Praetud ahvenad

Olen viimasel ajal Nõmme turul ja Stockmannis kohanud kauneid Peipsi ahvenaid, mis on just paraja suurusega ja tõeliselt ilusad värsked.

Mingeid imevigureid ma ahvenast ei teeks, ta on iseenesest nii õrn ja maitsev, et paksu paneeringu või tugevamaitseliste lisanditega kaoks kogu võlu. Ahven ei taha muud kui natuke oliivõli-või segus praadimist, veidike meresoola, tilli ja kõik.

Ahvenad olid roogitud. Eemaldasin pea, saba ja selgroo ja lõikasin kalast kaks nahaga fileed. Jätsin isegi soomuse võtmata - suvel õues poleks probleem, aga toas on sellest rohkem tüli kui kasu. Seda soomusesodi pärast kokku korjata on täielik peavalu. Söömist nahk ega soomus ei sega, praadimisel jääb soomus naha külge ja soomusega nahk jääb ju niikuinii järgi. Ja pealegi- ahvena nahk on väga maitsev (soomusteta süües loomulikult) ja nahaga praadides jääb ka ahvenaliha maitsvam ja mahlasem.

Tegevuskäik:

-pann kuumaks, sinna peale umbes supilusikatäis võid ja samapalju oliivõli.

-kuumale pannile lähevad ahvenatükid, kõigepealt nahapool all.

-las praevad 2-3 minutit, kuni nahk on kuldne ja krõbe.

-supsti pannilabidaga ümberpöörd, teiselt poolt kulub praadimiseks 1 minut.

Praetud ahvenatele raputa veidi meresoola ja hakitud tilli.

Pardifilee apelsinisalatiga

Oli aeg, kui pardifilee oli midagi eriti eksklusiivset, mida pakuti ulmehinnaga vaid peenemates restoranides. Eks ta paljude kohtade menüüdes ole siiani, aga väljas süües käivad minu silmad küll pardifilee realt kiiresti lihtsalt üle. Mitte et ta maitsev poleks, vastupidi, aga tegu on nüüdseks ikka väga vabalt saadaoleva toorainega, mille valmistamine pealegi on võimetekohane ka üsna köögikaugele inimesele. Viimasel ajal on pardiliha populariseerimisele ja rahva sekka minekule kaasa aidanud ka Ragne Linnuliha blogis.

Kodus süüa tehes tulevad mängu pardifilee plussid: kiire valmimisaeg, hea maitse, kerge ja tervislik, palju varieerimisvõimalusi. Samas on ta ka ikkagi veidi pidulikum, kui nüüd muu linnulihaga võrrelda (muu all tuleks siis meie tingimustes peamiselt kana silmas pidada).

Sedamoodi part on Nigella repertuaarist inspireeritud, eestikeelne algretsept asub siin. Apelsin sobib teadupärast pardiga kenasti kokku, siin on apelsin ürtide, tšilli ja laimiga eriti mõnusaks tembitud. Pardifilee võib olla kas soe või külm, nii kuis meeldib.

Muidu küpsetan pardifileed alati nii, nagu selles varasemas postituses kirjeldatud: et siis terava noaga nahapoolele ristlõiked, nahapool all külmale pannile. Praadida keskmiselt kuumal pannil olenevalt rasvakihi paksusest 10-15 minutit, mõned korrad väljasulanud rasv pannilt ära kallata . Maitsestada soola-pipraga ja praadida 5 minutit teiselt poolt. Fooliumisse mässitult ahju 5-8 minutiks, siis veel seisma sama fooliumi sees 10 minutiks ja valmis ta on.

Seekord proovisin nii kuis retsept ette näeb ahjus küpsetada. Ei olnud halb. Aga pannil rasva väljasulatusmeetodil on parem- filee jääb pehmem ja mahlasem.

Tegin nii:

2 pardi rinnafileed

sojakastet

2 seemneteta väiksemat apelsini

1 värske punane tšillipipar (eemalda seemned ja peenesta) või 0.5 tl tšillihelbeid (East End)

3 kuni 4 sl hakitud värsket koriandrit

2 sl hakitud värsket münti

0.5 laimi

soola

Tee pardifileedele nahapoolsele küljele umbes 4 diagonaalset sisselõiget. Katsu mitte lihasse lõigata, ikka ainult nahka. Määri fileed sojakastmega sisse ning pane ahjuplaadile asetatud metallrestile, nahapool ülal. Küpseta umbes 15-20 minutit 220-kraadise sahjus, kuni nahk on krõbe, aga liha veel pehme ja roosakas.

Samal ajal koori apelsinid eemaldades võimalikult palju valget kihti. Lõika apelsinid ristipidi viiludeks ja siis omakorda väikesteks tükkideks. Lisa tšilli, hakitud koriander ja münt. Maitsesta soolaga ning pigista vähehaaval maitseks juurde laimimahla – salat peab olema terava maitsega, ent mitte üleliia. Sega ja lase enne serveerimist umbes 15 minutit maitsestuda.

Lõika pardifilee viiludeks ja serveeri apelsinisalatiga.

Ma laulaks selle toidu juures kiidulaulu just apelsini-mündi-koriandrikooslusele. Väga maitsev. Laimimahl ja tšilli teevad kogu kupatuse täiuslikuks.

Crème de Cassis- pirnid sinihallitusjuustuvahuga

Vaatamata "peenele" ja lohisevale nimetusele on tegu selgete ja puhaste maitsetega magustoiduga. Mustsõstrast läbiimbunud suussulav pirn, kirbe soolaka sinihallitusjuustunüansiga toorjuustuvaht ja krõbedad röstitud mandlilaastud moodustavad väga mõnusa koosluse.

Baarikapis kunagi Kiri tarvis varutud Crème de Cassis (Prantsuse mustsõstraliköör) seisis juba tükike aega seal poolikult ja õnnetult, kuni leidsin nami-nami lapates talle rakenduse. Algne retsept sai küll üsnagi meelevaldselt muudetud, aga tulemus üks parimaid, mis ma üldse viimasel ajal magustoiduna saanud olen.

Pirnide marineerimine:

1.5 dl vedelamat mustsõstramoosi või kanget mustsõstramahla

5 dl vett

2 dl Crème de Cassis mustsõstralikööri

3 suurt küpset ja kõvemat pirni

Vala sõstramoos või -mahl ja vesi potti, keeda tasasel tulel umbes 5 minutit. Tõsta pott tulelt, sega juurde mustsõstraliköör.

Koori ja poolita pirnid, uurista seemnekoda väikese lusika abil ettevaatlikult välja. Kohe pärast koorimist aseta pirnipoolik sõstrasiirupise, lõikepind ülal.

Kui kõik pirnipoolikud on leemes, siis kuumuta see uuesti keemiseni. Hauta pirne tasasel tulel kaane all 15-25 minutit, kuni pirnid on pehmed (keetmisaeg oleneb pirnisordist ja küpsusest). Lase pirnidel keeduleemes jahtuda.

Sinihallitusjuustuvaht:

150 g maitsestamata toorjuustu

50 g sinihallitusjuustu (näiteks Valio Aura)

2 sl tuhksuhkrut

Mikserda toasoe toorjuust pehmeks vahuks, lisa kahvliga peenestatud sinihallitusjuust ja tuhksukur, sega ühtlaseks.

Kaunistamiseks:

3 sl mandlilaaste

Rösti mandlilaastud kuival pannil kaunilt kuldseks, lase jahtuda.

Kurna jahtunud pirnipoolikud sõstraleemest. Aseta serveerimisvaagnale, tõsta iga pirni õnarusse veidi sinihallitusjuustuvahtu. Puista peale mandlilaastud. Taldriku põhja tõsta kastmeks potist mustsõstrasiirupit.

Ja kui nüüd keegi peaks spetsiaalselt selle jaoks ostma Crème de Cassis', siis küll ta suve jooksul Kiride ja Kir Royalide tegemiseks ära kulub:)

Karulaugupesto

Kaunivärviline karulaugupesto valmib imelihtsalt ja kiiresti. Saab kasutada saiamäärdena, pasta või gnocchi kastmeks, koos grillitud köögiviljadega. Hästi maitsev ja kerge kevadine roog on küpsetatud valge kala filee (tursk, koha, siig või mõni muu), karulaugupesto ja roheline värske salat.

Pesto on tegelikult selline asi, mida saab vabalt teha tunde järgi, täpse retseptita. Et umbes 3 peotäit karulaugulehti, peotäis riivitud juustu, peotäis pähkleid, maitse järgi soola-pipart ja nii palju õli, et pestol oleks sulle sobiv konsistents. Ma panen siiski kirja ka kogused nii, nagu nad mul enam-vähem pestosse läksid, võib-olla on kellelegi, kes esimest korda teeb, abiks.

80 g karulaugu lehti ( kui on liiga palju valget varreosa, lõika see ära ja kasuta kusagil mujal, näiteks salatis)

100 ml oliivõli

50 g riivitud parmesani (või muud kõva laagerdunud juustu)

50 g seedermänniseemneid (või kreeka pähkleid)

0,25 tl soola

0,25 tl pipart

1 tl sidrunimahla

Alustuseks rösti kuival pannil kergelt seedermänni seemned. Mitte pruuniks, aga nii et nad saaks heleda kuldse tooni, siis jääb maitse kreemjas ja pehme, mitte liiga pähkline.

Järgmisena saumikserda üheskoos jahtunud seedermänniseemned, pestud ja kuivatatud karulaugulehed ja 3-4 spl oliivõli ühtlaseks massiks. Lisa riivitud parmesan, veidike soola-pipart, 1 tl sidrunimahla (ei ole kohustuslik koostisaine) ja surista edasi, lisades samal ajal nirena ülejäänud oliivõli.

Hästi aromaatne ja mõnusalt küüslauguse (aga mitte teravalt küüslaugu-küüslauguse, vaid mahedama) maitsega kaste.

Šokolaadijäätis

Õige, päris ja tõeline šokolaadijäätis. Munakollastest, koorest, tumedast šokolaadist. Ja ei mingeid stabilisaatoreid ega emulgaatoreid, millest poejäätised kubisevad. Õpetajaks Thomas Keller ja tema "Bouchon". Ained jäid samaks, muutsin koguseid, et saaks ära kasutada terve 400 ml-se vahukoore paki ja mitte järgmisest veel 100 ml juurde võtta. Kõige parem on jäätiseteoga alustada eelmisel õhtul, siis saab järgmisel õhtul maiustada. Saab umbes liitri jäätist.

Tarvis läheb

6 munakollast (suuremad munad)

400 ml 35%-list koort

400 ml piima

1,5 dl suhkrut

200 g tumedat šokolaadi (mul oli Kalevi Bitter, aga muidugi võib ka olla suurema kakaosisaldusega)

Kõigepealt haki šokolaad üsna väikesteks tükkideks ja pane kaussi ootele.

Vala potti koor, piim ja pool suhkrust. Kuumuta keemiseni, samal ajal segades, et suhkur lahustuks.

Seejärel vahusta munakollased ülejäänud suhkruga. Munavaht peaks olema hele ja paks.

Vala umbes 1/3 kuumast piima-kooresegust (vajadusel soojenda uuesti) munavahu hulka, samal ajal pidevalt hoolikalt segades.

Vala ühtlane segu tagasi potti ülejäänud kuuma piima-koore hulka ja keeda hästi madalal temperatuuril pidevalt segades, kuni kreem pakseneb. Selleks kulub umbes 10 minutit. Kreemi valmidust saab kindlaks teha vana hea puulusika-testiga: kui puulusika seljal olevale kreemile tõmmata sõrmega triip ja see ei valgu täis, ongi valmis.

Vala umbes 1/3 kuuma kreemi šokolaadile, lase mõni minut šokolaadil selle all sulada, siis sega lusikaga ühtlaseks.

Sega kokku šokolaadisegu ja ülejäänud piima-kooresegu. Jahuta üleöö külmkapis.

Valmista hommikul masinaga jäätis. Pane karbiga sügavkülma.

Jäätisemasinaga toimetamisel tulebki alati arvestada teatava ajakuluga: sinna minev segu peab olema külmkapis seisnud vähemalt 12 tundi, niimoodi on tulemus väidetavalt parima maitse ja kreemjama tekstuuriga. Lisaks veel need tunnid , mil jäätis peab peale masinast välja võtmist sügavkülmas kõvenema. Igaljuhul on tulemus kogu seda ootamist väärt.

Kevade on sala tulnud

No mis ta nüüd tegelikult nii sala, rohkem ikka suure sula ja veega nagu kord ja kohus, aga ikka on ju vahest harva tore ja peen Koidulat tsiteerida:)

Ongi saabunud aeg malmpott kapinurka pagendada ja salativurr (jah, mul on selline imeloom) välja otsida. Tänane turulkäik oli tõeliselt mõnus ja kevadine: suure kausitäie salatit sain teha ainult kodumaisest värskest kraamist. Väikesed mahlased kurgid, värsked redised ja krõmps salat kokku segada, rohkelt tilli ja oliivõli-sidrunimahlakaste väikese küüslauguga, krõbedakooreline sai ja valge vein - muud pole õhtusöögiks vajagi.

Eriti õnnelik olin avastades, et lettidele on jõudnud minu suur lemmik, karulauk.

Kaurulaugurisoto, karulauguvõi, külm karulaugu-jogurtikaste, karulaugupesto - nüüd on nende kõigi kord.

Tegelikult läksin turule hoopis sooviga saada vasikapõske, et valmistada punaveinis põske polentaga (La Bottegas meeldis väga). Ega ma arvanudki, et seda letis on, aga isegi küsimise peale tehti suuri silmi ja vangutati pead- pole nähtud ega kuuldud. Käisin Nõmme turul, võib-olla Keskil on homme rohkem õnne.

Avokaado-krevetisalat

Kui meie kodus leiab mingil põhjusel aset suuremat sorti rahvakogunemine, on laual sageli muuhulgas see salat. Hästi maitsev kooslus avokaadost, krevettidest ja kodujuustust, olulisteks maitseandjateks küüslauk ja till.

Mis avokaadosid puudutab, siis ma ostan tumeda lillaka koorega vilju, mis on kahekaupa pakendatud ja nimeks "Söömisvalmis avokaado"või midagi taolist, igaljuhul mingi pealkiri, mis viitab toiduks tarvitamise kõlbulikkusele. Olen ostnud ka teisi, heledama rohelise koorega avokaadosid, mis on kõvad nagu kivi ja mõru suud paksuks tegeva (kootav on vist sõna selle kohta) maitsega. Ma tean küll, et neid peab kodus paberkotis järelküpsetama, aga mul pole see iiagi õnnestunud- alati on hallitama või lihtsalt pahaks läinud. Ilmselt ma lihtsalt ei oska. Nii et olgugi see paarisvariandina tumedakooreline avokaado kallim, ostan alati seda, sest teised tuleb niikuinii pärast ära visata, mingist kokkuhoiust seega rääkida ei saa.

Sellel salatil on mitmeid versioone, olen ise külas käies vähemalt kolme moodi valmistatult saanud. Mõned asendavad kodujuustu munaga. teised segavad hulka ka salatilehti. Mõnikord pakutakse salatit avokaadopoolikutest, teinekord jälle niisama salatikausist.

Ma teen nii:

2 avokaadot

1 spl sidrunimahla

400 g kodujuustu

300 g krevette (külmutatud sulatatuna ja puhastatuna, võib kasutada ka soolvees krevette)

1 purustatud küüslauguküüs

hakitud tilli

soola-pipart

Lõika avokaadod pikkupidi pooleks ja uurista sisu välja. Peenesta kahvliga, sega sidrunimahlaga. Lisa kodujuust, krevetid, küüslauk, rohkelt tilli ja maitsesta soola-pipraga.

Ülemisel fotol on salat tehtud hoopis ricottaga ja alumisel pandud avokaadokoortesse, mis toimivad siinkohal serveerimisnõudena.

Mangosorbett

Ilmselt hakkab siia nüüd lisanduma senisest enam jäätunud magustoite, sest ma olen veel oma uuest köögividinast täiesti vaimustunud ja vaestel kodustel on jäätise üledoos. Teades ennast, peagi eufooria taandub ja kõik normaliseerub, seniks aga kreemistele-koorestele kaloripommidele heaks vahelduseks ja värskendavaks söömaajalõpetuseks sorbett. See on tehtud East Endi mangopüreest. Ilmselt igas Eesti nurgas seda müügil pole, küll aga Tallinnas vähemasti Stockas, NOP-is ja Piprapoes on täitsa olemas. Kui poes satub olema värskeid küpseid ilusaid mangosid (mis on ülimalt harv nähtus), siis tasub kindlasti proovida ka neist tehtud püreest seda sorbetti valmistada. Konservmangosid sorbeti jaoks ei soovita.

1 purk East Endi mangopüreed (400 g)

1 munavalge

1 dl tuhksuhkrut

1 laimi mahl

1 spl limoncello likööri

Vahusta munavalge pehmeks kohevaks vahuks. Sega omavahel mangopüree, tuhksuhkur, laimi mahl, limoncello. Munavalge sega hulka viimasena. Pane segu jäätisemasinasse ja valmista sorbett.

Olen tegelikult teinud seda sorbetti ka varem, jäätisemasinata. Selleks tuleb samuti kõik omavahel segada, valada segu karpi ja panna sügavkülma. Et suuri jääkristalle ei tekiks ja munavalge ühtlaselt jaguneks, mikserda külmuvat segu kergelt iga 45 minuti tagant 3 korda, siis lase lõplikult külmuda.

Kohvi-beseeküpsised

Ilmselgelt täiesti omakasupüüdlikel eesmärkidel kinkis mu armas perekond mulle sünnipäevaks jäätisemasina.

Masin sai sisse õnnistatud šokolaaditükkidega vaniljejäätisega. Ja taas tahtsid kasutust "jäätisetainast" üle jäänud munavalged. Nami-namis on käimas "Kohv köögis"-teemaline kooskokkamine. See viis mõttele teha seekord kohvimaitselisi beseeküpsiseid.

2 munavalget

100 g suhkrut

1,5 tl lahustuva kohvi graanuleid

veidi vett graanulite lahustamiseks

Vahusta munavalged paksuks valgeks vahuks. Lisa pidevalt vahustades vähehaaval suhkur. Vahusta, kuni saad kõva läikiva vahu. Lahusta kohvigraanulid võimalikult väheses külmas vees (max 2 tl), lisa munavahule ja mikserda veelkord läbi.

Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile kondiitripritsi abil või teelusikaga väikesed kuhjakesed. Mul tuli 40 tükki. Küpseta 120 kraadi juures 1,5 tundi. Lülita kuumus välja, tee ahjuuks praokile ja lase beseedel jahtuvas ahjus kuivada veel tund aega.

Sõna otseses mõttes suussulavad hõrgutised.

Banaanikokteil kliidega

Üha kevadisemaks kippuvate ilmadega pöörab ka isu tummistelt pajaroogadelt, ahjusoojadelt pirukatelt ja rammusatelt kookidelt värskema ja kergema poole.

Mõnus ja maitsev hommikune start on see tervislik jook, mis koosneb jogurtist, banaanist, meest ja kliidest.

Panin blenderisse:

ühe suure ja hästi küpse tükeldatud banaani

250 g maitsestamata jogurtit

2 spl kliisid

1 spl mett

Minutijagu blenderdamist ja värske kõhtu paitav jook on valmis.

Idee siit.

11.aprill

Vääramatu jõuga saabub iga kevade hakul päev, mil paistab alati päike ja tuju on taevas. Eriti, kui hommik algab roosa martsipanise tordiga, millel kaunis number. Numbril pole küll ei minu ega tänase päevaga absoluutselt mingit seost, aga kes ütles, et peab olema :D

Ciabatta

Ciabatta retsept pärineb Hans Välimäki raamatust "Lusikka Soppaan!". End "innokkaaksi leipuriksi" nimetava Hansu raamat on ideedelaegas, kus igas peatükis komplektina üks leib, salat ja supp. Näiteks:

rukki-nisuleib, suitsukalasalat ja selge kalasupp;

pähklileib, endiivisalat ja lillkapsasupp;

aednik Ike seemneleib, saltimboccasalat, vichysoisse (külm kartuli-porrusupp);

ciabatta, caponata (Sitsiilia pommusalat), minestrone jpm.

Oma ciabattat kirjeldab Välimäki kui kerget, maitse poolest iseloomuta leiba, mis just nende omaduste poolest sobib eriti hästi tugeva maitse ja aroomiga toitude kõrvale.

Noh, minu meelest oli ciabattal iseloomu küll. Ta oli magedam, kui meil poes müüdavad ciabattad, aga tomati-basiilikukastme kokkukraapimiseks või oliivõlisse kastmiseks ja mõne soolahelbega maitsestatult täpselt paras.

Eeltainas:

• natuke pärmi (pieni nokare) - mul oli kuivpärm ja panin teelusika otsaga. Kaaludes tuli 3 g. Ühesõnaga, natuke :) Segasin jahusse. Pulgapärmi võtaksin ma arvan 25 g - pool sellest eeltainasse ja pool hiljem päristainasse.
• 3 dl vett
• 3 dl nisujahu

Sega kõik ained kausis, kata kauss kaane või toidukilega. Hoia üleöö toatemperatuuril.

Tulemuseks sain sellise vahutava veniva olluse:

Päristainas:

6 dl eeltainast

3 dl vett

jälle see pieni nokare pärmi, panin taas 3 g

3 dl durumjahu

3 dl nisujahu

1 tl suhkrut

1 tl soola

Durumjahu oli Nopis otsas, mujale polnud aega minna ja tegin jahusegu 1 dl rukkijahust ja 5 dl nisujahust. Durumiga tahan ka kindlasti küpsetada.

Sega kausis omavahel eeltainas ja vesi. Sega kuivpärm jahuga (pulgapärm vedelda eeltaina-veesegus). Sega omavahel kõik ained, välja arvatud sool. Sõtku tainast 15 minutit. Lisa sool ja sõtku veel 10 minutit nii, et tainas lööb kausi äärte küljest lahti.

Siinkohal peab ütlema, et ciabattatainas on tavalise pärmitainaga võrreldes väga vedel. Esialgu ei olnud sõtkumisest juttugi, tõstsin spaatliga alt üles ja keerutasin, jälle alt üles ja keerutasin ja nii senikaua, kuni tainas hakkas vähem kleepuma ja hoidis ennast juba kohati täitsa tainapallina koos - sellise vedela tainapallina. Siis sõtkusin. Ega ta päris lahti servade küljest ei löönudki, aga ma usun, et see ei olegi kõige olulisem. Ettenähtud sõtkumisaeg tuleb ikka täis pingutada ja siis saab tainas õhuline ja kerge.

Määri vähemalt 10 cm-kõrguste servadega ahjuvorm oliivõliga. Vala tainas õrnalt vormi. Määri pealt vähese õliga. Kata rätikuga ja lase tund aega kerkida.

Kerkis uhkesti.

Kui enne oli lihtsalt vedel pärmitainas, siis nüüd sain õhku täis vedela pärmitaina. Ja nii ta peabki olema, seega järgnev toimetamine peab toimuma õrnalt ja ettevaatlikult tainast käsitledes, mitte teda muljudes ega õhku välja sõtkudes.

Tee laud jahuseks ja kummuta kerkinud tainas vormist lauale. Vormi jahuste kätega kaks piklikku pätsi. Tõsta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

Pane ahju põhja nõu veega, kuumuta ahi 220-kraadiseks. Tõsta ciabattad ahju ja küpseta 20 minutit. Ava ahjuuks, tõsta veenõu välja, samas väljub ka aurupahvakuna niiskus. Küpseta ciabattasid veel 15 minutit, kuni nad on kuldpruunid ja krõbeda koorikuga.*

Omatehtud pehme sisu ja krõbeda koorikuga ciabatta, hea oliivõli, soolahelbed, klaas punast veini - ja oledki õnnelik!

* Võib teha ka viis väiksemat leivakest, siis küpseta veenõuga ahjus 15 minutit ja veenõuta ahjus 10 minutit.

Singi-brokkoli pasta

Vahelduseks bolognesedele, carbonaradele, arrabbiatadele ja puttanescadele õnnestub mõnikord valmistada suurepärane pastaroog ka lihtsalt külmkapis käepärast olevates ainetest. Nii läks ka selle pastaroaga. Väga maitsev, lihtne ja toitev õhtusöök, millest peavad ühtviisi nii suured kui väikesed.

Tegin nii:

veidi oliivõli ja võid

2 keskmist küüslauguküünt

200 g hästi taist seasinki

400 g-ne pakk külmutatud brokkoliõisikuid

360 ml 35%-list koort (Nopri oma on hea ja täpselt nii suur totsik ongi)

40 g tavalist riivitud eesti juustu

40 g riivitud parmesani (mul oli hoopis tükike Valio Fortet)

(soola), musta pipart

u 300 g pennet

Lömasta küüslauguküüned noaseljaga ja haki väiksemaks. Kuumuta natuke võrdsetes kogustes võid ja oliivõli, kuni või on sulanud. Kuumuta küüslauku hästi madalal kuumusel rasvaines nii minutijagu. Lisa pennesuurusteks kangideks lõigatud sink, sega küüslauguga läbi. Vala peale koor ja lase keema tõusta. Kui koor vaikselt podiseb, vala hulka külmunud brokkoliõisikud ja lase vaiksel tulel keeda umbes 10 minutit- nii et brokkoli on täiesti sulanud, aga mitte veel lödiks keenud. Tõsta tulelt, sega hulka juustud ja lase neil kaane all kastmes sulada. Sink ja juust on soolased, seega võib olla, et soola polegi vaja lisada.

Vala kaste al dente keedetud pennedele, tõsta kohe taldrikutesse ja rebi peale värsket basiilikut. Jahvata värsket musta pipart ka ja kui soovid, riivi peale parmesani.

Head isu!

Mandline kohupiimakook aprikoosimoosiga

Selle kohupiimakoogi põhjaks on vahelduseks tavapärasele muretainale lehttainas. Eriti maitsvaks teevad ta nii täidises kui kattes olevad mandlid. Kohupiima ja põhja vahel annab särtsu aprikoosimoos.

Põhi:

400 g lehttainast või pärmi-lehttainast*

Täidis:

500 g teralisemat kohupiima (mitte pastat ega kreemi)**

4 spl suhkrut

4 muna (2 tervet, 2-l kollased ja valged eraldi)

50 g sulatatud võid

1 spl maisi- või kartulitärklist

1 tl vaniljesuhkrut***

50 g jahvatatud mandleid****

3 dl aprikoosimoosi või -marmelaadi*****

Kõigepealt valmista täidis. Vahusta mikseriga 2 muna ja 2 munakollast suhkruga, lisa kohupiim, jahutatud sulavõi, tärklis, peenestatud mandlid ja vaniljesuhkur. Mikserda paar minutit.

Vahusta 2 munavalget kõvaks vahuks ja sega ettevaatlikult ja õrnalt segu altpoolt ülespoole tõstes kohupiimatäidisega.

Vooderda 24 cm lahtikäiv küpsetusvorm küpsetuspaberiga (põhi ja 3 cm kõrguselt servad). Rulli tainas üsna õhukeseks, paari millimeetri paksuseks ja kata sellega vormi põhi ja servad. Vajuta tainas servadest kõvasti vormi külge, lehttainas ei taha eriti küpsetuspaberi küljes seista.

Määri põhjale aprikoosimoos, vala selle peale kohupiimatäidis.

Küpseta eelsoojendatud 225-kraadises ahjus 15 minutit. Keera kuumus 160 peale ja küpseta veel 40 minutit. 15 minutit enne 40 minuti täissaamist tõsta temperatuur 175 peale, võta kook korraks ahjust ja määri peale küpsemise ajal valmistatud

kate:

50 g võid

50 g suhkrut

1 spl nisujahu

1 spl piima

50 g mandlilaaste

Kuumuta segades võid, suhkrut, jahu ja piima, kuni suhkur on lahustunud. Ära keeda. Tõsta tulelt ja sega hulka mandlilaastud. See segu määrigi peaaegu valmis koogile. Tegu on põhimõtteliselt toscakattega.

Kattega kooki küpseta veel 175 kraadi juures 15 minutit. Kui ahi võimaldab, kasuta ülaltkuumust.

Tõsta kook ahjust ja lase enne vormist väljavõtmist ja söömist täielikult jahtuda.

* jah, ma tean, et külmutatud pakid on 500-grammised, aga seda on 24 cm vormile palju, nii et natuke jääb üle ikka

** kasutasin Saidafarmi magustamata ja maitsestamata kohupiima

*** Santa Marial on hea naturaalne mustade vaniljetäpikestega vaniljesuhkur, ei ole sünteetiline vanilliin

**** mandlid võib ise jahvatada, aga poes on ka Saksa päritolu 100-grammine pakike, nimeks "Peenestatud mandlid"

***** kasutasin Põltsamaa kuivatatud aprikoosidest tehtud moosi, väga mõnus suurte aprikoositükkidega. Ainult et jube magus on. Aga täidisesse panin selle eest üsna vähe suhkrut.

Hommikune edit: öö läbi külmkapis seisnuna maitseb eriti hea!

Kevadpühad

...on nüüd peetud ja kohe kevadisem olemine ka. Ehkki mu aed on veel enamjaolt osaliselt lume, osaliselt hiigellombi all, leidsin peenralt sulanud lume alt peterselli, salveid ja münti. Olid seal sooja lumevaiba all ennast ilusti roheliseks kasvatanud ja saime juba oma peenra münti pühadelambale.

Mune värvisime traditsiooniliselt sibulakoortega. Olen igatmoodi proovinud ja midagi pole teha, nii on ikka kõige ilusam ja omasem.

Lapsed hullasid lisaks nagu alati öko-munavärvidega ja said oma munad just selliseks, nagu tahtsid.

Esimest korda elus muna koorida proovimine tundus esialgu kõige pisemale noormehele üsna eemaletõukava tegevusena (vaata vastikust väljendavat suujoont), hiljem oli raskusi talt muna käest saamisega.

Lammast tegime ka nii nagu alati: 2 tallekooti said liigsest rasvast puhastatud, noaga lihasse tehtud aukudesse pistsin küüslauguküüned ja rosmariiniokkad. Liha hõõrusin sisse seguga, mille tegin purustatud koriandriseemnetest, mündist, tüümianist,mustast piprast, mustsõtramoosist, sojakastmest, balsamicost ja oliivõlist. Kõike natukene, sortsu ja näpuotsatäie kaupa, et talle õrn maitse ikka põhiline oleks. Selle seguga määritult ja küpsetuskotti pakitult läksid koodid külmkappi 24 tunniks maitsestuma.

Sellesamas küpsetuskotis panin talle ka ahju, esialgu küpsetasin 225 kraadi juures 15 minutit ja siis 2,5 tundi 120 kraadiga. Juurde ahjupannil tehtud kartuli- ja sibulasektorid, eriti head veini ja pärast jäi üle ainult veel sõrmed ja taldrik puhtaks limpsida.

Veel lihast rääkides, avasime ametlikult ka grillihooaja mõnusate searibide, seente ja salatiga. See viimane oli tegelikult lihtsalt kurk ja tomat. Viimane pakkus meeldiva üllatuse, olles täitsa tomati maitsega vastukaaluks tavapärasele talvisele plastmasstomatile.

Ribid olid nagu ribid ikka-pealt krõbedad, seest mahlased ja parajalt rasvased. Väga head. Eriti mõnusaks osutusid aga lisandina seened (eelmisel fotol paremal ülal), milleks kasutasin pruune šampinjone. Need on seenesema maitsega kui valged. Kuumutasin pannil veidi oliivõli ja võid ja hautasin selles ühe hakitud sibula klaasjaks. Lisasin pooleks lõigatud seened ja hautasin sibulaid-seeni 10 minutit. Maitsestasin soola-pipraga ja raputasin serveerimisel tilli peale. Need seened ei ole nüüd muidugi mingi eriline gastronoomiline innovatsioon, aga no oli maitsev ikka küll.

Kohupiimast ei saanud muidugi üle ega ümber, tegin maitsvat kohupiimakooki virsikutega:

Koogi tegin nami-nami retsepti järgi, mis asub siin.

Ja muidugi pasha!

Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et see oli minu elu esimene pasha:). Ilmselgelt mitte viimane. Pashavormi mul pole, nõrutasin teda marliga vooderdatud sõelal kausi kohal. Imemaitsev! Kreemine, mahlane, suussulav. Tegin pistaatsiapähklite ja rosinatega, kaunistasin virsikute, hakitud pistaatsiapähklite ja apelsinilõikudega. Mandlilaastud olid ka kaunistamiseks valmis röstitud, aga ununesid. Juhtub:) Pasha algretsept on siin.

Kevadpühade raames sai veel tehtud seda feikhärjasilma ja täidetud mune.

Ehkki minu jaoks ei oma kevadpühad mingit sügavat religioosset tähendust, oli siiski rõõmus, puhastav, helge ja kevadine nädalavahetus. See postitus sai peaasjalikult selleks kirjutatud, et järgmisel aastal samal ajal oleks hea meelde tuletada, mida ja mismoodi tehtud sai. Ja ehkki pasha, värvitud munad ja lammas jäävad nagu raudnaelad meie kevadpühasid maitsvaks tegema, võib järgmisel kevadel ka midagi uut kavva võtta.

Kilutäidisega munad

Keegi peab ju kõik need usinate munavärvijate tehtud munad ära ka sööma. Üks võimalus on teha täidetud mune. Selleks on lõputult variante. Ma tegin seekord täidise kipperi anšoovisest, sinepist, hapukoorest ja tillist, munakollased ka muidugi.

Tarvis läheb:

4 kõvakskeedetud muna

Täidis:

1 karp (100g) Kipperi anšoovist (pehmed vürtsikilufileed)
1 spl hapukoort
1 spl sinepit
hakitud tilli
musta pipart

Kaunistuseks:

kappareid
tilli



Poolita munad pikkupidi. Võta kollased välja ja peenesta need kahvliga koos nõrutatud Kipperi anšoovistega. Sega hulka sinep, hapukoor, hakitud till ja veidi musta pipart.

Tõsta segu teelusikaga munapoolikutesse. Kaunista kapparite ja tillioksakestega.

Idee kilutäidise tegemiseks sain soomekeelsest vihikukesest "Ruokamaailma" 4/07

Panna cotta munadepühaks

Traditsiooniliselt tehakse panna cotta ikka tassi või klaasi või mõnda muusse sobivasse vormi ja tardunult kummutatakse taldrikule. Minu plaan nägi seekord ette pühademeeleoluga haakuvaid "praemunasid". "Munakollase" osas oli tegelikult plaan tarretada East End mangopüreed. Kavatsesin seda teha tütre guaššide segamise alusel, milles on täpselt õige suurusega õnarused. Tuli välja, et alus oli seekord kadunud asjade hulgas, aga virsikupoolik andis ka täitsa munakollase mõõdu välja.

Panna cotta tegin klassikalise, vanillikauna ja koorega.

2 dl 35%-list koort
2 dl 10%-list koort
1 vanillikaun
80 g suhkrut
2 želatiinilehte
külma vett želatiinilehtede leotamiseks

Kuumuta kooresegu suhkruga keemiseni. Poolita vanillikaun, eemalda semned. Pane kaun ja seemned kuuma koore sisse, katta pott kaanega ja lase pool tundi tõmmata.
Leota želatiinilehti külmas vees umbes 5 minutit.
Võta potist vanillikaun välja ja kuumuta koor uuesti keemiseni. Pigista želatiinilehed kuivaks ja lahusta need hoolikalt segades kuumas koores.
Vala panna cotta väiksematesse kohvitassidesse või muudesse sobivatesse vormidesse ja pane külmkappi 4 tunniks tarduma. See želatiinikogus on üsna väike, panna cotta jääb pehme ja parim on teda süüa vabalt valitud ja meeldivate (marjaste) lisanditega otse vormist. Võib ka kummutada taldrikule, aga siis tuleks kasutada 3 želatiinilehte. Vormist väljasaamiseks tuleks a) korraks vormi põhi kasta kuuma vette b) aidata õhukese noaga utsitades panna cotta vormi äärtest lahti.

"Praemuna" jaoks valasin segu alustassile ja panin külma. Et koorekiht on siin õhem, oli panna cotta 2 tunni pärast valmis. Poolikust konservvirsikust lõikasin väikese klaasi äärega välja sobiva tüki, sellest sai "munakollane".

Rõõmsaid lihavõtteid kõigile!

Kookosbeseed

Sageli juhtub, et küpsetamisest või mõne magustoidu (näiteks selle kohvikreemi) tegemisest on üle munavalged. Mul täpselt nii oligi. Üks lihtne ja maitsev võimalus neid ära kasutada on teha midagi beseelist.


Need beseeküpsised siin teevad eriti mõnusaks kookoshelbed, mis annavad oma nätskusega krõbedale beseele hea kontrasti .Ja muidugi maitset.

Tarvis läheb:

2 munavalget
100 g suhkrut
100 g kookoshelbeid

Vahusta munavalged pehmeks vahuks, siis lisa vähehaaval edasi vahustades suhkur. Sega juurde kookoshelbed.
Tõsta lusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile küpsised. Seda võib ka kondiitripritsi abil teha, Minu pritsil on kitsas ava, mille kookoshelbed ummistasid, nii et mul see ei õnnestunud.
Küpseta 120kraadises ahjus 1-1,5 tundi, kuni beseed on täielikult kuivanud.Ma küpsetasin pöördõhuga, temperatuur oli 100 peal ja ahjus olid beseed 1 tund ja 15 minutit. Võta plaat ahjust välja, libista või tõsta küpsetuspaber koos küpsistega plaadilt ära ja lase täielikult jahtuda.

Retsept on nami-namist, panin suhkrut vähem kui algretseptis.

Toorjuustu-kohvikreem

Mulle on kohvikreem magustoiduna alati väga maitsenud. Väikelinnas (mitte eriti depressiivses), kus ma kasvasin, müüdi seda kulinaariapoes kaaluga. Nüüd olen ma taolise maitsega asja näinud müügil ainult Selveri Köögi toodanguna, väikeses ümmarguses plasttopsis.

Mõtlesin, et selle kreemi isetegemine ei saa nüüd küll teab mis keeruline olla. Pannud mõttes paika selle, millist maitset ja konsistentsi mulle meeldiks tunda, tegin kreemi espressost, tumedast muscovado suhkrust, vahukoorest, toorjuustust, munakollastest ja kohviliköörist. Täitsa mõnus on mõelda mingi toidu peale, mida sa hakkad tegema ja kujutada juba enne ette tema maitset - tühja kõhuga muidugi ei ole see eriti tore tegevus.
Kõva tarretisena see magustoit mulle ei meeldiks. Lootsin, et tänu hiljem külmkapis hanguvale toorjuustule ja hästi vahustatud munakollastele saab ehk hoopiski želatiinita hakkama. Nii nagu näiteks selle koogi puhul. Tegin igaks juhuks pool kogusest želatiiniga, pool ilma. Ütlen kohe ära, et ilma želatiinita ikka ei õnnestunud see asi, sest kohvi vajub alla, kreemine segu tõuseb peale ja tarretumata kujul oli ta väga naljakas- sõin pealt mõnusa pehme kreemi ära ja jõin alt espresso peale. Väga maitsev muide, aga noh, mitte päris see, mida ma tahtsin.

Kirjutan siia niisiis retsepti, kus on želatiini täpselt niipalju, et magustoitu saab kutsuda veel kreemiks, mitte tarretiseks. Vormist (serveerimispokaalist vms) välja lüües ilmselt vajuks ta kokku, pokaalist süües on mõnusalt pehme ja kreemine.

Kasutasin kreemi tegemiseks:

2 munakollast
3 spl suhkrut (tume muscovado või fariinsuhkur sobivad siia hästi)
200 g maitsestamata toorjuustu (mul oli Philadelphia)
180 g 35%-list koort (kasutasin Nopri oma)
60 ml kanget espressot
1 spl kohvilikööri (Soome vanatädi kingitus, kogu aeg mõtlesin, mis rakendust sellele leida ja näe)
2 lehte želatiini
veidi kuuma vett

Munakollased vahusta suhkruga heledaks vahuks. Toasoe toorjuust hõõru puulusikaga kreemjamaks. Vahusta koor. Valmista espresso, sega hulka kohviliköör, jahuta. Sega kõik omavahel, viimasena lisa vahukoor.
Želatiinilehed pane 5-ks minutiks külma vette likku, pigista kuivaks ja lahusta umbes 0,5 dl kuumas vees. Jahuta veidi ja sega hoolsalt kreemi sisse. Vala segu nüüd magustoidupokaalidesse ja pane külmkappi min 4-ks tunniks. Kreemist eraldub seismisel vedel kohvine osa, mis vajub põhja, magustoit jääb ilus kihiline ja ka süües on seda kihilisust erinevate tekstuuridena tunda.