Röstitud kõrvitsaseemned

Kõrvitsatoite tehes läheb enamjaolt käiku ainult viljaliha, pehme sisemine osa koos seemnetega eemaldatakse ja ....   lennutatakse prügikasti. 

Kõrvitsaseemned on täiesti söödavad. Kasulikud ja maitsvad pealegi. Ühest keskmisest kõrvitsast saab vähemalt paar peotäit seemneid, mida röstituna saab kas riputada supile, lisada salatisse või näksida niisama kasvõi telekavaatamise või raamatulugemise kõrvale. 

Poes müüakse ju ka kõrvitsaseemneid, on nii kooritud rohelisi (naturaalsed) kui koorimata valgeid (tavaliselt röstitud ja soolatud). Poe omadest meeldivad mulle kooritud rohkem, teised on vaatamata röstimisele kuidagi maitsetud ja puised. Ise tooreid värskeid seemneid röstides muutub koor mõnusalt krõbedaks ja maitsvaks. 

Maitsestamise osas on piiriks fantaasia. Soovid klassikat, vali lihtsalt sulatatud või ja sool. Itaaliapäraste krõbuskite tegemiseks rösti seemned oliivõliga ja seejärel sega veel kuumade seemnete hulka riivitud parmesan ja purustatud küüslauk. Indiapärase maitse saad, kui enne röstimist segad seemned sulavõi ja garam masalaga. Ja nii edasi.

Siin hiljutisest reisist inspireeritud araabipäraste vürtsikate röstitud kõrvitsaseemnete retsept:

u 150 g tooreid kõrvitsaseemneid (sain selle koguse ühest väiksemast kõrvitsast)

1 tl peenikest meresoola

1/4 tl jahvatatud koriandriseemneid

1/4 tl jahvatatud vürtsköömneid

1/4 tl jahvatatud kardemoni

1/4 tl tšillihelbeid

1,5 spl rapsiõli

Pese seemned sõelal voolava vee all kõrvitsast korralikult puhtaks ja kuivata köögirätikuga või lase küpsetuspaberil ühe kihina laotatult kuivada. Köögipaber kipub seemnete külge kleepuma, seega pole kuivatamiseks hea variant.

Sega puhtad kuivad seemned kausis maitseainete ja õliga. Laota ühe kihina ahjuplaadile, küpsetuspaber ka ikka alla. Küpseta 160 kraadi juures umbes pool tundi, kuni seemned on kuldsed. Ära ehmata, kui ahjust kostuvad helid meenutavad lahingut, kuuled plaksumist ja näed seemneid hüplemas. See action käib asja juurde. Kuumuse mõjul võib mõne seemnekese koor lõheneda ja kõrvitsaseeme "plahvatab". 

Kui seemned röstitud, lase neil plaadil jahtuda ja siis head krõbistamist!

Kõrvitsakeeks

Näeb välja nagu leib, kas pole? Tegelikult on mõnus vürtsikalt magus keeks. Kõrvitsa maitset otseselt tunda pole, see ongi juba iseenesest mahe ja tagasihoidlik. Aga keeksi teeb kõrvits hästi mahlaseks ja justkui veidi raskeks (aga mitte mingil juhul nätskeks). Meile igaljuhul väga meeldib. Tegelikult on see keeks mul juba eelmise aasta kõrvitsahooajal mitu korda tehtud selle siinsamas blogis oleva retsepti järgi, mida täiustasin ja muutsin natuke. Lisasin sooda, mis kõrvitsaküpsetistes on mulle väga meeldima hakanud ja toorjuustukatte tegin laimiga, see sobib väga hästi hapuka nüansina keeksi täiendama.

Tarvis läheb:

3 muna
2 dl suhkrut
5 dl riivitud ja veidi kuivemaks nõrutatud kõrvitsat või 3 dl kõrvitsapüreed
1 dl sulatatud võid
3 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat
2 tl vaniljesuhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli
1 tl jahvatatud või värsket riivitud ingverit

Kate:

150 g toorjuustu
2 spl tuhksuhkrut
1 laimi mahl ja riivitud koor

Vahusta munad suhkruga. Sega eraldi kausis omavahel riivitud kõrvits või kõrvitsapüree ja jahtunud sulavõi. Ja veel ühes eraldi kausis sega kõik ülejäänud kuivad ained: jahu, küpsetuspulber, sooda, vaniljesuhkur, kaneel ja ingver. Lisa kuivainetele kõrvits ja või ning kõige lõpuks sega hulka muna-suhkruvaht.

Määri keeksivorm võiga ja vala tainas vormi. Küpseta eelkuumutatud ahjus kõige alumisel siinil 180 kraadi juures 40-50 minutit. Kontrolli küpsust puutikuga. Tõsta vorm ahjust, lase jahtuda. Võta keeks vormist välja.

Katte tarvis sega kõik vajalikud ained omavahel. Määri kate jahtunud keeksile. Lase külmkapis tahedamaks minna.

Keeks läheb külmkapis seistes ainult paremaks. Ka kolm päeva pärast küpsetamist oli mahlane ja väga maitsev.

2 in 1: peedi kreemsupp koriandri ja vürtsköömnetega + kõrvitsa kreemsupp kaneeli ja ingveriga

Küüslauk, voodi, tee ja mesi - need mu sõbrad neljakesi, tuleks alustada seda postitust. Nagu me kõik teame, pole hullemat haigust kui nohu.

Värviline ja soe püreesupp parandab tuju ja olemist igaljuhul. Maitsestamiseks kasutatud vürtsid teevad olemise kohe täitsa soojaks.

Mõlemad supid sobivad loomulikult ka eraldi söömiseks. Aga koos täiendavad nad teineteist suurepäraselt. Duett kõrvitsa pehmusest ja peedi magususest, mida toetavad ühelt poolt koriander ja vürstköömned ja teiselt poolt kaneel ja ingver, teevad lihtsast köögiviljasupist tõelise hõrgutise.

Peedisupp

400 g keedetud või küpsetatud peeti

1 õun

2 küüslauguküünt

1 tl jahvatatud vürtsköömneid (cumin)

peotäis värsket koriandrit

oliivõli

soola, pipart

Riivi õun ja peet, lõika küüslauk viiludeks. Vala potipõhjale veidi oliivõli ja kuumuta peeti-õuna-küüslauku segades 5 minutit. Lisa veidi vett (lisa vähehaaval max 2 dl, supp peab jääma paks, kreemine) ja keeda 10 minutit. Lisa hulka jahvatatud vürtsköömned ja hakitud koriander. Maitsesta soola ja pipraga. Püreeri. Blenderiga saab ilusa ühtlase kreemise tulemuse. Kui tarvis, lisa veel kuuma vett.

Kõrvitsasupp

500 g kõrvitsa viljaliha või 6 dl kõrvitsapüreed

1 kartul

1 porgand (ei ole kohustuslik, kui kõrvits on oranži viljalihaga. Mul oli valkjas, porgand on lihtsalt värvi pärast)

1 sibul

1 tl kaneeli

1 tl jahvatatud ingverit

oliivõli

sool

veidi vett

Tükelda kõrvits, kartul, porgand ja sibul. Vala poti põhja veidi oliivõli ja kuumuta köögivilju õlis 10 minutit. Ära pruunista! Vala peale veidi vett - max 1 dl, kõrvitsast tuleb üsna palju vett. Ka kõrvitsasupp peab jääma paks ja kreemjas, seega ole vee lisamisega ettevaatlik, aga samas kõrbema ei tohi ka lasta. Keeda, kuni köögiviljad on pehmed: 20-30 minutit. Sega juurde kaneel ja ingver, maitsesta soolaga. Püreeri. Vajadusel lisa veidi kuuma vett.

Ja nüüd fun part: serveeri!

Siin valasin kõrvitsasupi taldrikusse ja peedisupi tõstsin taldriku keskele. Joonistasin lusika otsaga (sellega, millest hoiad) spiraalseid ringe seest väljapoole.

Sellel taldrikul valitseb aga täielik tasakaal:)

Ilusat värvilist sügist!

Idee: fiordizucca ilus ja isuäratav blogi. Muide, see toit on täiesti vegan.

Martsipanised kõrvitsamuffinid

Kui juba kõrvitsamuffinid ette said võetud, siis juba mitutmoodi. Plaan oli proovida muffinitainast seekord teha nagu muretainast, vähemalt esimese sammu puhul: näppida jahu võiga pudiks. Siis segada hulka juba ülejäänud ained. Et proovida, kas konsistents tuleb teistsugune kui sulavõi kasutamise puhul. Niikaua, kui ma selle peale mõtlesin, tegin tainast ja kui ta valmis oli, meenus mulle, et ma olin selle pudistamise hoopis ära unustanud. Võid polnud tainas mitte mingisugusel kujul. Hea, et üldse meelde tuli.

Et sulavõid ei tahtnud kasutada, riivisin külma või kõige lõpuks tainasse.

Ei tea, kas nüüd just sellepärast või tänu martsipanile või ei tea veel millele, tulid muffinid välja eriti head. Niisked, pehmed ja mahlased. Pealmine kiht oli veidi karamelliseerunud ja seetõttu tuletasid maitselt natuke canelé' d meelde. Väga hästi ja ühtlaselt küpsesid.

Tarvis läheb:

3, 5 dl nisujahu

2 tl küpsetuspulbrit

noaotsaga soola

1 tl kaneeli

1 tl vaniljesuhkrut

2 muna

0,75 dl suhkrut

100 g külma martsipani

2,5 dl kõrvitsapüreed (pehmekskeedetud või -küpsetatud ja püreestatud kõrvits)

100 g külma võid

Sega omavahel jahu, küpsetuspulber, sool, kaneel ja vaniljesuhkur.

Vahusta munad suhkruga. Riivi martsipan. Sega riivitud martsipan ja kõrvitsapüree munavahuga. Lisa segu kuivainetele ja sega kergelt ja ettevaatlikult ühtlaseks. Kõige lõpuks riivi tainasse külm või. Sega sisse. Et või on külm, jääb ta tainasse riivitud tükkidena ja ei segune, aga sellest pole midagi, tükid sulavad ahjukuumuses.

Jaga tainas muffinivormidesse. Kui paned taina otse muffinipannile nii nagu ma tegin, tuleb vormid eelnevalt seestpoolt rasvainega määrida. Pabervorme pole vaja määrida. Täida vormid 3/4 ulatuses. Küpseta 160 kraadi juures umbes 30 minutit.

Kes küpsetab 12-augulises muffinivormis, siis teadmiseks, et päris 12 jaoks tainast ei jätkunud, 3/4 ulatuses täites tuli 10 muffinit. Pooleni täites tuleks vast 12, aga sellised pisemad siis.

Mahlased ja vürtsikad kõrvitsamuffinid

Ütlen kohe ära, et muffinisõber ma pole, lihtsalt ei ole selle küpsetise fenomenist aru saanud. Vähemasti arvasin end mitte olevat, kuni maitsesin NOP'i turult ostetud Eva küpsetatud kõrvitsamuffinit, mis oli tõeliselt maitsev. Mahlane, mitte liiga magus, ühtlaselt küpsenud, veidi mure. Maitse kroonis muidugi peale pandud martsipan.

Ma ei näinud ühtegi põhjust, miks ma ei saaks ja ei peaks ise neid tegema. Ja kõrvitsamuffinid on tõesti head, midagi pole öelda. Et esimene sats söödi kohe samal päeval ära, tegin teisel päeval uuesti, veidi teisiti. Maitsvad olid igatepidi.

Tarvis läheb:

3, 5 dl nisujahu

2 tl küpsetuspulbrit

1 tl söögisoodat (ameerikapärane, aga nende muffinite juurde sobib sooda maitse väga hästi)

noaotsaga soola

1 tl kaneeli

1 tl jahvatatud muskaati (või 1 tl jahvatatud ingverit või 1 tl piparkoogimaitseainet)

1 tl vaniljesuhkrut

2 dl suhkrut

2,5 dl kõrvitsapüreed (pehmekskeedetud või -küpsetatud ja püreestatud kõrvits)

1 dl jahtunud sulavõid

2 muna

Sega vispliga suhkur ja lahtilöödud munad, lisa hulka kõrvitsapüree ja või. Eraldi kausis sega omavahel kuivained: jahu, küpsetuspulber, sooda, sool, kaneel, muskaat ja vaniljesuhkur. Sega kaks kausitäit omavahel. Segamisega pole mõtet hoogu minna, see ei aita sugugi kaasa muffinite õnnestumisele. Sega ettevaatlikult nii, et oleks enam-vähem ühtlane tainas. Jaga tainas muffinivormidesse. Kui paned taina otse muffinipannile nii nagu ma tegin, tuleb vormid eelnevalt seestpoolt rasvainega määrida. Pabervorme kasutades seda iseenesestmõistetavalt teha tarvis pole. Täida vormid 3/4 ulatuses. Küpseta 175 kraadi juures umbes 20 minutit. Rohkem kindlasti mitte, võib-olla paar minutit vähem, oleneb ahjust.

Eelmise foto muffinid on jahtunult kaetud martsipaniga (kahe küpsetuspaberi vahel lahtirullitud ja klaasiääre abil rõngasteks lõigatud), kaunistuseks mandel. Võib ka raputada peale tuhksuhkrut või enne ahjupanekut kaneeliga segatud suhkrut. Lihtsalt niisama on ka maitsvad. Sellest kogusest saab 12 muffinit.

Edit 26. sept. 2010. Viimati neidsamu muffineid tehes avastasin tainast segades, et küpsetuspulber on otsas. Lisasin ainult 1 tl soodat. Ja kerkisid väga kohevaks! Imestan, sest tegelikult peaks kerkimine toimuma ainult söögisooda ja happe vastastikusel koosmõjul, aga siin tainas pole midagi happelist (hapupiim, sidrunimahl vms). Mulle meeldisid muffinid isegi ainult soodat kasutades rohkem:)

Ja veel: siin piltidel olevate muffinite suhkruks on hele muscovado suhkur ja küpsetatud on ilma pabervormideta, sellepärast on nad väljast üsna tumedad. Kui küpsetada pabervormides ja tavalise suhkruga, jäävad muffinid heledamad.

Kõrvitsapüree (säilitamiseks)

Kõrvitsat saab muidugi niisama tervena ka säilitada: kui on olemas jahe ja kuiv hoiukoht, siis lausa ületalve (eeldusel, et kõrvitsa koor on täiesti terve). Ka lihtsalt köögikapi otsas võib ta vastu pidada mõned kuud. Kui aga suurest kõrvitsast on mingi toidu jaoks tükk võetud, siis tuleb ülejäänu külmkappi panna ja paari päeva jooksul ära tarvitada, lahtilõigatud kõrvits rikneb kiiresti. Et kõrvitsatoitudest mitte üledoosi saada ega heal kraamil mitte lasta raisku minna, olen teinud kõrvitsast säilitamiseks püreed. Imelihtne: kõrvits tuleb kas keeta või röstida pehmeks, püreestada ja

a) panna püree kuumalt kuumadesse steriliseeritud purkidesse ja kohe õhukindlalt kaanetada

b) parajate portsjonite kaupa sügavkülmutada.

Keedetud kõrvitsast tehtud püree sobib rohkem purkipanemiseks (veidi vesisem), röstitud kõrvitsast tehtud püree aga sügavkülma panemiseks.

Kõrvitsapüree keedetud kõrvitsast, purki panemiseks.

Eemalda kõrvitsalt koor ja seest pehme osa koos seemnetega*. Tükelda viljaliha. Pane potti. Kui vähegi võimalik, ära üldse vett lisa. Tavaliselt eraldub kõrvitsast piisavalt vett. Lase kõrvitsal vaikselt podiseda niikaua, et ta oleks täiesti pehme: 30-45 minutit. Püreesta. Purgista kuumalt**. Kõrvitsas pole mingit hapet, mis teda säilitaks, seda ei ole lisatud ka hoidistamisel. Seega vaatamata sellele, et purgid on õhukindlalt suletud, tuleb kõrvitsapüreed hoida külmkapis. Säilib 3-4 kuud. Palun jätta tähelepanuta fotol olev kuupäev purgi kaanel:)

Kõrvitsapüree röstitud kõrvitsast, sügavkülmutamiseks.

Lõika kõrvits pooleks. Uurista supilusikaga välja pehme sisu ja seemned. Lõika kõrvits sektoriteks. Lao sektorid koor allpool ühe kihina ahjupannile. Võib laduda ka külili, koor allpool mahub lihtsalt rohkem korraga. Küpseta 180 kraadi juures umbes 45 minutit, kuni kõrvitsa viljaliha on nii pehme, et kahvel läheb eriliselt surumata sisse. Tõsta kõrvitsatükid ahjust välja.

Eemalda koor. See peaks õnnestuma üsna lihtsalt, pealt ära tõmmates. Püreesta viljaliha. Pane parajate portsudena (mul läheb tavaliselt 2 dl kaupa) sügavkülma. Katsu aasta jooksul ära tarvitada.

Kõrvitsapüree kasutusala on väga lai: supid, risoto, pasta, lasanje, gnocchi, puder, sai, muffinid, keeks ja muud küpsetised. Niisama naturaalselt ideaalne beebitoit. Sobib kasutada absoluutselt igal pool, kus värske kõrvitski, kui just muidugi tükke tarvis pole. Suuri kõrvitsaid kõigile!

* Seemned jäta kindlasti alles, neid saab edukalt röstida. Pese voolava vee all korralikult puhtaks ja kuivata köögipaberil. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga, pihusta või tilguta sellele veidi õli (näit. oliivi-, rapsi-) või sulavõid. Laota pannile kõrvitsaseemned, sega kergelt, et nad läheksid rasvainega kokku. Riputa peale veidi soola. Seemned peavad pannile jääma enam-vähem ühe kihina. Rösti 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit, kuni seemned on krõbedad ja kuldsed. Mõnus snäkk niisama või toidule peale raputamiseks.

** Ma teen nii, et pesen purgid korralikult puhtaks ja panen suu allpool ahjurestile 100-kraadisesse ahju umbes pooleks tunniks. Kaasi keedan vees paar minutit. Kuum püree kuumadesse purkidesse ja kuumad kaaned peale.

Täidetud suvikõrvitsaõied

Praetud suvikõrvitsaõite kommentaaridest ja nami-nami täidetud köögiviljade teemalisest kooskokkamisest innustatuna võtsin kätte ja tegin oma elu esimesed täidetud suvikõrvitsaõied. Kindel see, et mitte viimased.

Haarasin kinni Tuuli anšoovise-mõttest. Lihtsalt fantastiline maitseelamus - taustaks kreemjas mahe toorjuust, peategelaseks vürtsikas anžoovis ja kõrvalosatäitjaks salvei. Kõik see on mässitud magusasse suvikõrvitsaõide, mis on paneeritud ja õlis kuldseks praetud.

Sööja kohta võta 3-4 suvikõrvitsaõit.

Pese õrnalt õied kraani all puhtaks, kuivata ettevaatlikult köögipaberiga. Täidiseks pane iga õie sisse

1 tl maitsestamata toorjuustu

1 või suuremate fileede puhul 1/2 anžoovisfileed

1 salveileht

Seo õis otsast murulauguvarrega kokku.

Paneerimistainaks sega omavahel:

2 muna

1 dl nisujahu

1 dl piima

Löö munad kausis kahvliga lahti, sega vispeldades hulka vaheldumisi jahu ja piim. Lase jahul hetk paisuda, st las tainas seisab umbes 15 minutit.

Kuumuta pannil lahke käega valatud õli.

Kasta täidetud suvikõrvitsaõisi igast küljest tainasse. Ettevaatlikult, et "pakike" ära ei laguneks. Pane ühe kihina pannile kuuma õlisse. Viska pannile ka mõned salveilehed. Prae õied mõlemalt poolt kuldseks.

Tõsta praetud õied pannilt taldrikule, serveeri koos samalt pannilt tulnud krõbedaks praadinud salveilehtede ja värskelt jahvatud musta pipraga. Soola pole vaja, anšoovise soolakusest piisab.

On kahju, et rõõmu sellest ja teistest suvikõrvitsaõietoitudest jagub vaid neile, kelle peenras suvikõrvits (või kõrvits, sest tema õied sobivad sama hästi) kasvab. Turul võiks neid ometigi olla, tegu pole ju mingi elitaarse imeloomaga, vaid täiesti tavalise köögiviljaga, millest saab imemaitsvaid hõrgutisi võluda.

Enne suvikõrvitsaõite täitmist piilusin ka Thredahlia ja Mari blogidesse.

Praetud suvikõrvitsaõied

Suvikõrvits on üks lollikindlamaid ja saagikamaid taimi, vähemalt minu aias. Ilma erilise poputamiseta kasvatab ta endale hiiglaslikud lehed, palju õisi ja niipalju vilju, et suvikõrvitsaisu saab täis lisaks meie perele ka sõpradel ja sugulastel, kellele ma neid igal võimalusel kaasa sokutan.

Lisaks viljadele saab suurepärase roa ka õitest. Praetud suvikõrvitsaõisi sain esimest korda Toscanas. Ei olnud mul tollal veel oma aeda ega sellist söögitegemispagasit nagu nüüdseks ja krõbedas soolakas paneeringus pehmed ja magusad suvikõrvitsaõied tundusid väga eksootilisena.

Eksootilisena ei tundu see suvine hõrgutis muidugi enam ammu, aga täpselt sama maitsev kui tollal Toscanas, on ta minu jaoks ka praegu.

Praadimiseks raatsin korjata vaid isasõisi. Emasõie all (pilt allpool) on näha kasvamas ka juba pisikest suvikõrvitsabeebit.

Korjatud õied tuleb õrnalt pesta: eriti hoolsalt seest, sest millegipärast armastavad õite sees igasugu satikad koosolekuid korraldada. Kuivata õied ettevaatlikult köögipaberiga patsutades.

Taina võid teha ülilihtsa: vispelda kokku jahu ja vett , nii et tekiks umbes keefiri paksune vedel tainas. Sellesse kasta õied ja prae.

Mulle meeldib, kui muna maitset on ka suvikõrvitsaõite juures tunda ja tainas on selline:

2 muna

1 dl nisujahu

1 dl piima

Löö munad kausis kahvliga lahti, sega vispeldades hulka vaheldumisi jahu ja piim. Lase jahul hetk paisuda, st las tainas seisab umbes 15 minutit.

Kuumuta pannil õli või õli/või segu. Rasva võiks olla pannil ikka nii sentimeetri jagu, et toimuks midagi praadimise ja frittimise vahepealset.

Kasta pestud ja kuivatatud suvikõrvitsaõisi igast küljest tainasse ja pane ühe kihina pannile kuuma õlisse.

Prae ühelt poolt kuldseks, selleks kulub umbes minut. Keera õitel külge ja prae ka teiselt poolt.

Tõsta õied pannilt näiteks vahukulbiga küpsetuspaberile, mis imab endasse üleliigse õli. Ära neid aga sinna lebama unusta, sest serveerida tuleb kuumalt!

Enne serveerimist piserda õitele veidi sidrunimahla, raputa peale soola(helbeid) ja värskelt jahvatatud musta pipart.

Seda külma valge veini juttu teate juba isegi...:)

Sama edukalt ja maitsvalt õnnestub roog ka kõrvitsaõitest.

Ja kui söömiseks koguseid arvestada, siis ehkki arvates, et mis toit see lilleke siis nüüd ka on, piisab eelroaks või kergeks eineks ühele inimesele keskmiselt kolmest praetud õiest. Nad on piisavalt köögiviljased, kui nii võib öelda.

Kõrvitsakeeks apelsini-toorjuustukreemiga

Tublid turismitalupidajatest sugulased Saaremaal said sel aastal saagiks 52 kõrvitsat. Või oli neid 54. Kujutate seda kõrvitsahunnikut endale ette? Minule laekusid neist ka mõned- osa juba imehea marinaadiga purkipandult, osa toorelt. Olen teinud kõrvitsarisotot, küpsetanud kõrvitsat ahjus üksi ja koos teiste köögiviljadega, keetnud kõrvitsasuppi. Ema juures Helsinkis olles sattus näppu üks Pirkka kõrvitsapiruka retsept, mille ainetel valmis mul üsna hoogsate mugandustega hoopis üks mõnus mahlane ja maitsev keeks.

Tarvis läheb:

3 muna

2 dl suhkrut

u 5 dl riivitud kollase viljalihaga kõrvitsat

1 dl sulatatud võid

3 dl nisujahu

1 1/2 tl küpsetuspulbrit

2 tl vaniljesuhkrut

1 tl jahvatatud kardemoni

1 tl jahvatatud kaneeli

1 tl jahvatatud ingverit

Kreem:

200 g Philadelphia toorjuustu

0,75 dl värskeltpressitud apelsinimahla

2 spl tuhksuhkrut

Kaunistuseks ja maitseks veel:

purustatud sarapuupähkleid

Vahusta munad ja suhkur heledaks kohevaks vahuks. Lisa vahule riivitud kõrvits ja sulatatud või. Sega omavahel kuivad ained ja lisa ka need ettevaatlikult segades.

Vala tainas võitatud keeksivormi (kasutasin 1,3 l-st keeksivormi). Küpseta 200 kraadi juures ahju kõige alumisel siinil u 40 minutit. Kontrolli küpsust puutikuga. Lase keeksil u 10 minutit vormis jahtuda, kummuta seejärel välja ja lase täielikult jahtuda.

Kattekreemi jaoks vahusta kergelt mikseriga läbi toasoe toorjuust, apelsinimahl ja tuhksuhkur. Vala kreem keeksile. Puista kõige peale purustatud sarapuupähkleid.

Ma hoidsin keeksi paar tundi külmkapis, siis kreem tahenes mõnusaks glasuuriks ja ei valgunud süües laiali.

Keeks ise on vürtsika maitsega, pehme ja mahlane. Kreem toorjuustule omase hapukuse ja apelsinimahlast saadud mõnusa tsitrusemaitsega sobib keeksile nagu valatult. Mõnus teekõrvane.

Kõrvitsasupp- soe ja pehme

Jah, soe ja pehme. Onju? Kuldkollase kõrvitsa ja kastanipruuni kõrvitsaõli kombinatsiooni vaadates kohe tunned, et polegi nii hull see pime ja tormine ilm seal akna taga. Ja ka maitses on minu meelest esmalt tunda pehmust, mis tuleb püreeritud kõrvitsa tekstuurist ja talle loomupärasest mahedast maitsest. Kohe tulevad järgi sidrun ja muskaat. Igaljuhul on see üks imemaitsev sügisene supp, mida mõned aastad tagasi ühel külmal sügishommikul Terevisioonis keetis Angeelika Kang. Meie pere raudne sügislemmik. Ja külalised ei pääse ka!

Tarvis läheb:

• 2 sl õli
  
• 400 g kõrvitsat
  
• 2 kartulit
  
• 1 porgand
  
• 1 sibul
  
• 6 dl kanapuljongit
  
• poolest sidrunist pressitud mahl (mahla saab paremini kätte, kui sidrunit hoida toatemperatuuril ja enne mahla pressimist rullida laual käe all)
  
• o,5 dl kõrvitsaseemneõli
  
• musta pipart
  
• riivitud muskaatpähklit

Serveerimiseks:

• kõrvitsaseemneõli
  
• pannil või ahjus röstitud kõrvitsaseemneid

Tükelda köögiviljad. Kuumuta potipõhjas õli, vala sisse köögiviljad. Kuumuta neid õlis u 5 minutit. Sega vahepeal mitu korda. Vala köögiviljadele peale kuum puljong ja keeda nad pehmeks. Lisa sidrunimahl ja kõrvitsaseemneõli. Püreeri. Maitsesta musta pipraga ja riivi sisse muskaatpähklit.

Serveerimiseks tõsta supp taldrikutesse ja nirista peale kõrvitsaseemneõli ja puista peale röstitud kõrvitsaseemned. Kõrvale mõnus krõbe sai või ahjusoe kukkel.

Supi keetmise ja söömise kõrvale ka pisut poeesiat.