Dolma

Samahästi võiks selle pealkirjaga postituse sisuks olla ka meie oma armsad kapsarullid, sest "dolma" tähendab tegelikult täidetud köögivilja. Enamasti seostub see nimetus siiski täidetud ja rulli keeratud viinamarjalehtedega. Viinamarjalehtede täidiste versioone on palju, nii lihaga kui lihata. Dolma kodumaa(de)l süüakse lihaga versiooni soojalt, lihata külmalt. 

Siin üks populaarsemaid, riisitäidisega dolma. 

Soolatud purgistatud viinamarjalehed on meil poes muide täiesti saadaval. Tallinnas vähemalt küll. Alevis üles kasvanuna ja pool aastast maal elavana olen püüdnud Tallinna-kesksusest kõrvale jääda ja blogis üldiselt vältinud väga eripäraste ja raskesti hangitavate toorainete kasutamist. Isegi Tartus ja Pärnus on kaubavalik poes nigelam kui Tallinnas, rääkimata väiksematest kohtadest. Mis ei tähenda seda, et Tallinnast väljaspool elavad inimesed ei tahaks põnevalt ja maitsvalt süüa saada, eksole. Tean omast käest suveks maale kolides, milline tagavara peab olema igasugu maitseaineid, erinevaid riise, õlisid ja muud taolist, et pealinnast eemal "ikkagi inimeseks" jääda. Seega, armsad blogilugejad, kelle lähedalasuvas poes soolatud viinamarjalehti ei müüda, aga dolmaisu vastupandamatu, nõudke-nõudke nõudke! Ja kõige tipuks, miks ei peaks täitmiseks sobima ka meie oma aia viinamarjade lehed? No seda muidugi vähe soojemal ajal kui praegu. Aga aitab lobast, teeme parem dolmat!

Tarvis läheb:

umbes 35 soolatud viinamarjalehte

Täidis:

2 dl lühikeseteralist riisi (nii arborio kui ka kodumaine pudruriis sobivad hästi)

1 sibul

2 tl hakitud siledalehelist peterselli

2 tl kuivatatud münti

0,5 tl kaneeli

soola

pipart

Hautamisleem:

4 küüslauguküünt

0,75 dl oliivõli

0,75 dl vett

1 sidruni mahl

1 tl suhkrut

Kõigepealt valmista täidis. 

Vala riis kausis üle keeva veega, sega ja nõruta. Loputa seejärel sõelal külma vee all. Sega riis hästi peeneks hakitud sibula, peterselli, kuivatatud mündi ja kaneeliga. Maitsesta soola ja pipraga.

Viinamarjalehtede täitmine. Olen lugenud soovitusi küll viinamarjalehtede pesemiseks, küll keetmiseks enne täitmist. Põhjuseks liigse soola eemaldamine. Nende meil müüdavate viinamarjalehtede puhul ei ole ma näinud põhjust seda teha, täitsa paraja soolasusega on niisamagi, vähemalt mulle tundub nii. Mässamist on niigi, seega pesemisest/keetmisest viilin. 

Aseta viinamarjalehed ükshaaval enda ette lauale, rootsude paksem pool pealpool. Kui lehevars on küljes, eemalda see.Pane umbes 1 tl täidist lehe keskele alla varrekoha kohale. Keera kõigepealt lehe alumised küljeosad täidise peale. Seejärel rulli lehte alt üles külgi samal ajal sisse keerates kuni lehe lõpuni. Ehkki esialgu on tunne, et tegu on tuumafüüsikaga, on rullimine peale paari esimest dolmat käkitegu! Ehk on esmakordsetele dolmarullijatele abiks väike fotoseeria:

Vooderda sügavam pann katkiste või ebastandardsete viinamarjalehtedega. Lao nende peale tihedalt üksteise kõrvale rullikesed. Pista rullide vahele pikkupidi pooleks lõigatud küüslauguküüned ja vala üle hautamisleemega, mille tegemiseks sega lihtsalt kõik loetletud ained (va küüslauguküüned, mis on juba rullide vahel). 

Kata pann kaanega ja hauta vaiksel tulel umbes tund aega. Küpsev riis imab vedeliku endasse, seega jälgi, et pann ei muutuks kuivaks. Kui vedelik on imendunud, lisa klaasitäie kaupa vett juurde.

Lase toidul pannil jahtuda. Serveeri külmalt. 

Vaata siia ka: 

Tuuli dolma

Birgiti dolma
Pireti dolma

Röstitud türgi oad

Olen ise hirmsas vaimustuses oma uuest avastusest ahjus küpsetatud türgi ubade näol. Oliivõli ja ilma veeta kuumus teevad oad eriti maitsvaks. Maitse, ma ütleks, on lausa peen.

Mitte et nad mulle muidu ei meeldiks, vastupidi, türgi oad on mu suured lemmikud ja peenral kasvab igal aastal nii kollaseid kui rohelisi. Tavaliselt keedan nad lihtsalt al dente ja sööme kas sulavõi-tilliga või parmesani-oliivõli-peterselliga.

Nüüd siis midagi teistsugust.

Tarvis läheb:

500 g värskeid aedube

2 sl oliiviõli

soola

Puhasta oad, pane ahjupannile ja sega oliivõli ja soolaga.

Küpseta 225-kraadises ahjus 30-45 minutit, kuni oad on pehmed ja pruunistunud.

Retsept nami-namist.

Täidetud paprikad

Selliseid kollakas-rohelisi magusaid paprikaid saab turult ainult suvel. Värsked, õhukese koorega ja kuidagi eriliselt hästi maitsvad, kunagi ei õnnestu turult lahkuda neid ostmata. Nende aromaatne lõhn on juba nii isuäratav.

Ja Nami-namis jätkub kooskokkamine täidetud köögiviljade teemal. Olen paprikaid täitnud nii ja naa, aga parim on mu meelest ikkagi see kõikse tavalisem hakkliha-riisitäidis.

7 paprikat

1 dl riisi

päevalilleõli

2 hakitud mugulsibulat

2 hakitud küüslauguküünt

300 g veisehakkliha

3 spl tomatipastat

1 spl suhkrut

rohkelt värsket hakitud peterselli, koriandrit, münti

soola-pipart

Lõika paprikatel kaas (hoia alles), eemalda seemnekoda.

Keeda riis soolaga maitsestatud vees poolpehmeks.

Kuumuta õlis sibul ja küüslauk läbipaistvaks. Lisa hakkliha, prae korralikult läbi. Sega hakkliha hulka riis, tomatipasta, suhkur, ürdid, sool ja pipar.

Täida paprikad otsast riisi-hakklihaseguga. Tee ahjuvormi põhi õliseks, lao sinna külili täidetud paprikad, vajuda kaaned otstesse tagasi.

Küpseta 200 kraadi juures 30 minutit.

Tõsta ahjust ja lase enne söömist 15-20 minutit paprikatel vormis seista. Esiteks on nad kohe ahjust võttes söömiseks liiga tulikuumad ja teiseks taheneb täidis ja ei lagune laiali.

Täidetud suvikõrvitsaõied

Praetud suvikõrvitsaõite kommentaaridest ja nami-nami täidetud köögiviljade teemalisest kooskokkamisest innustatuna võtsin kätte ja tegin oma elu esimesed täidetud suvikõrvitsaõied. Kindel see, et mitte viimased.

Haarasin kinni Tuuli anšoovise-mõttest. Lihtsalt fantastiline maitseelamus - taustaks kreemjas mahe toorjuust, peategelaseks vürtsikas anžoovis ja kõrvalosatäitjaks salvei. Kõik see on mässitud magusasse suvikõrvitsaõide, mis on paneeritud ja õlis kuldseks praetud.

Sööja kohta võta 3-4 suvikõrvitsaõit.

Pese õrnalt õied kraani all puhtaks, kuivata ettevaatlikult köögipaberiga. Täidiseks pane iga õie sisse

1 tl maitsestamata toorjuustu

1 või suuremate fileede puhul 1/2 anžoovisfileed

1 salveileht

Seo õis otsast murulauguvarrega kokku.

Paneerimistainaks sega omavahel:

2 muna

1 dl nisujahu

1 dl piima

Löö munad kausis kahvliga lahti, sega vispeldades hulka vaheldumisi jahu ja piim. Lase jahul hetk paisuda, st las tainas seisab umbes 15 minutit.

Kuumuta pannil lahke käega valatud õli.

Kasta täidetud suvikõrvitsaõisi igast küljest tainasse. Ettevaatlikult, et "pakike" ära ei laguneks. Pane ühe kihina pannile kuuma õlisse. Viska pannile ka mõned salveilehed. Prae õied mõlemalt poolt kuldseks.

Tõsta praetud õied pannilt taldrikule, serveeri koos samalt pannilt tulnud krõbedaks praadinud salveilehtede ja värskelt jahvatud musta pipraga. Soola pole vaja, anšoovise soolakusest piisab.

On kahju, et rõõmu sellest ja teistest suvikõrvitsaõietoitudest jagub vaid neile, kelle peenras suvikõrvits (või kõrvits, sest tema õied sobivad sama hästi) kasvab. Turul võiks neid ometigi olla, tegu pole ju mingi elitaarse imeloomaga, vaid täiesti tavalise köögiviljaga, millest saab imemaitsvaid hõrgutisi võluda.

Enne suvikõrvitsaõite täitmist piilusin ka Thredahlia ja Mari blogidesse.

Külm supp lehtsalatist

Jah, ma tegin salatist suppi! Väga maitsvat kusjuures. Täpselt ei mäletagi, kust see mõte tuli, aga esiteks tundus, et lehtsalatile lihtsalt peab olema rohkem kasutusvõimalusi kui erinevad salatid.

Teiseks: kui lähim arvestatav toidupood asub 35 kilomeetri kaugusel, toiduvarud on lõpukorral, aga tahaks kerget, värsket ja maitsvat palava suvepäeva toitu, tuleb loovalt üle vaadata oma aialapp ja meisterdada midagi seal saadaolevast.

Iseenesest pole tavalisel salatilehel ju mingit erilist maitset. Olgem ausad, maitse on nagu murul (vist, ma pole muru maitsenud).

Kui pundile salatilehtedele saab maitseainete, ürtide ja salatikastme abil anda hetkega uue ja ilusama/maitsvama elu salati näol, siis miks ei saaks seda sama teha ka supis?

Supi sisse läks:

• 1 liiter keefiri
• 3 suurt peotäit salatilehti (salat võib vabalt olla veidi ülekasvanud)
• 2 värsket lühikest kurki
• ürte: tilli, peterselli, koriandrit, münti, murulauku
• maitsestamiseks: 1 spl sidrunimahla või valge veini äädikat, 1 spl suhkrut või vedelat mett, 1/2 tl soola, 1/2 tl pipart, 1 tl sinepit

Rebi salatilehed veidi väiksemaks, tükelda kurgid, lisa 3-4 spl keefirit ja purusta blenderis või saumikseriga ühtlaseks roheliseks massiks.

Sega saadud pestolaadne asjandus suures kausis ülejäänud keefiriga. Lisa hakitud ürdid. Eriti mõnusa maitse annab koriander, nii et kui vähegi võimalik, võiks ta olla. Maitsesta. Selles osas võib päris julge olla ja ei pea kinni pidama minu poolt retseptis antud supi- ja teelusikatest. Hea maitse saab, kui maitsestada hapuga (sidrunimahl või valge veini äädikas), magusaga (suhkur või mesi) ja teravaga (sinep). Sool ja pipar niikuinii. Lase külmkapis vähemalt tund aega maitsestuda

Serveerides paku soovijatele supi juurde hakitud keedumuna.

Olen nüüd "salatisuppi" teinud mitmel korral ja tõesti on hea. Söövad ja kiidavad ka muidu külmsuppide osas pehmelt öeldes ettevaatlikud.

Praetud suvikõrvitsaõied

Suvikõrvits on üks lollikindlamaid ja saagikamaid taimi, vähemalt minu aias. Ilma erilise poputamiseta kasvatab ta endale hiiglaslikud lehed, palju õisi ja niipalju vilju, et suvikõrvitsaisu saab täis lisaks meie perele ka sõpradel ja sugulastel, kellele ma neid igal võimalusel kaasa sokutan.

Lisaks viljadele saab suurepärase roa ka õitest. Praetud suvikõrvitsaõisi sain esimest korda Toscanas. Ei olnud mul tollal veel oma aeda ega sellist söögitegemispagasit nagu nüüdseks ja krõbedas soolakas paneeringus pehmed ja magusad suvikõrvitsaõied tundusid väga eksootilisena.

Eksootilisena ei tundu see suvine hõrgutis muidugi enam ammu, aga täpselt sama maitsev kui tollal Toscanas, on ta minu jaoks ka praegu.

Praadimiseks raatsin korjata vaid isasõisi. Emasõie all (pilt allpool) on näha kasvamas ka juba pisikest suvikõrvitsabeebit.

Korjatud õied tuleb õrnalt pesta: eriti hoolsalt seest, sest millegipärast armastavad õite sees igasugu satikad koosolekuid korraldada. Kuivata õied ettevaatlikult köögipaberiga patsutades.

Taina võid teha ülilihtsa: vispelda kokku jahu ja vett , nii et tekiks umbes keefiri paksune vedel tainas. Sellesse kasta õied ja prae.

Mulle meeldib, kui muna maitset on ka suvikõrvitsaõite juures tunda ja tainas on selline:

2 muna

1 dl nisujahu

1 dl piima

Löö munad kausis kahvliga lahti, sega vispeldades hulka vaheldumisi jahu ja piim. Lase jahul hetk paisuda, st las tainas seisab umbes 15 minutit.

Kuumuta pannil õli või õli/või segu. Rasva võiks olla pannil ikka nii sentimeetri jagu, et toimuks midagi praadimise ja frittimise vahepealset.

Kasta pestud ja kuivatatud suvikõrvitsaõisi igast küljest tainasse ja pane ühe kihina pannile kuuma õlisse.

Prae ühelt poolt kuldseks, selleks kulub umbes minut. Keera õitel külge ja prae ka teiselt poolt.

Tõsta õied pannilt näiteks vahukulbiga küpsetuspaberile, mis imab endasse üleliigse õli. Ära neid aga sinna lebama unusta, sest serveerida tuleb kuumalt!

Enne serveerimist piserda õitele veidi sidrunimahla, raputa peale soola(helbeid) ja värskelt jahvatatud musta pipart.

Seda külma valge veini juttu teate juba isegi...:)

Sama edukalt ja maitsvalt õnnestub roog ka kõrvitsaõitest.

Ja kui söömiseks koguseid arvestada, siis ehkki arvates, et mis toit see lilleke siis nüüd ka on, piisab eelroaks või kergeks eineks ühele inimesele keskmiselt kolmest praetud õiest. Nad on piisavalt köögiviljased, kui nii võib öelda.

Lillkapsa-kurgisalat

Krõmpsuv ja kergelt hapukas salat, kus kohtuvad väga al denteks keedetud lillkapsas, värsked mahlased koorega kurgid, sidrunimahl, hapukoore-keefirikaste ja till. Väga värskendav, praeguse kuumaga sobib koos rukkileivaga hästi kasvõi lõunasöögiks. Ka liha kõrvale mõnus.

Tarvis läheb:

1 keskmine lillkapsas
5 lühikest värsket kurki
1 sidrun
5 spl oliivõli
4 spl hapukoort
4 spl keefiri
soola
pipart
u 3 spl hakitud tilli

Eemalda lillkapsalt vars ja jaga õisikuteks.
Poolita sidrun. Lõika üks pool veerandikeks. Aja keema potitäis vett, millesse on lisatud sidrunitükid. Pane keevasse vette lillkapsaõisikud, keeda 5-7 minutit.
Tõsta lillkapsas kaussi ja pigista kohe, kui kapsas on veel kuum, peale ülejäänud sidrunipoolikust mahl ja oliivõli. Sega läbi ja lase kaane all seista 10 minutit. Sega vahepeal üks kord.
Kurgid lõika pikisuunas neljaks ja siis väikesteks tükkideks.
Kastmeks sega omavahel hapukoor ja keefir, maitsesta soola ja pipraga. Sega nüüd kõik kokku salatiks: sidrunimahla ja oliivõliga maitsestatud lillkapsas, kurk , kaste ja hakitud till.
Kes soovib, võib salatile veel lisada kreeka pähkleid.

Salati-idee pärit venekeelsest ajakirjast "Gastronom" (juuni 2010).

Okroška

Tavalisest pikem vaikus eetris on olnud tingitud peamiselt tehnilistest ja klimaatilistest asjaoludest. Läpaka kõvaketas otsustas (taaskord) õhku lennata ja teistest arvutitest blogimine tundus kuidagi mitte päris see. Ja soe on! Lausa kuum. Päevad algavad terrassiukse avamisega, kust tulvav päikesekuuma männimetsa lõhn annab märku taaskordsest päevast, mis lõpeb terve rodu merelõhnaliste käterättide nöörile riputamise ja toapõrandalt paljude jalgade ja jalakeste poolt sissetassitud liivahunnikute kokkupühkimisega.
See kõik muidugi ei tähenda, et meil enam süüa ei tehta. Tehakse ikka ja mitte vähe! Peenral ja turul on kätte jõudnud paradiis, mis jätkub veel mõne kuu ja seda tuleb ju maksimaalselt ära kasutada. Salatid, redised, tomatid, kurgid, värske kartul, värske kapsas ja lillkapsas, kukeseened, türgi oad, herned, maasikad. Kohe-kohe on valmis mustikad. Aiamaal paisuvad suvikõrvitsad ja pisikesed porgandid on nii magusad-magusad. Lastele lõunaks keedetud spagetid viivad endalgi keele alla, kui nad on segatud just peenralt tulnud värske hakitud peterselli, basiiliku, salvei ja punega, sortsu oliivõli ja veidikese parmesaniga.
Okroška on ideaalne kuuma suvepäeva supp. Supivedelikuks on kas kali või mõni hapendatud piimaline: keefir, pett, hapupiim. Ma tegin seekord jääkülma kaljasupi.

Mis kalja puudutab, siis ma pole küll kunagi proovinud okroškat teha ühestki poe pudelikaljast, aga mulle tundub , et need on supi jaoks liiga limonaadid. Ma teen ka joogikalja ise, poes müüdavast valmiskontsentraadist, kus pakis on kondenseeritud humalalinnas ja kuivpärm. Päev kääritamist, teine külmas seismist ja maitsev leiva- ja pärmimaitseline kodukali on valmis. Samast kaljast teen ka okroškat.

Peeter Kardil on muide õpetus, kuidas okroška tarbeks (no ja ilmselt ka joomiseks) leivast ise kalja teha, lisan selle postituse lõppu, kui keegi ära proovib või on juba teinud nii, andke siis teada, kuidas välja tuli!

Okroška sisse võib panna tegelikult kõike, mis käe- ja meelepärane: köögivilju, keedetud liha, keelt, sinki, kala, seeni. Kohustuslikud komponendid on roheline sibul ja keedetud muna, kõik muu vastavalt maitsele.

Ma valmistasin kerge köögiviljaokroška, kuhu

sisse läks:

• 1,5 l kalja
• punt rohelist sibulat (umbes 100 grammi)
• 3 värsket keedetud kartulit
• 3 lühikest värsket kurki
• 2 keedetud värsket porgandit
• mõni redis
• 3 keedetud muna
• kalja maitsestamiseks soola (u 1 tl), pipart (u 0,5 tl) ja sinepit (u 1 tl). Põltsamaa kange sinep sobib hästi, Soome magusad ei lähe mitte.
• serveerimiseks hapukoort ja maitserohelist (till, petersell, murulauk)

Maitsesta jääkapikülm kali soola ja sinepiga ja pane köögiviljade hakkimise ajaks külmkappi tagasi.

Haki sibulapealsed (panin supisse ka noore valge osa). Kartul ja koorimata värske kurk haki kuubikuteks, porgand ja redis ratasteks.
Haki keedetud munad ja maitseroheline.

Tõsta hakitud kraam taldrikutesse ja vala peale külm kali. Tõsta peale hakitud muna ja supilusikatäis hapukoort. Puista üle maitserohelisega.

Kõrvale sobib rukkileib.

Ja lõpuks veel lubatud Peeter Kardi kaljategemisõpetus raamatust "Vene köök. Supid." ("Valgus", 2005):

400 g kuivatatud rukkileivaviile, 300 g suhkrut, 15 g pärmi, 12 l vett.

Leivaviilud pruunistada kergelt praeahjus, murda väikesteks tükkideks ja valada peale 7 l eelnevalt keedetud ja umbes 80 kraadini jahutatud vett. Lasta seista 1-1,5 tundi soojas kohas. Kurnata ja valada leivale ülejäänud 5 l kuuma vett. Lasta jälle seista 1-1,5 tundi ja kurnata. Lisada suhkur, vedeldatud pärm ja lasta käärida 8-12 tundi temperatuuril 25 kraadi. Kali jahutada, valada pudelitesse ja hoida temperatuuril mitte üle 10 kraadi.

Ei midagi keerulist:)

Tomatipüreesupp basiiliku ja kitsejuustuga

Facebooki potsatas selle aasta 50 parima restorani edetabelis esimeseks platseerunud kohvikult teavitus : 25.05.2010, teisipäeval lõunamenüüs: tomatipüreesupp basiiliku ja kitsejuustuga, 40.-

Olin just vahetult enne külmkapi sisu revideerides mõelnud, mida kahele lõunaks valmistada ja näe, siin ta oligi! Võtsin pealkirja sõna-sõnalt ja tegingi supi ainult kolmest komponendist:

1 purk kooritud tomateid (mul oli Rainbow)

basiilikut

2 spl pehmet kitsejuustu (Soignon näiteks)

Lisaks:

1 dl vett

suhkrut, soola, pipart

Panin tomatikonservi potti, lisasin vee ja lasin vaiksel tulel 15 minutit podiseda. Püreestasin blenderis. Maitsestasin suhkru ja soolaga.

Serveerimiseks tõstsin kuuma supi kahte taldrikusse, lisasin mõlemasse supilusikatäie kitsejuustu, rebisin basiilikulehti ja jahvatasin peale musta pipart. Iga sööja saab oma kitsejuustu ise supi sisse ära segada ja imetleda, kuidas punasest supist saab oranž. Muidugi võib sulatada kitsejuustu ka juba potis supi sisse.

Juurde röstisin veel mõned ciabattast lõigatud crostinid, millele määrisin karulaugupestot.

Originaalis oli supp arvatavasti midagi hoopis teistsugust. Aga mina ei ole ka Roman, vaid Mari-Liis ja toit sai minumoodi. Oli hirmus hea, puhta ning selge maitsega. Kõik sai otsa ja nõuti järgmine kord veel.

Niimoodi sai täna kodus "Mooni" tehtud.

Grillitud köögiviljad

Lisaks võitlemisele tigedate sääseparvedega või õieti vaatamata sellele oli meie nädalavahetus sisustatud aiatööde, puhkamise ja grillimisega. Õue vaadates võib suve selleks korraks taas lõppenuks pidada, loodame, et lähema kolme kuu jooksul mõni soe päev ikka veel antakse:)

Selliselt tehtud köögiviljad sobivad kas eraldi taldrikutäiena söömiseks või liha/kala kõrvale. Kasutada võib just neid köögivilju, mis meeldivad või mis parasjagu käepärast: pommu, porru (keeta enne grillimist vees poolpehmeks), viilutatud fenkol, küüslauk, suvikõrvits, tomat, seened, porgand. Erinevat värvi paprikad on väga head: grilli tervena igalt küljelt mustaks ja pane kaussi kaane alla jahtuma. Jahtunult koori ja lõika väiksemaks.

Köögivilju võib võtta just sellises vahekorras ja koguses nagu meeldib, seega mingit grammi- ega isegi tükitäpsusega retsepti siin pole.

Ma olid kapis baklažaan, suvikõrvits, kirsstomatid ja pruuni šampinjonid.

Köögiviljad viilutada, määrida või pritsida kokku oliivõliga ja grillida paar minutit mõlemalt poolt. Kirsstomatid lõikasin pooleks. Tomatid ja seened (ka vähekese õliga segatult) grillisin aja ja ruumi kokkuhoiu nimel fooliumalustel. Neile piisab 4-5 minutist.

Tõsta grillitud köögiviljad kaussi. Alles nüüd maitsesta: haki sisse värskeid meelepäraseid värskeid ürte (tüümiani, rosmariini, basiilikut, peterselli, münti, punet jne). Lisa meresoola ja värskelt jahvatatud musta pipart, sega hulka veidi õli (ka grillimise juures on õli kasutatud, seega jälgi, et liiga ei saaks) ja maitse järgi veiniäädikat. Grillitud köögiviljade juurde klapib väga hästi balsamico.

Sellised köögiviljad ei pea pakkudes olema kuumad, parimad on toa- või siis õigemini suvisel õuetemperatuuril.

Nõgese-kartulisupp

Minu aeda jäävad alati mõned niitmata, rohimata ja umbrohutõrjumata veidi metsistunud nurgatagused. Kust ma muidu saaksin kevadeti oma nõgesed, oblikad, võililled, jänesekapsad ja nurmenukud? Ja kuhu teevad oma pesa linnud, siilid, mutukad ja putukad? Kus peidab ennast rebane? Kus käiakse ainult kummikutega, sest kohata võib rästikut? Igas aias, kui ta pole just linna viks ja viisakas majaümbrus, peavad sellised sopid olema. Muidu maja pool on meil ikka täitsa kultuurne ja hoolitsetud, tegelt ka:)

Nõges on üks järjekordne tore kevadine söödav taim, mille tervistavast mõjust saab lugeda siit Aive Luigela artiklist. Korjata tuleks ainult puhtast kohast ja noori lehti. Kummikindad on suureks abiks:)

Kui keegi mõtleb, et no kuhu ma seda nõgest ikka sisse panen, siis kasutamine on sarnane spinatile: näiteks supid, pirukad, kotletid, vormitoidud, lasagne, omlett.

Nõgese-kartulisupi jaoks on tarvis:

4 suurt peotäit värskeid noori nõgeselehti

4-5 kartulit

800 ml köögiviljapuljongit

2 spl hakitud maitserohelist (tilli, peterselli, murulauku vms)

soola (vajadus oleneb puljongi soolasusest)

Serveerimiseks:

keedetud muna

hapukoort

Pane pestud nõgeselehed potti keeva vette ja kupata korraks keema. Nõruta. Nüüd nad enam ei kõrveta.

Keeda puljongis kartulid, lisa hakitud maitseroheline, nõgeselehed ja sool.

Lauale andmisel lisa igasse taldrikusse pool muna ja hapukoort.

Retsept on üsnagi mugandatud versioon nami-nami omast.

Veel hooajalisi söödavaid taimi:

Nurmenukulehed salatisse.

Hapuoblikas supiks, salatisse, niisama närimiseks.

Jänesekapsas salatisse ja niisama suhu pistmiseks.

Nagu pildilt näha, on mul aias üks väga produktiivne iidvana mitmeharuline pihlakas, mille harude vahelt võib kasvamas leida nii jänesekapsaid kui metsmaasikaid.

Spargel, selle kevade esimene

Vaatasin oma blogist, et olen kodumaist sparglit teinud eelmisel aastal mai lõpus, seega pole palju enam oodata jäänud. Kannatamatu nagu ma olen, ei saanud siiski lihtsalt mööda kõndida, kui NOP-i letist vaatasid vastu imeilusad roherohelised värsked krõmpsuvad Kreeka spargli pundid. Pealegi olid külla tulemas Aet ja Liisa, kellest viimasele saigi meeldivaks ülesandeks spargliga toimetamine.

Tegime nii:

sparglilt ära murda puitunud osa (kui seda üldse on, siis u 2 cm-ne tükk varre altosast, sõrmedega tunneb). Ma ei ole kunagi sparglit koorinud. Sparglid laduda ühe kihina ahjupannile, lisada natuke meresoola/soolahelbeid, piserdada vähese oliivõliga. Veeretada õrnalt, et sparglid oleksid ühtlaselt õlised. Küpsetada 200 kraadi juures 12-15 minutit. Vahepeal keerata sparglitel külge. Võtta ahjust välja ja piserdada soovi korral peale sidrunimahla. Me seekord jätsime sidrunimahla ära, laual oli niigi sidrunist kraami. Riivida või tõmmata parmesanist peale laastud.

Fotol viimased varred suurest pannitäiest:)

Karulauguvõi

Maitsevõisid ja määrdeid on siin blogis juba mitmeid. See tähendab ilmselt ainult üht: mulle nad meeldivad. Meeldib omatehtud leib, meeldivad mõnusad määrded selle peal.

Retsept on seekord pigem pildikeeles, kõik on kihiti siin näha:

Pildi allkiri ka ikka igaks juhuks: tuleb võtta umbes 100 grammi toasooja võid, pundike (12-13 lehte) hakitud karulauku, poole sidruni riivitud koor ja meresoolahelbeid. Hõõruda kõik kokku maitsevõiks. Leiva/saia peal loomulikult väga maitsev, samahästi sobib toppida kala kõhtu küpsetamise ajaks või panna tükike grillitud antrekoodile.

Kikerherne-porgandisalat

Väga universaalne salat, mis sobib nii omaette söögiks, lisandiks, suupisteks, eelroaks, peolauale, argiroaks jne. Nagu ikka siinolevate retseptide puhul, ei ole valmistamine midagi kaela(kätt)murdvat. Leotamine, keetmine ja jahutamine võtavad küll aega, aga ega seal kõrval ju ninapidi passima ei pea- need asjad saavad end ise tehtud ja samal ajal saab teha midagi muud toredat, näiteks magada. Aga jah, kogu käeline tegevus seisneb enam-vähem selles, et pehmed kikerherned tuleb lihtsalt pannil maitsestatud õlis koos riivitud porgandiga läbi kuumutada, maitsestada sidrunimahla-peterselliga ja maitsev, toitev, tervislik ja eriline salat ongi valmis.

Maitsed on hästi puhtad ja selged - kikerherneid keedetakse koos porgandi, sibula, porruga, millest eralduvad maitsed teevad veest köögiviljapuljongi. Lisaks annavad maitset marlist kotikesse seotud loorberilehed, pipraterad ja petersellivarred. Ma kasutasin värskeid loorberilehti, mida hoian sügavkülmas ja vajadusel võtan karbist niipalju, kui vaja. Mulle tundub, et nende lõhn ja maitse on tugevamad kui kuivatatud lehtedel.

Õli, milles hiljem kuumutatakse kikerherned koos porgandiga, on maitsestatud küüslaugu, loorberilehtede ja tüümianiga. Vahetult enne serveerimist segatakse salat veel sidrunist pressitud mahla ja värske hakitud peterselliga.

Kui ma Thomas Kelleri "Bouchonis" seda salatit nägin, retsepti lugesin ja neid loetletud maitseid koos ette kujutasin, ei olnud enam võimalik salatitegu edasi lükata. Sealt ongi retseptiidee, muutsin ja mugandasin pisut.

Mis veel kikerherneid puudutab, siis variandid ettevalmistamiseks on sellised (reastatud maitse ja tekstuuri paremuse järjekorras, parim ees) :

1. Kuivatatud kikerherned, üleöö vees leotatud, nõrutatud ja loputatud.

2. Kuivatatud kikerherned, kiirmeetodil leotatud. Selleks võta kikerherneid ja vett suhtes 1:4, lasta keema, keeda 1 minut. Tõsta tulelt ja lasta tund aega vees seista. Nõruta, loputa. Ma tegin seekord niimoodi.

3. Konservkikerherned. Nõruta ja loputa.

RETSEPT:

Kikerherneste keetmine:

• 200 g kuivatatud kikerherneid
• 1 porru (valge ja heleroheline osa)
• 1 terve kooritud sibul
• 1 terve kooritud porgand

Maitseainekotike:

• umbes 15 pipratera
• 2 loorberilehte
• mõned petersellivarred

Maitseõli ehk 4x2

• 2 spl oliivõli
• 2 loorberilehte
• 2 küüslauguküünt (lamedaks vajutatud ja tükkideks tehtud)
• 2 tüümianivart

Ja veel:

• 3 porgandit (julienne'ks hakitud või riivitud)

• Salati maitsestamiseks soola, pipart, 1 spl värskeltpigistatud sidrunimahla, 2 spl hakitud siledalehelist peterselli.

Loputa kikerherned voolava vee all. Pane potti, kata veega, nii et vesi kataks neid 5 cm kõrguselt.

Pane väikesele marlitükile loorberilehed, petersellivarred ja pipraterad, seo marli kokku pambukeseks.

Lõika porru pikkupidi pooleks, pese. Kasuta ainult ühte poolikut, teisele leia mõni muu kasutus. Lisa potti kikerhernestele seltsiks porru, sibul, porgand ja maitseainekotike.

Keeda madalal kuumusel 45 minutit. Selle ajaga saavad kikerherned parajalt valmis, on õrnalt krõmpsuvad.

Jahuta, kurna. Eemalda köögiviljad ja maitsetaimed, nemad on oma töö teinud ja võivad lahkuda teenitud igavesele puhkusele. Meie porgandi sõi ära pesamuna, keedetud sibulat ja porrut ta millegipärast ei soovinud.

Maitsesta kikerherned poole teelusikatäie soolaga. Kikerherneste keetmisel tuleb üldse soola lisada alles keetmise lõpus- 5 minutit enne valmimist või siis valmiskeedetud kikerhernestele, nagu siin. Varem lisamine võib aeglustada nende pehmenemist ja niikuinii on nad algul liiga kõvad, et soola enesesse imada.

Ongi aeg segada salat kokku. Pane pannile või kastrulisse õli, loorberilehed, küüslauk ja tüümianivarred. Kuumuta keskmisel kuumusel.

Kui õli on kuum, lisa porgandiribad ja kuumuta segades 1 minut. Lisa kurnatud kikerherned, sega ja maitsesta soola-pipraga. Kuumuta kõike koos 2 minutit. Jahuta.

Vahetult enne serveerimist noki välja loorberilehed, tüümianivarred ja küüslaugutükid. Sega salat sidrunimahla ja hakitud peterselliga.