Tallinnas olen ma vilets väljas sööja. Selles mõttes, et ei tule just tihti ette.
Põhjuseid on mitmeid. See, et mulle meeldib ise süüa teha, ei lähe põhjusena arvesse, sest ma naudin väga ka teiste valmistatud toite, kui nad on hästi tehtud. Ükskõik siis kas külas käies või restoranis-kohvikus.
Paraku on neid söögikohti, kuhu tahaks peale esmakordset külastust tagasi minna, Tallinnas ikka väga vähe. Ma tean, et mul on paaris arvatavasti väga heas kohas käimata, võib-olla peale nende külastust muutub ka minu kodust väljas söömise sagedus. Aga ma pigem õhtustan kodus või jätan üldse söömata, kui lähen järjekordsesse üledisainitud interjööriga kekutavasse lounge-restorani, kus saab igavat ja anonüümset toitu.
No ja laisk olen ma ka. Lapsehoiu organiseerimine, enda ilmarahvale vaatamiskõlbulikuks sättimine (mitte et ma kodus kammimata juuste ja lotendava plekilise t-särgiga oleksin, aga ikkagi) ja kõik muu selline tundub piisavalt tüütuna, et mitte end õhtul välja ajada. Loomulikult on võimalus ka lapsed kaasa võtta ja seda oleme ka teinud, aga noh, siis läheb suurem aur nende toitmisele ja kantseldamisele kui õhtu ja oma roogade ning veini nautimisele.
Helsinkis on meil aga lapsehoidja omast käest võtta ja seekordsel ülelahekäigul võtsime ette juba ammu plaanitud Juuri.
Restoran ise asub Pohjoisesplanadi lähistel. Kui sadamast linna poole minna, siis "Arteki" disainpoe juurest vasakule jääb Korkeavuorenkatu. Sellel tänaval ongi Juuri.
Ehkki tegu oli esmaspäevaga, siis 3 päeva varem lauda päris õhtuks broneerida enam ei õnnestunud. Saime kohad 16.30-ks. Kohale jõudes olime esialgu ainukesed, aga poole tunni jooksul valgusid kõik lauad täis ja leti tagant kuuldus pidevalt "sorry, we are fully booked tonight".
Juuri asub vanas majas, kuhu nad on mitte üleliia vaeva nähes loonud hubase ja lihtsa interjööriga restorani. Tualett oli isegi võib-olla liiga lihtne - lukk katki, ukse seespool olev nagi rippus kipakalt ühe kruvi otsas ja ruumi oli nii vähe, et enda ümberpööramisega oli raskusi. Aga see oli ebaoluline, ma niisama hoiatan "esteete":) Oluline oli toit ja atmosfäär.
Menüü lugemise ja valiku tegemise ajaks toodi lauda 3 sorti leiba: juuretisega rukkileib, sepik ja valge sai, pealemäärimiseks porgandivõi. Kõik leivad-saiad lõigati vahetult enne lauda toomist suurtest pätsidest.
Juuri eripära on eelroogadeks pakutavad sapased (nagu tapas) - väikesed taldrikud erinevate külmade lihade-kalade-köögiviljade-juustude-kastmete-lisanditega, mis tuuakse lauale kõik ühel ajal.
Sapased, mida maitsesime:
külmsuitsuhaug, nõgesemajonees ja astelpaju-linnaseleib:
Jõevähi-kodujuustutäidisega kapsarull sulavõi ja tilliga:
Kalakukko (rukkijahust tehtud taignas küpsetatud kalad) ja mädarõikasalat:
Ulukivorschmack ja hapanleipäsmetana (ma tõesti ei oska seda eesti keelde panna, juuretiseleiva-hapukoor:)?)
Neist pilte pole, aga sõime ka toorvorste à la Juuri vodkasinepiga ja kergelt suitsutatud põhjapõdrasüdant pihlakatarretisega. See viimane oli minu konkurentsitu lemmik.
Märkasin, et paljud püsikliendi olemisega kohalikud tellisid eelroaks seenesuppi rukki-linaleivakesega. Ju siis on hea, jääb järgmiseks korraks.
Pearoaks võttis R üliküpse karamelliseeritud mahepõrsa kaelakarbonaadi suitsutatud küljelõikudega luuüdikastmes, lisandiks rukolasalat mingite kuivatatud tšipsidega, ei saanudki sotti, mis need täpselt olid. Pildil on liha küll vähe näha, aga ma kinnitan teile, et see tükike sealiha, mis mul sealt taldrikust näpata õnnestus, oli parim sealiha, mida ma üldse saanud olen. Pehme, õrn, magus ja täiesti suussulav.
Mina võtsin kogu oma julguse kokku ja tellisin peale sisemist heitlust ja konsultatsiooni ettekandjaga ja siis veel igaks juhuks ühe teise ettekandjaga hobuse sisefilee tumedas salveikastmes ja friteeritud petersellivartega, lisandiks spelta.
Ütlen ausalt, et sõin hobuseliha sellisel kujul esimest korda elus. Vorsti ja singi sees on varemgi ette tulnud. Olin kuni maitsmiseni valmis oma rooga R sealiha vastu ära vahetama, aga esimesest ampsust kadus igasugune tõrge (mis ilmselt oli põhjustatud tobedast eelarvamusest ja liigsest mõtisklemisest teemal hobuse ja inimese töö- ja spordialane suhe). Liha meenutas maitselt ja struktuurilt veiseliha, oli aga tumedam ja veidi jõulisema maitsega, magusam.
Magustoitudest valmistas ainukesena kõigist toitudest kerge pettumuse kaneelikukkel marineeritud marjade ja jäätisega. See vettinud keeks erines küll väga meie arusaamast ühest korralikust kaneelikuklist.
Kutunrahkalla (appi, mis see veel on?) maustettu ahjujäätis mustikabeseega oli aga lihtsalt imeline.
Teenindus oli armas ja loomulik. Ei käidud iga suutäie järel küsimas, et kas ikka maitseb ja kas ikka kõik on hästi. Samas, kui vaja, ilmuti kui võluväel taldrikut ära viima või vett juurde valama. Kõik oli nii kuis peab.
Restorani kõrval asub väike armas poeke, kust saab osta maheliha, kala, väiketootjate juuste, teraviljatooteid (tangud, helbed, jahud), leiba-saia, ürte, maiustusi jne. Me ostsime kaasa šampusepudelisse villitud alkoholivaba kihisevat jooki, mis on valmistatud noortest kevadistest mustsõstralehtedest. Väga maitsev. Noormees poest soovitas sisse segada loraus vodkaa, kui vähe kangemat kraami tahaks, aga meil sai pudel niisamagi tühjaks.
Juuri kontseptsiooni on selgitatud lähemalt ja kenasti nende
kodulehel.
Juuren Puoti kohta saab lugeda lisaks
siit.
Juuris-käigust on kirjutanud ka
Aglio e Olio. Ja vaatasin, et Liinal on õnnestunud pildile püüda ka minu lemmik-sapas põhjapõdrasüdamest.
Siinse loo juures olevad fotode kvaliteet on nagu on, sealses valguses oli see parim, mis teha õnnestus.
Muide: Soome Gastronoomia Liit on Juuri valinud 2010 aasta parimaks restoraniks. Soome 50 parima restorani 2009. aasta listis on Juuril 17. koht.