Maasika-rabarbrikook

Mõned nädalad tagasi osalesin Maitse Klubi avaüritusel Food Studios, kus muuhulgas valmistasime Heidi Parki juhendamisel Rose Berenbaumi "Pie and Pastry Bible" retsepti järgi maasika-rabarbri kooki. Siin pildil kokkamas Lia Virkus, Heidi ja Maris perenaine.ee-st:

Foto: Maitse Klubi

Koogi põhi oli väga maitsev, selles oli kasutatud toorjuustu, mis teeb maitse kergelt soolakaks ja hästi muredaks. Pärast põhja eelküpsetamist kattis Heidi selle pintsliga määrides munavalgega - see on hea nipp mahlasemate kookide küpsetamise puhuks, et põhi säilitaks oma krõbeduse ja ei muutuks liiga pehmeks. Munavalge toimib siin justkui kaitsev vahekiht.

Katteks on kokku keedetud maasikad ja rabarbrid. Saadud "moos", või noh tegelikult tõesti, moos, on valatud eelküpsetatud põhjale ja veelkord kogu kook ahjus läbi küpsetatud. Koolitusel proovitud kook oli väga maitsev, küll aga kippus sisu lahtilõigates laiali vajuma. Heidi antud retseptis oli rabarbri-maasika segule lisatud paksendajana tärklist, aga minu jaoks oli sisu ikkagi liiga vedel, ebamugav näiteks kodus külalistele pakkuda.

Eve-Liin, kes tutvustas üritusel meile erinevaid Dansukkeri suhkruid, pakkus välja mõtte, et koogi tegemisel võiks proovida kasutada Dansukkeri tarretisesuhkrut, mis tänu temas sisaduvatele tarretavatele ainetele (täielikult taimne toode) aitaks täidisel koos püsida.

Tegingi kodus koogi järele. Põhja retsepti jätsin täpselt samaks kui Heidil, muutsin ainult kogused meie mõõtmissüsteemile mugavamaks.

Täidise juures ei kasutanud ma retseptis ettenähtud maisitärklist, vaid asendasin osa tavalisest suhkrust tarretisesuhkruga. Täidis hoidis peale külmkapis seismist ilusti koos, ei valgunud laiali. Samas ei muutunud ta ka õnneks kõvaks tarretiseks, mis mulle poleks üldse selle koogi juures meeldinud. Oli just selline vahepealne pehme, aga samas mitte voolav.

See kook on hästi värske ja marjane. Rammususest siin rääkida ei saa, põhjaski on ainult 85 g võid ja kate ju puhas vitamiinipomm!

Ilus sai ta ka, lausa pidulik, nii et mina ütleksin lausa tort.

Üks mu pereliige kommenteeris, et maitselt tuletab meelde kisselli küpsistega (kissell= kate, küpsised=põhi). Keegi teistest sellist paralleeli küll ei leidnud, aga igaljuhul on see väga maitsev mahlane kevad-suvine kook ja väärib tegemist teinekordki.

Põhi:

85 g võid

150 g nisujahu

1/4 tl soola

1 tl küpsetuspulbrit

65 g toorjuustu

1 spl jääkülma vett

1 tl valge veini äädikat

Täidis:

500 g rabarbrit

250 g maasikaid

1 dl suhkrut

1 dl Dansukkeri tarretisesuhkrut

Põhja määrimiseks munavalget

Pane kõik põhja ained köögikombaini ja surista tainaks. Lase tund või paar külmkapis seista. Kata 23 cm lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga. Vajuta külm tainas koogivormi põhja ja äärtele. Küpseta soovitavalt raskuse all (vt sellekohast fotot siit postitusest) 180-kraadises ahjus 15 minutit. Lase veidi jahtuda, määri pealt munavalgega.

Täidise jaoks tükelda rabarbrid ja maasikad, keeda koos 1 dl suhkruga mbes 10 minutit. Lisa tarretisesuhkur, lase uuesti keema tõusta. Vala täidis põhjale, küpseta 180-kraadises ahjus 25 minutit. Tõsta kook ahjust, lase toatemperatuuril vormis jahtuda. Tõsta külmkappi tahenema minimaalselt neljaks tunniks.

Kaunistasin maasikate ja mündiga.

Heidi juhendamisel tegime veel maiustusi nimega s'more (nimetus väljendist "some more"). Need koosnevad täisterajahuküpsistest, vahukommist ja šokolaadist. Väga maitsvad pisikesed ampsud, mida nagu ma hiljem lugesin, meisterdatakse USA-s matkadel lõkke ääres magustoiduks nii, et vahukomm sulatatakse süte kohal ja pannakse koos šokolaadiga kahe täisteraküpsise vahele. No ikka ei saa nad üle ega ümber oma hamburgerist:)

Meie omad olid vähe peenemad ja vahukomme me ei grillinud. Küll aga küpsetasime küpsised, tegime ise vahukommid ja niristasime kogu kaunidusele veel sulašokolaadi. No tõesti, some more s'mores, please!

Foto: Maitse Klubi

Aga sellest, miks ja kelle süül vahukommitegu esimesel korral untsu läks ja kogu asja tuli otsast peale alustada, ajalugu vaikib:P

Platsi õhtusöök

Esmapilgul täiesti hullumeelsena tundunud idee korraldada kevadises Tallinnas vabas õhus õhtusöök 700-le inimesele on teoks saanud.

Ilm soosis ettevõtmist, soe päikest täis õhtu oli justkui tellitud. Vihmase ilma puhuks oli küll plaan B-na olemas hiigeltelk, mille katus katnuks kogu Rotermanni väljaku. Selle kasutamise plaanist loobuti 24 tundi enne õhtusöögile algust, kui oli selge, et ladistama ei hakka. Sööjaid oli 570.

"Saali" sisenedes avanes kaunis vaatepilt: säravvalged laudlinad ja toolikatted, päikeses helkivad klaasid ja sööginõud ning pokaalides kihisev cava (Anna de Codorniu Brut, Hispaania), laudadesse kogunevad lobisevad seltskonnad, rõõmsad toreda õhtu ootuses inimesed.

Isutekitajaks pakuti tassikeses tomati konsomeed, mis oli oma olemuselt ja välimuselt tugev loomapuljong väga selge tomatimaitsega. Veidi oli tunda sellerit. Jõuline, lihtne ja väga maitsev.

Eelroaks toodi lauda mee ja sinepiga glasuuritud forell värske kurgi ja aioliga. See, kuidas ettekandjad kandikutega Platzist justkui suure must-valge parvena mööda platsi valgusid, oli muidugi omaette vaatamisväärsus.

Eelroog oli paljude, ka minu lemmik. Kala oli madalal temperatuuril ahjus küpsetatud sellise astmeni, et polnudki õieti aru saada, kas ta on nüüd küps või toores. Õrn ja hõrk. Safrani ja küüslauguga maitsestatud aiolit proovin kindlasti ise ka teha, ehk õnnestub midagi ligilähedastki saada. Need pruunid täpikesed seal sees, kas need polnud mitte sinepiseemned? Ja lihtne, tegelikult ju lausa igapäevane värske kurk sobis oma helerohelise krõmpsu värskusega väga kenasti kala kõrvale, andes minu arust väikese jaapanipärase nüansi kogu toidule.

Joogiks Masi Masianco Pinot Grigio&Verduzzo, Itaalia.

Pearoog: küülik õunaveini kastmes, varajase kartuli ja porgandi kreemiga. Joogiks veidi äkilise valikuna Nederburg Manor House Shiraz, LAV/Paarl.

Hautatud küülikukoiva puhul ei saagi vast olla mingit erilist ohhoo-efekti, küll aga meeldis mulle väga kaste, mis oli kokku keedetud Põltsamaa õunaveinist ja küüliku küpsetamisel tekkinud vedelikust. Porgandikreem oli pehme-rammusa olemuse ja samas mõnusalt värske maitsega.

Magustoit, menüüs kirjas kui tume šokolaadi ja toorjuustu kreem värskete maasikatega, oli oma olemuselt küpsisepõhjal toorjuustu-šokolaadikoogike maasikakastmega. Roheline seal peal on värske piparmünt. Rammus, magus ja maitsev lõpetus tervele õhtusöögile.

Joogiks dessertvein Tarapaca Late Harvest Sauvignon Blanc/Gewürztraminer, Tšiili.

Kõige lõpuks veel kohvi ja Gaultier konjak.

Köögis toimuvat ja intervjuusid õhtu peasüüdlastega sai näha suurelt majale paigutatud ekraanilt.

Käikude vahelise aja laulis lühemaks Liisi Koikson.

Õhtusöögi lõppedes aplodeeris kogu platsitäis kohalolnuid püsti seistes. See oli tõeliselt siiras tänuavaldus tehtud suure töö eest ja ma võin vaid ette kujutada, kui hea tunne võis Carmen Cateringi inimestel, peakokkadel Roman Zaštšerinskil ja Igor

Andrejevil, sommeljeel Kaidi Kerdtil, kokkadel, ettekandjatel ja kõigil teistel, kes panustasid sellesse enneolematusse söömaaega, seda kuuldes ja nähes olla.

Rohkem kui toit ja veinid, mis olid ka suurepärased, avaldas mulle muljet eriline rõõmus ja helge meeleolu, mis täitis kogu üritust. Soojus ja siirus tegijate poolt. Entusiasm.

Oli näha, et tehtud on palju tööd, kõik sujus ja töötas nagu kellavärk, samas oli olemas EMOTSIOON. Ja see loeb.

On ka juba kuulda olnud, et selline ettevõtmine ei jää viimaseks. Olen kindlasti kohal ka järgmisel grande-õhtusöögil. Loodan, et ka suurepärast, asjatundlikku ja lõbusat seltskonda pakkunud lauakaaslased, kellest järgnevatele piltidele on jäänud Neve Headasjad, Tuuli Isetehtudhästitehtud ja Piret Puhasrõõm :)