Röstitud kõrvitsaseemned

Kõrvitsatoite tehes läheb enamjaolt käiku ainult viljaliha, pehme sisemine osa koos seemnetega eemaldatakse ja ....   lennutatakse prügikasti. 

Kõrvitsaseemned on täiesti söödavad. Kasulikud ja maitsvad pealegi. Ühest keskmisest kõrvitsast saab vähemalt paar peotäit seemneid, mida röstituna saab kas riputada supile, lisada salatisse või näksida niisama kasvõi telekavaatamise või raamatulugemise kõrvale. 

Poes müüakse ju ka kõrvitsaseemneid, on nii kooritud rohelisi (naturaalsed) kui koorimata valgeid (tavaliselt röstitud ja soolatud). Poe omadest meeldivad mulle kooritud rohkem, teised on vaatamata röstimisele kuidagi maitsetud ja puised. Ise tooreid värskeid seemneid röstides muutub koor mõnusalt krõbedaks ja maitsvaks. 

Maitsestamise osas on piiriks fantaasia. Soovid klassikat, vali lihtsalt sulatatud või ja sool. Itaaliapäraste krõbuskite tegemiseks rösti seemned oliivõliga ja seejärel sega veel kuumade seemnete hulka riivitud parmesan ja purustatud küüslauk. Indiapärase maitse saad, kui enne röstimist segad seemned sulavõi ja garam masalaga. Ja nii edasi.

Siin hiljutisest reisist inspireeritud araabipäraste vürtsikate röstitud kõrvitsaseemnete retsept:

u 150 g tooreid kõrvitsaseemneid (sain selle koguse ühest väiksemast kõrvitsast)

1 tl peenikest meresoola

1/4 tl jahvatatud koriandriseemneid

1/4 tl jahvatatud vürtsköömneid

1/4 tl jahvatatud kardemoni

1/4 tl tšillihelbeid

1,5 spl rapsiõli

Pese seemned sõelal voolava vee all kõrvitsast korralikult puhtaks ja kuivata köögirätikuga või lase küpsetuspaberil ühe kihina laotatult kuivada. Köögipaber kipub seemnete külge kleepuma, seega pole kuivatamiseks hea variant.

Sega puhtad kuivad seemned kausis maitseainete ja õliga. Laota ühe kihina ahjuplaadile, küpsetuspaber ka ikka alla. Küpseta 160 kraadi juures umbes pool tundi, kuni seemned on kuldsed. Ära ehmata, kui ahjust kostuvad helid meenutavad lahingut, kuuled plaksumist ja näed seemneid hüplemas. See action käib asja juurde. Kuumuse mõjul võib mõne seemnekese koor lõheneda ja kõrvitsaseeme "plahvatab". 

Kui seemned röstitud, lase neil plaadil jahtuda ja siis head krõbistamist!

Ürdi-toorjuust

Praegu, kui oma ürdid kõik täies kasvuhoos, teen seda mõnusat määret sageli. See on nüüd õigupoolest üks nii lihtne ja iseenesestmõistetav asi, et imelik kohe tast blogidagi. Kui ma järgi hakkasin mõtlema, kust see mõte niimoodi teha tuli, meenus Maarja postitus aegade hämarusest. Nii et võib-olla leidub veel keegi nagu mina, kellele on vaja teinekord lihtsate ja heade asjade avastamiseks väikest vihjet. Siin see on!

Tarvis läheb:

maitsestamata toorjuustu

hakitud meelepäraseid ürte

soola

Tuleb teha aias (või turul või poes) tiir ja võtta seda, mis tundub ürdi-toorjuustu sisse sobivat: mul tulid peenralt kaasa salvei, murulauk, till, petersell, koriander ja münt.

Toorjuust lase toasoojas pehmeneda, seejärel sega peeneks hakitud maitseürtide ja veidikese helbelise meresoolaga (Maldon).

Leivale, saiale, grillitud seente täidiseks, köögiviljade lisandiks lihtsalt suurepärane - värskelt ürdine ja väga maitsev.

Grillitud kanasüdamed

Kanasüdamed on ilmselgelt alahinnatud tooraine. Mitmeid peletab asjaolu, et lihatükikese näol on tegu südamega, mis minu kogemuse järgi paljudele on vastuvõetamatu (kahju, kallikesed), seetõttu väga laia tarbijaskonda ei teki vist neile kunagi. Püüan omalt poolt siiski natuke kanasüdameid populariseerida-grillitud kujul.

Selleks sobivad nad ideaalselt, sest on just paraja ampsu suurused, kergesti vardasse aetavad ja valmivad väga kiiresti.
Lisaks sellele on kanasüdamed väga maitsvad, ausalt. Krõmpsud ja õrnad, maheda maitsega.

Kasutasin paki sügavkülmutatud kanasüdameid. Viskasin paki ära, enam vaadata ei saa, aga vist oli 500 g. Sulanud südametel eemalda nähtavad arterid (valged torukesed), rasv las jääb külge.

Marinaad:

1 dl oliivõli

1 spl mett

1 spl sidrunimahla

1 tl tšillihelbeid

1,5 spl sojakastet

2 dl hakitud siledalehelist peterselli

soovi korral ka küüslauku

Lase külmkapis seista 3 tundi.

Aja südamed vardasse nii. et nad ei oleks päris üksteise otsas. Raputa peale natukene soola-tõesti vähe, sest marinaadi kuuluv soja on juba põhitöö ära teinud. Grilli kuumal grillil mõlemalt poolt umbes 3 minutit. Söö kohe hästi kuumalt!
Südametest serveerimisvaagnale tilkunud kastme kokkukraapimiseks tegin grillil mõnusad krõbedakoorelised seest pehmed saiad:

lõikasin baguette'st diagonaalis viilud, piserdasin oliivõliga ja puistasin peale kuivatatud tüümiani ja punet. Grillisin mõlemalt poolt 1 minut.

Karulauguvõi

Maitsevõisid ja määrdeid on siin blogis juba mitmeid. See tähendab ilmselt ainult üht: mulle nad meeldivad. Meeldib omatehtud leib, meeldivad mõnusad määrded selle peal.

Retsept on seekord pigem pildikeeles, kõik on kihiti siin näha:

Pildi allkiri ka ikka igaks juhuks: tuleb võtta umbes 100 grammi toasooja võid, pundike (12-13 lehte) hakitud karulauku, poole sidruni riivitud koor ja meresoolahelbeid. Hõõruda kõik kokku maitsevõiks. Leiva/saia peal loomulikult väga maitsev, samahästi sobib toppida kala kõhtu küpsetamise ajaks või panna tükike grillitud antrekoodile.

Avokaado-krevetisalat

Kui meie kodus leiab mingil põhjusel aset suuremat sorti rahvakogunemine, on laual sageli muuhulgas see salat. Hästi maitsev kooslus avokaadost, krevettidest ja kodujuustust, olulisteks maitseandjateks küüslauk ja till.

Mis avokaadosid puudutab, siis ma ostan tumeda lillaka koorega vilju, mis on kahekaupa pakendatud ja nimeks "Söömisvalmis avokaado"või midagi taolist, igaljuhul mingi pealkiri, mis viitab toiduks tarvitamise kõlbulikkusele. Olen ostnud ka teisi, heledama rohelise koorega avokaadosid, mis on kõvad nagu kivi ja mõru suud paksuks tegeva (kootav on vist sõna selle kohta) maitsega. Ma tean küll, et neid peab kodus paberkotis järelküpsetama, aga mul pole see iiagi õnnestunud- alati on hallitama või lihtsalt pahaks läinud. Ilmselt ma lihtsalt ei oska. Nii et olgugi see paarisvariandina tumedakooreline avokaado kallim, ostan alati seda, sest teised tuleb niikuinii pärast ära visata, mingist kokkuhoiust seega rääkida ei saa.

Sellel salatil on mitmeid versioone, olen ise külas käies vähemalt kolme moodi valmistatult saanud. Mõned asendavad kodujuustu munaga. teised segavad hulka ka salatilehti. Mõnikord pakutakse salatit avokaadopoolikutest, teinekord jälle niisama salatikausist.

Ma teen nii:

2 avokaadot

1 spl sidrunimahla

400 g kodujuustu

300 g krevette (külmutatud sulatatuna ja puhastatuna, võib kasutada ka soolvees krevette)

1 purustatud küüslauguküüs

hakitud tilli

soola-pipart

Lõika avokaadod pikkupidi pooleks ja uurista sisu välja. Peenesta kahvliga, sega sidrunimahlaga. Lisa kodujuust, krevetid, küüslauk, rohkelt tilli ja maitsesta soola-pipraga.

Ülemisel fotol on salat tehtud hoopis ricottaga ja alumisel pandud avokaadokoortesse, mis toimivad siinkohal serveerimisnõudena.

Kilutäidisega munad

Keegi peab ju kõik need usinate munavärvijate tehtud munad ära ka sööma. Üks võimalus on teha täidetud mune. Selleks on lõputult variante. Ma tegin seekord täidise kipperi anšoovisest, sinepist, hapukoorest ja tillist, munakollased ka muidugi.

Tarvis läheb:

4 kõvakskeedetud muna

Täidis:

1 karp (100g) Kipperi anšoovist (pehmed vürtsikilufileed)
1 spl hapukoort
1 spl sinepit
hakitud tilli
musta pipart

Kaunistuseks:

kappareid
tilli



Poolita munad pikkupidi. Võta kollased välja ja peenesta need kahvliga koos nõrutatud Kipperi anšoovistega. Sega hulka sinep, hapukoor, hakitud till ja veidi musta pipart.

Tõsta segu teelusikaga munapoolikutesse. Kaunista kapparite ja tillioksakestega.

Idee kilutäidise tegemiseks sain soomekeelsest vihikukesest "Ruokamaailma" 4/07

Kiluvõileib

Täiuslik amps.

Vähemalt minu jaoks.

Eel-, põhi- või magustoiduks.

Rõõmsa või kurva meelega.

Hommikul, lõunal või õhtul.

Pidu- või argipäeval.

Iga ilmaga.

Pidulik pasteet ja kaunis kreem

Pasteedi retsept jõudis minuni lasteaia lõpupeo pidulaua kaudu ja üsna segaseid teid pidi. Algretsepti autoriks pidavat olema Maru. Maru, kui sa peaksid kunagi sattuma seda postitust lugema, kinnita oma autorlust selgelt sõnaga "Jah!" :)

On kuidas on, igaljuhul maitsev ja luksuslik on ta küll tänu lisatud alkoholile, magusatele ploomidele ja krõmpsuvatele piiniaseemnetele. Koostisainete nimekiri on üsna pikk, kuid valmistamine on suurepärast tulemust arvestades isegi kuidagi liiga lihtne.

Tarvis läheb:

500 g broileri maksa (1 külmutatud pakk)

100 g võid (50+50)

1 porgand

3-4 dl valget veini

8 kuivatatud musta ploomi

8 päikesekuivatatud tomatit

4 spl brändit

1 sibul

3-4 küüslauguküünt

soola ja pipart

rosmariini (värske, umbes 12 okkakest)

peotäis röstitud seedermänniseemneid

Sulata külmunud maks, pese ja kuivata. Pruunista kiiresti tulisel pannil 50 g võiga.

Lisa hakitud sibul, purust küüslauk, pipar, sool,valge vein, peeneks hakitud porgand ning vajadusel pisut vett. Ma vee lisamiseks vajadust ei näinud.

Lase umbes 10 min haududa.

Vala segu kõrgeservalisse kaussi, lisa ploomid, tomatid, kuival kuumal pannil röstitud seedermänniseemned, brändi, rosmariin, 50g pehmet võid ning lase nuimikseriga pasteediks. Või peenesta köögikombainis. Kui tundub kuiv, lisa päikesekuivatatud tomatite õli.

Seda pasteeti pole tarvis liiga kreemiks lasta, maitsvam ja kaunim on, kui ta on üsna sõmer ja ploomi-tomati-porgandi-seedermänniseemne mikrotükikesed näha ja hamba all tunda.

Peedi-mädarõika kreemi idee sain siit Pille blogist. Nii kaunivärvilist määret lihtsalt peab proovima! Ja maitsev on ta ka.

Tarvis läheb:

1 väiksem keedetud või röstitud peet, jahtunud

150 g maitsestamata toorjuustu, toasoe

1 spl mädarõigast

1 spl hakitud värsket tilli

soola, pipart

Riivi peet peene riiviga, sega kõik koostisained omavahel.

Paku määrdeid (omatehtud) leivaliste-saialistega. Miks mitte kodumaa sünnipäevalaual.

Heeringakaaviar

Naljakas nimi sellel ampsul. Kui kaaviari all mõelda soolatud kalamarja, siis sellega siinkohal tegu ei ole. Küll aga tuletab see soolane hõrgutis veidi kaaviari teralist tekstuuri hamba all meelde küll. Retseptiidee Hans Välimäki "Mummolast".

Heeringas on maitsvaim turult või poe kalaletist tervelt ostetuna ja ise fileerituna- siis ta on õrn ja suussulav. Need pakendatud erinevalt maitsestatud heeringad poes konserviriiulil kipuvad puised ja äädikased olema.

Tarvis läheb:

2 heeringafileed (umbes 300 g)

1 sibul

2 kõvakskeedetud muna

2 keedetud kartulit

1 õun

1 hapukurk

1,5 dl hapukoort

4-5 spl hakitud tilli ja murulauku

Heeringast, sibulast ja munast tuleb saada ühtlane mass. Mina tegin köögikombaini hakkimislisaga. Väga hästi töötab siinkohal ka hakklihamasin. Sauseguriga peaks ka teoreetiliselt saama.

Saadud segule lisa hästi pisikesteks kuubikuteks hakitud kartul, õun ja hapukurk. Sega hulka hapukoor ja maitseroheline. Lase külmkapis paar tundi maitsestuda.

Rukkileiva peal võrratu. Ja kui värske kartul ükskord peale jääaega tuleb, siis selle juurde proovin ka kindlasti!

Viigimarjad-mesised, mandlised ja vürtsikad

Selle orientaalse hõnguga magustoidu-eelroa-bedtime snack'i maitsete buketti lihtsalt peab ise tundma, seda ei ole võimalik kirjeldada.
Retsept on pärit Alessandro Guerani ilusast blogist.

Vaja läheb:

• küpseid värskeid viigimarju
  
• hakitud mandleid
  
• natuke võid
  
• roosivett*
  
• jahvatatud ingverit
  
• jahvatatud kaneeli
  
• mett
  

Kõik on ülimalt lihtne. Lõika viigimarjad peaaegu põhjani neljaks veerandiks, ava ettevaatlikult. Piserda viigimarjadele roosivett. Puista viljalihale kaneeli ja ingverit.
Raputa mitte väga peeneks puruks, pigem väiksemateks tükkideks hakitud ja pannil kuumas võis läbikuumutatud ja jahutatud mandlid viigimarjade sisse. Nirista igale viigimarjale peale mett. Imemaitsev.

*Roosivett saab näiteks Tallinnas Piprapoest.

Ämma seened

Väike kõrvalepõige ühte teise kööki, kus pannakse peale metsaskäiku purki ja saadetakse meile lihtsalt fantastilised kergelt soolatud mustsõstralehtede, tillivarte ja küüslauguga maitsestatud seened.

Siinkohal väike kokkuvõte telefonikõnest seente valmistajaga:

M:" Räägi, kuidas sa neid seeni ikka teed, et nad nii head on."

Ä: "No ma teen nii, et kupatan puhastatud riisikad, igasugused erinevad, kergelt soolases vees, siis nõrutan ja pigistan ka veel kuivemaks. Tükeldan. Laon purki nii, et kõige põhja lähevad mustsõstralehed, küüslaugutükid ja sool. Siis edasi kihiti seened, mustsõstralehed-küüslaugutükid-tillivarred. Veidike soola. Siis jälle seened, peale mustsõstralehed-küüslaugutükid-tillivarred, veidi soola. Ja niimoodi, kuni purk saab täis. Kõige peale las jäävad mustsõstralehed. Nagu hapukurke teeksid, aga vett ei vala peale. Ja iga kihi järel surun seeni hästi kokku, et nad oleksid väga tihedalt purgis-see on tähtis."

M: "A kui palju soola peab panema?"

Ä: "No vähe. Need ei ole soolaseened. Kupatamisvesi oli ka natukese soolaga."

M: "Kas tuleb kohe ära süüa või säilivad?"

Ä: "Paar päeva pärast purkipanemist võid sööma hakata. Kaks kuud vast säilivad ikka külmkapis."

M: "Ma ei saa aru, mis neid siis ikkagi säilitab- sa ju ei kuumuta ega midagi."

Ä: "Sool ja küüslauk."

M: "Kas need on needsamad seened, mida su endise Mustamäe-kodu naaber Boriss tegi?"

Ä: "Päris mitte. Need on mu oma väljamõeldud. Boriss lasi kupatatud seened samade maitseainetega toas ämbris seista ja täitsa hapnema minna, siis pani purki. Mul on sellised värsked, mitte hapendatud".

Edasi läks jutt Borissile ja tema naisele, ilmale, 1. septembrile, suvikõrvitsa hinnale, laste juukselõikamisele (ta on juuksur) ja üldse, kõigele olulisele ja elulisele.

Seened on ülemisel pildil koos minuküpsetatud leivaga (sai seekord vähe liiga kaua ahjus hoitud-koorik liiga tume, aga hea ikkagi!) ja suitsuahvenaga.

Sõrnikud

Nädalavahetuse hommikuti on pannkoogi-küpsetamine justkui sisse programmeeritud.  Seda ei suuda peletada ka kuum suveilm.

Mõnusaks alternatiiviks tavapärastele pannkookidele on slaavi päritolu sõrnikud e. kohupiima-pannkoogid.   Traditsiooniliselt paneeritakse sõrnikud enne praadimist jahus või riivsaias, mina seda ei tee, kuna mulle üldse ei meeldi paneeringud. Laiali nad ei lagune ja küpsevad ilusti mõnusaks kuldseks ka paneeringuta.

Minu sõrnikud valmivad nii:

Tainas

250 g kohupiima

2 muna

5 spl jahu

1 tl soodat või küpsetuspulbrit

2 spl suhkrut

0,5 tl soola

Klopi munad lahti ja sega kohupiimaga. Lisa jahu+küpsetuspulber, suhkur ja sool. Küpseta mitte väga kuumal pannil (kipuvad kergelt liiga kuumas kõrbema) õlis või võis (eriti maitsev!) kuldpruuniks-paar minutit ühelt ja paar teiselt poolt.

Söö marjade, moosi või hapukoorega.

Sõir

Sõir on eesti-läti-vene päritoluga kodutehtud kohupiimajuust.
Tegu on ühe ülimaitsva suupistega, mida on ääretult lihtne valmistada. Maitsestamiseks on palju, et mitte öelda lõputult võimalusi, tuleb ainult fantaasia tööle panna! Sõir on hästi maitsev (iseküpsetatud) leivaga. Alati kindel hitt külalistele pakkumiseks. Tervislik. Värske. Ilus.

Mina teen tavaliselt liitrist piimast ja 500 grammist kohupiimast kaks erinevalt maitsestatud sõira. Üks traditsiooniline köömnetega (ülemisel pildil) ja teine siis mingi katsetus, seekord küüslaugu ja värskete ürtidega (alumistel piltidel). Algne retsept on pärit nami-namist.

Vaja läheb:

1 l piima
500 g kohupiima
50 g võid
2 muna
1,5 tl soola

Maitsevariant 1: 2 tl köömneid (eelnev pannil röstimine tugevdab köömnete maitset)

Maitsevariant 2: u 3 spl hakitud ürte (mina kasutasin peterselli, murulauku, salveid ja münti) ja 2 küünt purustatud küüslauku

(maitseained on arvestatud 500 g kohupiima kohta, kui teed 2 väikest sõira, pane veidi vähem)

Kuumuta piim keemiseni ja pudenda sinna sisse kohupiim. Hoia kuumana, aga ära keeda!, kuni potti tekib piima asemele valkjaskollane läbipaistev vedelik, mis on vadak. Selleks läheb aega vast mõni minut. Segada pole samal ajal tarvis. Muide, kui kellelgi on ideid vadaku kasutamiseks, andke teada;) Nüüd vala kohupiim marliga vooderdatud sõelale ja lase seal nõrguda 15 min. Sulata potipõhjas või ja lisa kohupiim. Sega hoolikalt, kuni moodustub ühtlane mass. Nüüd lisa soolaga lahtiklopitud munad ja maitseained. Pidevalt segades kuumuta (kuid taas- ära keeda!) umbes 5 minutit. Kasta kauss või sügavam supitaldrik külma veega märjaks ja suru kohupiimamass sinna sisse. Lase külmkapis hanguda. Lõika parajad viilakad ja naudi!

Pisikesed porgandid küüslaugu-petersellivõiga ja wasabikaste

Porgandite harvendamise käigus ülejäänud pisikesed porgandilapsed on nii imemagusad ja õrnad, et neist lausa peab omaette roa valmistama. Kahju supi sisse teiste hulka ära neid kaotada. Petersell ja küüslauk annavad roale mõnusalt vunki juurde, wasabikaste teravus sobis porganditega imehästi, samas mitte tappes porgandite oranzhi magusust. Kõige õigem oleks neid valmistada aurutamise teel, jättes nad veidi krõmpsuvaks. Ülekeedetud ja lödist köögiviljast kaob üldse minu arust igasugune maitse, samamoodi kaob ka soov neid süüa.

Valmistamine:

punt noori porgandeid

Pese porgandid hästi hoolsalt mullast puhtaks, koorida pole vaja. Jätta jupike rohelisi lehevarsi külge- sealt on hea pärast näppudega süües kinni hoida ja kastmesse kasta. Auruta porgandeid 5-7 minutit, nii et nad jääksid kergelt krõmpsud, mitte ei muutuks liiga pehmeks.

Küüslaugu-petersellivõi:

50 g võid
1küüslauguküüs
1 spl hakitud peterselli
soolahelbeid

Sega omavahel pehme või, purustatud küüslauk ja petersell. Pane maitsevõi pannile, sulata. Lisa võisse porgandid. Raputa peale soolahelbeid

Wasabikaste:

0,5 dl hapukoort
0,5 dl majoneesi
2 tl wasabi pulbrit
0,5 dl murulauku või rohelist sibulat
soola, pipart

Kastme jaoks sega omavahel kõik ained. Kui soovid rohkem teravust, lisa wasabit oma maitse järgi rohkem. Et meil olid sööjateks ka lapsed, tegin kastme keskmiselt terava.

Süües saab igaüks oma porgandi kastmesse dippida ja suhu pista. Mõnus!

Edit: tagasiside on olnud selline, et selle koguse wasabi-pulbriga on kaste mõnele sööjale liiga terav -"tuld lööb silmadest". Samas teravama maitse austajatele ok. Soovitus oleks: alustage 0,5 tl wasabipulbri lisamisega-segage, maitske. Kui on nii paras, las jääb, kui tundub, et võiks wasabisem olla, lisage 0,5 tl kaupa juurde, iga korra järel segades ja maitstes. Nii saate kastme oma maitsele parajaks timmida.

Värsked soolakurgid

Minu lapsepõlve suved möödusid Pärnus. Hommikul enne randaminekut turul käies osteti meile, lastele, suurest tünnist värske soolakurk näpu vahele nosimiseks. Ma mäletan isegi seda maameest, kelle käest me tavaliselt ostsime-ta keeras kurgi meile poolest saadik paberisse, et me oma näppe märjaks ei teeks. Ja ehkki osteti ka värskusest pakatavaid tumepunaseid rediseid, kimbuga saledaid magusaid porgandeid, päikeselt pai saanud maasikaid ja tükike kärjemett - miski ei trumbanud üle seda ühtainukest krõmpsuvat soolakat kurki. Ja päike paistis ALATI.

1-1,5 kg väiksemaid krõmpse värskeid avamaakurke
4-5 küüslauguküünt
peoga mustsõstralehti
tillivarsi ja -õisikuid ka peotäis
1 l vett
3 spl jämedat meresoola

Ladusin klaaspurki kihiti kurgid , mustsõstralehed, tilli ja väiksemaks lõigatud küüslauguküüned.
Lasin vee keema ja lahustasin selles meresoola. Valasin kuumalt kurkidele.
24 tunni pärast juba saab süüa.

Ahjusaiad kitsejuustuga

1 ciabatta

200 g kitsejuustu

päikesekuivatatud tomateid

tüümian

oliivõli

pipar

Lõika ciabatta viiludeks, kata kitsejuustuga. Peale pane päikesekuivatatud tomatid, maitsesta pipra ja tüümianiga. Piserda peale oliivõli (või päikesekuivatatud tomatite õli).

Küpseta eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures 10 min.

Praetud võililleõied

Ärge nüüd arvake, et ma oma peret ainult tänu korilusele toidan, aga võilill on tõeliselt maitsev! Õitega tegin nii:

Tainas:

1 muna

1 dl jahu

1 dl piima

pool tl soola

Korja niipalju võililleõisi, kui ära süüa kavatsed, vaata, et putukaid ei oleks kusagil !Lõika vars täitsa ära ja rohelist osa lõika ka õie alt niipalju kui saad (õielehed peavad koos seisma), roheline osa annab muidu mõru maitset.

Kasta õied tainasse ja prae rohkes kuumas õlis (rapsi- või päevalilleõli).

Piserda peale veidi sidrunimahla, lisa rukolalehti ja parmesanilaaste (need kaks pole kohustuslikud, ilma on ka väga maitsev) ja keera peale pipart. Kõrvale klaasike mõnusat värsket mineraalset valget veini.