Tarte tatin

Tänase Kapist Väljatulemise Päeva raames on mul üks ülestunnistus. See on minu esimene Tarte Tatin. Ei teagi, kuidas see nüüd niimoodi oli siiani tegemata jäänud, omalgi imelik.

Eelnev muidugi ei tähenda seda, et ma ei teadnud, kuidas kõnealune kook maitseb, sest pakutud on seda väga mitmeid kordi. Ja isegi kui poleks, ei oleks koostisainete ja valmistuskäigu järgi kuigi keeruline ära arvata, mismoodi maitseb üks krõbedapõhjaline karamelliseerunud õuntega kook. Ja maitseb ta väga-väga hästi.

Aga nüüd olen oma Tarte Tatin-neitsilikkusest lahti saanud. Süda rahul ja kergem kohe olla.

Tarvis läheb:

75 g võid

2,5 dl nisujahu

2 tl suhkrut

näpuotsaga soola

1 muna

1 sl vett

4 õuna

75 g võid või margariini

1,5 dl suhkrut

1 sl vett

Näpi külm või jahu, suhkru ja soolaga puruseks. Lisa muna ja vesi, sega tainapalliks. Mässi toidukilesse ja pane pooleks tunniks külmkappi.

Koori õunad, eemalda südamikud ja lõika sektoriteks. Sulata kas spetsiaalses tarte tatin vormis või sobival pannil (mida võib kasutada nii pliidil kui ahjus) või, lisa suhkur ja vesi ning sega ühtlaseks. Tõsta õunatükid pannile üksteise kõrvale lõikepind ülespoole ja küpseta pannil nõrgas kuumuses umbes 15 minutit, kuni rasvaine ja suhkur on karamellistunud. Tõsta pann tulelt ja lase 10 minutit jahtuda.

Rulli tainas jahusel laual või toidukile vahel vormist veidi suuremaks õhukeseks ringiks ja tõsta see õuntele. Ääred keera sisse. Tainast jääb veidi üle, pane ülejääk külmkappi ja kasuta mõnel teisel korral.  Küpseta 225-kraadises ahjus umbes 15 minutit, kuni tainas on kuldne ja küps. Tõsta ahjust, lase 10-15 minutit jahtuda.

Kummuta kook serveerimisvaagnale. Parim soojalt ja leigelt. Niisamagi maitseb suurepäraselt, aga lisaks võib pakkuda ka vaniljekastet, -jäätist või vahukoort.

Eriti kiidan põhja, mis tuli selle retsepti järgi hästi õhuline ja krõbe. Õunatükid on klassikaliselt suuremad kui minu koogil, isegi lausa õunapoolikuid kasutatakse. Aga ka niiviisi oli väga mõnus. Pannina kasutasin oma vana head musta malmpanni, mis taaskord tõestas oma sobivust ja universaalsust.

Retsept muudatustega Soome perenaiste kokanduspiiblist "Kodutoit" (Kaisa Isotalo ja Raija Kuittinen).

Vanilje-sidrunikreemiga õunakook

Oma igapäevaelu pealinna urbanistlikus anonüümsust ja võõrandumist soosivas korterikolossis elades on eriti südantsoojendav ja armas, kui naabrid ukse taga koputavad. Ehkki esimese hooga ehmatasin, kuna kloppisin parasjagu vasikalõike viini šnitsli jaoks, nii et maja värises.

"Kas kopsin liiga kõvasti?"
"Ei."
"Kas lapsed teevad lärmi?" Ma ise ei pane enam tähelegi.
"Ei-ei, tõime teile õunu, meil on maal täielik õunauputus!"

No kas pole mitte kena! Arvestades seda, et meie oma saak on sel aastal olematu, sai korvitäis punapõselisi ubinaid suure rõõmu ja tänuga vastu võetud.

Et nüüd söögiõunu oli küll ja veel, meenusid mulle kapis ootavad "Antoonovkad" ja kook, mille tegemist juba tükk aega olin plaaninud.

Itaalia-reisidel ei ole ma ausalt öeldes kunagi söönud õunakooki. Et see kook aga on itaaliapärane, tean, olles sattunud sarnase retsepti peale mitmes ajakirjas ja kolades naljakates foorumites nagu näiteks see siin. Oluline siinjuures on õunte ringiratast kaunilt ladumine, mida pean veel harjutama. Kooki tehakse sageli ilma kreemita, siis on see crostata di mele, kreemiga aga crostata di mele con crema pasticcera.

Põhi

3,5 dl nisujahu
150 g võid
0,5 dl suhkrut
0,25 tl soola
1 muna

Kreem

4 dl piima
1 dl suhkrut
3 spl nisujahu
3 munakollast
1 tl riivitud sidrunikoort
1 tl vaniljesuhkrut*

Kate

3-4 õuna
2-3 dl aprikoosimoosi

Tee muretainas: näpi külm või, suhkur ja sool jahuga pudiks. Lisa muna. Sega ühtlaseks tainapalliks, keera toidukilesse ja pane vähemalt pooleks tunniks külmkappi.

Sel ajal saad valmistada kreemi ja tükeldada õunad.

Sega kastrulis piim, suhkur, jahu, munakollased. Vispelda läbi, et oleks omavahel korralikult segunenud. Kuumuta pidevalt segades vaiksel tulel kuni keemiseni, st kuni tõusevad esimesed "mulksud". Ära keeda. Segu peaks olema nüüd parajalt paksenenud. Lisa sidrunikoor ja vaniljesuhkur. Tõsta pliidilt ja jahuta. Mul on selliste kreemidega kogemus, et isegi kui oled kuumutamise ajal pidevalt seganud ja sellega suutnud vältida munakollase tükkiminekut, võib see kuumalt seisma jättes ikkagi juhtuda. Seega soovitan ka jahtumise algul segada.

Eemalda õuntest seemnekojad. Koorimine sõltub isiklikust maitsest ja õunte päritolust. Viiluta. Pildil olev agregaat on absoluutselt mittevajalik.

Vorm võiks olla 26-28 cm-ne, kas lahtikäiv või laineliste servadega pirukavorm. Suru tainas põhja ja külgedele. Määri põhjale aprikoosimoosi. Vala moosile jahtunud kreem. Lao ringikujuliselt kreemile õunaviilud. Neid võib õrnalt kreemisse vajutada, aga kui üldse, siis tõesti ainult natukene .

Küpseta kooki 180-kraadises ahjus umbes 40 minutit, kuni õunad küpsed ja tainas äärtest pruunistub. Kui on tunne, et koogiääred lähevad liiga pruuniks, kata lõpuosas kook pealt fooliumiga.

Võta kook ahjust, määri soojale koogile toasooja aprikoosimoosi.

Lase täielikult jahtuda. Ehkki kook on ka soojalt väga maitsev, on lõike raske ühes tükis taldrikule saada. Jahtudes taheneb ja siis on asi juba hõlpsam. Kõige maitsvam tundus mulle järgmisel päeval peale ööd külmkapis.

*Ehkki EKI soovitab sõna "vanilje" asemel kasutada sõna "vanill", on vanilje kuidagi omasem ja minu jaoks vähem vanilliinine. Vanaema ütles ka nii, seda nüüd küll, et ka vanilliini kohta:). Igaljuhul pean nii siin, kui teistes retseptides silmas ikka naturaalset, mitte sünteetilist maitseainet.

Retsept muudatustega nii koostisainete kui valmistamise osas pärit ajakirjast "Glorian Ruoka ja Viini" 02/2010 (Itaalia-eri).

Kõrvitsakeeks

Näeb välja nagu leib, kas pole? Tegelikult on mõnus vürtsikalt magus keeks. Kõrvitsa maitset otseselt tunda pole, see ongi juba iseenesest mahe ja tagasihoidlik. Aga keeksi teeb kõrvits hästi mahlaseks ja justkui veidi raskeks (aga mitte mingil juhul nätskeks). Meile igaljuhul väga meeldib. Tegelikult on see keeks mul juba eelmise aasta kõrvitsahooajal mitu korda tehtud selle siinsamas blogis oleva retsepti järgi, mida täiustasin ja muutsin natuke. Lisasin sooda, mis kõrvitsaküpsetistes on mulle väga meeldima hakanud ja toorjuustukatte tegin laimiga, see sobib väga hästi hapuka nüansina keeksi täiendama.

Tarvis läheb:

3 muna
2 dl suhkrut
5 dl riivitud ja veidi kuivemaks nõrutatud kõrvitsat või 3 dl kõrvitsapüreed
1 dl sulatatud võid
3 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat
2 tl vaniljesuhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli
1 tl jahvatatud või värsket riivitud ingverit

Kate:

150 g toorjuustu
2 spl tuhksuhkrut
1 laimi mahl ja riivitud koor

Vahusta munad suhkruga. Sega eraldi kausis omavahel riivitud kõrvits või kõrvitsapüree ja jahtunud sulavõi. Ja veel ühes eraldi kausis sega kõik ülejäänud kuivad ained: jahu, küpsetuspulber, sooda, vaniljesuhkur, kaneel ja ingver. Lisa kuivainetele kõrvits ja või ning kõige lõpuks sega hulka muna-suhkruvaht.

Määri keeksivorm võiga ja vala tainas vormi. Küpseta eelkuumutatud ahjus kõige alumisel siinil 180 kraadi juures 40-50 minutit. Kontrolli küpsust puutikuga. Tõsta vorm ahjust, lase jahtuda. Võta keeks vormist välja.

Katte tarvis sega kõik vajalikud ained omavahel. Määri kate jahtunud keeksile. Lase külmkapis tahedamaks minna.

Keeks läheb külmkapis seistes ainult paremaks. Ka kolm päeva pärast küpsetamist oli mahlane ja väga maitsev.

Martsipanised kõrvitsamuffinid

Kui juba kõrvitsamuffinid ette said võetud, siis juba mitutmoodi. Plaan oli proovida muffinitainast seekord teha nagu muretainast, vähemalt esimese sammu puhul: näppida jahu võiga pudiks. Siis segada hulka juba ülejäänud ained. Et proovida, kas konsistents tuleb teistsugune kui sulavõi kasutamise puhul. Niikaua, kui ma selle peale mõtlesin, tegin tainast ja kui ta valmis oli, meenus mulle, et ma olin selle pudistamise hoopis ära unustanud. Võid polnud tainas mitte mingisugusel kujul. Hea, et üldse meelde tuli.

Et sulavõid ei tahtnud kasutada, riivisin külma või kõige lõpuks tainasse.

Ei tea, kas nüüd just sellepärast või tänu martsipanile või ei tea veel millele, tulid muffinid välja eriti head. Niisked, pehmed ja mahlased. Pealmine kiht oli veidi karamelliseerunud ja seetõttu tuletasid maitselt natuke canelé' d meelde. Väga hästi ja ühtlaselt küpsesid.

Tarvis läheb:

3, 5 dl nisujahu

2 tl küpsetuspulbrit

noaotsaga soola

1 tl kaneeli

1 tl vaniljesuhkrut

2 muna

0,75 dl suhkrut

100 g külma martsipani

2,5 dl kõrvitsapüreed (pehmekskeedetud või -küpsetatud ja püreestatud kõrvits)

100 g külma võid

Sega omavahel jahu, küpsetuspulber, sool, kaneel ja vaniljesuhkur.

Vahusta munad suhkruga. Riivi martsipan. Sega riivitud martsipan ja kõrvitsapüree munavahuga. Lisa segu kuivainetele ja sega kergelt ja ettevaatlikult ühtlaseks. Kõige lõpuks riivi tainasse külm või. Sega sisse. Et või on külm, jääb ta tainasse riivitud tükkidena ja ei segune, aga sellest pole midagi, tükid sulavad ahjukuumuses.

Jaga tainas muffinivormidesse. Kui paned taina otse muffinipannile nii nagu ma tegin, tuleb vormid eelnevalt seestpoolt rasvainega määrida. Pabervorme pole vaja määrida. Täida vormid 3/4 ulatuses. Küpseta 160 kraadi juures umbes 30 minutit.

Kes küpsetab 12-augulises muffinivormis, siis teadmiseks, et päris 12 jaoks tainast ei jätkunud, 3/4 ulatuses täites tuli 10 muffinit. Pooleni täites tuleks vast 12, aga sellised pisemad siis.

Mahlased ja vürtsikad kõrvitsamuffinid

Ütlen kohe ära, et muffinisõber ma pole, lihtsalt ei ole selle küpsetise fenomenist aru saanud. Vähemasti arvasin end mitte olevat, kuni maitsesin NOP'i turult ostetud Eva küpsetatud kõrvitsamuffinit, mis oli tõeliselt maitsev. Mahlane, mitte liiga magus, ühtlaselt küpsenud, veidi mure. Maitse kroonis muidugi peale pandud martsipan.

Ma ei näinud ühtegi põhjust, miks ma ei saaks ja ei peaks ise neid tegema. Ja kõrvitsamuffinid on tõesti head, midagi pole öelda. Et esimene sats söödi kohe samal päeval ära, tegin teisel päeval uuesti, veidi teisiti. Maitsvad olid igatepidi.

Tarvis läheb:

3, 5 dl nisujahu

2 tl küpsetuspulbrit

1 tl söögisoodat (ameerikapärane, aga nende muffinite juurde sobib sooda maitse väga hästi)

noaotsaga soola

1 tl kaneeli

1 tl jahvatatud muskaati (või 1 tl jahvatatud ingverit või 1 tl piparkoogimaitseainet)

1 tl vaniljesuhkrut

2 dl suhkrut

2,5 dl kõrvitsapüreed (pehmekskeedetud või -küpsetatud ja püreestatud kõrvits)

1 dl jahtunud sulavõid

2 muna

Sega vispliga suhkur ja lahtilöödud munad, lisa hulka kõrvitsapüree ja või. Eraldi kausis sega omavahel kuivained: jahu, küpsetuspulber, sooda, sool, kaneel, muskaat ja vaniljesuhkur. Sega kaks kausitäit omavahel. Segamisega pole mõtet hoogu minna, see ei aita sugugi kaasa muffinite õnnestumisele. Sega ettevaatlikult nii, et oleks enam-vähem ühtlane tainas. Jaga tainas muffinivormidesse. Kui paned taina otse muffinipannile nii nagu ma tegin, tuleb vormid eelnevalt seestpoolt rasvainega määrida. Pabervorme kasutades seda iseenesestmõistetavalt teha tarvis pole. Täida vormid 3/4 ulatuses. Küpseta 175 kraadi juures umbes 20 minutit. Rohkem kindlasti mitte, võib-olla paar minutit vähem, oleneb ahjust.

Eelmise foto muffinid on jahtunult kaetud martsipaniga (kahe küpsetuspaberi vahel lahtirullitud ja klaasiääre abil rõngasteks lõigatud), kaunistuseks mandel. Võib ka raputada peale tuhksuhkrut või enne ahjupanekut kaneeliga segatud suhkrut. Lihtsalt niisama on ka maitsvad. Sellest kogusest saab 12 muffinit.

Edit 26. sept. 2010. Viimati neidsamu muffineid tehes avastasin tainast segades, et küpsetuspulber on otsas. Lisasin ainult 1 tl soodat. Ja kerkisid väga kohevaks! Imestan, sest tegelikult peaks kerkimine toimuma ainult söögisooda ja happe vastastikusel koosmõjul, aga siin tainas pole midagi happelist (hapupiim, sidrunimahl vms). Mulle meeldisid muffinid isegi ainult soodat kasutades rohkem:)

Ja veel: siin piltidel olevate muffinite suhkruks on hele muscovado suhkur ja küpsetatud on ilma pabervormideta, sellepärast on nad väljast üsna tumedad. Kui küpsetada pabervormides ja tavalise suhkruga, jäävad muffinid heledamad.

Ploomikook, mitte ainult anarhistidele

Ploomiaeg on jälle käes. Õunasaak on meil sel aastal ümmargune null, ploome aga on palju.

Mis sordiga tegu, ei oska öelda, sest puud on väga vanad ja küsida pole enam kelleltki. Nad on pisikesed, seest ilusad kollased ja hästi magusad.

Küpsetades, nagu paljude ploomidega kipub olema, ei muutu nad hapuks. Noh, võib olla natuke hapumaks. Aga mõned ploomisordid küpsevad nii hapuks, et hambad hakkavad valutama. Ploomikooke küpsetades tuleks sellega arvestada ja varuda tuhsuhkrupurgike kõrvale, kui koogisöömise aeg käes.

Panen kirja soojade soovitustega asi ise ette võtta oma lemmikploomikoogi retsepti. See on anarhisti kook, mida võib teha erinevate marjade-viljadega (kirsid, virsikud, aprikoosid, maasikad jne), isegi šokolaaditükkidega. Allikateks Epicurious ja Thredahlia. Nimi on tore, aga selle päritolu on segane. Retsepti autor, Faith Willinger, selgitab, et nii nagu paljudes muudes asjades, on ka retseptides itaallased anarhistid. Kas autor on ise itaallane või on kook itaaliapärane, võta nüüd kinni, kust see itaalia-teema tuleb. Aga hea ta on ja anarhia võib ka teinekord täitsa tore olla.

Tänu oliivõlile ja balsamicole on koogi maitse teistsugune. Raske isegi kirjeldada, mille poolest, aga ta on kuidagi soolasem kui tavalised koogid, olemata tegelikult soolane. Näete ju, et raske on kirjeldada.

Retsept:

400 g kivideta poolitatud (pisikeste ploomide puhul) või viilutatud (suured) ploome

125 g jahu

1 tl küpsetuspulbrit

1/4 tl soola

2 muna

125 g suhkrut + veel mõned supilusikatäied ploomidega segamiseks ja koogi peale raputamiseks

1 tl riivitud sidrunikoort (ei ole kohustuslik)

2 tl palsamiäädikat

60 ml külmpressi oliiviõli

60 ml vett või piima

Sega ploomitükid supilusikatäie suhkruga, jäta seisma. Sega omavahel jahu, küpsetuspulber ja sool. Vahusta munad 125 g suhkruga ja sidrunikoorega, kui seda kasutad, heledaks tihedaks vahuks. Lisa munavahu hulka oliivõli, vesi või piim ja palsamiäädikas. Mikserda ühtlaseks. Vala tainasse jahusegu ja ettevaatlikult spaatli või lusikaga tainast alt üles tõstes sega kõik ühtlaseks.

Vooderda 23-24 cm lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga ja määri oliivõliga. Vala tainas vormi. Laota peale ploomid. Puista peale 1-2 spl suhkrut. Ma kasutan selleks tavaliselt heledat muscovado suhkrut, annab mõnusama maitse, aga tavaline valge sobib ka.Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 45 minutit, kuni kook on pealt kuldpruun ja sissetorgatud puutikk jääb puhtaks.

Lase veidi aega vormis jahtuda, siis kook taheneb veidi ja on kindel, et saad ta tervena kätte.

Muusikat ka.

Ciabatta (seekord durumjahuga)

Nii nagu varem plaanisin, tegin seekord ciabattat durumjahuga. Durum on kõige kõvema teraga nisu liik. Durumjahust tehakse pastat, pitsapõhjasid. Pehmete venivate küpsetiste tegemiseks ta ei sobi, nii et kaneelikukleid küpsetades tuleks ikka tavalise nisujahu juurde jääda.

Ciabatta jaoks on ta aga ideaalne. Kasutasin Myllyn Paras durum nisujahu.

Võrreldes nisu- ja rukkijahu segust tehtud ciabattadega said need leivad esiteks veidi teist värvi, kollasemad - durum nisujahu on kollane. Teiseks olid ciabattad konsistentsilt kõvemad ja õhulisemad. Väga head. Küpsetasin viis väikest ciabattat.

Ciabatta retsepti ja tegevuskäiku koos fotodega saab vaadata minu eelmisest ciabatta-postitusest, mis asub siin.

Rabarbrikook kondenspiima ja toorjuustuga

Selle koogi teevad eriti mõnusaks kaerane põhi, mis sobib väga hästi rabarbriga ja magusa kondenspiima/hapu rabarbri kontrast. Toorjuust lisab kattele kreemisust.

Kui lugemisega põhja küpsetamise juurde jõuate, siis pean ette ära ütlema, et see ei ole nii hull jändamine kui tundub. Et saada hästi mure põhi, on tähtis esiteks tainast mitte liiga palju segada ja teiseks peab ta minema otse külmkapist korralikult kuuma ahju.

Põhi:

150 g võid

3 dl nisujahu

1,5 dl kaerajahu

2 spl suhkrut

1/4 tl soola

2 spl külma vett

Tainategu käsitsi: Haki külm või pika teraga noaga jahusegu sisse. Võid seda teha ka sõrmeotstega mudides, aga siis kiiresti, et käte soojus ei sulataks liigselt võid. Puista sisse suhkur ja sool. Lisa külm vesi ja sõtku tainas ühtlaseks. Vajuta lamedaks kettaks, keera toidukilesse või fooliumisse ja hoia tunnike külmkapis.

Tainategu köögikombainiga: Kasuta lõiketera. Pane külma või tükid, jahud, sool ja suhkur köögikombaini, vajuta "Pulse" funktsiooni 4-5 korda, kuni tekib või-jahu puru. See ei pea olema väga peen, sellised parajad terakesed, nagu jäme riivsai. Vala hulka külm vesi, töötle madalamal kiirusel, kuni tekib ühtlane tainas. Liiga kaua ei tohi suristada, seega kohe kui tainas hakkab ühtlaseks muutuma ja tundub segunenud olevat, võta kombainist välja, vajuta lamedaks kettaks, keera toidukilesse või fooliumisse ja hoia tunnike külmkapis.

Et saada mõnus muredapõhjaline kook, on siin vajalik põhja eelküpsetamine:

vajuta tainas koogivormi (ma kasutasin lainelise servaga 26 cm pirukavormi) põhja ja äärtele. Torka kahvliga sisse mõned augud. Hoia veel paarkümmend minutit või niikaua kui ahi soojeneb, külmkapis. Et põhi hoiaks paremini vormi on parem küpsetada nii: kata tainas küpsetuspaberiga, aseta peale raskus (kuivatatud oad, herned või spetsiaalsed keraamilised kuulikesed).

Küpseta eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures 10-12 minutit.Eemalda raskus ja küpsetuspaber, küpseta veel 5 minutit.

Kui sa oled julge, ei karda servade kokkukukkumist ja eelküpsetad põhja lahtiselt, ilma küpsetuspaberi ja raskuseta, siis küpseta 200 kraadi juures 10-15 minutit, kuni servad hakkavad kuldseks tõmbuma.

Kate:

350-400 g tükeldatud rabarbrit, 1 spl suhkrut

1 purk (400 g) magusat kondenspiima

200 g maitsestamata toorjuustu

Tükelda rabarber, sega suhkruga ja lase seista 10 minutit.Eraldunud mahla ära koogi juures kasuta.

Toorjuust ja kondenspiim peavad olema toasoojad. Sega nad omahel. Võid teha seda vahustamisotsikuga köögikombainis, siis on kindel, et saad hästi ühtlase kreemi.

Vala kreemikate põhjale, laota peale rabarbritükid.

Küpseta kooki 180 kraadi juures pool tundi. Lase täielikult jahtuda, naudi. Maitsev ka üleöö külmkapis seisnuna.

Kohvi-beseeküpsised

Ilmselgelt täiesti omakasupüüdlikel eesmärkidel kinkis mu armas perekond mulle sünnipäevaks jäätisemasina.

Masin sai sisse õnnistatud šokolaaditükkidega vaniljejäätisega. Ja taas tahtsid kasutust "jäätisetainast" üle jäänud munavalged. Nami-namis on käimas "Kohv köögis"-teemaline kooskokkamine. See viis mõttele teha seekord kohvimaitselisi beseeküpsiseid.

2 munavalget

100 g suhkrut

1,5 tl lahustuva kohvi graanuleid

veidi vett graanulite lahustamiseks

Vahusta munavalged paksuks valgeks vahuks. Lisa pidevalt vahustades vähehaaval suhkur. Vahusta, kuni saad kõva läikiva vahu. Lahusta kohvigraanulid võimalikult väheses külmas vees (max 2 tl), lisa munavahule ja mikserda veelkord läbi.

Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile kondiitripritsi abil või teelusikaga väikesed kuhjakesed. Mul tuli 40 tükki. Küpseta 120 kraadi juures 1,5 tundi. Lülita kuumus välja, tee ahjuuks praokile ja lase beseedel jahtuvas ahjus kuivada veel tund aega.

Sõna otseses mõttes suussulavad hõrgutised.

Mandline kohupiimakook aprikoosimoosiga

Selle kohupiimakoogi põhjaks on vahelduseks tavapärasele muretainale lehttainas. Eriti maitsvaks teevad ta nii täidises kui kattes olevad mandlid. Kohupiima ja põhja vahel annab särtsu aprikoosimoos.

Põhi:

400 g lehttainast või pärmi-lehttainast*

Täidis:

500 g teralisemat kohupiima (mitte pastat ega kreemi)**

4 spl suhkrut

4 muna (2 tervet, 2-l kollased ja valged eraldi)

50 g sulatatud võid

1 spl maisi- või kartulitärklist

1 tl vaniljesuhkrut***

50 g jahvatatud mandleid****

3 dl aprikoosimoosi või -marmelaadi*****

Kõigepealt valmista täidis. Vahusta mikseriga 2 muna ja 2 munakollast suhkruga, lisa kohupiim, jahutatud sulavõi, tärklis, peenestatud mandlid ja vaniljesuhkur. Mikserda paar minutit.

Vahusta 2 munavalget kõvaks vahuks ja sega ettevaatlikult ja õrnalt segu altpoolt ülespoole tõstes kohupiimatäidisega.

Vooderda 24 cm lahtikäiv küpsetusvorm küpsetuspaberiga (põhi ja 3 cm kõrguselt servad). Rulli tainas üsna õhukeseks, paari millimeetri paksuseks ja kata sellega vormi põhi ja servad. Vajuta tainas servadest kõvasti vormi külge, lehttainas ei taha eriti küpsetuspaberi küljes seista.

Määri põhjale aprikoosimoos, vala selle peale kohupiimatäidis.

Küpseta eelsoojendatud 225-kraadises ahjus 15 minutit. Keera kuumus 160 peale ja küpseta veel 40 minutit. 15 minutit enne 40 minuti täissaamist tõsta temperatuur 175 peale, võta kook korraks ahjust ja määri peale küpsemise ajal valmistatud

kate:

50 g võid

50 g suhkrut

1 spl nisujahu

1 spl piima

50 g mandlilaaste

Kuumuta segades võid, suhkrut, jahu ja piima, kuni suhkur on lahustunud. Ära keeda. Tõsta tulelt ja sega hulka mandlilaastud. See segu määrigi peaaegu valmis koogile. Tegu on põhimõtteliselt toscakattega.

Kattega kooki küpseta veel 175 kraadi juures 15 minutit. Kui ahi võimaldab, kasuta ülaltkuumust.

Tõsta kook ahjust ja lase enne vormist väljavõtmist ja söömist täielikult jahtuda.

* jah, ma tean, et külmutatud pakid on 500-grammised, aga seda on 24 cm vormile palju, nii et natuke jääb üle ikka

** kasutasin Saidafarmi magustamata ja maitsestamata kohupiima

*** Santa Marial on hea naturaalne mustade vaniljetäpikestega vaniljesuhkur, ei ole sünteetiline vanilliin

**** mandlid võib ise jahvatada, aga poes on ka Saksa päritolu 100-grammine pakike, nimeks "Peenestatud mandlid"

***** kasutasin Põltsamaa kuivatatud aprikoosidest tehtud moosi, väga mõnus suurte aprikoositükkidega. Ainult et jube magus on. Aga täidisesse panin selle eest üsna vähe suhkrut.

Hommikune edit: öö läbi külmkapis seisnuna maitseb eriti hea!

Kevadpühad

...on nüüd peetud ja kohe kevadisem olemine ka. Ehkki mu aed on veel enamjaolt osaliselt lume, osaliselt hiigellombi all, leidsin peenralt sulanud lume alt peterselli, salveid ja münti. Olid seal sooja lumevaiba all ennast ilusti roheliseks kasvatanud ja saime juba oma peenra münti pühadelambale.

Mune värvisime traditsiooniliselt sibulakoortega. Olen igatmoodi proovinud ja midagi pole teha, nii on ikka kõige ilusam ja omasem.

Lapsed hullasid lisaks nagu alati öko-munavärvidega ja said oma munad just selliseks, nagu tahtsid.

Esimest korda elus muna koorida proovimine tundus esialgu kõige pisemale noormehele üsna eemaletõukava tegevusena (vaata vastikust väljendavat suujoont), hiljem oli raskusi talt muna käest saamisega.

Lammast tegime ka nii nagu alati: 2 tallekooti said liigsest rasvast puhastatud, noaga lihasse tehtud aukudesse pistsin küüslauguküüned ja rosmariiniokkad. Liha hõõrusin sisse seguga, mille tegin purustatud koriandriseemnetest, mündist, tüümianist,mustast piprast, mustsõtramoosist, sojakastmest, balsamicost ja oliivõlist. Kõike natukene, sortsu ja näpuotsatäie kaupa, et talle õrn maitse ikka põhiline oleks. Selle seguga määritult ja küpsetuskotti pakitult läksid koodid külmkappi 24 tunniks maitsestuma.

Sellesamas küpsetuskotis panin talle ka ahju, esialgu küpsetasin 225 kraadi juures 15 minutit ja siis 2,5 tundi 120 kraadiga. Juurde ahjupannil tehtud kartuli- ja sibulasektorid, eriti head veini ja pärast jäi üle ainult veel sõrmed ja taldrik puhtaks limpsida.

Veel lihast rääkides, avasime ametlikult ka grillihooaja mõnusate searibide, seente ja salatiga. See viimane oli tegelikult lihtsalt kurk ja tomat. Viimane pakkus meeldiva üllatuse, olles täitsa tomati maitsega vastukaaluks tavapärasele talvisele plastmasstomatile.

Ribid olid nagu ribid ikka-pealt krõbedad, seest mahlased ja parajalt rasvased. Väga head. Eriti mõnusaks osutusid aga lisandina seened (eelmisel fotol paremal ülal), milleks kasutasin pruune šampinjone. Need on seenesema maitsega kui valged. Kuumutasin pannil veidi oliivõli ja võid ja hautasin selles ühe hakitud sibula klaasjaks. Lisasin pooleks lõigatud seened ja hautasin sibulaid-seeni 10 minutit. Maitsestasin soola-pipraga ja raputasin serveerimisel tilli peale. Need seened ei ole nüüd muidugi mingi eriline gastronoomiline innovatsioon, aga no oli maitsev ikka küll.

Kohupiimast ei saanud muidugi üle ega ümber, tegin maitsvat kohupiimakooki virsikutega:

Koogi tegin nami-nami retsepti järgi, mis asub siin.

Ja muidugi pasha!

Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et see oli minu elu esimene pasha:). Ilmselgelt mitte viimane. Pashavormi mul pole, nõrutasin teda marliga vooderdatud sõelal kausi kohal. Imemaitsev! Kreemine, mahlane, suussulav. Tegin pistaatsiapähklite ja rosinatega, kaunistasin virsikute, hakitud pistaatsiapähklite ja apelsinilõikudega. Mandlilaastud olid ka kaunistamiseks valmis röstitud, aga ununesid. Juhtub:) Pasha algretsept on siin.

Kevadpühade raames sai veel tehtud seda feikhärjasilma ja täidetud mune.

Ehkki minu jaoks ei oma kevadpühad mingit sügavat religioosset tähendust, oli siiski rõõmus, puhastav, helge ja kevadine nädalavahetus. See postitus sai peaasjalikult selleks kirjutatud, et järgmisel aastal samal ajal oleks hea meelde tuletada, mida ja mismoodi tehtud sai. Ja ehkki pasha, värvitud munad ja lammas jäävad nagu raudnaelad meie kevadpühasid maitsvaks tegema, võib järgmisel kevadel ka midagi uut kavva võtta.

Kookosbeseed

Sageli juhtub, et küpsetamisest või mõne magustoidu (näiteks selle kohvikreemi) tegemisest on üle munavalged. Mul täpselt nii oligi. Üks lihtne ja maitsev võimalus neid ära kasutada on teha midagi beseelist.


Need beseeküpsised siin teevad eriti mõnusaks kookoshelbed, mis annavad oma nätskusega krõbedale beseele hea kontrasti .Ja muidugi maitset.

Tarvis läheb:

2 munavalget
100 g suhkrut
100 g kookoshelbeid

Vahusta munavalged pehmeks vahuks, siis lisa vähehaaval edasi vahustades suhkur. Sega juurde kookoshelbed.
Tõsta lusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile küpsised. Seda võib ka kondiitripritsi abil teha, Minu pritsil on kitsas ava, mille kookoshelbed ummistasid, nii et mul see ei õnnestunud.
Küpseta 120kraadises ahjus 1-1,5 tundi, kuni beseed on täielikult kuivanud.Ma küpsetasin pöördõhuga, temperatuur oli 100 peal ja ahjus olid beseed 1 tund ja 15 minutit. Võta plaat ahjust välja, libista või tõsta küpsetuspaber koos küpsistega plaadilt ära ja lase täielikult jahtuda.

Retsept on nami-namist, panin suhkrut vähem kui algretseptis.

Suur sula, šokolaadimuffinid, vahvlid ja kakaoküpsised

Koolivaheaeg ongi läbi. Nädala algul täiesti lootusetult lumisesse Neeme jõudes poleks ka julgeimates unistustes osanud arvata, et nädala lõpuks räästad tilguvad, veed vulisevad ja õhus on kevade hõngu. Nii järsku see jääaeg siis lõppeski.

Aga esialgu jah, tervitasid meid vastukaaluks linna soolasegusele sopale ja määrdunudhallidele kolelumehunnikutele valgus, puhtus ja lõputu-lõputu-lõputu lumi. Nii valge oli kõik, et lausa valus.

Terrassi väljakaevamisaktsiooni juures rakendatud lapstööjõudude rõõmuks küpsetasin neile iga päev midagi nende soovide kohaselt. Selliseid asju, mille küpsetamise juures nad ka ise saaksid kaasa lüüa.

Muuhulgas tegime lumetemaatilisi šokolaadimuffineid:

Ühel hommikul koukisin kapisügavustest välja vahvlirauad ja küpsetasime vahvleid. Lapsena ema küpsetas meile sageli vahvleid ja ma ei saa öelda, et nad mulle nii väga maitsenud oleksid. Ema, ma tean, et sa loed seda: asi polnud vahvlites vaid minus, no ei maitsenud lihtsalt, võib-olla oli asi selles vahukooretäidises:). Aga minu lastele meeldivad vahvlid ja nende küpsetamine väga. Et kõik spetsiaalne aparaat ja puha.

Vahvliretsept on selline:

1 suur muna

2,5 dl piima

1/2 dl sulatatud võid

2 spl suhkrut

1/4 tl soola

1,5 dl nisujahu

1/2 dl kartulitärklist

Eralda munakollane ja -valge. Munakollane klopi lahti ja sega vispliga piima ja sulavõiga. Sega omavahel kõik kuivad ained: jahu, tärklis, sool ja suhkur. Lisa vedelad ained tasapisi kuivadele, sega hoolikalt. Vispelda lõpuks ühtlaseks vedelapoolseks tainaks. Lase seista tund aega, et jahu saaks paisuda. Enne küpsetamist sega ettevaatlikult taina hulka vahustatud munavalge.

Küpseta vahvlipannil krõbedad vahvlid, keera kuumalt rulli või koonuseks. Kui soovid, täida (täidiseks võib olla näiteks jäätis, vahukoor ja marjad, kohupiimakreem, toorjuustukreem).



Mulle see katse-eksitusmeetodil väljakujunenud retsept väga meeldib, vahvlid õnnestuvad alati, tärklis teeb nad muredaks ja vahustatud munavalge annab tainale õhulisust.

Kakaoküpsiseid tegime ka.

100 g külma võid

200 g nisujahu

1 tl küpsetuspulbrit

4 kuhjaga spl suhkrut

3 spl mõru kakaod

1 tl vaniljesuhkrut

noaotsaga soola
1 muna

Sega jahu küpsetuspulbri, kakao, suhkrute ja soolaga. Lisa võitükid. Haki noaga puruseks. Lisa lahtiklopitud muna ja sega tainaks.

Tainast moodusta umbes 4 cm läbimõõduga rull, mässi toidukilesse ja hoia vähemalt tund aega külmkapis.

Küpsetamiseks soojenda ahi 200 kraadini. Võta külmkapist rull, lõika see umbes 4 mm paksusteks ketasteks. Lao küpsised küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, jättes küpsiste vahele paar cm ruumi-nad kerkivad ja küpsevad suuremateks. Küpseta umbes 15 minutit.

Eriti head maitsevad piimaga.

Kui nädala algul kohtus silmapiiril jää ja lumega kattunud meri samasuguse valge taevaga, siis nädala lõpupoole tekkis kaugemal juba mingi märk jää sulamisest. Siin jalutab noormees kelguga palju kaugemale juba sellest kohast, kusmaani ta suvel ujuda julgeb.



Ja ta sulab siiski:



Nüüd veel üks jutt. Ma olen mõelnud, et kas tekitada siia blogisse ka label "lastele meeldib" või midagi sarnast. Selle postituse ma sildistaksin niimoodi küll. Samas on mõned toidud, mis ei ole sugugi n-ö lastepärased, aga maitsevad minu omadele väga. Kui ma teen postituse näiteks sinimerekarpidest ja sildistan selle muuhulgas ka lastele meeldivaks, sest neile või vähemalt osale neist karbid maitsevad, siis samahästi võiksin ma peaaegu kõik siin blogis leiduvad postitused niimoodi sildistada. Samas need toidud pole kuigi lastepärased, selle sõna kõige tavapärasemas tähenduses-mis iganes see siis ka poleks. Vaatamata keskmisest suuremale lastearvule meie peres, pole ma päriselt kindel selles, mis on lastepärane söök. Või kas sedasorti toit üldse on või peaks olema mingi eraldi kategooria. Viinerid ja friikartulid? Piima-köögiviljasupp? Kartulipuder ja lihapallid? Kalamari röstsaial? Böff? Pizza? Carpaccio? Kõiki eelnimetatuid söövad minu omad ühesuguse hea isuga. Osadele maitsevad ühed asjad rohkem, teistele teised.

Käesolevas postituses paistavad küll olevat lastepärased küpsetised. Mis ei tähenda, et ka mulle poleks need kakaoküpsised näiteks väga maitsenud:). Ma sildistan ta "lastele meeldib" ja vaatame, mis edaspidi saab.

Apelsinine moonikook kohupiima-hapukoorekreemiga

Pikk ja lohisev pealkiri sai, aga samas ka kõik, mis selle koogi juures rolli mängib, on üles loetletud:

rohkelt krõmpsuvaid mooniseemneid mahlase apelsinimaitselise taina sees, vahel ja peal lihtne kreem hapukoorest ja kohupiimast. Kui sellised maitsed meeldivad, siis on see kook kindla peale minek.

Mitte väga magus, mahlane, niiske, eriti mõnus peale külmkapis seismist.

Tainas

175 g võid

1,5 dl suhkrut

2 muna

1 dl mooniseemneid

2 dl värskelt pressitud apelsinimahla (poes on müügil võrku pakitud seemneteta "mahlaapelsinid", ongi selline nimi- sealt saab tõesti palju magusat mahla)

2 apelsini riivitud koor

3 dl nisujahu

1 tl küpsetuspulbrit

Kreem

200 g kohupiima

150 g hapukoort (30%)

2 spl värskelt pressitud apelsinimahla

1 dl suhkrut

Hõõru toasoe pehme või suhkruga vahule. Lisa pidevalt kloppides ükshaaval munad. Sega hulka riivitud apelsinikoor.

Sega apelsinimahl mooniseemnetega. Lisa segu või-munavahule vaheldumisi küpsetuspulbriga segatud jahuga. Sega tainas hoolsalt ühtlaseks.

Määri 20 cm lahtikäiva koogivormi küljed võiga ja kata põhi küpsetuspaberiga. Vala tainas vormi. Küpseta 175 kraadi juures umbes 45 minutit. Kontrolli küpsust keskelt puutikuga.

Tõsta vorm ahjust, lase koogil pool tundi vormis jahtuda, võta välja ja lase täielikult jahtuda.

Lõika kook kaheks nagu tordipõhi ja määri keskele, peale ja külgedele hapukoorest, kohupiimast, apelsinimahlast ja suhkrust kokkusegatud kreem. Pealt võib kaunistada apelsinikoore ribakestega. Lase koogil enne söömist külmkapis taheneda 2-4 tundi.

Peale söömist võiks korra peegli eest läbi käia ja igaks juhuks naeratada:)