Gnocchi

Eelmise, supiteemalise postituse tagasiside oli südantsoojendav üllatus.

Lisaks on vahepeal ilmunud veebruarikuine "Oma Maitse", kus lugu (netis ainult algus) meie köögitoimetustest ja "Õhtulehe" artikkel "Toidublogid - tõeline virtuaalne kulinaariadžungel", kus heade sõnadega ka minu tagasihoidlikku blogi meeles peetakse. Mis siin salata, kogu see ootamatu tähelepanu on muidugi väga meeldiv ja meelitav.

Aga lumi on endiselt maas, päevad enamjaolt sombused, Savisaar linnapea, lapsed kasvavad, hommiku esimene kohvilonks maitseb kui taevane õnnistus ja nami-namis on käimas järjekordne kooskokkamine - seekord teemaks gnocchi.

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis mulle on see esmakordne kokkupuude gnocchiga - nii söömise kui valmistamise osas. Muidugi olin ma seda sõna kuulnud, aga minu pisikeses blondis peas oli millegipärast ettekujutus gnocchist kui mingist pastasordist:)

Tsiteerides nami-namit, "on gnocchi väike populaarne Itaalia klimbiline, mis tehtud kartulitest (vm köögiviljadest), mannast või jahust, ricottast või mõnest muust komponendist ning munast. Seejärel need gnocchi-klimbid keedetakse või küpsetatakse ning serveeritakse kastme või riivitud juustuga". Vot niimoodi saavad ka tumedaimad isendid valgustatud!

Asi tundus maitsev ja põnev ja nii sai gnocchitegu ette võetud. Tegin kartulignocchit, mille koostises on purustatud keedukartul, jahu, muna ja sool. Nippe piilusin Clotilde ja Thredahlia juurest.

Gnocchi tarbeks kasutatav kartul peab olema tärkliserikas, lagunev, mure pudrukartul. Mina kasutasin punasekoorelist "Laura" kartulit. Lagunes küll, ka koorega keetes.

Tarvis läheb:

600 g koorega kartuleid

200 g nisujahu

1 muna

1 tl soola

(jagub neljale)

Pane pestud koorimata kartulid külma vette ja keeda pehmeks. Kurna (hoia alles sortsuke keeduvett), keera kuumus kinni ja lase kartulitel minut-kaks kuumal pliidil kuivalt aurata. Jälgi, et potipõhi poleks liiga kuum ja kartulid sinna kinni ei jääks. Niimoodi saab lahti liigsest niiskusest.

Nüüd tähelepanu: tuleb kiirelt toimetada, sest kartulite purustamise juures on oluline see, et nad oleksid kuumad. Koori kartulid ja kas riivi või siis pressi läbi sõela või kartulipressi. Tampimist ei soovitata. Ma surusin läbi sõela.

Sega kartuli hulka sool ja 3/4 jahu. Lisa muna. Sega tainaks. Kui tainas tundub liiga kleepjas ja vedel, lisa vähehaaval jahu. Kui aga liiga kuiv ja kõva, vedelda veidikese kartulikeeduveega. Tainas peab olema veidi kleepjas, aga siiski vormitav. Ära sega liiga palju, see muudab gnocchi sitkeks.

Kummuta tainas jahusele lauale ja jaga kolme ossa. Nüüd tee ükshaaval kõigi kolme osaga nii:

1. Rulli jahuste kätega tainast u 2 cm läbimõõduga vorstike.

2. Lõika see 2,5 cm pikkusteks "padjakesteks".

3. Vajuta kahvli harudega gnocchile sellele iseloomulikud triibud ja vormi nad sõrmedega veidi kausjaks, nagu järgneval fotol kõige vasakpoolsem näha on - sellise kausikesena koguvad nad endale hiljem rohkem kastet või mis iganes lisandit.

Kui padjakesed vormitud, lase potis vähese soolaga maitsestatud vesi keema ja keeda selles gnocchisid nagu klimpe. Pane nad vette parajate portsudena, liiga palju korraga ära keeda. Keeda niikaua, kuni gnocchi tõuseb pinnale - u 2 minutit. Õngitse valmis gnocchi veest vahukulbiga välja.

Meie sõime oliivõli, parmesani, peterselli ja musta pipraga. Kastmete valik, mida neile peale teha, on väga lai ja peamiselt fantaasias ja googeldamises kinni.

Ja veel: Valmis vormitud gnocchi sobib hästi sügavkülmutamiseks: külmuta neid sügavkülmiku sahtli suuruseks lõigatud küpsetuspaberil ühe kihina, kuni nad on kõvaks muutunud. Alles seejärel kummuta karpi. Üksteise otsas külmutades kleepuvad klimbid kokku.

Kui kavatsed kohe keeta, siis tee seda tunni jooksul. Valmiskeedetud kastmeta gnocchi't võid hoida külmkapis 2-3 päeva, enne söömist soojenda ja sega kastmega.