2 in 1: peedi kreemsupp koriandri ja vürtsköömnetega + kõrvitsa kreemsupp kaneeli ja ingveriga

Küüslauk, voodi, tee ja mesi - need mu sõbrad neljakesi, tuleks alustada seda postitust. Nagu me kõik teame, pole hullemat haigust kui nohu.

Värviline ja soe püreesupp parandab tuju ja olemist igaljuhul. Maitsestamiseks kasutatud vürtsid teevad olemise kohe täitsa soojaks.

Mõlemad supid sobivad loomulikult ka eraldi söömiseks. Aga koos täiendavad nad teineteist suurepäraselt. Duett kõrvitsa pehmusest ja peedi magususest, mida toetavad ühelt poolt koriander ja vürstköömned ja teiselt poolt kaneel ja ingver, teevad lihtsast köögiviljasupist tõelise hõrgutise.

Peedisupp

400 g keedetud või küpsetatud peeti

1 õun

2 küüslauguküünt

1 tl jahvatatud vürtsköömneid (cumin)

peotäis värsket koriandrit

oliivõli

soola, pipart

Riivi õun ja peet, lõika küüslauk viiludeks. Vala potipõhjale veidi oliivõli ja kuumuta peeti-õuna-küüslauku segades 5 minutit. Lisa veidi vett (lisa vähehaaval max 2 dl, supp peab jääma paks, kreemine) ja keeda 10 minutit. Lisa hulka jahvatatud vürtsköömned ja hakitud koriander. Maitsesta soola ja pipraga. Püreeri. Blenderiga saab ilusa ühtlase kreemise tulemuse. Kui tarvis, lisa veel kuuma vett.

Kõrvitsasupp

500 g kõrvitsa viljaliha või 6 dl kõrvitsapüreed

1 kartul

1 porgand (ei ole kohustuslik, kui kõrvits on oranži viljalihaga. Mul oli valkjas, porgand on lihtsalt värvi pärast)

1 sibul

1 tl kaneeli

1 tl jahvatatud ingverit

oliivõli

sool

veidi vett

Tükelda kõrvits, kartul, porgand ja sibul. Vala poti põhja veidi oliivõli ja kuumuta köögivilju õlis 10 minutit. Ära pruunista! Vala peale veidi vett - max 1 dl, kõrvitsast tuleb üsna palju vett. Ka kõrvitsasupp peab jääma paks ja kreemjas, seega ole vee lisamisega ettevaatlik, aga samas kõrbema ei tohi ka lasta. Keeda, kuni köögiviljad on pehmed: 20-30 minutit. Sega juurde kaneel ja ingver, maitsesta soolaga. Püreeri. Vajadusel lisa veidi kuuma vett.

Ja nüüd fun part: serveeri!

Siin valasin kõrvitsasupi taldrikusse ja peedisupi tõstsin taldriku keskele. Joonistasin lusika otsaga (sellega, millest hoiad) spiraalseid ringe seest väljapoole.

Sellel taldrikul valitseb aga täielik tasakaal:)

Ilusat värvilist sügist!

Idee: fiordizucca ilus ja isuäratav blogi. Muide, see toit on täiesti vegan.

Räimed, kõrvits ja pohlad NNRS-ga

Lühend pealkirja lõpus tähistab Neeme Naiste Rannavalve Seltsi. Tegime ühel tuulisel ja vihmasel õhtul keset küla Wana Kala kõrtsis üheskoos süüa. Kavas olid kõrvitsasupp, rokkivad räimed ja pohlavaht.

Räimed saime merest. Kõrvitsa saime aiamaalt. Pohlad saime metsast.

Rand jäi tol õhtul küll valvamata, kuid toit maitses hea, inimesed olid siirad ja lõbusad. Wana Kala köök kõigi nende kõvasti vatti saanud pottide-pannidega oli kogu oma lihtsuses üks äraütlemata hubane ja kodune koht, kus süüa teha puhas rõõm. Nii et järgmise korrani!

Täidetud paprikad

Selliseid kollakas-rohelisi magusaid paprikaid saab turult ainult suvel. Värsked, õhukese koorega ja kuidagi eriliselt hästi maitsvad, kunagi ei õnnestu turult lahkuda neid ostmata. Nende aromaatne lõhn on juba nii isuäratav.

Ja Nami-namis jätkub kooskokkamine täidetud köögiviljade teemal. Olen paprikaid täitnud nii ja naa, aga parim on mu meelest ikkagi see kõikse tavalisem hakkliha-riisitäidis.

7 paprikat

1 dl riisi

päevalilleõli

2 hakitud mugulsibulat

2 hakitud küüslauguküünt

300 g veisehakkliha

3 spl tomatipastat

1 spl suhkrut

rohkelt värsket hakitud peterselli, koriandrit, münti

soola-pipart

Lõika paprikatel kaas (hoia alles), eemalda seemnekoda.

Keeda riis soolaga maitsestatud vees poolpehmeks.

Kuumuta õlis sibul ja küüslauk läbipaistvaks. Lisa hakkliha, prae korralikult läbi. Sega hakkliha hulka riis, tomatipasta, suhkur, ürdid, sool ja pipar.

Täida paprikad otsast riisi-hakklihaseguga. Tee ahjuvormi põhi õliseks, lao sinna külili täidetud paprikad, vajuda kaaned otstesse tagasi.

Küpseta 200 kraadi juures 30 minutit.

Tõsta ahjust ja lase enne söömist 15-20 minutit paprikatel vormis seista. Esiteks on nad kohe ahjust võttes söömiseks liiga tulikuumad ja teiseks taheneb täidis ja ei lagune laiali.

Täidetud suvikõrvitsaõied

Praetud suvikõrvitsaõite kommentaaridest ja nami-nami täidetud köögiviljade teemalisest kooskokkamisest innustatuna võtsin kätte ja tegin oma elu esimesed täidetud suvikõrvitsaõied. Kindel see, et mitte viimased.

Haarasin kinni Tuuli anšoovise-mõttest. Lihtsalt fantastiline maitseelamus - taustaks kreemjas mahe toorjuust, peategelaseks vürtsikas anžoovis ja kõrvalosatäitjaks salvei. Kõik see on mässitud magusasse suvikõrvitsaõide, mis on paneeritud ja õlis kuldseks praetud.

Sööja kohta võta 3-4 suvikõrvitsaõit.

Pese õrnalt õied kraani all puhtaks, kuivata ettevaatlikult köögipaberiga. Täidiseks pane iga õie sisse

1 tl maitsestamata toorjuustu

1 või suuremate fileede puhul 1/2 anžoovisfileed

1 salveileht

Seo õis otsast murulauguvarrega kokku.

Paneerimistainaks sega omavahel:

2 muna

1 dl nisujahu

1 dl piima

Löö munad kausis kahvliga lahti, sega vispeldades hulka vaheldumisi jahu ja piim. Lase jahul hetk paisuda, st las tainas seisab umbes 15 minutit.

Kuumuta pannil lahke käega valatud õli.

Kasta täidetud suvikõrvitsaõisi igast küljest tainasse. Ettevaatlikult, et "pakike" ära ei laguneks. Pane ühe kihina pannile kuuma õlisse. Viska pannile ka mõned salveilehed. Prae õied mõlemalt poolt kuldseks.

Tõsta praetud õied pannilt taldrikule, serveeri koos samalt pannilt tulnud krõbedaks praadinud salveilehtede ja värskelt jahvatud musta pipraga. Soola pole vaja, anšoovise soolakusest piisab.

On kahju, et rõõmu sellest ja teistest suvikõrvitsaõietoitudest jagub vaid neile, kelle peenras suvikõrvits (või kõrvits, sest tema õied sobivad sama hästi) kasvab. Turul võiks neid ometigi olla, tegu pole ju mingi elitaarse imeloomaga, vaid täiesti tavalise köögiviljaga, millest saab imemaitsvaid hõrgutisi võluda.

Enne suvikõrvitsaõite täitmist piilusin ka Thredahlia ja Mari blogidesse.

Kohvi-beseeküpsised

Ilmselgelt täiesti omakasupüüdlikel eesmärkidel kinkis mu armas perekond mulle sünnipäevaks jäätisemasina.

Masin sai sisse õnnistatud šokolaaditükkidega vaniljejäätisega. Ja taas tahtsid kasutust "jäätisetainast" üle jäänud munavalged. Nami-namis on käimas "Kohv köögis"-teemaline kooskokkamine. See viis mõttele teha seekord kohvimaitselisi beseeküpsiseid.

2 munavalget

100 g suhkrut

1,5 tl lahustuva kohvi graanuleid

veidi vett graanulite lahustamiseks

Vahusta munavalged paksuks valgeks vahuks. Lisa pidevalt vahustades vähehaaval suhkur. Vahusta, kuni saad kõva läikiva vahu. Lahusta kohvigraanulid võimalikult väheses külmas vees (max 2 tl), lisa munavahule ja mikserda veelkord läbi.

Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile kondiitripritsi abil või teelusikaga väikesed kuhjakesed. Mul tuli 40 tükki. Küpseta 120 kraadi juures 1,5 tundi. Lülita kuumus välja, tee ahjuuks praokile ja lase beseedel jahtuvas ahjus kuivada veel tund aega.

Sõna otseses mõttes suussulavad hõrgutised.

Palju õnne, Eestimaa!

Mis sünnipäev see ilma tordita on.

Minu poolt kodumaale mustika-mooni toorjuustutort valge šokolaadiga. Paneme talle nimeks "Pääsuke".

Eesmärgiks oli valmistada hästi maitsva sisuga ning lihtsa ja karge välimusega kodune tort, milles koostisained peamiselt Eesti omad. Pea saan anda mustikate eest, need on omakorjatud. Kunstlikke värvaineid sisaldavad ja justkui plastmassist-plastiliinist tehtud kaunistustega ülekuhjatud tordid ei tundu kuigi isuäratavad, ehkki vaadata on neid muidugi tore. Isamaa-sümboolikaga üle pingutada ka ei tahtnud. Suitsupääsuke on meie ilus rahvuslind ja seostub vast kõigil Eestimaaga.

Meil on maal rehe all pääsukesepesad, mis igal kevadel taasasustatakse ja nii me elame sõbralike naabritena üheskoos terve suve. Haudumine, poegade koorumine, pisikesed näljased nokad pesas toitu ootamas, lendama õppimine ja lõpuks lahkumine. See on täielik müsteerium, kuidas nad leiavad kevadeti tagasi tulles metsa ja põllu äärest meie maja ja rehealuse ukse, millel üleval ääres imekitsas pragu, kust lind vaevu läbi pääseb...

Aga tordist.

Tegin niimoodi:

Põhi:

1 pakk Kalevi sidrunimaitselisi küpsiseid

80 g võid

Täidis:

600 g Farmi maitsestamata toorjuustu

200 g suhkrut

4 muna

poole sidruni mahl ja riivitud koor

peotäis mustikaid (külmutatud marjad sulata enne ja nõruta)

Glasuur:

200 g Farmi maitsestamata toorjuustu

200 g Kalev White šokolaadi

Kaunistuseks:

u 50 g Kalevi söetablettidega mustaks värvitud mandli-martsipanimassi, mooniseemneid

Kõige parem on alustada valmistamist eelmisel õhtul, toorjuustukoogile tuleb öö läbi külmas seismine ainult kasuks.

Põhja tarvis purusta küpsised, sega sulavõiga. Vooderda 20 cm lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga: põhi ja servad. Suru küpsisepuru ühtlaselt vormi põhja, nii umbes 0,5 cm-se kihina. Kui meeldib, võid teha ka paksema põhja. Mul jäi veidi küpsisepuru üle, aga õnneks leidusid sellele kohe tänulikud tarbijad :)

Täidise jaoks võta kõik juba varem toasooja. Vahusta kergelt toorjuust, sega hulka suhkur. Pidevalt mikserdades lisa ükshaaval munad. Nüüd edasi pole enam mikserit tarvis. Sega hulka sidrunimahl ja -koor ning jahus kergelt veeretatud mustikad.

Vala täidis põhjale. Küpseta 160 kraadi juures 45 minutit- 1 tund. Valmis toorjuustukook võdiseb veel veidi ja ei tohi olla pruunikaks tõmbunud. Lase jahtuda irvakil uksega ahjus pool tundi, siis toatemperatuuril ja pane täiesti jahtunud kook koos vormiga ööseks külmkappi.

Glasuuri jaoks sulata veevannil või mikros valge šokolaad, sega hoolsalt toorjuustuga kreemiks. Määri vormist välja võetud tordi peale ja külgedele.

Kaunistamine on igaühe oma vaba fantaasia. Ma lõikasin pääsukese šablooni järgi martsipanist välja ja vajutasin glasuuri sisse, et pind oleks enam-vähem ühetasane. Mooniseemneid puistasin tordi äärtele. Surusin neid õrnalt spaatliga vastu torti, et kenasti kinni jääksid. Mooniseemned on mõnusalt krõmpsuvad ja sobivad kreemise sisu ning magusa glasuuriga imehästi.

Kui see oleks võimalik, pakuksin teile kõigile tükikese. Väga, väga maitsev tort!

01.03.2010: see tort tunnistati Nami-nami 2010. aasta isamaaliste tortide võistlusel auväärse žürii poolt 54 laekunud töö hulgas kolmanda auhinnalise koha vääriliseks. Juhhuuu!

Lisaks eriauhind kihvtilt kosmeetikafirmalt "Lush" .

Gnocchi

Eelmise, supiteemalise postituse tagasiside oli südantsoojendav üllatus.

Lisaks on vahepeal ilmunud veebruarikuine "Oma Maitse", kus lugu (netis ainult algus) meie köögitoimetustest ja "Õhtulehe" artikkel "Toidublogid - tõeline virtuaalne kulinaariadžungel", kus heade sõnadega ka minu tagasihoidlikku blogi meeles peetakse. Mis siin salata, kogu see ootamatu tähelepanu on muidugi väga meeldiv ja meelitav.

Aga lumi on endiselt maas, päevad enamjaolt sombused, Savisaar linnapea, lapsed kasvavad, hommiku esimene kohvilonks maitseb kui taevane õnnistus ja nami-namis on käimas järjekordne kooskokkamine - seekord teemaks gnocchi.

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis mulle on see esmakordne kokkupuude gnocchiga - nii söömise kui valmistamise osas. Muidugi olin ma seda sõna kuulnud, aga minu pisikeses blondis peas oli millegipärast ettekujutus gnocchist kui mingist pastasordist:)

Tsiteerides nami-namit, "on gnocchi väike populaarne Itaalia klimbiline, mis tehtud kartulitest (vm köögiviljadest), mannast või jahust, ricottast või mõnest muust komponendist ning munast. Seejärel need gnocchi-klimbid keedetakse või küpsetatakse ning serveeritakse kastme või riivitud juustuga". Vot niimoodi saavad ka tumedaimad isendid valgustatud!

Asi tundus maitsev ja põnev ja nii sai gnocchitegu ette võetud. Tegin kartulignocchit, mille koostises on purustatud keedukartul, jahu, muna ja sool. Nippe piilusin Clotilde ja Thredahlia juurest.

Gnocchi tarbeks kasutatav kartul peab olema tärkliserikas, lagunev, mure pudrukartul. Mina kasutasin punasekoorelist "Laura" kartulit. Lagunes küll, ka koorega keetes.

Tarvis läheb:

600 g koorega kartuleid

200 g nisujahu

1 muna

1 tl soola

(jagub neljale)

Pane pestud koorimata kartulid külma vette ja keeda pehmeks. Kurna (hoia alles sortsuke keeduvett), keera kuumus kinni ja lase kartulitel minut-kaks kuumal pliidil kuivalt aurata. Jälgi, et potipõhi poleks liiga kuum ja kartulid sinna kinni ei jääks. Niimoodi saab lahti liigsest niiskusest.

Nüüd tähelepanu: tuleb kiirelt toimetada, sest kartulite purustamise juures on oluline see, et nad oleksid kuumad. Koori kartulid ja kas riivi või siis pressi läbi sõela või kartulipressi. Tampimist ei soovitata. Ma surusin läbi sõela.

Sega kartuli hulka sool ja 3/4 jahu. Lisa muna. Sega tainaks. Kui tainas tundub liiga kleepjas ja vedel, lisa vähehaaval jahu. Kui aga liiga kuiv ja kõva, vedelda veidikese kartulikeeduveega. Tainas peab olema veidi kleepjas, aga siiski vormitav. Ära sega liiga palju, see muudab gnocchi sitkeks.

Kummuta tainas jahusele lauale ja jaga kolme ossa. Nüüd tee ükshaaval kõigi kolme osaga nii:

1. Rulli jahuste kätega tainast u 2 cm läbimõõduga vorstike.

2. Lõika see 2,5 cm pikkusteks "padjakesteks".

3. Vajuta kahvli harudega gnocchile sellele iseloomulikud triibud ja vormi nad sõrmedega veidi kausjaks, nagu järgneval fotol kõige vasakpoolsem näha on - sellise kausikesena koguvad nad endale hiljem rohkem kastet või mis iganes lisandit.

Kui padjakesed vormitud, lase potis vähese soolaga maitsestatud vesi keema ja keeda selles gnocchisid nagu klimpe. Pane nad vette parajate portsudena, liiga palju korraga ära keeda. Keeda niikaua, kuni gnocchi tõuseb pinnale - u 2 minutit. Õngitse valmis gnocchi veest vahukulbiga välja.

Meie sõime oliivõli, parmesani, peterselli ja musta pipraga. Kastmete valik, mida neile peale teha, on väga lai ja peamiselt fantaasias ja googeldamises kinni.

Ja veel: Valmis vormitud gnocchi sobib hästi sügavkülmutamiseks: külmuta neid sügavkülmiku sahtli suuruseks lõigatud küpsetuspaberil ühe kihina, kuni nad on kõvaks muutunud. Alles seejärel kummuta karpi. Üksteise otsas külmutades kleepuvad klimbid kokku.

Kui kavatsed kohe keeta, siis tee seda tunni jooksul. Valmiskeedetud kastmeta gnocchi't võid hoida külmkapis 2-3 päeva, enne söömist soojenda ja sega kastmega.

Riisitort e. torta di riso

Nädalavahetusel kokaraamatuid lapates jäi silma Jamie Itaalia-raamatust torta di riso. Jäi silma sellepärast, et nami-namis on praegu käimas riisidessertide-teemaline kooskokkamine.

Ma olen ise ka ammugi juba tahtnud proovida mingit riisi sisaldavat kooki küpsetada, nüüd olid siis põhjus, inspiratsioon ja innustus kah olemas.

Muidugi ei olnud ma taas võimeline retsepti täpselt järgima. Tegin nii:

Põhi:

100 g võid

2,5 dl jahu (kasutasin täisteranisujahu pooleks tavalisega, mõlemad mahejahud- see on ka pildilt näha eksole)

1 spl suhkrut

noaotsaga soola

2 spl külma vett

Pudista kokku külm või, jahu, suhkur ja sool. Lisa vesi ja sega kokku tainas. Vormi palliks ja pane tunnikeseks külmkappi.

Nüüd on parasjagu aega teha koogile

täidis

50 g võid

300 g risotoriisi

2,5 sl suhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

2 apelsini riivitud koor

1 sidruni riivitud koor

1 apelsini mahl

1 l piima

2 suurt muna

Määri 26-28 cm läbimõõduga koogivorm võiga. Rulli tainas lahti ja laota vormi põhja ja külgedele (külgedele u 2 cm kõrguses). Torka kahvliga mõned augud sisse ja küpseta 180 kraadi juures u 15 minutit.

Täidise tegemine on väga sarnane risoto keetmisele, ainult et veini asemel on apelsinimahl ja puljongi asemel piim.

Sulata potis või suurel kõrgete äärtega pannil või. Lisa riis ja prae segades, kuni riisi servad hakkavad läbipaistvaks muutuma. Nüüd vala peale nii palju piima, et riis oleks kaetud. Lisa ka riivitud tsitruseliste koored, suhkrud ja apelsinimahl. Sega. Lase piimal vaiksel tulel kaane all riisi imbuda. Siis lisa taas piima nii palju, et see riisi kataks ja niimoodi kuni riis on pehmenenud, aga mitte veel päris pehme. Al dente. Selleks läheb aega u 15-20 minutit. Riisitäidis peab jääma üsna vedel, ta küpseb ahjus edasi ja imab vedelikku endasse. Kui keedate täidise liiga kuiva, jääb ka kook kuivavõitu (tegin ise selle vea, sellepärast hoiatan).

Jahuta riis ja sega hulka kaks vahustatud muna.

Vala täidis koogipõhjale ja küpseta 180 kraadi juures 20 minutit.

Jamie soovitab süüa créme fraiche'ga ja puistada peale apelsinikoort. Me sõime vaniljekastme ja maasika toormoosiga. Ja siis tuhksuhkru ja värske apelsini lõikudega. Ja jäätisega.

Peaaegu sama kook Eva tehtuna on Toidutare selle nädala kook, nii et loodame, et saab kodudes populaarseks!

Puuvilja-marjasalat cavasabayoniga

Marja- ja puuviljaaeg on just nüüd! Kõikvõimalikul kujul- niisama, kookides, jäätistes, magustoitudes, magusates ja soolastes salatites-tuleks neid vitamiinipomme praegu süüa, sest talvel võib sellisest värskusest ja maitsest ainult unistada... Isegi minu kohe 5-kuuseks saav poeg sai oma elu esimesed "päris" toidu maitseelamused just nüüd kahest metsmaasikast ja kahest mustikast:) Oioi, kuidas maitses!
Ka nami-nami kooskokkamise teemaks seekord tervislikud ja värsked puuvilja- ja marjasalatid.
Eile tegin Pavlovat, millest jäi üle munakollaseid ja ka pudeli Cavat olin külalisteootuses õhtusel poeskäigul riiulist kaasa kahmanud.
Et vahuvein sobib marjade ja puuviljade kõrvale joomiseks, siis miks mitte valmistada mõnus kerge magustoit, kus marjade ja puuviljade kaaslaseks cavaga sabayon (või zabaglione itaalia-päraselt). Sabayon on klassikaline prantsuse-itaalia päritolu magus kaste, mida tehakse tavaliselt munakollaseid, suhkrut ja veini/dessertveini/vahuveini veevannil vahustades. Ülioluline on kuumust mitte liiga suureks lasta, sest siis tekivad kastmesse munakollasetükikesed. Et mul on kord nii juhtunud, olen nüüd eriti ettevaatlik.

Puuvilja-marjasalat:
maasikad
aprikoosid
pirn
arbuus
mustikad
põldmarjad
ananass
muuda või lisa koostisaineid vastavalt marjade-puuviljade valmimisele või oma maitsele

Tükelda marjad ja puuviljad suupärasteks tükkideks, sega omavahel.

Sabayon
4 munakollast
1 dl suhkrut
1,5 dl cavat

Vahusta munakollased ja suhkur heledaks vahuks.Lisa cava. Tõsta kauss keeva veega poti kohale. Vispelda segu pidevalt. Sabayon on valmis, kui kogus on umbes kahekordistunud ja kaste on mõnusalt paks ja kohev.
Lase sabayon kas leigeks või täielikult jahtuda ja serveeri marja-puuviljasalatiga. Kaunista melissi või mündiga.

Kama-rabarbritort

Lapsepõlves oli suviti minu suur lemmik külm keefiri-kamajook. Ja ei saa salata, et maitseb siiani ja tore, et kama meeldib ka minu lastele. Vahepealsete soojade ilmade saabudes nostalgiast ja Nami-nami kamateemalisest kooskokkamisest tuld võttes nuputasin selle pühapäevase tordi. Rabarbri hapusus passib kenasti kama tummisusega. Ja ei saa midagi öelda, oli lapsepõlvemaitset küll:)

10 rabarbrivart
1,5 dl suhkrut

300g Digestive küpsiseid
100 g võid

200 ml vahukoort
400 g maitsestamata jogurtit
400 g maitsestamata kohupiimatoru
2 dl suhkrut
4 spl kama
terve sidruni koor ja poolikust mahl

8 lehte zhelatiini

100g kamashokolaadi

Purusta küpsised, sega sulavõiga ja suru 26 cm-s läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja. Keeda tükeldatud rabarbereid suhkruga 10 minutit.
Vahusta koor. Sega omavahel kohupiim, maitsestamata jogurt, jahutatud rabarbrimoos,sidrunikoor ja -mahl, kama, suhkur ja vahustatud koor. Lisa sulatatud zhelatiin.

Vala segu tordipõhjale, lase külmkapis tarretuda. Riivi peale kamashokolaad.