus on želatiini täpselt niipalju, et magustoitu saab kutsuda veel kreemiks, mitte tarretiseks. Vormist (serveerimispokaalist vms) välja lüües ilmselt vajuks ta kokku, pokaalist süües on mõnusalt pehme ja kreemine.

Kasutasin kreemi tegemiseks:

2 munakollast
3 spl suhkrut (tume muscovado või fariinsuhkur sobivad siia hästi)
200 g maitsestamata toorjuustu (mul oli Philadelphia)
180 g 35%-list koort (kasutasin Nopri oma)
60 ml kanget espressot
1 spl kohvilikööri (Soome vanatädi kingitus, kogu aeg mõtlesin, mis rakendust sellele leida ja näe)
2 lehte želatiini
veidi kuuma vett

Munakollased vahusta suhkruga heledaks vahuks. Toasoe toorjuust hõõru puulusikaga kreemjamaks. Vahusta koor. Valmista espresso, sega hulka kohviliköör, jahuta. Sega kõik omavahel, viimasena lisa vahukoor.
Želatiinilehed pane 5-ks minutiks külma vette likku, pigista kuivaks ja lahusta umbes 0,5 dl kuumas vees. Jahuta veidi ja sega hoolsalt kreemi sisse. Vala segu nüüd magustoidupokaalidesse ja pane külmkappi min 4-ks tunniks. Kreemist eraldub seismisel vedel kohvine osa, mis vajub põhja, magustoit jääb ilus kihiline ja ka süües on seda kihilisust erinevate tekstuuridena tunda.