Vorschmack

Ema poolt on mu juured otse ja tugevasti üle lahe põhja pool, sellest ilmselt ka soome köögi hingelähedus.
Vorschmack on slaavi päritolu toit, mis tähendab tõlkes saksa keelest "eelmaitse" või midagi taolist. Eelroog ühesõnaga. Mis ei tähenda, et seda peaks ainult eelroaks sööma. Välimuselt on toit suhteliselt tagasihoidlik, et mitte öelda, täiesti ilmetu. Mida kaunist saabki sündida, kui hautatakse üheskoos hakkliha, heeringat ja kilu, sibulat ja küüslauku ahjus ühtekokku 3 tundi. Ahjust tuleb välja vot selline asi:

Nadile väljanägemisele vastukaaluks on maitse suurepärane. Kõik on paigas. Õiged lisandid - peet, hapukurk, kartul, hapukoor - kõrvale ja nauding on garanteeritud. Vorschmacki kõrvale juuakse pits viina.  Vähemalt niimoodi tegi marssal Mannerheim (1867-1951), keda peetakse Soomes vorschmacki maaletoojaks ning kelle sagedaseks eelroaks Helsinki restoranis Savoy see oli. Alvar Aalto poolt disainitud aegumatu interjööriga restoranis pakutakse siiani Helsinki väidetavalt parimat vorschmackki ja seda on võimalik süüa istudes Mannerheimi nurgalauas. Muide, kuulus Aalto vaas, teate küll, see kaunis kargelt lainetava joonega, on tuntud ka Savoy vaasi nime all. Restorani avamisest kuni siiani on laudadel justnimelt needsamad eskimo naise seelikust inspireeritud vaasid.

Vorschmackki võib teha kas ainult lambalihast või siis lambalihast koos teis(t)e liha(de)ga. Juuris sõin hoopistükkis ulukivorschmackki. 

Originaalis olla küpsetatud lambapraad ja siis poole kilo liha kohta võetud 1 heeringafilee. Kilu, küüslauk, konjak, tomatipasta on hilisemad lisandid ja võib kasutada või mitte kasutada vastavalt maitsele. Valmistamine käis nii, et lambaliha küpsetati praena ja seejärel aeti läbi hakklihamasina koos heeringa ja sibulaga. Saadud mass läks mitmeks tunniks ahju küpsema. Et enam kaugeltki igas kodus hakklihamasinat pole, on uuemad retseptid köögikombaini usku.

Ma kasutasin lamba- ja veisehakkliha, kaladena heeringat ja vürtsikilu. Soomekeelsetes retseptides tuleb ettevaatlik olla sõnaga "anjovis". Sageli tõlgitakse see valesti anšooviseks, nii ka paaris minu riiulil olevas soome keelest tõlgitud kokaraamatus. Soomlaste "anjovis" ei ole mitte anšoovis, mis on hoopis üks teine kala, vaid põhimõtteliselt sama mis vürtsikilu.  Ta on magusam kui meie vürtsikilu, aga meie oma sobib asenduseks väga hästi. Eriti sobilik on Kipperi anšoovis, mis on ka selline magusamat sorti vürtsikilu.

Vorschmacki tegemine ei ole üldse keeruline, aga tuleb arvestada teatud ajakuluga. Õnneks ei tule kõiki neid tunde ahju ääres passida, mõned korrad peab ainult segama.

Tarvis läheb:

2 sl võid

400 g lambahakkliha

400 g veisehakkliha

1 hakitud sibul

3 hakitud küüslauguküünt

100 g soolaheeringafileeed (see on üks keskmine heeringafilee)

4 vürtsikilu fileed

2 sl kontsentreeritud tomatipastat

u 700 ml vett

3 sl konjakit

pipart

Kõige parem on vorschmackki valmistada raud- või malmpannil, millel saab kõigepealt praadida ja pärast sama panni ahju panna. Kui sellist panni pole, ajavad asja ära ka tavaline pann ja ahjuvorm.

Sulata pannil või ja pruunista selles hakkliha helepruuniks.Lisa sibul, küüslauk ja tükeldatud soolaheeringas. Järgmisena lisa tükeldatud kilufileed ja tomatipasta. Lõpuks vala hulka konjak ja vesi.

Lase kaane all pool tundi vaiksel tulel keeda. Seejärel peenesta saumikseriga.

Vala segu pannile tagasi (või ahjuvormi) ja siis ahju. Lase küpseda 150 kraadi juures 3 tundi. Sega 3-4 aeg-ajalt ja jälgi, et põhja ei kõrbeks. Kui tundub, et vett on liiga väheks jäänud, lisa. Võta ahjust ja maitsesta pipraga.

Serveeri kahe lusika abil vormitud vorschmack (marineeritud) peedi, hapukurgi, hapukoore ja ahjukartulitega.

Tarte tatin

Tänase Kapist Väljatulemise Päeva raames on mul üks ülestunnistus. See on minu esimene Tarte Tatin. Ei teagi, kuidas see nüüd niimoodi oli siiani tegemata jäänud, omalgi imelik.

Eelnev muidugi ei tähenda seda, et ma ei teadnud, kuidas kõnealune kook maitseb, sest pakutud on seda väga mitmeid kordi. Ja isegi kui poleks, ei oleks koostisainete ja valmistuskäigu järgi kuigi keeruline ära arvata, mismoodi maitseb üks krõbedapõhjaline karamelliseerunud õuntega kook. Ja maitseb ta väga-väga hästi.

Aga nüüd olen oma Tarte Tatin-neitsilikkusest lahti saanud. Süda rahul ja kergem kohe olla.

Tarvis läheb:

75 g võid

2,5 dl nisujahu

2 tl suhkrut

näpuotsaga soola

1 muna

1 sl vett

4 õuna

75 g võid või margariini

1,5 dl suhkrut

1 sl vett

Näpi külm või jahu, suhkru ja soolaga puruseks. Lisa muna ja vesi, sega tainapalliks. Mässi toidukilesse ja pane pooleks tunniks külmkappi.

Koori õunad, eemalda südamikud ja lõika sektoriteks. Sulata kas spetsiaalses tarte tatin vormis või sobival pannil (mida võib kasutada nii pliidil kui ahjus) või, lisa suhkur ja vesi ning sega ühtlaseks. Tõsta õunatükid pannile üksteise kõrvale lõikepind ülespoole ja küpseta pannil nõrgas kuumuses umbes 15 minutit, kuni rasvaine ja suhkur on karamellistunud. Tõsta pann tulelt ja lase 10 minutit jahtuda.

Rulli tainas jahusel laual või toidukile vahel vormist veidi suuremaks õhukeseks ringiks ja tõsta see õuntele. Ääred keera sisse. Tainast jääb veidi üle, pane ülejääk külmkappi ja kasuta mõnel teisel korral.  Küpseta 225-kraadises ahjus umbes 15 minutit, kuni tainas on kuldne ja küps. Tõsta ahjust, lase 10-15 minutit jahtuda.

Kummuta kook serveerimisvaagnale. Parim soojalt ja leigelt. Niisamagi maitseb suurepäraselt, aga lisaks võib pakkuda ka vaniljekastet, -jäätist või vahukoort.

Eriti kiidan põhja, mis tuli selle retsepti järgi hästi õhuline ja krõbe. Õunatükid on klassikaliselt suuremad kui minu koogil, isegi lausa õunapoolikuid kasutatakse. Aga ka niiviisi oli väga mõnus. Pannina kasutasin oma vana head musta malmpanni, mis taaskord tõestas oma sobivust ja universaalsust.

Retsept muudatustega Soome perenaiste kokanduspiiblist "Kodutoit" (Kaisa Isotalo ja Raija Kuittinen).

Viini šnitsel

Eskalopp, kooreklops, karbonaad, viini šnitsel - mõned lapsepõlve suvede ja koolivaheaegade klassikalistest liharoogadest, mida mu vanaema maeiteakust hangitud ilusaid lihatükke kasutades meile valmistas. Õnneks ei teadnud ta midagi fusion köögist, homaari-pataadi apelsini pastast parmesani granita ja vähisaba-kunstkalamarja vinegretiga ega seakõrva kevadrullidest (mõlemad road täiesti reaalsed ja kohalike restoranide menüüdes). Mitte et mul midagi hea tunnetuse ja maitsekalt tehtud fusion-roogade vastu oleks, aga kui välja tuleb ikkagi ainult puder ja kapsad, siis vast olekski mõttekam teha lihtsalt putru ja kapsaid.

Sekka liha ka.

Wiener Schnitzel - kas ei kõla mitte peenelt. Olen aru saanud, et see nimetus on Austrias patendeeritud ja võib kasutada ainult vasikalihast tehtud roa juures. Ehkki šnitsleid võib ja saab teha ka kana- (Hänchen-Schnitzel), kalkuni- (Puten-Schnitzel), sealihast (Schweine-Schnitzel) ja isegi seentest, ei ole need viini šnitslid. Parisian Schnitzel on klopitud vasikalõik, millel paneeeringuks jahu ja muna ilma riivsaiata.

Tavaliselt on viini šnitsli retseptides märgitud lihaks "pehme vasikaliha". Nii ka siin. See tähendab, et kasutada saab välisfileed ja muud pehmet liha. Mina kasutan muud pehmet liha, mis on ilma kondita praetükk, lõigatud tavaliselt tagaosast või abatükist. Turul müügil nimetusega "vasikaliha, väga pehme!" ja poes...ei teagi, vasikapraad vast? Sellist lihatükki ostes tuleb jälgida, et ta oleks sobiva kujuga, st et oleks võimalik lõigata ristikiudu paraja suurusega lõike.

Tarvis läheb:
(5-le, kui arvestada igale 120-grammine lihatükk)

600 g pehmet vasikaliha
5 sidruniviilu või -sektorit
5 kilufileed või anšoovist*
kappareid

Paneerimiseks 0,5 dl jahu, 2 muna, 1,5 dl riivsaia**, 1 tl soola. Praadimiseks võid ja õli.

Puhasta liha kelmetest. Lõika umbes 1 cm paksusteks viiludeks. Klopi toidukile vahel lõike lihahaamriga õhemaks ja suuremaks. Anna ovaalne kuju ja jälgi, et lihatükk saaks ühtlase paksusega. See on nüüd eskalopp. Viinis pidid šnitslid olema hiiglaslikud, nii et taldrik ei paista alt välja, aga võiks selles osas ikka mõistlikuks jääda ja arvestada eelkõige oma panni ja isu suurusega.

Võta kolm taldrikut ja aseta järjest: esimesel jahu, teisel lahtiklopitud muna, kolmandal riivsai. Jahule ja riivsaiale lisa kummalegi 0,5 tl soola.

Klopitud lihatükk paneeri jahus. Seejärel kasta munasse. Lõpuks riivsaia. Et paneering jääks lihast veidi eemale (nii et kahvliharu mahub vahele), tuleks praadida kohe. Kui on soov saada lihatükki, millel on paneering tihedasti ümber, lase lihal seista pool tundi kuni tund. Aga siis üksteise kõrvale laotult, mitte niimoodi hunnikus nagu fotol. Mina kannatamatuna praen kohe.

Kuumuta pannil võrdsetes kogustes võid ja õli. Rasva peaks olema nii palju, et lihatükk on poolenisti selle sees. Paneeritud liha tahab rohkemat rasva ja väiksemat panni kuumust kui paljas lihalõik. Ühe külje praadimiseks läheb aega 3-4 minutit. Viini šnitsel on parim kohe pannilt tulnuna, aga et me perega ükshaaval sööma ei peaks, olen pannud valmis šnitslid umbes 70-kraadisesse ahju järgnevaid ootama. Kui kõik on praetud, peaks kohe sööma hakkama. See ei ole roog sarjast "mida päev edasi, seda maitsvamaks soojendades läheb".

Serveerimisel lisa igale viini šnitslile sidrun, kilu ja kapparid. Kilu ja kappareid ei pea kasutama, kui ei meeldi, aga sidrunimahl teeb asja õigeks. 

Lisandiks praekartulid peterselliga. Teen neid ahjus nii, et laotan ahjuplaadile küpsetuspaberile hästi õhukesed kartuliviilud, segan need õli ja soolaga ja küpsetan 200 kraadi juures umbes 25 minutit. Peale petersell.

*meil läheb šnitsli juurde wannabe-anšoovis: Kipperi. Siin on toit, kuhu ta tõesti sobib. On nii pehme, et saab süües šnitslile laiali määrida

** riivsaia on väga lihtne ise teha: pane kuivanud (või ahjus madalal kuumusel kuivatatud) sai köögikombaini ja lase lõiketeraga puruseks. Väga suur maitsevahe on poe omaga võrreldes, omatehtu kasuks muidugi

Bolognese kaste

Bologna kaste on veisehakklihaga pastakaste. Pärit ilmsegelt Itaaliast, ilmselgelt Bolognast. Kes viitsib, võib kastme ajaloost lugeda siit. Algupäraselt serveeritakse tagliatellega, aga nagu sageli klassikaliste roogadega, on ta võtnud kõikvõimalikke vorme ja leidnud erinevaid kasutusviise. Ma kasutan alloleva retsepti järgi tehtud kastet ka koos bešamelliga lasanje vahel ja cannellonide täidisena.

Bolognese kastme retsepte on palju erinevaid. Väidetav "see õige" on siin.

Tähtis on, et kastmel oleks aega vaikselt tulel podiseda ja et tooraine oleks kvaliteetne. Lödiks keedetud sarvekestele valatud praetud kodune hakkliha ketšupiga ei kvalifitseeru bolognese' ks mingi nipiga. Olulised komponendid, ilma milleta ma ei hakka üldse vaeva nägemagi, on veise hakkliha (parim Rakvere lihaveise delikatess-hakkliha), suitsupeekon, sibul, porgand, seller, paks tomatipasta, valge vein. Piima ei ole ma kastmes kasutanud, aga vabalt võib. Detsiliitrike või paar aitavat kaasa liha pehmenemisele.

Tarvis läheb (4-le):

oliivõli praadimiseks

350 g veisehakkliha

8 viilu suitsupeekonit

1 hakitud sibul

1 hakitud küüslauguküüs

1 tükeldatud väike sellerivars

1 viilutatud porgand

1 purk (400 grammine) purustatud tomateid

2 spl kontsentreeritud tomatipastat

1 dl veiselihapuljongit

1, 5 dl kuivemapoolset valget veini

1 tl kuivatatud punet e. oreganot

soola-pipart

Prae õlis peekon ja hakkliha läbi, kuni liha pole enam roosa. Maitsesta soolaga. Tumepruuniks kõrvetada ei ole mingil juhul tarvis. Lisa pannile hakkliha hulka sibul ja küüslauk, kuumuta paar minutit. Lisa porgand ja seller, kuumuta veel paar minutit. Vala peale valge vein ja lase selle maitsel lihasse-köögivilja imenduda ja redutseeruda.

Nüüd kummuta pannitäis potti, lisa purustatud tomatid (kui konserv on väga vedel, mõnikord kipub see nii olema, ära kogu vedelikku lisa), tomatipasta, puljong ja oregano. Hauta hästi vaiksel tulel 2 tundi. Sega vahepeal ja jälgi, et põhja ei kõrbeks. Kui tundub, et kaste on liiga kuiv, lisa veidi vett. Kui aga liiga vedel, lase keeda kaaneta, et liigne vedelik aurustuks. Valmis kaste maitsesta musta pipraga.

Ürtidest võiks valmis kastmele peale raputada värsket basiilikut (mis juhib mu tähelepanu asjaolule, et fotolt puudub oi-oi-oi basiilikuoksake) või siledalehelist peterselli. Pastakastmena kasutades passib kenasti peale ka riivitud parmesan.

Jõhvikad tuhksuhkrus

Jõhvikaid süüa on väga kasulik. Jõhvikas on vitamiinidest pungil mari, millel palju tervistparandavaid ja -hoidvaid omadusi. Niisama teda suhu pista ei ole teadupärast eriti hea mõte-jube hapu! Seda põhjustab jõhvika suur hapetesisaldus. Näiteks on neis bensoehapet, mis on tugeva antibakteriaalse toimega ja tänu millele jõhvikat ongi nii lihtne riknematult säilitada. Loodame siis, et jõhvikate söömine hoiab ka meist igasugused vanad ja uued ähvardavad viirused eemale. Lisaks on kuremarjadel terve rodu muid tervistavaid omadusi, siin mõned neist:

- juba mainitud mikroobe hävitav antibakteriaalne toime

- vererõhku alandav

- kurguvalu leevendav

-söögiisu suurendav (no mulle meeldiks vastupidine toime rohkem muidugi, aga see selleks)

-kasutatakse põiehaiguste puhul

-veresoonte elastsust suurendav

-tänu antiseptilisele toimele kasutatakse välispidiselt haavade ravimisel

-jõhvikamorss kustutab palaviku korral hästi janu ja nagu bio.edu.ee lehel armsasti öeldud, teeb haigetel tuju paremaks! Mida veel ühelt marjalt tahta!

Üks moodus jõhvikaid nägu krimpsutamata süüa on veeretada neid tuhksuhkrus. Valmistada saab seda kas munavalgega või ilma. Me teeme peamiselt ilma- kuna jõhvikate veeretamisega tegelevad meil lapsed, siis on niimoodi vähem pläkerdamist (= mul vähem koristamist ja pesemist).

Esimene moodus: lamedale taldrikule või vaagnale tuleb raputada kiht tuhksuhkrut, ja niiskeid jõhvikaid selles veeretada. Vesihoidisest võetud jõhvikatega on eriti mugav niimoodi toimetada, neid ei pea siis enne kuivatama .

Teine moodus: kasta jõhvikad kausis lahtiklopitud munavalgesse ja siis veeretada tuhksuhkrus. Enne munavalgesse kastmist peavad jõhvikad olema kuivad.

Esimesel juhul jääb tuhksuhkruglasuur pehmem, tolmjas; teisel juhul krõbe koorik. Mõlematmoodi on väga maitsvad! Ja ilusad.

Vaata ka: jõhvikakissell

Pavlova

Ma ostsin endale eile uue köögikombaini. Sellise, mis võib rahulikult silma riivamata ja pidevalt oma olemasolu meelde tuletamata seista pliidi kõrval tegutsemisvalmina. Ta ei võta palju ruumi, teda on lihtne puhastada, ta on meie pere ja külaliste jaoks just sobiva suuruse ja võimsusega. Olles ta koju jõudes ahvikiirusel pakendist vabastanud ja kokku pannud, polnud mul teda imetledes esialgu ühtegi mõtet, mis siis nüüd oma vastse vidinaga peale hakata.

Pavlova! Muidugi! Ma olen neid munavalgeid nuimikseriga vahustanud nii et käsi krampis, 15 minutit järjest. Munavalged terakese soolaga mikserisse, 2 minutit surinat (ja täitsa omaette-ma ei pidanudki midagi harjumuspäraselt hoidma ega toetama), ja voilá!- seal ta oli-lumivalge läikiv kõva vaht! Oi kui rahul ma olin selle vahu, köögikombaini ja iseendaga.

Olles varem pavlovat valmistades maha saanud ühe totaalse ämbri ja hiljuti täiesti kõlbulike mini-pavlovatega, juhindusin nüüd beseepõhja tehes siin olevatest juhtnööridest ja tegin nii:

Tarvis läheb:

4 toasooja munavalget

noaotsaga soola

200 g suhkrut

2 tl maisitärklist

1 tl vanillsuhkrut

1 tl valget veiniäädikat

Kuumuta ahi 160 kraadini. Pane valmis küpsetusplaat küpsetuspaberiga.

Vahusta munavalged pisukese soolaga üsna tugevaks vahuks. Lisa pidevalt vahustades kolmes jaos suhkur. Vahusta, kuni vaht on läikiv ja sile ning ei kuku kausist välja ka seda tagurpidi pöörates. 

Puista vahu peale maisitärklis, vanillsuhkur ja veiniäädikas ja sega ettevaatlikult, ent hoolikalt läbi.

Tõsta munavalgevaht ahjuplaadile ja vormi umbes 20-22 cm diameetriga rõngas, mille ääred on kõrgemad ja keskel siledapõhjaline süvend täidise jaoks.

Tõsta ahjuplaat ahju ja alanda kohe kuumust 110-le kraadile. Küpseta 1,5 tundi. Lülita ahi välja ja lase beseepõhjal praokil ahjuuksega ahjus jahtuda.

Libista ta jahtununa koogialusele. Ettevaatust, väga rabe! 

Kreem:

400 g 5%-list Philadelphia toorjuustu

150 g banaanikohupiimakreemi

4 sl suhkrut

2 sl Limoncello likööri

Vahusta kergelt toasoe toorjuust, suhkur, kohupiimakreem ja Limoncello kokku. Määri beseepõhjale. 

Kaunistuseks:

 (ja magusa tasakaalustamiseks) punaseid sõstraid.

Beseepõhi sai täiuslik-pealt beezhikas ja krõbe-rabe, seest pehme-nätske-vahukommine. Ja toorjuustukreem oli mõnusa kergelt soolakas-hapuka nüansiga ja punased sõstrad sobisid kõige otsa nagu rusikas silmaauku. Ma olin veelgi rohkem rahul pavlova, köögikombaini ja iseendaga.

Nagu tellitult tuli minu juurde mu eluaegne sõber, kes juhtumisi on suur Austraalia fänn (vt pavlova päritolu kohta siit).  Talle ka kook meeldis.

Caesar'i salat

Caesariks on tarvis rooma salatit.Parim on Uus-Kongo talu oma, mida saab näiteks keskturult, kus Uus-Kongo proua müüb hapukapsast ja salateid. Stockmannis on ka. Ma tellisin Seemnemaailmast rooma salati seemneid ja proovin ka sel aastal ise kasvatada, sest meil läheb seda PALJU! Salatisse võib juurde panna ka kanafileed, lõhe- või forellitükke või krevette. Mulle maitseb au naturel;)

Niisiis:

1 suur pea rooma salatit (tükkideks rebituna)

6 viilu röstsaia või ciabattat kuubikuteks lõigatuna (koorik võta ära) ja ahjuplaadil kergelt röstituna

parmesani

Kaste:

1 munakollane

5 anshoovisefileed (Eesti Kipperi anshoovis ei kõlba, see on kilust tehtud, aga anshoovis on hoopis üks teine kala!), fileesid pole vaja soolast ega õlist puhtaks pesta.

1 spl värsket sidrunimahla

1 tl Worcestershire'i kastet

1 küüslauguküüs

1,5 dl oliivõli

pipart, (soola)

Sega kõik kastmeained sauseguriga kokku.Viimasena lisa munakollane ja siis niristades õli, kogu aeg samal ajal seguriga suristades.

Sega omavahel salatilehed, saiakuubikud ja kaste. Riivi peale parmesani või tõmba laastud. Lase u 20 minutit enne söömist maitsetel laagerduda.