Ämma seened

Väike kõrvalepõige ühte teise kööki, kus pannakse peale metsaskäiku purki ja saadetakse meile lihtsalt fantastilised kergelt soolatud mustsõstralehtede, tillivarte ja küüslauguga maitsestatud seened.

Siinkohal väike kokkuvõte telefonikõnest seente valmistajaga:

M:" Räägi, kuidas sa neid seeni ikka teed, et nad nii head on."

Ä: "No ma teen nii, et kupatan puhastatud riisikad, igasugused erinevad, kergelt soolases vees, siis nõrutan ja pigistan ka veel kuivemaks. Tükeldan. Laon purki nii, et kõige põhja lähevad mustsõstralehed, küüslaugutükid ja sool. Siis edasi kihiti seened, mustsõstralehed-küüslaugutükid-tillivarred. Veidike soola. Siis jälle seened, peale mustsõstralehed-küüslaugutükid-tillivarred, veidi soola. Ja niimoodi, kuni purk saab täis. Kõige peale las jäävad mustsõstralehed. Nagu hapukurke teeksid, aga vett ei vala peale. Ja iga kihi järel surun seeni hästi kokku, et nad oleksid väga tihedalt purgis-see on tähtis."

M: "A kui palju soola peab panema?"

Ä: "No vähe. Need ei ole soolaseened. Kupatamisvesi oli ka natukese soolaga."

M: "Kas tuleb kohe ära süüa või säilivad?"

Ä: "Paar päeva pärast purkipanemist võid sööma hakata. Kaks kuud vast säilivad ikka külmkapis."

M: "Ma ei saa aru, mis neid siis ikkagi säilitab- sa ju ei kuumuta ega midagi."

Ä: "Sool ja küüslauk."

M: "Kas need on needsamad seened, mida su endise Mustamäe-kodu naaber Boriss tegi?"

Ä: "Päris mitte. Need on mu oma väljamõeldud. Boriss lasi kupatatud seened samade maitseainetega toas ämbris seista ja täitsa hapnema minna, siis pani purki. Mul on sellised värsked, mitte hapendatud".

Edasi läks jutt Borissile ja tema naisele, ilmale, 1. septembrile, suvikõrvitsa hinnale, laste juukselõikamisele (ta on juuksur) ja üldse, kõigele olulisele ja elulisele.

Seened on ülemisel pildil koos minuküpsetatud leivaga (sai seekord vähe liiga kaua ahjus hoitud-koorik liiga tume, aga hea ikkagi!) ja suitsuahvenaga.