Räimed, kõrvits ja pohlad NNRS-ga

Lühend pealkirja lõpus tähistab Neeme Naiste Rannavalve Seltsi. Tegime ühel tuulisel ja vihmasel õhtul keset küla Wana Kala kõrtsis üheskoos süüa. Kavas olid kõrvitsasupp, rokkivad räimed ja pohlavaht.

Räimed saime merest. Kõrvitsa saime aiamaalt. Pohlad saime metsast.

Rand jäi tol õhtul küll valvamata, kuid toit maitses hea, inimesed olid siirad ja lõbusad. Wana Kala köök kõigi nende kõvasti vatti saanud pottide-pannidega oli kogu oma lihtsuses üks äraütlemata hubane ja kodune koht, kus süüa teha puhas rõõm. Nii et järgmise korrani!

Juuri

Tallinnas olen ma vilets väljas sööja. Selles mõttes, et ei tule just tihti ette.

Põhjuseid on mitmeid. See, et mulle meeldib ise süüa teha, ei lähe põhjusena arvesse, sest ma naudin väga ka teiste valmistatud toite, kui nad on hästi tehtud. Ükskõik siis kas külas käies või restoranis-kohvikus.

Paraku on neid söögikohti, kuhu tahaks peale esmakordset külastust tagasi minna, Tallinnas ikka väga vähe. Ma tean, et mul on paaris arvatavasti väga heas kohas käimata, võib-olla peale nende külastust muutub ka minu kodust väljas söömise sagedus. Aga ma pigem õhtustan kodus või jätan üldse söömata, kui lähen järjekordsesse üledisainitud interjööriga kekutavasse lounge-restorani, kus saab igavat ja anonüümset toitu.

No ja laisk olen ma ka. Lapsehoiu organiseerimine, enda ilmarahvale vaatamiskõlbulikuks sättimine (mitte et ma kodus kammimata juuste ja lotendava plekilise t-särgiga oleksin, aga ikkagi) ja kõik muu selline tundub piisavalt tüütuna, et mitte end õhtul välja ajada. Loomulikult on võimalus ka lapsed kaasa võtta ja seda oleme ka teinud, aga noh, siis läheb suurem aur nende toitmisele ja kantseldamisele kui õhtu ja oma roogade ning veini nautimisele.

Helsinkis on meil aga lapsehoidja omast käest võtta ja seekordsel ülelahekäigul võtsime ette juba ammu plaanitud Juuri.

Restoran ise asub Pohjoisesplanadi lähistel. Kui sadamast linna poole minna, siis "Arteki" disainpoe juurest vasakule jääb Korkeavuorenkatu. Sellel tänaval ongi Juuri.

Ehkki tegu oli esmaspäevaga, siis 3 päeva varem lauda päris õhtuks broneerida enam ei õnnestunud. Saime kohad 16.30-ks. Kohale jõudes olime esialgu ainukesed, aga poole tunni jooksul valgusid kõik lauad täis ja leti tagant kuuldus pidevalt "sorry, we are fully booked tonight".

Juuri asub vanas majas, kuhu nad on mitte üleliia vaeva nähes loonud hubase ja lihtsa interjööriga restorani. Tualett oli isegi võib-olla liiga lihtne - lukk katki, ukse seespool olev nagi rippus kipakalt ühe kruvi otsas ja ruumi oli nii vähe, et enda ümberpööramisega oli raskusi. Aga see oli ebaoluline, ma niisama hoiatan "esteete":) Oluline oli toit ja atmosfäär.

Menüü lugemise ja valiku tegemise ajaks toodi lauda 3 sorti leiba: juuretisega rukkileib, sepik ja valge sai, pealemäärimiseks porgandivõi. Kõik leivad-saiad lõigati vahetult enne lauda toomist suurtest pätsidest.

Juuri eripära on eelroogadeks pakutavad sapased (nagu tapas) - väikesed taldrikud erinevate külmade lihade-kalade-köögiviljade-juustude-kastmete-lisanditega, mis tuuakse lauale kõik ühel ajal.

Sapased, mida maitsesime:

külmsuitsuhaug, nõgesemajonees ja astelpaju-linnaseleib:

Jõevähi-kodujuustutäidisega kapsarull sulavõi ja tilliga:

Kalakukko (rukkijahust tehtud taignas küpsetatud kalad) ja mädarõikasalat:

Ulukivorschmack ja hapanleipäsmetana (ma tõesti ei oska seda eesti keelde panna, juuretiseleiva-hapukoor:)?)

Neist pilte pole, aga sõime ka toorvorste à la Juuri vodkasinepiga ja kergelt suitsutatud põhjapõdrasüdant pihlakatarretisega. See viimane oli minu konkurentsitu lemmik.

Märkasin, et paljud püsikliendi olemisega kohalikud tellisid eelroaks seenesuppi rukki-linaleivakesega. Ju siis on hea, jääb järgmiseks korraks.

Pearoaks võttis R üliküpse karamelliseeritud mahepõrsa kaelakarbonaadi suitsutatud küljelõikudega luuüdikastmes, lisandiks rukolasalat mingite kuivatatud tšipsidega, ei saanudki sotti, mis need täpselt olid. Pildil on liha küll vähe näha, aga ma kinnitan teile, et see tükike sealiha, mis mul sealt taldrikust näpata õnnestus, oli parim sealiha, mida ma üldse saanud olen. Pehme, õrn, magus ja täiesti suussulav.

Mina võtsin kogu oma julguse kokku ja tellisin peale sisemist heitlust ja konsultatsiooni ettekandjaga ja siis veel igaks juhuks ühe teise ettekandjaga hobuse sisefilee tumedas salveikastmes ja friteeritud petersellivartega, lisandiks spelta.

Ütlen ausalt, et sõin hobuseliha sellisel kujul esimest korda elus. Vorsti ja singi sees on varemgi ette tulnud. Olin kuni maitsmiseni valmis oma rooga R sealiha vastu ära vahetama, aga esimesest ampsust kadus igasugune tõrge (mis ilmselt oli põhjustatud tobedast eelarvamusest ja liigsest mõtisklemisest teemal hobuse ja inimese töö- ja spordialane suhe). Liha meenutas maitselt ja struktuurilt veiseliha, oli aga tumedam ja veidi jõulisema maitsega, magusam.

Magustoitudest valmistas ainukesena kõigist toitudest kerge pettumuse kaneelikukkel marineeritud marjade ja jäätisega. See vettinud keeks erines küll väga meie arusaamast ühest korralikust kaneelikuklist.

Kutunrahkalla (appi, mis see veel on?) maustettu ahjujäätis mustikabeseega oli aga lihtsalt imeline.

Teenindus oli armas ja loomulik. Ei käidud iga suutäie järel küsimas, et kas ikka maitseb ja kas ikka kõik on hästi. Samas, kui vaja, ilmuti kui võluväel taldrikut ära viima või vett juurde valama. Kõik oli nii kuis peab.

Restorani kõrval asub väike armas poeke, kust saab osta maheliha, kala, väiketootjate juuste, teraviljatooteid (tangud, helbed, jahud), leiba-saia, ürte, maiustusi jne. Me ostsime kaasa šampusepudelisse villitud alkoholivaba kihisevat jooki, mis on valmistatud noortest kevadistest mustsõstralehtedest. Väga maitsev. Noormees poest soovitas sisse segada loraus vodkaa, kui vähe kangemat kraami tahaks, aga meil sai pudel niisamagi tühjaks.

Juuri kontseptsiooni on selgitatud lähemalt ja kenasti nende kodulehel.

Juuren Puoti kohta saab lugeda lisaks siit.

Juuris-käigust on kirjutanud ka Aglio e Olio. Ja vaatasin, et Liinal on õnnestunud pildile püüda ka minu lemmik-sapas põhjapõdrasüdamest.

Siinse loo juures olevad fotode kvaliteet on nagu on, sealses valguses oli see parim, mis teha õnnestus.

Muide: Soome Gastronoomia Liit on Juuri valinud 2010 aasta parimaks restoraniks. Soome 50 parima restorani 2009. aasta listis on Juuril 17. koht.

Mõnusat jaanipäeva!

Fotol mu tütar Kaberneemes eelmise aasta ilusal suveööl. Pildi autor Janika Sootna.

Ilusat ilma, kõrget lõket, maitsvaid toite, lõbusat seltskonda!

Platsi õhtusöök

Esmapilgul täiesti hullumeelsena tundunud idee korraldada kevadises Tallinnas vabas õhus õhtusöök 700-le inimesele on teoks saanud.

Ilm soosis ettevõtmist, soe päikest täis õhtu oli justkui tellitud. Vihmase ilma puhuks oli küll plaan B-na olemas hiigeltelk, mille katus katnuks kogu Rotermanni väljaku. Selle kasutamise plaanist loobuti 24 tundi enne õhtusöögile algust, kui oli selge, et ladistama ei hakka. Sööjaid oli 570.

"Saali" sisenedes avanes kaunis vaatepilt: säravvalged laudlinad ja toolikatted, päikeses helkivad klaasid ja sööginõud ning pokaalides kihisev cava (Anna de Codorniu Brut, Hispaania), laudadesse kogunevad lobisevad seltskonnad, rõõmsad toreda õhtu ootuses inimesed.

Isutekitajaks pakuti tassikeses tomati konsomeed, mis oli oma olemuselt ja välimuselt tugev loomapuljong väga selge tomatimaitsega. Veidi oli tunda sellerit. Jõuline, lihtne ja väga maitsev.

Eelroaks toodi lauda mee ja sinepiga glasuuritud forell värske kurgi ja aioliga. See, kuidas ettekandjad kandikutega Platzist justkui suure must-valge parvena mööda platsi valgusid, oli muidugi omaette vaatamisväärsus.

Eelroog oli paljude, ka minu lemmik. Kala oli madalal temperatuuril ahjus küpsetatud sellise astmeni, et polnudki õieti aru saada, kas ta on nüüd küps või toores. Õrn ja hõrk. Safrani ja küüslauguga maitsestatud aiolit proovin kindlasti ise ka teha, ehk õnnestub midagi ligilähedastki saada. Need pruunid täpikesed seal sees, kas need polnud mitte sinepiseemned? Ja lihtne, tegelikult ju lausa igapäevane värske kurk sobis oma helerohelise krõmpsu värskusega väga kenasti kala kõrvale, andes minu arust väikese jaapanipärase nüansi kogu toidule.

Joogiks Masi Masianco Pinot Grigio&Verduzzo, Itaalia.

Pearoog: küülik õunaveini kastmes, varajase kartuli ja porgandi kreemiga. Joogiks veidi äkilise valikuna Nederburg Manor House Shiraz, LAV/Paarl.

Hautatud küülikukoiva puhul ei saagi vast olla mingit erilist ohhoo-efekti, küll aga meeldis mulle väga kaste, mis oli kokku keedetud Põltsamaa õunaveinist ja küüliku küpsetamisel tekkinud vedelikust. Porgandikreem oli pehme-rammusa olemuse ja samas mõnusalt värske maitsega.

Magustoit, menüüs kirjas kui tume šokolaadi ja toorjuustu kreem värskete maasikatega, oli oma olemuselt küpsisepõhjal toorjuustu-šokolaadikoogike maasikakastmega. Roheline seal peal on värske piparmünt. Rammus, magus ja maitsev lõpetus tervele õhtusöögile.

Joogiks dessertvein Tarapaca Late Harvest Sauvignon Blanc/Gewürztraminer, Tšiili.

Kõige lõpuks veel kohvi ja Gaultier konjak.

Köögis toimuvat ja intervjuusid õhtu peasüüdlastega sai näha suurelt majale paigutatud ekraanilt.

Käikude vahelise aja laulis lühemaks Liisi Koikson.

Õhtusöögi lõppedes aplodeeris kogu platsitäis kohalolnuid püsti seistes. See oli tõeliselt siiras tänuavaldus tehtud suure töö eest ja ma võin vaid ette kujutada, kui hea tunne võis Carmen Cateringi inimestel, peakokkadel Roman Zaštšerinskil ja Igor

Andrejevil, sommeljeel Kaidi Kerdtil, kokkadel, ettekandjatel ja kõigil teistel, kes panustasid sellesse enneolematusse söömaaega, seda kuuldes ja nähes olla.

Rohkem kui toit ja veinid, mis olid ka suurepärased, avaldas mulle muljet eriline rõõmus ja helge meeleolu, mis täitis kogu üritust. Soojus ja siirus tegijate poolt. Entusiasm.

Oli näha, et tehtud on palju tööd, kõik sujus ja töötas nagu kellavärk, samas oli olemas EMOTSIOON. Ja see loeb.

On ka juba kuulda olnud, et selline ettevõtmine ei jää viimaseks. Olen kindlasti kohal ka järgmisel grande-õhtusöögil. Loodan, et ka suurepärast, asjatundlikku ja lõbusat seltskonda pakkunud lauakaaslased, kellest järgnevatele piltidele on jäänud Neve Headasjad, Tuuli Isetehtudhästitehtud ja Piret Puhasrõõm :)

Kalaturg

Igal laupäeval Tallinna Linnahalli kõrval Kalasadamas.

Tõeline turumelu, palju rahvast, jutukad müüjad, suur valik värsket Eesti vetest püütud kala: räim, angerjas, haug, tuulehaug, ahven, latikas, linask, lest, koha, särg, rohkem ei tule meelde praegu... Kasvandusest karp, tuur, paalia, forell ja forellimari. Kõik väga värske ja ilus, kasvanduse omad lausa elusad. Mõnusa auraga koht, kus olla kalaturgu peetud juba sada aastat tagasi.

Soovitan kohale minna kohe hommikul kella kümnest, siis on kõik parimas värskuses, lisaks võivad hiljem kuumimad artiklid juba läbimüüdud olla. Minge ja nautige!

...keskpõrandale kokku! Aasta toidublogimist.

See on kaart minu tütrelt.

Täna aasta tagasi postitasin siia blogisse esimese sissekande. Ei saa öelda, et aastake blogimist mind muutnud poleks. Kirg toidu ja kõige sellega seonduva vastu on suurenenud veelgi.

Ja fakti, et tänu heale toitumusele olen võib-olla paar kilo raskem kui varem, muudab täiesti tühiseks asjaolu, et söögi tegemine, sellest kirjutamine ja ühised söömaajad pere ja sõpradega teevad mind mitu tonni õnnelikumaks.

Mu pesamuna, kes blogi loomise alguses oli mõnekuune, on kasvanud sõna otseses mõttes köögis ja teab söögist ja söögitegemisest ilmselt rohkem, kui ma arvata oskan. Näiteks näitas ta üles hämmastavat osavust porru tükeldamisel. Originaalsest lähenemisest asjale rääkimata.

Ka teised lapsed on sageli ninapidi söögiteo juures.

Esimese kommentaari blogisse kirjutas Pille. Esialgu tundus uskumatu, et keegi üldse lookesi mu toidutegemisest loeb, saati veel kommenteerib! Seniseks on enim kommentaare supipostituse all. Ise olen ma väga agar teiste toidublogide lugeja ja sageli tunnen vajadust

ka kaasa kobiseda.

Ehkki mõned algusaja fotod tunduvad praeguseks naljakad ja retseptid kummalised (näiteks see tomati-basiilikusalat siin kõlab küll nagu vorsti hapukurgi ümber keeramise õpetus), ei kavatse ma neid kustutada ega ka fotosid parema vastu vahetada, sest mulle just meeldibki nii nagu on. Et siis tegin nii ja nüüd teen naa. Et ikka arengut ka näha oleks.

Tänu blogimisele on mind leidnud mõned toiduga seotud tööotsakesed. Näiteks catering lühimängufilmi "Külm on" seltskonnale:

Peagi saan kätt proovida ka pisukese ajakirjandusliku katsetusega. Lugu meie pere söömistest ilmus “Oma Maitses". Ka siinkohal oli blogi mängus, õieti Tuuli, kes blogi lugenuna arvas, et selline artikkel võiks ilmuda. Olen tutvunud soojade, südamlike, tarkade ja lõbusate kaasblogijatega. Mõnega oleme kohtunud ka päriselus ja tuleb tunnistada, et positiivsemat seltskonda kui toiduhuvilised on raske leida.

Toidust kirjutamine on pannud mind rohkem kui varem tegema kõike algusest peale ise. Minu jaoks on parim, kui tooraine , ükskõik kas loomne või taimne, saabub võimalikult naturaalselt ja ühes tükis, et siis saaksin ise temaga ette võtta, mis tarvis.

Ema räägib, et olin mõneaastasena hommikul voodiäärel istudes ja unesegaselt endale lasteaeda minekuks sukapükse jalga tirides ohanud südamest sõnadega: “Ma armastan ilu ja harmooniat!”. On asju, mis ei muutu:

:)

Tänan kõiki, kes on viitsinud aastajagu mu lohelauseid lugeda ja pildikesi kookidest, kastmetest, lastest, aiast ning erinevas küpsusastmes loomadest ja taimedest vaadata. Jätkame samas vaimus!

Väike ülevaade reedesest Rotermanni turust ja biskviittainast rabarbrikook

Ma ei võrdleks Rotermanni turgu tegelikult üldse teiste Tallinna turgudega, pean silmas Kesk-, Balti jaama ja isegi Nõmme turgu. Kõnealune on selleks liiga "mitte turg". Disainitud, puhas, vaikne. Ühtsed müügikärud, ühtsed müüjate põlled. Steriilne.

Samas on igati tore, et selline eestimaist toidukraami pakkuv müügikohake südalinnas endale koha leidnud on. Ja just sellisena nagu ta on, sobitub ta Rotermanni kvartalisse kenasti ja toob viiel päeval nädalas CC Plaza tagusele väljakule siginat-saginat. Reedel sealt läbi jalutades leidsin müügilt muuhulgas värskeid kurke, tomateid, rabarbrit, rohelist sibulat, murulauku, salatit ja redist. Ega suurt midagi muud peenralt ja kasvuhoonest veel võtta polegi, seega kõik värske kraam esindatud. Eelmise aasta kartul, porgand, kapsas, õunad. Mahejahud, marjajahud ja -krõpsud. Munad. Polli õunamahl, pirukad ja koogid, suitsukala, soolakala.

Müüjaid ja lette on vähe, seega valikut teab mis suurt pole. Samas on müüdav kaup ilus ja värske, müüjad toredad ja igaljuhul oma igapäevase köögivilja ostmiseks on ta mõnusam ja intiimsem koht kui lähim supermarket. Loodetavasti suve edenedes, köögivilja, marjade ja seente valmides lisandub ka müüjaid ja valikut.

Ostsin mõned Mamsel Mai pirukad. Siis veel vabaltpeetavate kanade munad ja rabarbrit.

Munadest ja rabarbrist küpsetasin lihtsa ja koduse, aga väga maitsva biskviit-plaadikoogi.

Koogi sisse läks:

4 muna

4 spl suhkrut

4 spl jahu

200 g rabarbritükke segatuna 1 spl suhkru ja 1 tl kaneeliga

Vahusta munad suhkruga heledaks kohevaks jahuks. Sõelu vahu peale jahu. Sega väga ettevaatlikult tainast alt üles tõstes, et mitte vahu kohevust lõhkuda.

Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud väiksemale ahjupannile, nii et ta jääks umbes 1,5-2 cm paksuselt. Puista peale tükeldatud, suhkru ja kaneeliga segatud rabarber. Küpseta 200 kraadi juures 15 minutit, kuni biskviit on seest küpsenud ja pealt kuldkollane.

Kevade on sala tulnud

No mis ta nüüd tegelikult nii sala, rohkem ikka suure sula ja veega nagu kord ja kohus, aga ikka on ju vahest harva tore ja peen Koidulat tsiteerida:)

Ongi saabunud aeg malmpott kapinurka pagendada ja salativurr (jah, mul on selline imeloom) välja otsida. Tänane turulkäik oli tõeliselt mõnus ja kevadine: suure kausitäie salatit sain teha ainult kodumaisest värskest kraamist. Väikesed mahlased kurgid, värsked redised ja krõmps salat kokku segada, rohkelt tilli ja oliivõli-sidrunimahlakaste väikese küüslauguga, krõbedakooreline sai ja valge vein - muud pole õhtusöögiks vajagi.

Eriti õnnelik olin avastades, et lettidele on jõudnud minu suur lemmik, karulauk.

Kaurulaugurisoto, karulauguvõi, külm karulaugu-jogurtikaste, karulaugupesto - nüüd on nende kõigi kord.

Tegelikult läksin turule hoopis sooviga saada vasikapõske, et valmistada punaveinis põske polentaga (La Bottegas meeldis väga). Ega ma arvanudki, et seda letis on, aga isegi küsimise peale tehti suuri silmi ja vangutati pead- pole nähtud ega kuuldud. Käisin Nõmme turul, võib-olla Keskil on homme rohkem õnne.

11.aprill

Vääramatu jõuga saabub iga kevade hakul päev, mil paistab alati päike ja tuju on taevas. Eriti, kui hommik algab roosa martsipanise tordiga, millel kaunis number. Numbril pole küll ei minu ega tänase päevaga absoluutselt mingit seost, aga kes ütles, et peab olema :D

Suur sula, šokolaadimuffinid, vahvlid ja kakaoküpsised

Koolivaheaeg ongi läbi. Nädala algul täiesti lootusetult lumisesse Neeme jõudes poleks ka julgeimates unistustes osanud arvata, et nädala lõpuks räästad tilguvad, veed vulisevad ja õhus on kevade hõngu. Nii järsku see jääaeg siis lõppeski.

Aga esialgu jah, tervitasid meid vastukaaluks linna soolasegusele sopale ja määrdunudhallidele kolelumehunnikutele valgus, puhtus ja lõputu-lõputu-lõputu lumi. Nii valge oli kõik, et lausa valus.

Terrassi väljakaevamisaktsiooni juures rakendatud lapstööjõudude rõõmuks küpsetasin neile iga päev midagi nende soovide kohaselt. Selliseid asju, mille küpsetamise juures nad ka ise saaksid kaasa lüüa.

Muuhulgas tegime lumetemaatilisi šokolaadimuffineid:

Ühel hommikul koukisin kapisügavustest välja vahvlirauad ja küpsetasime vahvleid. Lapsena ema küpsetas meile sageli vahvleid ja ma ei saa öelda, et nad mulle nii väga maitsenud oleksid. Ema, ma tean, et sa loed seda: asi polnud vahvlites vaid minus, no ei maitsenud lihtsalt, võib-olla oli asi selles vahukooretäidises:). Aga minu lastele meeldivad vahvlid ja nende küpsetamine väga. Et kõik spetsiaalne aparaat ja puha.

Vahvliretsept on selline:

1 suur muna

2,5 dl piima

1/2 dl sulatatud võid

2 spl suhkrut

1/4 tl soola

1,5 dl nisujahu

1/2 dl kartulitärklist

Eralda munakollane ja -valge. Munakollane klopi lahti ja sega vispliga piima ja sulavõiga. Sega omavahel kõik kuivad ained: jahu, tärklis, sool ja suhkur. Lisa vedelad ained tasapisi kuivadele, sega hoolikalt. Vispelda lõpuks ühtlaseks vedelapoolseks tainaks. Lase seista tund aega, et jahu saaks paisuda. Enne küpsetamist sega ettevaatlikult taina hulka vahustatud munavalge.

Küpseta vahvlipannil krõbedad vahvlid, keera kuumalt rulli või koonuseks. Kui soovid, täida (täidiseks võib olla näiteks jäätis, vahukoor ja marjad, kohupiimakreem, toorjuustukreem).



Mulle see katse-eksitusmeetodil väljakujunenud retsept väga meeldib, vahvlid õnnestuvad alati, tärklis teeb nad muredaks ja vahustatud munavalge annab tainale õhulisust.

Kakaoküpsiseid tegime ka.

100 g külma võid

200 g nisujahu

1 tl küpsetuspulbrit

4 kuhjaga spl suhkrut

3 spl mõru kakaod

1 tl vaniljesuhkrut

noaotsaga soola
1 muna

Sega jahu küpsetuspulbri, kakao, suhkrute ja soolaga. Lisa võitükid. Haki noaga puruseks. Lisa lahtiklopitud muna ja sega tainaks.

Tainast moodusta umbes 4 cm läbimõõduga rull, mässi toidukilesse ja hoia vähemalt tund aega külmkapis.

Küpsetamiseks soojenda ahi 200 kraadini. Võta külmkapist rull, lõika see umbes 4 mm paksusteks ketasteks. Lao küpsised küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, jättes küpsiste vahele paar cm ruumi-nad kerkivad ja küpsevad suuremateks. Küpseta umbes 15 minutit.

Eriti head maitsevad piimaga.

Kui nädala algul kohtus silmapiiril jää ja lumega kattunud meri samasuguse valge taevaga, siis nädala lõpupoole tekkis kaugemal juba mingi märk jää sulamisest. Siin jalutab noormees kelguga palju kaugemale juba sellest kohast, kusmaani ta suvel ujuda julgeb.



Ja ta sulab siiski:



Nüüd veel üks jutt. Ma olen mõelnud, et kas tekitada siia blogisse ka label "lastele meeldib" või midagi sarnast. Selle postituse ma sildistaksin niimoodi küll. Samas on mõned toidud, mis ei ole sugugi n-ö lastepärased, aga maitsevad minu omadele väga. Kui ma teen postituse näiteks sinimerekarpidest ja sildistan selle muuhulgas ka lastele meeldivaks, sest neile või vähemalt osale neist karbid maitsevad, siis samahästi võiksin ma peaaegu kõik siin blogis leiduvad postitused niimoodi sildistada. Samas need toidud pole kuigi lastepärased, selle sõna kõige tavapärasemas tähenduses-mis iganes see siis ka poleks. Vaatamata keskmisest suuremale lastearvule meie peres, pole ma päriselt kindel selles, mis on lastepärane söök. Või kas sedasorti toit üldse on või peaks olema mingi eraldi kategooria. Viinerid ja friikartulid? Piima-köögiviljasupp? Kartulipuder ja lihapallid? Kalamari röstsaial? Böff? Pizza? Carpaccio? Kõiki eelnimetatuid söövad minu omad ühesuguse hea isuga. Osadele maitsevad ühed asjad rohkem, teistele teised.

Käesolevas postituses paistavad küll olevat lastepärased küpsetised. Mis ei tähenda, et ka mulle poleks need kakaoküpsised näiteks väga maitsenud:). Ma sildistan ta "lastele meeldib" ja vaatame, mis edaspidi saab.