Lillkapsapüreesupp

Lillkapsas on üks väga tänuväärne köögivili. Teda saab süüa kõikvõimalikul viisil- toorelt, keedetult, praetult, ahjus küpsetatult. Iseseisva roana, liha lisandina, kastmetes, hautistes, suppides, wokkides, erinevalt gratineeritult. Minu lemmik on tervena keedetud (krõmpsuks, mitte lödiks!) lillkapsas pruuni või ja tilliga. Mmmm, igasuvine maiuspala.

Mis lillkapsa valmistamist puudutab, siis vitamiinide säilivuse ja maitsvuse huvides on kõige õigem teda keeta tervelt ja mitte liiga kaua. 100-s grammis toores lillkapsas on täiskasvanud inimese päevane C-vitamiini norm, mis aga kuumutamisel hävib üsnagi suurel määral. Nii et kõige õigem olekski teda toorelt krõmpsutada!

Ja lillkapsas (eriti mahedalt kasvatatud) maitseb väga ka kapsaussidele, kes on muidu üsna rahumeelsed loomakesed:), aga enne lillkapsa söömist tuleks nad ikkagi oma maitsvast kodust välja ajada. Selleks sobib hästi lillkapsa pooletunni jagu hoidmine külmas vees, millele on lisatud veidi äädikat või soola.

Mina valmistasin seekord lillkapsast muskaadimaitselise püreesupi, millele annab tummisust parmesani juust ja särtsakat hapusust sidrun. Nii et tegu ei ole titetoiduga:)

Tarvis läheb:

1 lillkapsas ( 300-400 g)

500 ml kanapuljongit

1 dl koort (vahu-, kohvi- või muud köögikoort)

1/2 sidruni mahl

1 spl riivitud muskaatpähklit

1 dl riivitud parmesani juustu

tüümiani

valget pipart

Keeda lillkapsas kanapuljongis pehmeks. Püreeri. Lase püree uuesti keema ja lisa koor, sidrunimahl ja muskaat. Sega läbi, tõsta tulelt. Sega kuuma supi sisse riivitud parmesan.

Maitsesta veel tüümianilehekeste ja valge pipraga.

Soola polnudki vaja, kuna kanapuljong ja parmesan andsid piisavalt soolasust.

Lisasin ka leivakrutoone, mille võib vabalt asendada krõbedate saiakuubikutega.

Tükk pehmet ciabattat ja klaas külma valget veini ei tee ka paha.