reede, 26. juuni 2009

Veel veidi kannatust

0 kommentaari
Veel paar päikeselist päeva ja saamegi esimesed metsmaasikad suhu pista! Meil on aias neid kasvamas üsna palju, pihlakate all on lausa metsmaasikamuru:)
Sel aastal pidi üldse palju metsmaasikaid tulema-loodetavasti saab siis midagi ka sügavkülma talvise pühapäevapannkoogi peale panemiseks.

Värsked soolakurgid

2 kommentaari

Minu lapsepõlve suved möödusid Pärnus. Hommikul enne randaminekut turul käies osteti meile, lastele, suurest tünnist värske soolakurk näpu vahele nosimiseks. Ma mäletan isegi seda maameest, kelle käest me tavaliselt ostsime-ta keeras kurgi meile poolest saadik paberisse, et me oma näppe märjaks ei teeks. Ja ehkki osteti ka värskusest pakatavaid tumepunaseid rediseid, kimbuga saledaid magusaid porgandeid, päikeselt pai saanud maasikaid ja tükike kärjemett - miski ei trumbanud üle seda ühtainukest krõmpsuvat soolakat kurki. Ja päike paistis ALATI.

1-1,5 kg väiksemaid krõmpse värskeid avamaakurke
4-5 küüslauguküünt
peoga mustsõstralehti
tillivarsi ja -õisikuid ka peotäis
1 l vett
3 spl jämedat meresoola

Ladusin klaaspurki kihiti kurgid , mustsõstralehed, tilli ja väiksemaks lõigatud küüslauguküüned.
Lasin vee keema ja lahustasin selles meresoola. Valasin kuumalt kurkidele.
24 tunni pärast juba saab süüa.

neljapäev, 25. juuni 2009

Kukeseenekaste

0 kommentaari


Hurraa, nad on kohal! Kodumaised kukeseened. Pisikesed, tugevad, imeilusad kollased hõrgutised. Nüüd saab praetud kukeseeni, kukeseeneomletti, kukeseenepirukat, kukeseenerisotot jnejne. Täna soome kommi, homme sööme kommi,...:) Esimese roana neist kohustuslik kukeseenekaste värske kartuliga.



50 g võid
1 sibul, võib ka ära jätta
300-400 g kukeseeni
2 dl hapukoort
soola-pipart
tilli

Sulata pannil või, prae selles sibul (soovi korral) ja kukeseened. Lisa hapukoor. Lase keema tõusta. Maitsesta soola, pipra ja hakitud tilliga.
Hapukoore asemel võib vahelduseks kasutada rõõska koort, siis paksendan kastet 1 spl jahuga.

Värske kartul rosmariini ja küüslauguga

1 kommentaari
Lõpuks on saabunud kodumaine värske kartul. Mul omal kartulivagusid pole (veel). Meil õnnestus värsket siinsamas Neeme külas kasvatatud kartulit osta meie oma külapoest, mitte turult. Keegi ise kasvatab ja viib siis minusuguste rõõmuks poodi. Mõnus.
Keetsin kartulid peaaegu pehmeks, ladusin kuumakindlasse vormi- segasin küüslauguviilude, rosmariiniokste, oliivõli ja Maldoni soolaga. Lõpuni küpsesid kartulid grillil. Imehea.

kolmapäev, 24. juuni 2009

Maasika-jogurtitort

0 kommentaari

Hea kerge (selles mõttes, et light; lihtne muidugi ka!) kuuma suveilma tort.

300 g Digestive küpsiseid
100 g võid
u 500 g maasikaid
2 dl suhkrut
800 ml maitsestamata jogurtit
poole sidruni riivitud koor
8 lehte zhelatiini

Purusta Digestive küpsised ja sega sulavõiga. Suru 26 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja.
Purusta maasikad suhkruga, st tee toormoos. Jäta 5 maasikat terveks. Sega jogurt, maasikamoos ja riivitud sidrunikoor. Lisa leotatud ja sulatatud zhelatiin. Vala segu tordipõhjale. Lõika terveksjäetud maasikad pikkupidi neljaks ja laota jogurtisegusse. Lase külmas tarretuda.
Võid valmis tordist väljapiiluvatele maasikatele raputada veidi tuhksuhkrut ja kaunistada mündi-või melissilehekestega.
Kes tahab rammusamat kooki, võib poole jogurtikogusest asendada kergelt vahustatud 35%-lise koorega.

Sõnajalaõis

0 kommentaari
Jaanipäevaks saan alati enda aeda "õitsva" sõnajala :)

Meil on hästi looduslik aed- kasvab palju-palju liike varsakabjast, piibelehest ja hapuoblikast mustika ja metsvaarikani. Vaikselt katsun neid määrata, herbaariumi koostada ja meelde jätta. Punane pusurohi (Silene dioica) moodustab suve algul aianurka hiiglasliku roosa laigu ja ronib isegi sõnajala sisse.

laupäev, 20. juuni 2009

Eton mess-suvine maius

0 kommentaari


Mulle toodud hapude maasikate suurepäraseks päästeingliks osutus Eton mess. Ma ei teadnudki varem, et seda 70-aastase ajalooga desserti serveeritakse alati iga-aastasel Etoni Kolledzhi ja Winchester Kolledzhi vahelisel kriketiturniiril!
Igaljuhul hästi maitsev suvine maius.

200 ml vahukoort + pool spl suhkrut vahustada
u 300 g maasikaid tükeldada väiksemaks
u 50 g beseeküpsiseid- väiksemad lisa tervelt, suuremad võid pisemateks tükkideks teha.

Sega kõik omavahel. No tõesti on hea.


Lihakoolitus vol. 2

0 kommentaari
Antrekoot

Esialgu oli plaanis valmistada vasika antrekooti, kuna aga ilmnes, et ühel koolitusel osalejatest on parandamatu tõrge tallede, vasikate ja teiste loomalaste söömise osas (samal teemal on loomakasvatajalt hea selgitus-loe raivo kommentaari uudise alt), sai lihaks veise antrekoot.
Antrekoot on siis teadupärast veise seljast, ribikondi vahelt lõigatud umbes 1,5-2 cm paksune lihalõik. Antrekooti sees on rasvatriibud-nn. marmorliha-see annab talle erilise mahlakuse ja pehmuse. 
Antrekooti leiab söögikohtade menüüdest üsna harva, ilmselt tema kapriissuse tõttu- liiga madala küpsetustemperatuur ning vähekenegi lubatust pikem küpsetusaeg -ja liha pehmus kaob.
Minu antrekooti küpsetamise kogemus näitab ka ebakindlust ja väga ebaühtlast taset - skaala ulatub suurepärasest suussulavast ampsust mõttetu vintske känakani. Loodetavasti saan edaspidi paremini hakkama:)

Esiteks: antrekoot peab enne ettevalmistamise algust olema toatemperatuuril. Liha maitsestamiseks kasutasime valget veini (võib asendada sidrunimahlaga), peterselli, küüslauku, soola, pipart ja oliivõli. Kõik see tuleks masseerida lihasse-selline tegevus pehmendab liha veelgi ja aitab kaasa maitsete imendumisele. 
Lasta seista min 2 tundi. Meil oli ajapuudusel pool tundi, aga oli ka kõva mudimine ja masseerimine:)

Liha kuumal pannil mõlemalt poolt pruunistada
ja siis veel 190 kraadi juurde ahju umbes 7 minutiks. Kui grillida, siis grill hästi kuumaks ajada, 3 min ühelt, 3 teiselt poolt ja 10 min puhata lasta.
Lisanditeks olid 

Salsa:

tomat
hakitud punane sibul
tshillipipar
rohelised jalopeno rõngad
sool
oliivõli
sidrunimahl
koriander

ja

Blansheeritud suhkruherned:

Panna herned paariks minutiks keevasse vette, nõrutada. Lisada või, sool, küüslauk.

Klassikaline gruusia shashlõkk

Vot sellega on nüüd nii, et palju ma ei saa öelda - koka eripalve oli mitte retsepti avalikustada! :) Niipalju võin siiski vast käe varjust sosistada, et lihaks oli kvaliteetne sea kaelakarbonaad ja marinaadiks segu toiduõlist, sibulast,valgest veinist, petersellist ja piprast. Sool tuleb lisada vahetult enne küpsetamist. Lisanditeks lihtne tomati-sibulasalat ja kaste, mis peaaegu üksühele sarnanes minutehtuga.       
Veiniks oli meil valge Poggio al Tufo Vermentino IGT Maremma Toscana, Tommasi-suurepärane valik!     Küpsetada tuleks kindlasti kuumadel lehtpuu (parim variant luuviljaliste) sütel.
Peale selle shashlõki maitsmist tuleb mul ilmselt korrigeerida oma põhimõtteid sealiha söömise osas ;)

Ja augustis võtame ette kala ja mereannid!



reede, 19. juuni 2009

Rabarbri-kohupiimakook

2 kommentaari

Tundub, et see poja 4-kuuseks sünnipäevaks küpsetatud kook jääb ka sellekevadise rabarbrihooaja luigelauluks. Mitte et rabarbrid otsas oleksid, aga noh, olgem ausad-kaua võib! Tahaks juba maasikaid mustikaid, sõstraid ja tikreid :)
Aga hooaja lõpetuseks siis midagi eriti maitsvat:

Koogipõhi:

2 dl nisujahu
0,5 dl rukkijahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl vanillisuhkrut
0,5 dl suhkrut
50 g võid
1 muna
0,5 dl maitsestamata jogurtit
Sega omavahel kõik kuivad ained, näpi võiga pudiks. Lisa muna ja jogurt, sega käsitsi ühtlane taigen. Suru taigen 26 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja.

Täidis:

6 keskmist rabarbrit (ma pean hankima köögikaalu!-no mis keskmist?)
0,5 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
400 g magusat vanillikohupiima
2 muna

Sega tükeldatud rabarbrid suhkruga, sega kõik täidiseained omavahel.
Vala täidis põhjale ja küpseta 200 kraadi juures 35 minutit. Eriti hea on järgmisel päeval, külmast võttes.

neljapäev, 18. juuni 2009

Lihakoolitus vol. 1

5 kommentaari
Ajasime pundi kokku ja korraldasime omale ühe lihase õhtu. Kokakoolituse teema oli siis liha ja mulle see sobis vägagi hästi, sest ausalt öeldes ei tunne ma end selles vallas kuigi tugevalt. Alles mõni nädal tagasi lendas lammas prügikasti-no ei kõlvanud süüa, ausalt, ega ma muidu naljalt toitu ära ei viska. Mees küll lohutas mind, et asi oli liha kvaliteedis ja et see loom oli küll loomulikku surma surnud, aga minu arust oli tegu lihtlabase üleküpsetamisega, mille käigus vaene lihatükk muundus läbinärimatuks tallanahaks. Kusjuures ma olen lammast varemgi täpselt samamoodi teinud ja tulemus on olnud super! Seekord leppisime ainult spargliga, mis polnudki kõige hullem variant, arvestades seda, et olen mõned aastad oma elust olnud taimetoitlane;)
Alati on üks pabistamine mul selle lihaga, et kas ikka õnnestub ja kuidas välja kukub. Ainult pikka hautamist nõudvad pajaroad ja ahjulihad - nendega on õnnestumine garanteeritud, hea seegi!
Sealiha meie peres ei söö keegi. Veiseliha, lammas ulukid- neid me teeme. Vanim poeg ei söö üldse mittemingisugust liha, kana ega kala, kaksikutele siga ei maitse (võib-olla muidugi on see ka harju(ta)mise küsimus) no ja titel -temal on veel lihasöömiseni aega:). Jõulude ajal me mehega ikka sööme viksilt ja viisakalt traditsioone austades ämma küpsetatud seapraadi ja hapukapsast, aga no kus sa siis jõulu ajal muudmoodi saadki, eksole. Aga teades, millistes oludes ja millise toidu peal sigu lihatööstuse jaoks kasvatatakse ning mis ravimeid neile sisse söödetakse, oleme jõuluvälisel ajal sealiha söömisest peaaegu täielikult loobunud. Loosi läheb ainult peekon, prosciutto ja mõned muud saadused, milleta ei saa kas laupäeva hommikut käima (meil on alati laupäeviti English breakfast ja pühapäeviti pannkoogid) või mõnd toitu valmistades lihtsalt hakkama. Kui mahesiga kusagilt kätte saaks, oleks teine asi.

Me valmistasime tol õhtul koka juhendamisel pardifileed, carpacciot, antrekooti ja klassikalist gruusia shashlõkki.

Salat pardirinnafileega

Esiteks avardus mu maailmapilt selle teadmisega, et lihatükil on sugu!
Meie poolt valmistatava rinnafilee omanik oli olnud emane part. Ja müüaksegi niimoodi pakendatult, et paki peal on märge pardi soo kohta. Vot sulle siis. Pardifilee pandi külmale pannile, ilma rasvaineta. Eelnevalt ristipõiki läbiviilutatud nahapool all.
Sellest siis vaiksel-vaiksel tulel sulatati rasv välja, seda vahepeal pannilt ära valades. Kui kogu rasv väljas, külje pööramine
ja veidi suuremal kuumusel suts praadimist. Peaaegu valmis.
Peale korraks ahjus käimist ja seejärel "puhkamist", et mahlad settiksid ja lihasse imenduksid, lõikasime pardi õhukesteks lõikudeks ja segatud sai ta sa salatiga, mis koosnes pirnist, peedilehtedest, sinihallitusjuustust ja karamelliseeritud kreeka pähklitest + salatikaste.
Veiniks oli valitud Bure Alto Ripasso Valpolicella Classico Superiore DOC, Villa Girardi, mis iseenesest on küll väga hea vein, aga minu arust õrna pardifilee ja puuviljase salati juurde oleks sobinud midagi vähem täidlast ja vähem kontsentreeritumat.

Carpaccio

oli õhtu nael. Tõeliselt maitsev. Tõeliselt lihtne. Alustuseks saime teada, missugune on carpaccio valmistamiseks see kõige õigem jupp veise sisefileest. Kasutasime roa tegemiseks Uruguay lihaveise sisefileed:
Carpacciot ei tehta külmutatud lihast-st tihtipeale ikkagi tehakse, aga see pole õige. Liha peab olema jahutatud-külmkapist, aga mitte sügavkülmast.
Ja mis siis muud kui liha puhastada kelmetest, lõigata paberõhukesed viilud ja laotada need kenasti vaagnale.
Õhukeste viilude lõikamisega seoses meenus mulle, kuidas mulle Roomas Trasteveres toodi lauda carpaccio, mille viilud olid poole sentimeetri paksused, millele tuli ise peale jahvatada pipart-soola, kasta lihatükk oliivõlisse, siis balsamicosse ja amps! Ütleme nii, et see lihatükkide paksus mind tookord üsnagi ehmatas... Nüüd muidugi tean, et võib ka nii, ehkki imeõhukused viilud maitsevad mulle endiselt palju paremini:)
Edasi kõik sama lihtne: lõikudele peale jahvatada kvaliteetset soola ja musta pipart, piserdada veidi balsamicot ja niristada kastet (oliivõli, sidrunimahl, küüslauk, anshoovis, parmesan, sool ja pipar)
Salatiks rukola ja magusad kobartomatid.
Maitses fantastiliselt hästi. Ja veiniks valitud Chateau Cazal Viel Vielles Vignes Rosé AC Saint Chinian kõlas ka ilusti roaga kokku, polekski arvanud, et Rosé ja toores liha moodustavad niivõrd harmoonilise koosluse.

jätkub...

teisipäev, 16. juuni 2009

Kama-rabarbritort

3 kommentaari

Lapsepõlves oli suviti minu suur lemmik külm keefiri-kamajook. Ja ei saa salata, et maitseb siiani ja tore, et kama meeldib ka minu lastele. Vahepealsete soojade ilmade saabudes nostalgiast ja Nami-nami kamateemalisest kooskokkamisest tuld võttes nuputasin selle pühapäevase tordi. Rabarbri hapusus passib kenasti kama tummisusega. Ja ei saa midagi öelda, oli lapsepõlvemaitset küll:)

10 rabarbrivart
1,5 dl suhkrut

300g Digestive küpsiseid
100 g võid

200 ml vahukoort
400 g maitsestamata jogurtit
400 g maitsestamata kohupiimatoru
2 dl suhkrut
4 spl kama
terve sidruni koor ja poolikust mahl

8 lehte zhelatiini

100g kamashokolaadi

Purusta küpsised, sega sulavõiga ja suru 26 cm-s läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja. Keeda tükeldatud rabarbereid suhkruga 10 minutit.
Vahusta koor. Sega omavahel kohupiim, maitsestamata jogurt, jahutatud rabarbrimoos,sidrunikoor ja -mahl, kama, suhkur ja vahustatud koor. Lisa sulatatud zhelatiin.

Vala segu tordipõhjale, lase külmkapis tarretuda. Riivi peale kamashokolaad.

pühapäev, 14. juuni 2009

Peedilehesalat

0 kommentaari

Peet on uskumatult mitmekülgne köögivili.Esiteks on ta väga ilus - imelised punaserootsulised rohelised lehed, tumepunasest juuikast rääkimata. Tõeline "lill" köögiviljapeenras. Söögiks saab tarvitada nii lehti kui juurikaid. Ja ehkki lehtede ja varte pärast kasvatatakse ka lehtpeeti e mangoldit, kõlbavad hariliku peedi noored lehed ka imehästi tarvitada toiduks. Peet on üks minu lemmikumaid köögivilju-röstitud peet kitsejuustu ja tüümianiga, marineeritud peedid, borsh, külmsupp peedi ja keefiriga, rosolje - kõik maitsevad vägagi hästi!
Tänase peetide harvendamise käigus tekkis hulgaliselt peedi pealseid, millest sai salat:

Salatisse said siis noored peedilehed ja lisaks veel mõned rohelised lehed peenralt (spinat, tammelehesalat). Lisaks redis ja röstitud seedermänniseemned. Kastmeks segu oliivõlist, laimimahlast, veel musta pipart, meresoola ja mett.

laupäev, 13. juuni 2009

Aiakunst

1 kommentaari


Peale muruniitmist on laste töö niidetud muru kokkuriisumine. Nii ka eile. Väikese boonusena leidsin hiljem aiast installatsiooni. Arupärimisel selgus, et kujutatud on kahte mururiisujat ja nende vanemaid :)

teisipäev, 9. juuni 2009

Kiired, lihtsad, maitsvad trühvlid

4 kommentaari

Mida teha, kui külalised kohe saabumas, titel on terve päev olnud omad plaanid seoses minu söögitegemisega ja mitte midagi isetehtut pole magusaks pakkuda - samas on kapis pakk Domino küpsiseid ja külmkapis poolik karp toorjuustu-muidugi tuleb teha Domino trühvleid! Idee sain nami-namist, kust mujalt:) Ja muidugi ei saa viitamata jätta suurepärasele Bounteous bites blogile:)

Tegin nii:
1 pakk (175 g) Domino küpsiseid
90 g maitsestamata toorjuustu
100 g tumedat shokolaadi
1 spl brändit
mandleid, strösseleid, saialille õielehti

Küpsised tuleb purustada, mina tegin seda oma Brauni nuimikseri lisaotsikuga (ongi selline purustaja). Segasin küpsisepuru käsitsi toorjuustuga, lisasin brändi. Segu peab külmkapis veidi tahenema, 15 minutist piisab. Siis saab veeretada segust pallikesed. Et veeretamise käigus muutub segu taas pehmeks, lähevad pallikesed jälle veidikeseks ajaks külmkappi. 
Shokolaad on tarvis sulatada ja siis pallikesed selles glasuurida. Kaunistasin mandlite, shokolaadiströsselite ja saialille õielehtedega.
Väga mõnusad magusad ampsud. 

pühapäev, 7. juuni 2009

Sidrunikook

2 kommentaari


Tegin seda kooki esimest korda paar kuud tagasi ja olen nüüdseks teinud juba neli korda. Mulle ja teistele sööjatele on alati väga maitsenud! Sidruni värskus ja besee õhulisus teevad lihtsa vaevaga valmivast koogist lausa piduliku.See kook on tuntud ka "Pisarakoogi" nime all, aga mina ei näe pisarate tekitamisega vaeva, meeldib ilma rohkem- ja maitset nende olemasolu või puudumine niikuinii ei mõjuta. Aitäh Tuulile retsepti eest!
Põhi
100 g margariini või võid, 2½ dl nisujahu, 2 spl suhkrut, ½ tl küpsetuspulbrit, 2 spl vett

Täidis
1½ dl vett, 1½ dl suhkrut, 2 spl nisujahu, 25 g margariini või võid, 1 sidruni mahl ja riivitud koor, 4 munakollast

Besee
4 munavalget (ma panin 5), 1½ dl suhkrut

Sega pehme rasvaine käsitsi ülejäänud ainetega.
Lisa vesi ja sega taigen ühtlaseks.
Küpseta kook soovitavalt lahtikäivas vormis. Rulli taigen jahu kasutades vormi suuruseks leheks + küljed. Tõsta taignaleht rulli ümber keeratuna vormi.
Vooderda vormi põhi ja küljed 2-3 cm kõrguselt taignaga. Pane koogipõhi umbes 15 minutiks külma tahenema.
Torka taigen kahvli või tikuga läbi ja küpseta põhja umbes 15 minutit 200 kraadi juures ahju alumisel siinil.
Mõõda täidise ained kastrulisse ja kuumuta pidevalt segades, kuni segu pakseneb ja hakkab kergelt mullitama.
Võta koogipõhi ahjust välja ja vala täidis süvendisse.
Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Lisa edasi vahustades vähehaaval suhkur.
Määri või pritsi besee täidise peale. Ma kasutasin vaba pintslitõmmet :), aga beseele saab muidugi ka korrapäraseid mustreid peale tekitada.
Küpseta kooki veel umbes 10 minutit ahju alumisel siinil, kuni besee on kaunilt helepruun.
Lase jahtuda, emmalda vormist ja naudi!

kolmapäev, 3. juuni 2009

Suhkruhernepüreesupp mündijogurtiga

2 kommentaari



Ei saa kuidagi üle oma vaimustusest püreesuppide vastu. Eriti kui nad on erksavärvilised ja kerged. Selle supi idee sain oma armsalt ristiemalt Aunelt, kelle suppi mul küll kahjuks pole võimalust olnud maitsta. Küll on aga seda teinud minu mees, kelle kiitvaid kommentaare saab lugeda igati usaldusväärseteks. Siin on minu versioon - mündimaitse sobib hernestega suurepäraselt.



Vaja on:
u 600 g suhkruherneid
võid
1 porru (valge osa)
u 3 dl kanapuljongit
1 dl kuiva valget veini
1 spl sidrunimahla
1/2 tl riivitud muskaatpähklit
1 tl soola
1/2 tl suhkrut
Lisaks:
1 dl maitsestamata jogurtit
münti
Lõika porru rõngasteks ja prae pannil võis natuke aega. Pruuniks ega kõrbema ei tohi lasta, see rikub supi maitse.
Lase potis vesi keema ja keeda selles suhkruhernekaunad pehmeks (max 7 min). Nõruta.
Lase herned ja porru mikseriga püreeks. Lisa väike sorts puljongit, et oleks veidi vedelam. Nüüd pressi saadud segu läbi sõela. Pressi kohe tugevalt. Kraabi sõela alla jäänud püree ka kokku. Sõelale jäänud kiuline mass viska ära.

Pane saadud hernepudru potti ja lisa vähehaaval kuuma puljongit. Supp peab olema üsna paks, kreemine. Kui on sobiv konsistents, lase keema ja lisa ka vein, sidrunimahl, muskaatpähkel, sool ja suhkur. Keeda 5 min. Sega kuuma, aga mitte enam keeva supi hulka 1 tl võid.

Haki münt hästi-hästi peeneks ja lisa jogurtile. Ma tegin vea sellega, et ei viitsinud hakkida ja lasin sauseguriga mündilehed jogurtiga koos puruks. Ilmselt lõhkus see jogurti õrna struktuuri, sest ta läks liiga vedelaks ja hakkas vahutama. Samas sain moodsa vahu supile:)
Vala taldrikusse supp, pane peale mündijogurtit ja kaunista veel mündioksakesega.
Minu supp sai soojana otsa, aga ma kujutan ette, et ka külmkapist võetuna peaks ta kuumal suvepäeval hästi maitsema.

LinkWithin

Related Posts with Thumbnails