...keskpõrandale kokku! Aasta toidublogimist.

See on kaart minu tütrelt.

Täna aasta tagasi postitasin siia blogisse esimese sissekande. Ei saa öelda, et aastake blogimist mind muutnud poleks. Kirg toidu ja kõige sellega seonduva vastu on suurenenud veelgi.

Ja fakti, et tänu heale toitumusele olen võib-olla paar kilo raskem kui varem, muudab täiesti tühiseks asjaolu, et söögi tegemine, sellest kirjutamine ja ühised söömaajad pere ja sõpradega teevad mind mitu tonni õnnelikumaks.

Mu pesamuna, kes blogi loomise alguses oli mõnekuune, on kasvanud sõna otseses mõttes köögis ja teab söögist ja söögitegemisest ilmselt rohkem, kui ma arvata oskan. Näiteks näitas ta üles hämmastavat osavust porru tükeldamisel. Originaalsest lähenemisest asjale rääkimata.

Ka teised lapsed on sageli ninapidi söögiteo juures.

Esimese kommentaari blogisse kirjutas Pille. Esialgu tundus uskumatu, et keegi üldse lookesi mu toidutegemisest loeb, saati veel kommenteerib! Seniseks on enim kommentaare supipostituse all. Ise olen ma väga agar teiste toidublogide lugeja ja sageli tunnen vajadust

ka kaasa kobiseda.

Ehkki mõned algusaja fotod tunduvad praeguseks naljakad ja retseptid kummalised (näiteks see tomati-basiilikusalat siin kõlab küll nagu vorsti hapukurgi ümber keeramise õpetus), ei kavatse ma neid kustutada ega ka fotosid parema vastu vahetada, sest mulle just meeldibki nii nagu on. Et siis tegin nii ja nüüd teen naa. Et ikka arengut ka näha oleks.

Tänu blogimisele on mind leidnud mõned toiduga seotud tööotsakesed. Näiteks catering lühimängufilmi "Külm on" seltskonnale:

Peagi saan kätt proovida ka pisukese ajakirjandusliku katsetusega. Lugu meie pere söömistest ilmus “Oma Maitses". Ka siinkohal oli blogi mängus, õieti Tuuli, kes blogi lugenuna arvas, et selline artikkel võiks ilmuda. Olen tutvunud soojade, südamlike, tarkade ja lõbusate kaasblogijatega. Mõnega oleme kohtunud ka päriselus ja tuleb tunnistada, et positiivsemat seltskonda kui toiduhuvilised on raske leida.

Toidust kirjutamine on pannud mind rohkem kui varem tegema kõike algusest peale ise. Minu jaoks on parim, kui tooraine , ükskõik kas loomne või taimne, saabub võimalikult naturaalselt ja ühes tükis, et siis saaksin ise temaga ette võtta, mis tarvis.

Ema räägib, et olin mõneaastasena hommikul voodiäärel istudes ja unesegaselt endale lasteaeda minekuks sukapükse jalga tirides ohanud südamest sõnadega: “Ma armastan ilu ja harmooniat!”. On asju, mis ei muutu:

:)

Tänan kõiki, kes on viitsinud aastajagu mu lohelauseid lugeda ja pildikesi kookidest, kastmetest, lastest, aiast ning erinevas küpsusastmes loomadest ja taimedest vaadata. Jätkame samas vaimus!