Vorschmack

Ema poolt on mu juured otse ja tugevasti üle lahe põhja pool, sellest ilmselt ka soome köögi hingelähedus.
Vorschmack on slaavi päritolu toit, mis tähendab tõlkes saksa keelest "eelmaitse" või midagi taolist. Eelroog ühesõnaga. Mis ei tähenda, et seda peaks ainult eelroaks sööma. Välimuselt on toit suhteliselt tagasihoidlik, et mitte öelda, täiesti ilmetu. Mida kaunist saabki sündida, kui hautatakse üheskoos hakkliha, heeringat ja kilu, sibulat ja küüslauku ahjus ühtekokku 3 tundi. Ahjust tuleb välja vot selline asi:

Nadile väljanägemisele vastukaaluks on maitse suurepärane. Kõik on paigas. Õiged lisandid - peet, hapukurk, kartul, hapukoor - kõrvale ja nauding on garanteeritud. Vorschmacki kõrvale juuakse pits viina.  Vähemalt niimoodi tegi marssal Mannerheim (1867-1951), keda peetakse Soomes vorschmacki maaletoojaks ning kelle sagedaseks eelroaks Helsinki restoranis Savoy see oli. Alvar Aalto poolt disainitud aegumatu interjööriga restoranis pakutakse siiani Helsinki väidetavalt parimat vorschmackki ja seda on võimalik süüa istudes Mannerheimi nurgalauas. Muide, kuulus Aalto vaas, teate küll, see kaunis kargelt lainetava joonega, on tuntud ka Savoy vaasi nime all. Restorani avamisest kuni siiani on laudadel justnimelt needsamad eskimo naise seelikust inspireeritud vaasid.

Vorschmackki võib teha kas ainult lambalihast või siis lambalihast koos teis(t)e liha(de)ga. Juuris sõin hoopistükkis ulukivorschmackki. 

Originaalis olla küpsetatud lambapraad ja siis poole kilo liha kohta võetud 1 heeringafilee. Kilu, küüslauk, konjak, tomatipasta on hilisemad lisandid ja võib kasutada või mitte kasutada vastavalt maitsele. Valmistamine käis nii, et lambaliha küpsetati praena ja seejärel aeti läbi hakklihamasina koos heeringa ja sibulaga. Saadud mass läks mitmeks tunniks ahju küpsema. Et enam kaugeltki igas kodus hakklihamasinat pole, on uuemad retseptid köögikombaini usku.

Ma kasutasin lamba- ja veisehakkliha, kaladena heeringat ja vürtsikilu. Soomekeelsetes retseptides tuleb ettevaatlik olla sõnaga "anjovis". Sageli tõlgitakse see valesti anšooviseks, nii ka paaris minu riiulil olevas soome keelest tõlgitud kokaraamatus. Soomlaste "anjovis" ei ole mitte anšoovis, mis on hoopis üks teine kala, vaid põhimõtteliselt sama mis vürtsikilu.  Ta on magusam kui meie vürtsikilu, aga meie oma sobib asenduseks väga hästi. Eriti sobilik on Kipperi anšoovis, mis on ka selline magusamat sorti vürtsikilu.

Vorschmacki tegemine ei ole üldse keeruline, aga tuleb arvestada teatud ajakuluga. Õnneks ei tule kõiki neid tunde ahju ääres passida, mõned korrad peab ainult segama.

Tarvis läheb:

2 sl võid

400 g lambahakkliha

400 g veisehakkliha

1 hakitud sibul

3 hakitud küüslauguküünt

100 g soolaheeringafileeed (see on üks keskmine heeringafilee)

4 vürtsikilu fileed

2 sl kontsentreeritud tomatipastat

u 700 ml vett

3 sl konjakit

pipart

Kõige parem on vorschmackki valmistada raud- või malmpannil, millel saab kõigepealt praadida ja pärast sama panni ahju panna. Kui sellist panni pole, ajavad asja ära ka tavaline pann ja ahjuvorm.

Sulata pannil või ja pruunista selles hakkliha helepruuniks.Lisa sibul, küüslauk ja tükeldatud soolaheeringas. Järgmisena lisa tükeldatud kilufileed ja tomatipasta. Lõpuks vala hulka konjak ja vesi.

Lase kaane all pool tundi vaiksel tulel keeda. Seejärel peenesta saumikseriga.

Vala segu pannile tagasi (või ahjuvormi) ja siis ahju. Lase küpseda 150 kraadi juures 3 tundi. Sega 3-4 aeg-ajalt ja jälgi, et põhja ei kõrbeks. Kui tundub, et vett on liiga väheks jäänud, lisa. Võta ahjust ja maitsesta pipraga.

Serveeri kahe lusika abil vormitud vorschmack (marineeritud) peedi, hapukurgi, hapukoore ja ahjukartulitega.

Viini šnitsel

Eskalopp, kooreklops, karbonaad, viini šnitsel - mõned lapsepõlve suvede ja koolivaheaegade klassikalistest liharoogadest, mida mu vanaema maeiteakust hangitud ilusaid lihatükke kasutades meile valmistas. Õnneks ei teadnud ta midagi fusion köögist, homaari-pataadi apelsini pastast parmesani granita ja vähisaba-kunstkalamarja vinegretiga ega seakõrva kevadrullidest (mõlemad road täiesti reaalsed ja kohalike restoranide menüüdes). Mitte et mul midagi hea tunnetuse ja maitsekalt tehtud fusion-roogade vastu oleks, aga kui välja tuleb ikkagi ainult puder ja kapsad, siis vast olekski mõttekam teha lihtsalt putru ja kapsaid.

Sekka liha ka.

Wiener Schnitzel - kas ei kõla mitte peenelt. Olen aru saanud, et see nimetus on Austrias patendeeritud ja võib kasutada ainult vasikalihast tehtud roa juures. Ehkki šnitsleid võib ja saab teha ka kana- (Hänchen-Schnitzel), kalkuni- (Puten-Schnitzel), sealihast (Schweine-Schnitzel) ja isegi seentest, ei ole need viini šnitslid. Parisian Schnitzel on klopitud vasikalõik, millel paneeeringuks jahu ja muna ilma riivsaiata.

Tavaliselt on viini šnitsli retseptides märgitud lihaks "pehme vasikaliha". Nii ka siin. See tähendab, et kasutada saab välisfileed ja muud pehmet liha. Mina kasutan muud pehmet liha, mis on ilma kondita praetükk, lõigatud tavaliselt tagaosast või abatükist. Turul müügil nimetusega "vasikaliha, väga pehme!" ja poes...ei teagi, vasikapraad vast? Sellist lihatükki ostes tuleb jälgida, et ta oleks sobiva kujuga, st et oleks võimalik lõigata ristikiudu paraja suurusega lõike.

Tarvis läheb:
(5-le, kui arvestada igale 120-grammine lihatükk)

600 g pehmet vasikaliha
5 sidruniviilu või -sektorit
5 kilufileed või anšoovist*
kappareid

Paneerimiseks 0,5 dl jahu, 2 muna, 1,5 dl riivsaia**, 1 tl soola. Praadimiseks võid ja õli.

Puhasta liha kelmetest. Lõika umbes 1 cm paksusteks viiludeks. Klopi toidukile vahel lõike lihahaamriga õhemaks ja suuremaks. Anna ovaalne kuju ja jälgi, et lihatükk saaks ühtlase paksusega. See on nüüd eskalopp. Viinis pidid šnitslid olema hiiglaslikud, nii et taldrik ei paista alt välja, aga võiks selles osas ikka mõistlikuks jääda ja arvestada eelkõige oma panni ja isu suurusega.

Võta kolm taldrikut ja aseta järjest: esimesel jahu, teisel lahtiklopitud muna, kolmandal riivsai. Jahule ja riivsaiale lisa kummalegi 0,5 tl soola.

Klopitud lihatükk paneeri jahus. Seejärel kasta munasse. Lõpuks riivsaia. Et paneering jääks lihast veidi eemale (nii et kahvliharu mahub vahele), tuleks praadida kohe. Kui on soov saada lihatükki, millel on paneering tihedasti ümber, lase lihal seista pool tundi kuni tund. Aga siis üksteise kõrvale laotult, mitte niimoodi hunnikus nagu fotol. Mina kannatamatuna praen kohe.

Kuumuta pannil võrdsetes kogustes võid ja õli. Rasva peaks olema nii palju, et lihatükk on poolenisti selle sees. Paneeritud liha tahab rohkemat rasva ja väiksemat panni kuumust kui paljas lihalõik. Ühe külje praadimiseks läheb aega 3-4 minutit. Viini šnitsel on parim kohe pannilt tulnuna, aga et me perega ükshaaval sööma ei peaks, olen pannud valmis šnitslid umbes 70-kraadisesse ahju järgnevaid ootama. Kui kõik on praetud, peaks kohe sööma hakkama. See ei ole roog sarjast "mida päev edasi, seda maitsvamaks soojendades läheb".

Serveerimisel lisa igale viini šnitslile sidrun, kilu ja kapparid. Kilu ja kappareid ei pea kasutama, kui ei meeldi, aga sidrunimahl teeb asja õigeks. 

Lisandiks praekartulid peterselliga. Teen neid ahjus nii, et laotan ahjuplaadile küpsetuspaberile hästi õhukesed kartuliviilud, segan need õli ja soolaga ja küpsetan 200 kraadi juures umbes 25 minutit. Peale petersell.

*meil läheb šnitsli juurde wannabe-anšoovis: Kipperi. Siin on toit, kuhu ta tõesti sobib. On nii pehme, et saab süües šnitslile laiali määrida

** riivsaia on väga lihtne ise teha: pane kuivanud (või ahjus madalal kuumusel kuivatatud) sai köögikombaini ja lase lõiketeraga puruseks. Väga suur maitsevahe on poe omaga võrreldes, omatehtu kasuks muidugi

Täidetud paprikad

Selliseid kollakas-rohelisi magusaid paprikaid saab turult ainult suvel. Värsked, õhukese koorega ja kuidagi eriliselt hästi maitsvad, kunagi ei õnnestu turult lahkuda neid ostmata. Nende aromaatne lõhn on juba nii isuäratav.

Ja Nami-namis jätkub kooskokkamine täidetud köögiviljade teemal. Olen paprikaid täitnud nii ja naa, aga parim on mu meelest ikkagi see kõikse tavalisem hakkliha-riisitäidis.

7 paprikat

1 dl riisi

päevalilleõli

2 hakitud mugulsibulat

2 hakitud küüslauguküünt

300 g veisehakkliha

3 spl tomatipastat

1 spl suhkrut

rohkelt värsket hakitud peterselli, koriandrit, münti

soola-pipart

Lõika paprikatel kaas (hoia alles), eemalda seemnekoda.

Keeda riis soolaga maitsestatud vees poolpehmeks.

Kuumuta õlis sibul ja küüslauk läbipaistvaks. Lisa hakkliha, prae korralikult läbi. Sega hakkliha hulka riis, tomatipasta, suhkur, ürdid, sool ja pipar.

Täida paprikad otsast riisi-hakklihaseguga. Tee ahjuvormi põhi õliseks, lao sinna külili täidetud paprikad, vajuda kaaned otstesse tagasi.

Küpseta 200 kraadi juures 30 minutit.

Tõsta ahjust ja lase enne söömist 15-20 minutit paprikatel vormis seista. Esiteks on nad kohe ahjust võttes söömiseks liiga tulikuumad ja teiseks taheneb täidis ja ei lagune laiali.

Sealihašašlõkk

Olen elanud piisavalt pika elu omamaks kunagi arvamust, et šašlõkk ongi kolm päeva tööstuslikus äädikas leotamisest jube hapuks ja üleküpsetamisest kuivaks muutunud ebamäärast värvi suus ringi käiv läbinärimatu lihatükike. Lapsepõlves sai seda laadapäevadel, suvekontserditel ja muidu uhketel üritustel, mis suvise unise alevi elu veidikenegi elavamaks muutsid.

Nüüdseks, kui riigikord, teadmised toidust, maitsemeel ja lihavalik lettidel on näidanud olulisi paranemise märke, saab meie kodus täitsa head šašlõkki. Häid nippe šašlõkiteoks sain lisaks aasta eest Heimar Kuuskleri lihakoolitusel.

Lihast. Esiteks tuleb hankida üks ilus tükk sea kaelakarbonaadi. Just terve tükk, siis tead, et kõik on kaelakarbonaad, neis valmistükeldatud lihades võib kõike leiduda. Turult saab kohe kindlasti ilusa tüki, ka toidupoodide lihalettidel on olnud täitsa kobedaid känakaid.

Me lõikame liha umbes 1,5 cm paksusteks viiludeks ja siis tükkideks, nii et nende suurus on umbes 6 x 6 cm. Pigem lapikud tükid kui lihakuubikud.

Marinaad on lihtne ja marinaadis peab liha olema minimaalselt 2 tundi. Ausalt öeldes see 2 tundi ongi täitsa paras aeg, selle aja jooksul jõuab liha veini mõjul pehmeneda, samas liiga hapuks minemata. Nii palju kui mina tean, ei hoia ka mägede pojad oma liha marinaadis kauem: kui külalised saabuvad, pannakse lihatükid marinaadi, külalistele pakutakse

senikauaks muud näksida ja siis peagi hakataksegi liha küpsetama.

Mulle meeldib šašlõki juures just see, et liha jääb hästi pehme ja maheda, naturaalse maitsega. Särtsu annab söömise ajal kaste.

Tarvis läheb:

Sea kaelakarbonaadi 1 kg

Õli (ma kasutan siin rapsiõli) 1 dl

Valget kuiva veini 1 dl

2 ratasteks lõigatud sibulat

1 tl purustatud pipart

2 tl soola

suur peotäis hakitud siledalehelist peterselli

Lõika liha eelpool kirjeldatud suurusega tükkideks, sega kõik ained omavahel. Oluline on see, et liha peab olema enne marinaadiga segamist toasoe. Ja teiseks oluline on see, et peale marinaadiga segamist tuleb liha mudida ja muljuda, et teda pehmendada (massaaž!) ja aidata maitsetel sügavale lihasse minna. Mis soola lisamist marinaadile puudutab, siis see on nüüd autoriteetsete allikate ( näit. Hervé This) poolt puust ja punaseks tehtud, et soola lisamine enne liha küpsetamist ei vii lihast mahlu välja ega tee temaga midagi muud koledat. Põhimõtteliselt võib lihale soola lisada ükskõik millal: kas enne küpsetamist, küpsetamise ajal või pärast küpsetamist- oleneb, millist ja kui tugevat soola maitset tahate.

Sõltuvalt tükkide suurusest tuleks nad vardasse ajada nii, et varras läheb lihast läbi kahest kohast- siis ei jää tükid rippuma ega kõrbema, vaid hoiavad ennast kenasti varda ümber ja küpsevad ühtlaselt.

Meie küpsetame sealihašašlõkki gaasigrillil madalal kuumusel vahepeal vardaid keerates kokku umbes pool tundi. See aeg on piisav, et liha saaks pealt ilusa jume ja oleks seest just parajasti küps ja mahlane. Sealiha ei tohiks jääda seest tooreks. Millegagi pintseldada ega määrida vahepeal pole vaja.

Väga hästi passib kõrvale mõni tore Gruusia valge vein.

Peagi on saabumas eestlaste suvine püha üritus. Nii et kummikud jalga, talvejoped selga, OFF peale, šašlõkivarras ühte, vihmavari teise kätte ja üle lõkke hüppama!

Grillitud kanasüdamed

Kanasüdamed on ilmselgelt alahinnatud tooraine. Mitmeid peletab asjaolu, et lihatükikese näol on tegu südamega, mis minu kogemuse järgi paljudele on vastuvõetamatu (kahju, kallikesed), seetõttu väga laia tarbijaskonda ei teki vist neile kunagi. Püüan omalt poolt siiski natuke kanasüdameid populariseerida-grillitud kujul.

Selleks sobivad nad ideaalselt, sest on just paraja ampsu suurused, kergesti vardasse aetavad ja valmivad väga kiiresti.
Lisaks sellele on kanasüdamed väga maitsvad, ausalt. Krõmpsud ja õrnad, maheda maitsega.

Kasutasin paki sügavkülmutatud kanasüdameid. Viskasin paki ära, enam vaadata ei saa, aga vist oli 500 g. Sulanud südametel eemalda nähtavad arterid (valged torukesed), rasv las jääb külge.

Marinaad:

1 dl oliivõli

1 spl mett

1 spl sidrunimahla

1 tl tšillihelbeid

1,5 spl sojakastet

2 dl hakitud siledalehelist peterselli

soovi korral ka küüslauku

Lase külmkapis seista 3 tundi.

Aja südamed vardasse nii. et nad ei oleks päris üksteise otsas. Raputa peale natukene soola-tõesti vähe, sest marinaadi kuuluv soja on juba põhitöö ära teinud. Grilli kuumal grillil mõlemalt poolt umbes 3 minutit. Söö kohe hästi kuumalt!
Südametest serveerimisvaagnale tilkunud kastme kokkukraapimiseks tegin grillil mõnusad krõbedakoorelised seest pehmed saiad:

lõikasin baguette'st diagonaalis viilud, piserdasin oliivõliga ja puistasin peale kuivatatud tüümiani ja punet. Grillisin mõlemalt poolt 1 minut.

Kevadpühad

...on nüüd peetud ja kohe kevadisem olemine ka. Ehkki mu aed on veel enamjaolt osaliselt lume, osaliselt hiigellombi all, leidsin peenralt sulanud lume alt peterselli, salveid ja münti. Olid seal sooja lumevaiba all ennast ilusti roheliseks kasvatanud ja saime juba oma peenra münti pühadelambale.

Mune värvisime traditsiooniliselt sibulakoortega. Olen igatmoodi proovinud ja midagi pole teha, nii on ikka kõige ilusam ja omasem.

Lapsed hullasid lisaks nagu alati öko-munavärvidega ja said oma munad just selliseks, nagu tahtsid.

Esimest korda elus muna koorida proovimine tundus esialgu kõige pisemale noormehele üsna eemaletõukava tegevusena (vaata vastikust väljendavat suujoont), hiljem oli raskusi talt muna käest saamisega.

Lammast tegime ka nii nagu alati: 2 tallekooti said liigsest rasvast puhastatud, noaga lihasse tehtud aukudesse pistsin küüslauguküüned ja rosmariiniokkad. Liha hõõrusin sisse seguga, mille tegin purustatud koriandriseemnetest, mündist, tüümianist,mustast piprast, mustsõtramoosist, sojakastmest, balsamicost ja oliivõlist. Kõike natukene, sortsu ja näpuotsatäie kaupa, et talle õrn maitse ikka põhiline oleks. Selle seguga määritult ja küpsetuskotti pakitult läksid koodid külmkappi 24 tunniks maitsestuma.

Sellesamas küpsetuskotis panin talle ka ahju, esialgu küpsetasin 225 kraadi juures 15 minutit ja siis 2,5 tundi 120 kraadiga. Juurde ahjupannil tehtud kartuli- ja sibulasektorid, eriti head veini ja pärast jäi üle ainult veel sõrmed ja taldrik puhtaks limpsida.

Veel lihast rääkides, avasime ametlikult ka grillihooaja mõnusate searibide, seente ja salatiga. See viimane oli tegelikult lihtsalt kurk ja tomat. Viimane pakkus meeldiva üllatuse, olles täitsa tomati maitsega vastukaaluks tavapärasele talvisele plastmasstomatile.

Ribid olid nagu ribid ikka-pealt krõbedad, seest mahlased ja parajalt rasvased. Väga head. Eriti mõnusaks osutusid aga lisandina seened (eelmisel fotol paremal ülal), milleks kasutasin pruune šampinjone. Need on seenesema maitsega kui valged. Kuumutasin pannil veidi oliivõli ja võid ja hautasin selles ühe hakitud sibula klaasjaks. Lisasin pooleks lõigatud seened ja hautasin sibulaid-seeni 10 minutit. Maitsestasin soola-pipraga ja raputasin serveerimisel tilli peale. Need seened ei ole nüüd muidugi mingi eriline gastronoomiline innovatsioon, aga no oli maitsev ikka küll.

Kohupiimast ei saanud muidugi üle ega ümber, tegin maitsvat kohupiimakooki virsikutega:

Koogi tegin nami-nami retsepti järgi, mis asub siin.

Ja muidugi pasha!

Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et see oli minu elu esimene pasha:). Ilmselgelt mitte viimane. Pashavormi mul pole, nõrutasin teda marliga vooderdatud sõelal kausi kohal. Imemaitsev! Kreemine, mahlane, suussulav. Tegin pistaatsiapähklite ja rosinatega, kaunistasin virsikute, hakitud pistaatsiapähklite ja apelsinilõikudega. Mandlilaastud olid ka kaunistamiseks valmis röstitud, aga ununesid. Juhtub:) Pasha algretsept on siin.

Kevadpühade raames sai veel tehtud seda feikhärjasilma ja täidetud mune.

Ehkki minu jaoks ei oma kevadpühad mingit sügavat religioosset tähendust, oli siiski rõõmus, puhastav, helge ja kevadine nädalavahetus. See postitus sai peaasjalikult selleks kirjutatud, et järgmisel aastal samal ajal oleks hea meelde tuletada, mida ja mismoodi tehtud sai. Ja ehkki pasha, värvitud munad ja lammas jäävad nagu raudnaelad meie kevadpühasid maitsvaks tegema, võib järgmisel kevadel ka midagi uut kavva võtta.

Hartšo

Gruusia köögi koolituselt hoo sisse saanud, hatšapurid, lobiod, abhazurad, gozinakid ja muud kodus järele proovitud, tekkis isu hartšo järele. Tegelikult oli ka tarvis sügavkülmast ära kasutada viimane maalt naabri-Anne käest saadud kodulamba tagatükk. Umbkaudu oli teada, kuidas asi käib. Vaatasin veel eestikeelsest netist igaks juhuks tegevuskäigu ja koostisained järgi - kõik lihtsamast lihtsam! Lambaliha, sibul-küüslauk, tomatipasta, mõnel juhul ka kuivatatud ploomid või aprikoosid ja valmis ta ongi. Nii igaks juhuks mõtlesin vaadata ka mõnd muukeelset retsepti. Ja kokkuvõttes on selle üle hea meel.

Gruusia keelt ma ei mõista ja ühtegi grusiini kirjutatud kokaraamatut mul riiulis ka pole. Lootus leida netist infot võimalikult autentse hartšo valmistamise kohta on ilmselt vene keeles.

Piilusin seda venekeelset retseptikogu, mida ma aeg-ajalt külastan (pildikeel on seal noh, kuidas seda nüüd öeldagi, lihtsakoeline; toidud selle eest väga toredad, venekeelse kokandusajakirja "Gastronom" viimases numbris kiidetakse ka), lugesin hartšo retsepti ja sellele järgnevat 341 kommentaari ja jäin mõtlema. Siis sukeldusin venekeelsesse hartšo-retseptide džunglisse ja lugesin. Kaua-kaua-kaua....

Sain teada, et:

1. Hartšo on traditsiooniliselt loomalihasupp riisiga. Sõna otseses mõttes. Hartšo gruusiakeelne täisnimetus tähendabki otsetõlkes suppi loomalihast. Samas on nii Gruusias kui mujal ka lambaliha ja isegi kanaga versioonid väga levinud. Liha valik polegi kõige olulisem, hartšole annavad iseloomu õiged maitseained, kerge hapusus ja rohke maitseroheline.

2. Õige hartšo on ploomise, mitte tomatise maitsega. Supi hapusus saavutatakse tklapi (päikese käes kuivatatud alõtša-ploomid) või tkemali-kastmega. Esimese saadavuse kohta Eestis ei õnnestunud mul midagi teada saada. Piprapoes polnud sellisest asjast kuuldudki ja turult ka ei leidnud. Teine on rohelistest või punastest hapudest alõtša-ploomidest (vastavalt sellele ka valmis kastme värvus) valmistatud, lisanditeks tavaliselt koriander, münt, sool, küüslauk, cayenne pipar. Meil saab tkemalit osta Tallinna Keskturult vene keelt kõnelevate tädikeste käest, kes müüvad ka hapendatud küüslauku, karulauku, adžikat ja muud mõnusat kraami. Tuleb lihtsalt küsida, kas tkemalit on ja kui sellel, kellelt küsisid, juhuslikult pole, siis üle turu hõikudes leitakse müüja, kellel on. Meil viimati just niimoodi läks. Ise valmistamiseks on üks retsept siin.

Tklapi või tkemali võib hädaga asendada värskete hapude ploomide, sidrunimahla või tomatipastaga.

3. Ma ei kohanud ühtegi venekeelset retsepti, kust oleksid puudunud kreeka pähklid. Arvestades seda, kui paljudes gruusia köögi toitudes neid kasutatakse, pole see ka mingi ime.

4. Hartšo teeb eriti hõrguks lõpus lisatud 100 ml värsket granaatõunamahla.

5. Hartšole iseloomulik külluslikult vürtsine, kuid mitte liiga tuline maitse saavutatakse khmeli-suneli maitseaineseguga. On müügil Tallinnas Piprapoes. Selle koostisse kuuluvad lambalääts, koriander, seller, petersell, basiilik, aed-piparrohi, münt, loorber, majoraan, punane pipar, safran. Khmeli-sunelit on võimalik hea tahtmise korral ka ise teha, retsept(id) siin. Samas, kui koostisesse kuuluvat lambaläätse peab niikuinii minema Piprapoodi ostma, on lihtsam sealtsamast osta juba valmis maitseainesegu.

6. Maitserohelist peab olema PALJU! Koriander e kinza on must, tilli ja peterselli võib ka lisaks kasutada, aga ei pea.

Arvestades kõike eelnevat, kodus kapis leiduvat, seni söödud hartšosid, oma maitsemeelt ja tervet (loodame, loodame) talupojamõistust, panin kokku retsepti oma hartšo jaoks.

Kasutasin lambaliha, sest esiteks oli ta mul olemas ja teiseks on lambaliha-hartšo ikka väga maitsev, vaatamata sellele, et traditsioon näeb ette loomaliha.

Mul oli purk tkemalit, aga ei saanud ka väikese koguse tomatipastata, mis annab supile isuäratavama värvi.

Ehkki venekeelsetes retseptides neid polnud, lisasin kuivatatud musti ploome. Midagi magusat peab ju ühes hapukas-vürtsikas supis ometigi olema.

HARTŠO

Supi sisse panin lisamise järjekorras:

• 500 g lambaliha
• 2,5 l vett
• 150 g riisi (kasutasin tavalist ümarateralist)
• sool
• 10 musta pipratera
• 10 terakest koriandriseemneid (minul kui suurel koriandrisõbral on omakasvatatud koriandrilt korjatud seemned. Võib asendada 1/2 tl jahvatatud koriandriga)
• 3 loorberilehte
• veidi õli sibula kuumutamiseks
• 3-4 hakitud sibulat
• 1 spl nisujahu
• 100 g hakitud kreeka pähkleid
• 2 spl tomatipastat
• 2 spl tkemalit (vt p. 2)
• 2 spl khmeli-sumelit (vt p. 5)
• 50 g kuivatatud ploome
• 3 suurt küüslauguküünt
• maitseroheline: värske koriander (kinza)! Lisada võib ka tilli ja/või peterselli, aga ilma kinzata ei saa kuidagi

Tegevuskäik:

1. Tükelda liha suupärasteks, u. 3x4 tükkideks. Pane potti, vala peale külm vesi ja kuumuta keema. Korja vaht. Keeda tasasel tulel 2 tundi.

2. Lisa puljongisse riis. Koos riisiga lisa ka terapipar, koriandriseemned, loorberilehed. Maitsesta soolaga. Keeda 10 minutit.

3. Sel ajal kuumuta pannil õlis läbi hakitud sibulad. Kui sibul on läbipaistev (aga mitte pruuniks praetud!), lisa 1 spl jahu ja kuumuta läbi.

4. Lisa jahuga sibulad supisse.

5. Vala hulka hakitud kreeka pähklid.

6. Keeda 5 minutit.

7. Nüüd lisa tkemali, tomatipasta, khmeli-suneli ja kuivatatud ploomid. Lõpp juba paistab!

8. Keeda 10 minutit.

9. Jäänud on veel küüslauk ja maitseroheline: küüslauk suru läbi pressi, sega supi sisse. Tõsta pott tulelt ja lase kaane all seista 5 minutit. Maitse ja kui tunned, et vaja, siis lisa veel soola ja värskeltjahvatatud musta pipart.

10. Hakitud maitseroheline lisa serveerimisel.

Valmis. Ja oioioi kui maitsev! Ma küll ei kujuta ette, milleks grusiinid mu suppi nimetaksid, kolmandaks maailmasõjaks või sokileotusvedelikuks, aga ikkagi soovitan väga, tõesti ja kohe ausalt. Paks, tummine, vürtsine, lihane, samas tänu rohkele maitserohelisele ja koriandrilehtede pikantsusele värske.

Seda kogust sõime me kaks päeva, seega jagub umbes 10-le sööjale. Teisel päeval oli maitse veelgi sügavam, aga riis oli pea kogu vedelike endasse imenud ja supp liiga paks, valasin soojendamisel hulka veidi vett.

Sabahautis

Jääaeg kestab. Nii väga kui ka ei igatseks juba spargli ja rabarbri järele, avaneb igal hommikul aknast ikka veel tühi ja igav monokroomne totaalselt ära tüüdanud vaade.

Mis muud kui õhtul jälle pada ahju, vein klaasidesse ja küll see kevad ka lõpuks tuleb.

Keskturul lihaletis hüüdis ilus vasikasaba "Osta mind!" ja kuidas sa saad nii kaunile lihatükile siis ära öelda. Lihuniku poolt tükkideks raiutuna ta meile jõudiski.

Patta läks:

1 kg vasikasaba tükkidena (veisesaba võib ka muidugi vabalt olla)

1 spl jahu

oliivõli

3 tükeldatud porgandit

2 sektoriteks lõigatud sibulat

4 poolitatud ja noaseljaga lamedaks pressitud küüslauguküünt

2 tükeldatud sellerivart

3 tera vürtsi

3 tera nelki

2 loorberilehte

1 tl kuivatatud tüümiani

2 oksa värsket rosmariini

pool pudelit punast veini

2 spl kontsentreeritud tomatipastat

200 ml veiselihapuljongit

soola-pipart

Valmistamine ülimalt lihtne:

Kuumuta malmist hautamisnõu põhjas õli. Maitsesta sabatükid soola-pipraga ja seejärel veereta kergelt jahust läbi. Pruunista pajas kuumas õlis. Lisa porgandid, sibulad, küüslauk, seller, maitseained ja -taimed. Vala peale punane vein, lase keema. Lisa kuum puljong segatuna tomatipastaga. Pane pada ahju ja hoia seal 140 kraadi juures 3 tundi. Vahepeal piilu,et kõik oleks ikka kenasti korras.

Kui on soov, võib nüüd liha kontidelt eemaldada, panna patta kastmesse tagasi ja lasta korraks veel keema - nii saab toreda raguu.

Mulle aga meeldib sabatükke sõrmedega hoida, hammastega kondi küljest liha tirida, pehmet krõbedakoorelist saia kastmesse kasta ja peale hammustada.

Veel sabasid:

Härjasaba Guinnessi õlles (Ise tehtud. Hästi tehtud.)

Härjasaba raguu (Aglio e Olio)

Lihtne lehmasaba hautis (Elust siin ja seal)

Lehmasaba selleripüreega (Tigu tegemised)

Õlles hautatud härjasaba (Nami-nami: a food blog)

Bolognese kaste

Bologna kaste on veisehakklihaga pastakaste. Pärit ilmsegelt Itaaliast, ilmselgelt Bolognast. Kes viitsib, võib kastme ajaloost lugeda siit. Algupäraselt serveeritakse tagliatellega, aga nagu sageli klassikaliste roogadega, on ta võtnud kõikvõimalikke vorme ja leidnud erinevaid kasutusviise. Ma kasutan alloleva retsepti järgi tehtud kastet ka koos bešamelliga lasanje vahel ja cannellonide täidisena.

Bolognese kastme retsepte on palju erinevaid. Väidetav "see õige" on siin.

Tähtis on, et kastmel oleks aega vaikselt tulel podiseda ja et tooraine oleks kvaliteetne. Lödiks keedetud sarvekestele valatud praetud kodune hakkliha ketšupiga ei kvalifitseeru bolognese' ks mingi nipiga. Olulised komponendid, ilma milleta ma ei hakka üldse vaeva nägemagi, on veise hakkliha (parim Rakvere lihaveise delikatess-hakkliha), suitsupeekon, sibul, porgand, seller, paks tomatipasta, valge vein. Piima ei ole ma kastmes kasutanud, aga vabalt võib. Detsiliitrike või paar aitavat kaasa liha pehmenemisele.

Tarvis läheb (4-le):

oliivõli praadimiseks

350 g veisehakkliha

8 viilu suitsupeekonit

1 hakitud sibul

1 hakitud küüslauguküüs

1 tükeldatud väike sellerivars

1 viilutatud porgand

1 purk (400 grammine) purustatud tomateid

2 spl kontsentreeritud tomatipastat

1 dl veiselihapuljongit

1, 5 dl kuivemapoolset valget veini

1 tl kuivatatud punet e. oreganot

soola-pipart

Prae õlis peekon ja hakkliha läbi, kuni liha pole enam roosa. Maitsesta soolaga. Tumepruuniks kõrvetada ei ole mingil juhul tarvis. Lisa pannile hakkliha hulka sibul ja küüslauk, kuumuta paar minutit. Lisa porgand ja seller, kuumuta veel paar minutit. Vala peale valge vein ja lase selle maitsel lihasse-köögivilja imenduda ja redutseeruda.

Nüüd kummuta pannitäis potti, lisa purustatud tomatid (kui konserv on väga vedel, mõnikord kipub see nii olema, ära kogu vedelikku lisa), tomatipasta, puljong ja oregano. Hauta hästi vaiksel tulel 2 tundi. Sega vahepeal ja jälgi, et põhja ei kõrbeks. Kui tundub, et kaste on liiga kuiv, lisa veidi vett. Kui aga liiga vedel, lase keeda kaaneta, et liigne vedelik aurustuks. Valmis kaste maitsesta musta pipraga.

Ürtidest võiks valmis kastmele peale raputada värsket basiilikut (mis juhib mu tähelepanu asjaolule, et fotolt puudub oi-oi-oi basiilikuoksake) või siledalehelist peterselli. Pastakastmena kasutades passib kenasti peale ka riivitud parmesan.

Sealihapada sibula, ploomi, porgandi ja sortsu viskiga

Mu köögis on praegu 4 kohvimasinat ja 2 veekeetjat. Külmkapp on pilgeni täis. Köögipõrandal kõrguvad ühekordsete kuuma hoidvate topside ja karpide tornid. Majapidamisruum on maast laeni täis köögivilju, pudruhelbeid, tomatipastasid, õlisid, pastapakke, erinevaid purke ja totsikuid...

Ma teen kuus päeva kolm korda päevas süüa kahekümnele inimesele. Homme, 3. märtsil on esimene päev. Tegu on loomingulise kollektiiviga, käimas filmivõtted.

Söögieelarve on suhteliselt piiratud ja kogu kokkamine toimub minu väikeses köögis. Ma ei tea, kas ma ikka olin täie mõistuse juures seda pakkumist vastu võttes, aga ilmselt tol otsustamise hetkel kaalus kõik muu üles fakt, et minu tehtud toitu hakkab teiste seas sööma Aarne Üksküla :)

Menüü osas sooviti koduseid lihtsaid toite - lihakastmed, pastaroad, küpsetised, pudrud, võileivad. Et oleks maitsev ja täidaks hästi kõhtu.

Täna siis alustasin. Homme hommikul sööb filmitiim neljaviljaputru vaarikamoosi või võisilmaga, röstsaiu juustu ja tomatiga ning joogiks kohvi ja tee. Õhtuks küpsetan neli plaaditäit lahtist soolast pirukat (plaadipitsa), lisaks värske salat. Ja lõunaks on juba külmas settimas sealiha sibulate, ploomide ja porganditega, maitsestatud küüslaugu, rosmariini ja sortsu viskiga. Kõrval kartulipuder ja värskekapsasalat. Mõtlesin algatuseks teha lihtsa lihakastme, aga ainult soola-pipraga maitsestatud söökla-kastet ka ei tahtnud valmistada ja ega ma ausalt öeldes selleks võimeline polekski. Patta hüppasid justkui iseenesest ka sibulad, ploomid, porgandid, küüslauk, rosmariin ja viski.

Meie kodusel toidulaual on sealiha üliharva, ei teagi miks... Mulle on üsna võõristav tööstuse tarvis kasvatatavate sigade pidamise viis ja niikaua kuni mul ühtegi tuttavat talunikust seapidajat pole, siis ilmselt see nii ka jääb.

Aga selle valminud hautise kohta saan küll öelda ainult kiidusõnu ja sedasama tegi ka ülejäänud kodune degusteerimiskomisjon vanuses 8-68.

5 kilo sealiha ühel malmpannil portsude kaupa pruunistamine võttis aega poolteist tundi. Aga liha oli kenake! Lasin hommikul lihunikul liha strooganovisuurusteks ribadeks tükeldada, nii et ta oli praadima hakates väga värske ja ilus, rõõm kohe vaadata.

Tarvis läks (see on 4-6-le arvestatud kogus):

praadimiseks õli

1 kg sealiha ribadena

soola-pipart

4 sibulat

5 porgandit

sorts viskit

0, 5 l kanapuljongit

150 g kuivatatud ploome

3 küüslauguküünt

oksake rosmariini

Väike kalli porganditele, nagu järgneval fotol, teeb toidu ainult paremaks - lugupidamisavaldus toorainele! :) Ei, tegelikult toiduga ei mängita, aga ainuke moodus, kuidas lihapraadimisega kuidagimoodi ühele poole saada, oli anda lapsele kaks kaussi ja paluda tal porgandeid ühest teise ja siis jälle vastupidi laduda.

Pruunista liha kuumal pannil õlis. Pane haudepotti, maitsesta soola-pipraga. Samal pannil pruunista (ära kõrveta!) kergelt ka sektoriteks lõigatud sibulad ja tükeldatud porgandid. Lisa ka need potti lihale seltsiks. Vala kuumale pannile sorts (umbes 0,5 dl) viskit ja kuumuta koos pannil oleva praadimisest jäänud maitsva häädusega läbi. Vala potti, lisa ka kanapuljong. Hauta 160-kraadises ahjus tund aega. Lisa väiksemaks tükeldatud ploomid, purustatud küüslauk ja rosmariinioks. Hauta veel pool tundi. Liha peab saama väga muredaks.

Kui soovid, paksenda kastet 1-2 spl jahuga. Mina tegin seda, nii sai mõnus tummine.

Juurde passib hästi kartuli- või kartuli-porgandipuder.

Saagu suppi!

See postitus sündis nüüd tänu tegelikult ühele üsna kurvale seigale. Nimelt õnnestus kellelgi meist mu fotoaparaat paigutada riiulis sellisele kohale, kust ta ühel hetkel lihtsalt alla kukkus. Nii õnnetult, et meil oli võimalik tutvuda objektiivi siseelunditega, kuna ta oli lihtsalt pisikesteks tükikesteks pudenenud.

Nüüd pole ma juba nädalajagu saanud toitudest pilti teha. Lapsed vaatavad enne söömahakkamist nõutute nägudega mulle ja üksteisele otsa, et kas tõesti võib sööma hakata - pilt ju tegemata! Ma loodan, et nad sellega väga ära ei harju, sest peagi seisab jälle söögilaua kõrval täieõigusliku lauakaaslasena statiivil sõber fotokas:)

Et nüüd uusi pilte pole peale tulnud, mis hädasti blogimist vajaksid, saan teha teoks kauaaegse mõtte pühendada üks postitus siin blogis oma lemmiksuppidele. Paremat aega kui praegune nutune seis värske köögiviljavaliku osas ja lumised käredad talveilmad ei saa selleks olla - üks mõnus mitu tundi vaiksel tulel podisenud puljong, mõned kartulid/sibulad/porgandid/peedid/kapsad ja valmib kodune, kõigi eestlaste maitsemeeltesse arvatavasti juba lapsepõlvest saadik sisse sööbinud soe ja toitev potitäis.

Niikaua kui ma oma söömisi mäletan, mäletan ka suppe - vanaema tehtud kanasuppi, mille puljongit võisin lõpmatuseni limpsida, ema keedetud üliselge leemega pühapäevalõunaseid suppe, mida sõime pisikeste maitsvate pärmitainast lihapirukatega.

Nüüd meie peres on need kodused lihtsad supid pea igal argipäeval lõunatoiduks - puljongid keedan nädalavahetusel valmis ja hoian külmkapis. Lapsed söövad õnneks suppe hea meelega, minust endast rääkimata.

Kindlasti on kõigist nendest suppidest igal perel oma variant ja ei mina ega kindlasti ka paljud teised ei keeda neid retseptis sõrmega järge vedades. Ma panen siin siiski kirja meie pere retseptid- st supikeetmise nii, nagu mina seda teen.

Kõige olulisem: hea supi saladus on hea puljong! Hea puljong on ise kontidest ja lihast keedetud.

Borš.

Veiselihapuljong:

• umbes 1200-1500 g kondiga veiseliha
• 3 l vett
• 3 loorberilehte
• u 10 pipratera
• soola
• 1 sibul
• 2 porgandit

Supiköögiviljad:

• 1 keskmine kapsapea
• 5 kartulit
• 2 sibulat
• 2 porgandit
• 800 g keedetud riivitud peeti

Maitsestamiseks:

• 1 tl suhkrut
• 1 tl 30% äädikat
• soola
• pipart
• 4 küüslauguküünt
• pealepuistamiseks maitserohelist- hakitud peterselli, rohelist sibulat, murulauku, tille- kõike, mõnd neist või vähemalt ühte:)

Pese külma jooksva vee all liha ja pane potti. Vala külm vesi peale ja lase keema minna. Riisu tekkinud vaht. Lisa terve sibul, terved porgandid, loorberilehed ja pipar. Raputa soola ka natuke - mitte palju, supi maitsestamine toimub päris lõpus, aga niipalju, et keedetud liha päris mage ei oleks. Keeda vaiksel tulel kaane all 3 tundi.

Kurna valmiskeedetud puljong. Jäta alles ainult liha ja tõsta puljongist välja, muu võid ära visata.

Nüüd supiköögiviljad: haki kapsas, tükelda kartul. Lõika sibul pooleks ja siis ribadeks. Riivi jämedalt porgand.

Kuumuta sibulat ja porgandit pannil õlis veidi, umbes 7 minutit.

Lase puljong uuesti keema, lisa porgand-sibul, kapsas. Keeda pool tundi. Siis pane hulka kartulid, keeda umbes 10 minutit. Lõpuks lisa riivitud peet ja keeda kõike koos veel 5-7 minutit. Nüüd on jäänud veel supisse panna tükeldatud veiseliha. Maitsesta supp: lisa suhkur, äädikas, maitse järgi soola ja pipart.

Tõsta supipott tulelt ja pane sisse hakitud maitseroheline ja hästi peeneks hakitud küüslauk. Hoia kaant peal nüüd vähemalt 15 minutit, siis saavad kõik maitsed ühtlustuda (tegelikult ongi borš parim järgmisel päeval). Serveeri hapukoorega.

Kana-klimbisupp.

Kanapuljong:

• 1500 g kanakonte lihaga. Ma kasutan Talleggi külmutatud supikogu, milles on mittestandartsed kintsu- ja seljatükid. Sobivad hästi ka lihtsalt kintsud ja tiivad. Kunagi oli müügil ka supikana, aga sest ei tea ma enam midagi.
• 3 l külma vett
• 1 sibul
• 1 porgand
• mõned pipraterad
• 1 spl soola

Pese kanatükid, pane potti ja vala peale külm vesi. lase keemiseni tõusta, koori vaht. Lisa kõik muu ja keeda kaane all vaikselt podisedes 3 tundi. Kurna. Jahuta ja pane külma või tee kohe suppi edasi. Ega seda kanaliha, mis sealt järgi jääb, pole mõtet enam kasutada- seda on raske puhastada ja näiteks tiibade küljes seda kuigipalju polegi. Nii et kui soov supis ka kanaliha kasutada, siis selle tarbeks mina keedan pärast puljongis eraldi kanaliha. Tükeldatud filee keetmine võtab aega umbes 15 minutit.

Supi sisse:

• 2 porgandit
• 5 kartulit
• soovi korral 1 kanafilee

Lase puljong uuesti keema ja lisa tükeldatud porgand ja kanafilee, 10 minuti pärast kartul.

Kui oled kartulid lisanud, tee

klimbid:

• 1 muna
• 1 sl sulavõid
• 1 dl vett (või piima või puljongit)
• 2 dl jahu
• 0,5 tl soola

Minu klimbitainas on hästi lihtne, aga meile need klimbid hirmsasti maitsevad - parajalt tummised, samas mitte liiga rasked. Just sellised, nagu vaja.

Klopi muna lahti. Lisa vaheldumisi vett ja jahu, samal ajal segades. Lõpuks sega sise sulavõi. Maitsesta soolaga.

Tõsta teelusikaga supi sisse pisikesed klimbitörtsud siis, kui kartulid on kohe-kohe pehmed. Kui klimbid on tõusnud supi pinnale, on nad valmis. Maitse veel suppi ja kui tarvis, lisa soola ja pipart.

Raputa peale rohkelt värsket siledalehist peterselli, minu jaoks on see lahutamatu kana-klimbisupi kaaslane.

Frikadellisupp.

Frikadellisuppi ei keeda ma puljongist. Kui frikadelle vees keeta, saab sellest niisamagi puljong. Üks kiiremaid, lihtsamaid ja maitsvamaid suppe. Vaja läheb ainult vett, kartulit, porgandit, frikadelle, soola ja pipart.

Frikadellid:

natuke võid või õli sibula kuumutamiseks

1 hakitud sibul

250 g hakkliha. Olen katsetanud ja parimad frikadellid saanud pooleks veise- ja seahakklihast. Puhtalt veisekad jäid liiga puised ja kuivad, seahakklihast aga liiga pehmed ja rasvased.

1 muna

1 sl vett

soola, pipart

Kuumuta pannil õli või sulata või ja kuumuta hakitud sibul läbipaistvaks. Klopi lahti muna. Sega muna, vesi, kuumutatud sibul, sool ja pipar hakklihaga. Vormi märgade kätega väikesed pallikesed.

Lase 2 liitrit vett keema, lisa 2 tükeldatud porgandit ja 10 minuti pärast 5 tükeldatud kartulit. Keeda 1o minutit. Lisa supisse frikadellid ja keeda niikaua, kuni frikadellid on pinnale tõusnud. raputa supile veel maitserohelist: tilli, peterselli, rohelist sibulat. Üldiselt kehtib maitserohelisega iga supi puhul see, et peale maitserohelise lisamist võiks supp kaane all veel 15-20 minutit seista, et maitsed kõik ilusti supisse läheksid ja selle aromaatseks teeksid.

Kana-nuudlisupp.

Siin on kõik sama, mis kana-klimbisupi puhul. Selle vahega, et klimpide asemel tuleb lisada supinuudlid.

Hapukapsasupp.

• 300 g taist sealiha
• 2 liitrit vett
• 300 g hapukapsaid
• 2 sl odratangu vōi kruupe
• 1 porgand
• 5 pipratera
• soola
• suhkrut
• 1 loorberileht

Vala tükeldatud lihale külm vesi, lase keema. Riisu vaht. Lisa hapukapsad, pestud tangud või kruubid ja riivitud porgand. Keeda vaikselt podisedes 2 tundi. Umbes pool tundi enne keetmise lõpetamist lisa sool, pipar, suhkur ja loorberileht. Lausa supersupp! Ja jumala tõsi on see, et mida rohkem üles soojendad, seda paremaks läheb.

Muidugi keedan ma ka muid suppe, kui need siin. Minestronet, taipäraseid, püreesuppe, tomati-, läätse- jnejnejne. suppe.

Need viis on minu isiklikud lemmikud.

Kefta kebab - araabiapärased hakklihavardad, pita ja mündi-küüslaugukaste ka

Ütlen kohe ära, et puhast autentsust ma nende kebabidega taga ei aja.

Kefta kebab on varraste nimi, sest kebab tähistab tavaliselt Lähis-Idas ja Araabiamaades vardas küpsetatud liha (näiteks shish kebab Türgis) ja kefta/kofta/köfte on vürtside ja sibulaga maitsestatud hakkliha, mida harilikult küpsetatakse lihapallina. Kui kefta ajada vardasse, saamegi kefta kebabi.

Tavapäraselt kasutatakse selliste varraste tegemiseks lamba- või loomaliha. Aga tehakse ka kanast. Ma proovisin siit indu saades kalkuniga (muus osas toda retsepti ei järginud, seal tehakse vardaid kibbeh-seguga, mis koosneb hakklihast, bulgurist ja maitseainetest). Lähis-Idas muidu süüakse ikka ka kalkuneid-neid küll ei kasvatata kodulindudena, vaid nad elavad metsikult. Nii peetaksegi seal nende liha ulukilihaks. Hakitud kalkuniliha käitus varda ümber küpsetades väga hästi - vardad jäid mõnusalt mahlased, küpsesid ühtlaselt ja olid mahedalt lihase maitsega, mida täiendasid araabiapärased maitseained.

Mul oli kaks pakki Rannamõisa hakitud kalkuni kintsuliha, mis on väga mõnus juba sellepärast näiteks, et ta nimi pole "kalkuni hakkliha". Seda viimast ma ei kasutaks, täpselt ei tea, millisest linnu osast see mass tehtud on. Kui ise kalkunist selle roa tarbeks hakkliha teha, siis ikka ka kintsulihast: hakkida see kas hakklihamasina või köögikombainiga.

Kefta kebabid.

• 900 g hakitud kalkuni kintsuliha
• 2 hästi peeneks hakitud või riivitud sibulat
• 2 tl oliivõli
• 2 tl nisujahu
• 1 tl jahvatatud vürtsköömneid (cumin)
• 1 tl kaneeli
• 1 tl jahvatatud koriandrit
• 1 tl jahvatatud kurkumit
• 1/2 tl tšillihelbeid
• 1 tl kuivatatud münti
• 1 tl pipart
• 2-3 tl soola
• 1 dl hakitud värsket peterselli

Sega kõik koostisained. Rulli käte vahel umbes 2-3 cm läbimõõduga 10 cm pikad torukesed. Ma sain sellest kogusest 20 tükki. Lükka ettevaatlikult vardad sisse. NB! Puitvardaid kasutades leota neid enne 30 minutit vees. Ma unustasin seda teha ja vähe oli puudu, et ahjus lõke lõõmama hakkaks. Nüüd pane vardad vähemalt tunniks ajaks külmkappi tahenema. Niimoodi seisavad nad hiljem küpsetamisel kenasti koos ja ei hakka lagunema.

Kui on käes aeg küpsetama asuda, pane ahi grillrežiimile, temperatuuriks oli mul 240 kraadi.Vahetult enne ahjupanemist pintselda või määri liha üle oliivõliga.

Tõsta vardad ahjupannile (millel küpsetuspaber, siis pärast jääb panni küürimine ära) asetatud grillrestile. Ettevaatlikult ja tasa vardaid toetades, et midagi ära ei laguneks. Nagu juba enne öeldud, määri nüüd liha oliivõliga. Parem on, kui grillrest on ka õliga määritud, siis ei jää liha sinna külge kinni. Tõsta plaat ja rest ahju. Grillisin 5 minutit ühelt, viis teiselt poolt. Poolte vahetuseks tõsta ahjupann ja rest korraks ahjust välja, kättpidi ahjus olles läheb olemine ikka väga kuumaks:) Aga ära unusta ahjuust selleks ajaks sulgeda, temperatuur ei tohi langeda.

Kõige õigem oleks muidugi kebabe sütel küpsetada. See asi jääb aga meil küll suve peale, kus sa miinus 20-ga ikka grillile selle 10 minuti pärast tuld alla tegema hakkad. Pealegi kukkusid nad ahjus grillituna ka väga maitsvad välja.

Pitasaiad.

Pita on oma olemuselt lihtne Vahemeremaades ja Lähis-Idas küpsetatav sai, millesse kõrgel temperatuuril küpsetamisel tekib tühimik, mida saab soovi korral hiljem erinevate täidistega täita. Või kasutada fattoushi tegemisel. Ahjust välja võttes on pita ümmargune pall. Jahtudes vajub ta lamedamaks, aga sisse jääb ikkagi tasku. Pitad küpsetasin nami-nami retsepti järgi:

• 1 pakk kuivpärmi
• 3 dl käesooja vett
• 1 tl soola
• 1 tl suhkrut
• 450 g nisujahu

Sega kausis jahu, sool, suhkur ja kuivpärm ning sega juurde käesoe vesi. Sõtku tainas, lase tund aega kaetud kausis kerkida. Vormi tainast 10 palli, rulli need 0,5 cm paksuseks ja 12 cm läbimõõduga pätsideks. Ei pea rullima korrektseid ringe, kuju las jääda ovaalne.

Puista kergelt jahuga üle, kata rätikuga ning lase veel 15 minutit kerkida.

Pane ahi 250 C peale kuumenema, tõsta küpsetusplaat samuti ahju. Tõsta 5 pitat kuumale ahjuplaadile. Küpseta kuumas 250-kraadises ahjus umbes 7 minutit. Küpseta seejärel ülejäänud 5.

Tõsta valmis pitad ahjust välja alusele, kata jahtumise ajaks rätikuga, siis ei muutu nad kõvaks.

Mündi-küüslaugukaste.

• 4 dl maitsestamata jogurtit
• 2 küünt küüslauku
• 1 spl kuivatatud münti.
• 0,5 tl soola

Sega kõik kokku ja maitse- kui on midagi vähe, lisa.Lase külmkapis tunnike enne söömist maitsetel settida.

See kõik kokku oli üks parimaid asju, mis ma viimasel ajal söönud olen. Soovitan võimaluse korral kasutada hakkliha maitsestamisel kõiki maitseaineid, mis kirjas- maitse ei tule terav, vaid kõik nad koos üksteist täiendades annavad varrastele just selle idamaise nüansi, mida vaja. Järgmine kord proovin lambaga teha.

01.03.2010. See minu retsept saavutas Rannamõisa linnuliharoogade retseptivõistlusel auhinnalise kolmanda koha. Hurraa!