teisipäev, 16. november 2010

Blogi uks läheb lukku!

5 kommentaari
See on siin aadressil asuva blogi viimane postitus.

Peale pidevat ja kauakestnud segadust aadressiga rheum-rhaponticum.blogspot.com, mille väljaütlemisega mul omalgi ilmselgelt raskusi on, rääkimata kõrvalseisjatest ja lugejatest, on valminud blogile UUS KODU aadressil siitnurgastjasealtnurgast.blogspot.com, mis asub SIIN.


Mul oleks väga hea meel, kui te viitsite teha oma blogilistides, readerites ja bookmarkides ühe väikese liigutuse ja kustutada vana blogi aadress ning lisada uus.

Hoian siin mõnd aega veel uksed lahti, ent uued jutud jõuavad ikka uuele aadressile. Olgu siin siis justkui muuseum.

Nii et vaatamata fataalse alatooniga esimesele lausele on tegelikult kõik kõige paremas korras, ka uuel aadressil olen mina ikka endiselt Mari-Liis, blogi nimi on "Siit nurgast ja sealt nurgast" ja kirg toiduteema vastu näitab ainult kasvamise märke.

Uute postitusteni uues blogis!

kolmapäev, 10. november 2010

Dolma

7 kommentaari
dolma

Samahästi võiks selle pealkirjaga postituse sisuks olla ka meie oma armsad kapsarullid, sest "dolma" tähendab tegelikult täidetud köögivilja. Enamasti seostub see nimetus siiski täidetud ja rulli keeratud viinamarjalehtedega. Viinamarjalehtede täidiste versioone on palju, nii lihaga kui lihata. Dolma kodumaa(de)l süüakse lihaga versiooni soojalt, lihata külmalt. 

Siin üks populaarsemaid, riisitäidisega dolma. 

Soolatud purgistatud viinamarjalehed on meil poes muide täiesti saadaval. Tallinnas vähemalt küll. Alevis üles kasvanuna ja pool aastast maal elavana olen püüdnud Tallinna-kesksusest kõrvale jääda ja blogis üldiselt vältinud väga eripäraste ja raskesti hangitavate toorainete kasutamist. Isegi Tartus ja Pärnus on kaubavalik poes nigelam kui Tallinnas, rääkimata väiksematest kohtadest. Mis ei tähenda seda, et Tallinnast väljaspool elavad inimesed ei tahaks põnevalt ja maitsvalt süüa saada, eksole. Tean omast käest suveks maale kolides, milline tagavara peab olema igasugu maitseaineid, erinevaid riise, õlisid ja muud taolist, et pealinnast eemal "ikkagi inimeseks" jääda. Seega, armsad blogilugejad, kelle lähedalasuvas poes soolatud viinamarjalehti ei müüda, aga dolmaisu vastupandamatu, nõudke-nõudke nõudke! Ja kõige tipuks, miks ei peaks täitmiseks sobima ka meie oma aia viinamarjade lehed? No seda muidugi vähe soojemal ajal kui praegu. Aga aitab lobast, teeme parem dolmat!

Tarvis läheb:

umbes 35 soolatud viinamarjalehte

Täidis:

2 dl lühikeseteralist riisi (nii arborio kui ka kodumaine pudruriis sobivad hästi)
1 sibul
2 tl hakitud siledalehelist peterselli
2 tl kuivatatud münti
0,5 tl kaneeli
soola
pipart

Hautamisleem:

4 küüslauguküünt
0,75 dl oliivõli
0,75 dl vett
1 sidruni mahl
1 tl suhkrut

Kõigepealt valmista täidis

sibul, vürtsid/onion and spices

Vala riis kausis üle keeva veega, sega ja nõruta. Loputa seejärel sõelal külma vee all. Sega riis hästi peeneks hakitud sibula, peterselli, kuivatatud mündi ja kaneeliga. Maitsesta soola ja pipraga.

Viinamarjalehtede täitmine. Olen lugenud soovitusi küll viinamarjalehtede pesemiseks, küll keetmiseks enne täitmist. Põhjuseks liigse soola eemaldamine. Nende meil müüdavate viinamarjalehtede puhul ei ole ma näinud põhjust seda teha, täitsa paraja soolasusega on niisamagi, vähemalt mulle tundub nii. Mässamist on niigi, seega pesemisest/keetmisest viilin. 
Aseta viinamarjalehed ükshaaval enda ette lauale, rootsude paksem pool pealpool. Kui lehevars on küljes, eemalda see.Pane umbes 1 tl täidist lehe keskele alla varrekoha kohale. Keera kõigepealt lehe alumised küljeosad täidise peale. Seejärel rulli lehte alt üles külgi samal ajal sisse keerates kuni lehe lõpuni. Ehkki esialgu on tunne, et tegu on tuumafüüsikaga, on rullimine peale paari esimest dolmat käkitegu! Ehk on esmakordsetele dolmarullijatele abiks väike fotoseeria:






Vooderda sügavam pann katkiste või ebastandardsete viinamarjalehtedega. Lao nende peale tihedalt üksteise kõrvale rullikesed. Pista rullide vahele pikkupidi pooleks lõigatud küüslauguküüned ja vala üle hautamisleemega, mille tegemiseks sega lihtsalt kõik loetletud ained (va küüslauguküüned, mis on juba rullide vahel). 

dolmad pannil/simmering dolmas

Kata pann kaanega ja hauta vaiksel tulel umbes tund aega. Küpsev riis imab vedeliku endasse, seega jälgi, et pann ei muutuks kuivaks. Kui vedelik on imendunud, lisa klaasitäie kaupa vett juurde.
Lase toidul pannil jahtuda. Serveeri külmalt. 

dolma

Vaata siia ka: 

kolmapäev, 3. november 2010

Kanafilee jõhvika-apelsinikastmes

6 kommentaari
kanafilee jõhvika-apelsinikastmes/chicken breast with cranberry-orange sauce

Algussõnad tuleb laenata Piretilt, kes ühe oma lihapalliteemalise postituse alustuseks teatas, et hakkliha teda üldiselt eriti inspireeri. Niisiis, kanafilee mind üldiselt eriti ei inspireeri. Kanaliha (eriti maks, süda, kintsuliha) iseenesest on väga mõnus. Tervelt ahjus küpsetatud kana on üks õige pühapäevane kodune toit, millest lutsutatakse puhtaks viimane kui kont. Kanafilee aga pole kaugeltki parim osa kanast, kipub jääma kuiv, tuim ja maitsetu.
Kirjutasin paar nädalat tagasi "Päevalehele" jõhvikateemalist artiklit ja sinna oli vaja üht soolast toitu, kus on kasutatud jõhvikaid. Ameerikas on jõhvika-apelsini kooslus populaarne nii soolastes kui magusates toitudes. Inspiratsioon selleks toiduks sündiski teistpoolt ookeani maitsete ja oma külmkapi sisu revideerimise kombinatsioonist.
Ja üllatus-üllatus: kanafilee jäi hapukas jõhvika-apelsinimahla segus hautatuna pehme ja väga maitsev, kohe tõega! Selle retsepti lisan kohe rõõmuga blogisse. Iga-reedeses Päevalehe toiduleheküljes on olnud veel üht-teist mõnusat, mis ootab, et siinsel blogardil tekiks rohkem aega sellele nii mõnigi postitus pühendada.Ajalehes kirjutamise stiil on ilmselgetel põhjustel üsna kuiv ja isikupäratu, mu toimetaja koristab kõik hüüumärgid, õhkamised ja viimasegi kui  emotsiooni. Õnneks blogis saan rääkida asjadest nii nagu nad tegelikult on:) Iga siinavaldatud toit peab kätte saama talle väärilised hüüumärgid.

Tarvis läheb:

4 kanafileed
1 dl nisujahu
1 tl soola
 ¼ tl pipart
2 sl võid
2 dl vett
2 dl jõhvikaid
1 dl pruuni suhkrut
1 apelsini mahl ja riivitud koor
noaotsatäis jahvatatud muskaatpähklit

Sega nisujahu soola ja pipraga. Veereta selles kanafileesid ja pruunista seejärel pannil kuumas võis. Tõsta kõrvale.
Vala samale pannile vesi, jõhvikad, pruun suhkur, muskaatpähkel, apelsinimahl ja riivitud koor. Keeda viis minutit.
Tõsta kanafileed kastmesse ja hauta vaiksel tulel kaane all umbes 25 minutit. Kasta aeg-ajalt kanafileesid kastmega.
Serveeri kanafileed riisipadjal kastmega ülevalatult, lisandiks ahjus küpsetatud sibulad. Nende valmistamiseks koori mõned sibulad ja lõika pikkupidi neljaks sektoriks. Pane ahjupannile või -vormi, lisa veidi õli, soola ja soovi korral rosmariini. Küpseta 200 kraadises ahjus u 20 minutit.

esmaspäev, 1. november 2010

Röstitud kõrvitsaseemned

5 kommentaari
vürtsikad röstitud kõrvitsaseemned/spicy roasted pumpkin seeds

Kõrvitsatoite tehes läheb enamjaolt käiku ainult viljaliha, pehme sisemine osa koos seemnetega eemaldatakse ja ....   lennutatakse prügikasti. 
Kõrvitsaseemned on täiesti söödavad. Kasulikud ja maitsvad pealegi. Ühest keskmisest kõrvitsast saab vähemalt paar peotäit seemneid, mida röstituna saab kas riputada supile, lisada salatisse või näksida niisama kasvõi telekavaatamise või raamatulugemise kõrvale. 
Poes müüakse ju ka kõrvitsaseemneid, on nii kooritud rohelisi (naturaalsed) kui koorimata valgeid (tavaliselt röstitud ja soolatud). Poe omadest meeldivad mulle kooritud rohkem, teised on vaatamata röstimisele kuidagi maitsetud ja puised. Ise tooreid värskeid seemneid röstides muutub koor mõnusalt krõbedaks ja maitsvaks. 
Maitsestamise osas on piiriks fantaasia. Soovid klassikat, vali lihtsalt sulatatud või ja sool. Itaaliapäraste krõbuskite tegemiseks rösti seemned oliivõliga ja seejärel sega veel kuumade seemnete hulka riivitud parmesan ja purustatud küüslauk. Indiapärase maitse saad, kui enne röstimist segad seemned sulavõi ja garam masalaga. Ja nii edasi.

Siin hiljutisest reisist inspireeritud araabipäraste vürtsikate röstitud kõrvitsaseemnete retsept:

u 150 g tooreid kõrvitsaseemneid (sain selle koguse ühest väiksemast kõrvitsast)
1 tl peenikest meresoola
1/4 tl jahvatatud koriandriseemneid
1/4 tl jahvatatud vürtsköömneid
1/4 tl jahvatatud kardemoni
1/4 tl tšillihelbeid
1,5 spl rapsiõli

Pese seemned sõelal voolava vee all kõrvitsast korralikult puhtaks ja kuivata köögirätikuga või lase küpsetuspaberil ühe kihina laotatult kuivada. Köögipaber kipub seemnete külge kleepuma, seega pole kuivatamiseks hea variant.

Sega puhtad kuivad seemned kausis maitseainete ja õliga. Laota ühe kihina ahjuplaadile, küpsetuspaber ka ikka alla. Küpseta 160 kraadi juures umbes pool tundi, kuni seemned on kuldsed. Ära ehmata, kui ahjust kostuvad helid meenutavad lahingut, kuuled plaksumist ja näed seemneid hüplemas. See action käib asja juurde. Kuumuse mõjul võib mõne seemnekese koor lõheneda ja kõrvitsaseeme "plahvatab". 

Kui seemned röstitud, lase neil plaadil jahtuda ja siis head krõbistamist!

esmaspäev, 18. oktoober 2010

Vorschmack

4 kommentaari
vorschmack

Ema poolt on mu juured otse ja tugevasti üle lahe põhja pool, sellest ilmselt ka soome köögi hingelähedus.
Vorschmack on slaavi päritolu toit, mis tähendab tõlkes saksa keelest "eelmaitse" või midagi taolist. Eelroog ühesõnaga. Mis ei tähenda, et seda peaks ainult eelroaks sööma. Välimuselt on toit suhteliselt tagasihoidlik, et mitte öelda, täiesti ilmetu. Mida kaunist saabki sündida, kui hautatakse üheskoos hakkliha, heeringat ja kilu, sibulat ja küüslauku ahjus ühtekokku 3 tundi. Ahjust tuleb välja vot selline asi:

vorschmack

Nadile väljanägemisele vastukaaluks on maitse suurepärane. Kõik on paigas. Õiged lisandid - peet, hapukurk, kartul, hapukoor - kõrvale ja nauding on garanteeritud. Vorschmacki kõrvale juuakse pits viina.  Vähemalt niimoodi tegi marssal Mannerheim (1867-1951), keda peetakse Soomes vorschmacki maaletoojaks ning kelle sagedaseks eelroaks Helsinki restoranis Savoy see oli. Alvar Aalto poolt disainitud aegumatu interjööriga restoranis pakutakse siiani Helsinki väidetavalt parimat vorschmackki ja seda on võimalik süüa istudes Mannerheimi nurgalauas. Muide, kuulus Aalto vaas, teate küll, see kaunis kargelt lainetava joonega, on tuntud ka Savoy vaasi nime all. Restorani avamisest kuni siiani on laudadel justnimelt needsamad eskimo naise seelikust inspireeritud vaasid.
Vorschmackki võib teha kas ainult lambalihast või siis lambalihast koos teis(t)e liha(de)ga. Juuris sõin hoopistükkis ulukivorschmackki. 
Originaalis olla küpsetatud lambapraad ja siis poole kilo liha kohta võetud 1 heeringafilee. Kilu, küüslauk, konjak, tomatipasta on hilisemad lisandid ja võib kasutada või mitte kasutada vastavalt maitsele. Valmistamine käis nii, et lambaliha küpsetati praena ja seejärel aeti läbi hakklihamasina koos heeringa ja sibulaga. Saadud mass läks mitmeks tunniks ahju küpsema. Et enam kaugeltki igas kodus hakklihamasinat pole, on uuemad retseptid köögikombaini usku.
Ma kasutasin lamba- ja veisehakkliha, kaladena heeringat ja vürtsikilu. Soomekeelsetes retseptides tuleb ettevaatlik olla sõnaga "anjovis". Sageli tõlgitakse see valesti anšooviseks, nii ka paaris minu riiulil olevas soome keelest tõlgitud kokaraamatus. Soomlaste "anjovis" ei ole mitte anšoovis, mis on hoopis üks teine kala, vaid põhimõtteliselt sama mis vürtsikilu.  Ta on magusam kui meie vürtsikilu, aga meie oma sobib asenduseks väga hästi. Eriti sobilik on Kipperi anšoovis, mis on ka selline magusamat sorti vürtsikilu.
Vorschmacki tegemine ei ole üldse keeruline, aga tuleb arvestada teatud ajakuluga. Õnneks ei tule kõiki neid tunde ahju ääres passida, mõned korrad peab ainult segama.

Tarvis läheb:

2 sl võid
400 g lambahakkliha
400 g veisehakkliha
1 hakitud sibul
3 hakitud küüslauguküünt
100 g soolaheeringafileeed (see on üks keskmine heeringafilee)
4 vürtsikilu fileed
2 sl kontsentreeritud tomatipastat
u 700 ml vett
3 sl konjakit
pipart

Kõige parem on vorschmackki valmistada raud- või malmpannil, millel saab kõigepealt praadida ja pärast sama panni ahju panna. Kui sellist panni pole, ajavad asja ära ka tavaline pann ja ahjuvorm.

Sulata pannil või ja pruunista selles hakkliha helepruuniks.Lisa sibul, küüslauk ja tükeldatud soolaheeringas. Järgmisena lisa tükeldatud kilufileed ja tomatipasta. Lõpuks vala hulka konjak ja vesi.

Lase kaane all pool tundi vaiksel tulel keeda. Seejärel peenesta saumikseriga.

Vala segu pannile tagasi (või ahjuvormi) ja siis ahju. Lase küpseda 150 kraadi juures 3 tundi. Sega 3-4 aeg-ajalt ja jälgi, et põhja ei kõrbeks. Kui tundub, et vett on liiga väheks jäänud, lisa. Võta ahjust ja maitsesta pipraga.

Serveeri kahe lusika abil vormitud vorschmack (marineeritud) peedi, hapukurgi, hapukoore ja ahjukartulitega.

pühapäev, 17. oktoober 2010

Porgandijäätis pistaatsiapähklitega

3 kommentaari
porgandijäätis pistaatsiapähklitega/carrot ice cream with pistachios

See ei ole magustoit. See ei ole soolane toit. See ei ole üldse mingi õige toit. Porgandijäätis valmis sealiha söömise maratoni ajal (viide siinkohal Tuuli blogile, kes on jõudnud juba esimestest päevadest ülevaate anda), "tööst" vabal päeval. Kui oli tunne, et tegelikult ei isuta enam mitte miski, aga samas tead, et sööma, kasvõi natukenegi, peab. Värskendav, porgandine, väga vähe magus, krõmpsuvate pistaatsia tükkidega. Väga teistmoodi asi. 

Tarvis läheb: 

4 muna (4 kollast ja 2 valget)
2 dl porgandipüreed või -mehu (otsi poes titetoidu riiulitelt)
2 dl 35%-list rõõska koort
2 spl sidrunimahla
0,5 dl suhkrut
sorts viina (u 1 sl)
50 g pistaatsiapähkleid (naturaalseid, mitte soolatud ja röstitud)

Eralda munakollased -valgetest. Kuumuta lahtiklopitud munakollaseid, suhkrut, porgandimehu ja sidrunimahla pidevalt segades, kuni suhkur sulab: paar-kolm minutit. Ära keeda. Jahuta.

porgandijäätise tegemine/making carrot ice cream

Haki pistaatsiapähklid. 

pistaatsiapähklid/chopping pistachios

Vahusta koor. Vahusta 2 munavalget. Sega kõik omavahel, lisa viin. Tee jäätisemasinaga jäätis.
Masinata:
vala segu karpi ja sügavkülmuta. Vahusta segu kahvli või vispliga külmumise ajal iga poole tunni tagant 3 korda. Siis lase lõplikult külmuda.
Soovitan süüa kas lihtsalt vahepalaks või pallikese õhtusöögil käikude vahele. Täitsa põnev.

esmaspäev, 11. oktoober 2010

Tarte tatin

15 kommentaari
tarte tatin

Tänase Kapist Väljatulemise Päeva raames on mul üks ülestunnistus. See on minu esimene Tarte Tatin. Ei teagi, kuidas see nüüd niimoodi oli siiani tegemata jäänud, omalgi imelik.
Eelnev muidugi ei tähenda seda, et ma ei teadnud, kuidas kõnealune kook maitseb, sest pakutud on seda väga mitmeid kordi. Ja isegi kui poleks, ei oleks koostisainete ja valmistuskäigu järgi kuigi keeruline ära arvata, mismoodi maitseb üks krõbedapõhjaline karamelliseerunud õuntega kook. Ja maitseb ta väga-väga hästi.

Aga nüüd olen oma Tarte Tatin-neitsilikkusest lahti saanud. Süda rahul ja kergem kohe olla.

Tarvis läheb:

75 g võid
2,5 dl nisujahu
2 tl suhkrut
näpuotsaga soola
1 muna
1 sl vett

4 õuna
75 g võid või margariini
1,5 dl suhkrut
1 sl vett

Näpi külm või jahu, suhkru ja soolaga puruseks. Lisa muna ja vesi, sega tainapalliks. Mässi toidukilesse ja pane pooleks tunniks külmkappi.
Koori õunad, eemalda südamikud ja lõika sektoriteks. Sulata kas spetsiaalses tarte tatin vormis või sobival pannil (mida võib kasutada nii pliidil kui ahjus) või, lisa suhkur ja vesi ning sega ühtlaseks. Tõsta õunatükid pannile üksteise kõrvale lõikepind ülespoole ja küpseta pannil nõrgas kuumuses umbes 15 minutit, kuni rasvaine ja suhkur on karamellistunud. Tõsta pann tulelt ja lase 10 minutit jahtuda.

Rulli tainas jahusel laual või toidukile vahel vormist veidi suuremaks õhukeseks ringiks ja tõsta see õuntele. Ääred keera sisse. Tainast jääb veidi üle, pane ülejääk külmkappi ja kasuta mõnel teisel korral.  Küpseta 225-kraadises ahjus umbes 15 minutit, kuni tainas on kuldne ja küps. Tõsta ahjust, lase 10-15 minutit jahtuda.
Kummuta kook serveerimisvaagnale. Parim soojalt ja leigelt. Niisamagi maitseb suurepäraselt, aga lisaks võib pakkuda ka vaniljekastet, -jäätist või vahukoort.

Eriti kiidan põhja, mis tuli selle retsepti järgi hästi õhuline ja krõbe. Õunatükid on klassikaliselt suuremad kui minu koogil, isegi lausa õunapoolikuid kasutatakse. Aga ka niiviisi oli väga mõnus. Pannina kasutasin oma vana head musta malmpanni, mis taaskord tõestas oma sobivust ja universaalsust.

Retsept muudatustega Soome perenaiste kokanduspiiblist "Kodutoit" (Kaisa Isotalo ja Raija Kuittinen).


LinkWithin

Related Posts with Thumbnails