Viini šnitsel

Eskalopp, kooreklops, karbonaad, viini šnitsel - mõned lapsepõlve suvede ja koolivaheaegade klassikalistest liharoogadest, mida mu vanaema maeiteakust hangitud ilusaid lihatükke kasutades meile valmistas. Õnneks ei teadnud ta midagi fusion köögist, homaari-pataadi apelsini pastast parmesani granita ja vähisaba-kunstkalamarja vinegretiga ega seakõrva kevadrullidest (mõlemad road täiesti reaalsed ja kohalike restoranide menüüdes). Mitte et mul midagi hea tunnetuse ja maitsekalt tehtud fusion-roogade vastu oleks, aga kui välja tuleb ikkagi ainult puder ja kapsad, siis vast olekski mõttekam teha lihtsalt putru ja kapsaid.

Sekka liha ka.

Wiener Schnitzel - kas ei kõla mitte peenelt. Olen aru saanud, et see nimetus on Austrias patendeeritud ja võib kasutada ainult vasikalihast tehtud roa juures. Ehkki šnitsleid võib ja saab teha ka kana- (Hänchen-Schnitzel), kalkuni- (Puten-Schnitzel), sealihast (Schweine-Schnitzel) ja isegi seentest, ei ole need viini šnitslid. Parisian Schnitzel on klopitud vasikalõik, millel paneeeringuks jahu ja muna ilma riivsaiata.

Tavaliselt on viini šnitsli retseptides märgitud lihaks "pehme vasikaliha". Nii ka siin. See tähendab, et kasutada saab välisfileed ja muud pehmet liha. Mina kasutan muud pehmet liha, mis on ilma kondita praetükk, lõigatud tavaliselt tagaosast või abatükist. Turul müügil nimetusega "vasikaliha, väga pehme!" ja poes...ei teagi, vasikapraad vast? Sellist lihatükki ostes tuleb jälgida, et ta oleks sobiva kujuga, st et oleks võimalik lõigata ristikiudu paraja suurusega lõike.

Tarvis läheb:
(5-le, kui arvestada igale 120-grammine lihatükk)

600 g pehmet vasikaliha
5 sidruniviilu või -sektorit
5 kilufileed või anšoovist*
kappareid

Paneerimiseks 0,5 dl jahu, 2 muna, 1,5 dl riivsaia**, 1 tl soola. Praadimiseks võid ja õli.

Puhasta liha kelmetest. Lõika umbes 1 cm paksusteks viiludeks. Klopi toidukile vahel lõike lihahaamriga õhemaks ja suuremaks. Anna ovaalne kuju ja jälgi, et lihatükk saaks ühtlase paksusega. See on nüüd eskalopp. Viinis pidid šnitslid olema hiiglaslikud, nii et taldrik ei paista alt välja, aga võiks selles osas ikka mõistlikuks jääda ja arvestada eelkõige oma panni ja isu suurusega.

Võta kolm taldrikut ja aseta järjest: esimesel jahu, teisel lahtiklopitud muna, kolmandal riivsai. Jahule ja riivsaiale lisa kummalegi 0,5 tl soola.

Klopitud lihatükk paneeri jahus. Seejärel kasta munasse. Lõpuks riivsaia. Et paneering jääks lihast veidi eemale (nii et kahvliharu mahub vahele), tuleks praadida kohe. Kui on soov saada lihatükki, millel on paneering tihedasti ümber, lase lihal seista pool tundi kuni tund. Aga siis üksteise kõrvale laotult, mitte niimoodi hunnikus nagu fotol. Mina kannatamatuna praen kohe.

Kuumuta pannil võrdsetes kogustes võid ja õli. Rasva peaks olema nii palju, et lihatükk on poolenisti selle sees. Paneeritud liha tahab rohkemat rasva ja väiksemat panni kuumust kui paljas lihalõik. Ühe külje praadimiseks läheb aega 3-4 minutit. Viini šnitsel on parim kohe pannilt tulnuna, aga et me perega ükshaaval sööma ei peaks, olen pannud valmis šnitslid umbes 70-kraadisesse ahju järgnevaid ootama. Kui kõik on praetud, peaks kohe sööma hakkama. See ei ole roog sarjast "mida päev edasi, seda maitsvamaks soojendades läheb".

Serveerimisel lisa igale viini šnitslile sidrun, kilu ja kapparid. Kilu ja kappareid ei pea kasutama, kui ei meeldi, aga sidrunimahl teeb asja õigeks. 

Lisandiks praekartulid peterselliga. Teen neid ahjus nii, et laotan ahjuplaadile küpsetuspaberile hästi õhukesed kartuliviilud, segan need õli ja soolaga ja küpsetan 200 kraadi juures umbes 25 minutit. Peale petersell.

*meil läheb šnitsli juurde wannabe-anšoovis: Kipperi. Siin on toit, kuhu ta tõesti sobib. On nii pehme, et saab süües šnitslile laiali määrida

** riivsaia on väga lihtne ise teha: pane kuivanud (või ahjus madalal kuumusel kuivatatud) sai köögikombaini ja lase lõiketeraga puruseks. Väga suur maitsevahe on poe omaga võrreldes, omatehtu kasuks muidugi

Vanilje-sidrunikreemiga õunakook

Oma igapäevaelu pealinna urbanistlikus anonüümsust ja võõrandumist soosivas korterikolossis elades on eriti südantsoojendav ja armas, kui naabrid ukse taga koputavad. Ehkki esimese hooga ehmatasin, kuna kloppisin parasjagu vasikalõike viini šnitsli jaoks, nii et maja värises.

"Kas kopsin liiga kõvasti?"
"Ei."
"Kas lapsed teevad lärmi?" Ma ise ei pane enam tähelegi.
"Ei-ei, tõime teile õunu, meil on maal täielik õunauputus!"

No kas pole mitte kena! Arvestades seda, et meie oma saak on sel aastal olematu, sai korvitäis punapõselisi ubinaid suure rõõmu ja tänuga vastu võetud.

Et nüüd söögiõunu oli küll ja veel, meenusid mulle kapis ootavad "Antoonovkad" ja kook, mille tegemist juba tükk aega olin plaaninud.

Itaalia-reisidel ei ole ma ausalt öeldes kunagi söönud õunakooki. Et see kook aga on itaaliapärane, tean, olles sattunud sarnase retsepti peale mitmes ajakirjas ja kolades naljakates foorumites nagu näiteks see siin. Oluline siinjuures on õunte ringiratast kaunilt ladumine, mida pean veel harjutama. Kooki tehakse sageli ilma kreemita, siis on see crostata di mele, kreemiga aga crostata di mele con crema pasticcera.

Põhi

3,5 dl nisujahu
150 g võid
0,5 dl suhkrut
0,25 tl soola
1 muna

Kreem

4 dl piima
1 dl suhkrut
3 spl nisujahu
3 munakollast
1 tl riivitud sidrunikoort
1 tl vaniljesuhkrut*

Kate

3-4 õuna
2-3 dl aprikoosimoosi

Tee muretainas: näpi külm või, suhkur ja sool jahuga pudiks. Lisa muna. Sega ühtlaseks tainapalliks, keera toidukilesse ja pane vähemalt pooleks tunniks külmkappi.

Sel ajal saad valmistada kreemi ja tükeldada õunad.

Sega kastrulis piim, suhkur, jahu, munakollased. Vispelda läbi, et oleks omavahel korralikult segunenud. Kuumuta pidevalt segades vaiksel tulel kuni keemiseni, st kuni tõusevad esimesed "mulksud". Ära keeda. Segu peaks olema nüüd parajalt paksenenud. Lisa sidrunikoor ja vaniljesuhkur. Tõsta pliidilt ja jahuta. Mul on selliste kreemidega kogemus, et isegi kui oled kuumutamise ajal pidevalt seganud ja sellega suutnud vältida munakollase tükkiminekut, võib see kuumalt seisma jättes ikkagi juhtuda. Seega soovitan ka jahtumise algul segada.

Eemalda õuntest seemnekojad. Koorimine sõltub isiklikust maitsest ja õunte päritolust. Viiluta. Pildil olev agregaat on absoluutselt mittevajalik.

Vorm võiks olla 26-28 cm-ne, kas lahtikäiv või laineliste servadega pirukavorm. Suru tainas põhja ja külgedele. Määri põhjale aprikoosimoosi. Vala moosile jahtunud kreem. Lao ringikujuliselt kreemile õunaviilud. Neid võib õrnalt kreemisse vajutada, aga kui üldse, siis tõesti ainult natukene .

Küpseta kooki 180-kraadises ahjus umbes 40 minutit, kuni õunad küpsed ja tainas äärtest pruunistub. Kui on tunne, et koogiääred lähevad liiga pruuniks, kata lõpuosas kook pealt fooliumiga.

Võta kook ahjust, määri soojale koogile toasooja aprikoosimoosi.

Lase täielikult jahtuda. Ehkki kook on ka soojalt väga maitsev, on lõike raske ühes tükis taldrikule saada. Jahtudes taheneb ja siis on asi juba hõlpsam. Kõige maitsvam tundus mulle järgmisel päeval peale ööd külmkapis.

*Ehkki EKI soovitab sõna "vanilje" asemel kasutada sõna "vanill", on vanilje kuidagi omasem ja minu jaoks vähem vanilliinine. Vanaema ütles ka nii, seda nüüd küll, et ka vanilliini kohta:). Igaljuhul pean nii siin, kui teistes retseptides silmas ikka naturaalset, mitte sünteetilist maitseainet.

Retsept muudatustega nii koostisainete kui valmistamise osas pärit ajakirjast "Glorian Ruoka ja Viini" 02/2010 (Itaalia-eri).

Kõrvitsakeeks

Näeb välja nagu leib, kas pole? Tegelikult on mõnus vürtsikalt magus keeks. Kõrvitsa maitset otseselt tunda pole, see ongi juba iseenesest mahe ja tagasihoidlik. Aga keeksi teeb kõrvits hästi mahlaseks ja justkui veidi raskeks (aga mitte mingil juhul nätskeks). Meile igaljuhul väga meeldib. Tegelikult on see keeks mul juba eelmise aasta kõrvitsahooajal mitu korda tehtud selle siinsamas blogis oleva retsepti järgi, mida täiustasin ja muutsin natuke. Lisasin sooda, mis kõrvitsaküpsetistes on mulle väga meeldima hakanud ja toorjuustukatte tegin laimiga, see sobib väga hästi hapuka nüansina keeksi täiendama.

Tarvis läheb:

3 muna
2 dl suhkrut
5 dl riivitud ja veidi kuivemaks nõrutatud kõrvitsat või 3 dl kõrvitsapüreed
1 dl sulatatud võid
3 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat
2 tl vaniljesuhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli
1 tl jahvatatud või värsket riivitud ingverit

Kate:

150 g toorjuustu
2 spl tuhksuhkrut
1 laimi mahl ja riivitud koor

Vahusta munad suhkruga. Sega eraldi kausis omavahel riivitud kõrvits või kõrvitsapüree ja jahtunud sulavõi. Ja veel ühes eraldi kausis sega kõik ülejäänud kuivad ained: jahu, küpsetuspulber, sooda, vaniljesuhkur, kaneel ja ingver. Lisa kuivainetele kõrvits ja või ning kõige lõpuks sega hulka muna-suhkruvaht.

Määri keeksivorm võiga ja vala tainas vormi. Küpseta eelkuumutatud ahjus kõige alumisel siinil 180 kraadi juures 40-50 minutit. Kontrolli küpsust puutikuga. Tõsta vorm ahjust, lase jahtuda. Võta keeks vormist välja.

Katte tarvis sega kõik vajalikud ained omavahel. Määri kate jahtunud keeksile. Lase külmkapis tahedamaks minna.

Keeks läheb külmkapis seistes ainult paremaks. Ka kolm päeva pärast küpsetamist oli mahlane ja väga maitsev.

2 in 1: peedi kreemsupp koriandri ja vürtsköömnetega + kõrvitsa kreemsupp kaneeli ja ingveriga

Küüslauk, voodi, tee ja mesi - need mu sõbrad neljakesi, tuleks alustada seda postitust. Nagu me kõik teame, pole hullemat haigust kui nohu.

Värviline ja soe püreesupp parandab tuju ja olemist igaljuhul. Maitsestamiseks kasutatud vürtsid teevad olemise kohe täitsa soojaks.

Mõlemad supid sobivad loomulikult ka eraldi söömiseks. Aga koos täiendavad nad teineteist suurepäraselt. Duett kõrvitsa pehmusest ja peedi magususest, mida toetavad ühelt poolt koriander ja vürstköömned ja teiselt poolt kaneel ja ingver, teevad lihtsast köögiviljasupist tõelise hõrgutise.

Peedisupp

400 g keedetud või küpsetatud peeti

1 õun

2 küüslauguküünt

1 tl jahvatatud vürtsköömneid (cumin)

peotäis värsket koriandrit

oliivõli

soola, pipart

Riivi õun ja peet, lõika küüslauk viiludeks. Vala potipõhjale veidi oliivõli ja kuumuta peeti-õuna-küüslauku segades 5 minutit. Lisa veidi vett (lisa vähehaaval max 2 dl, supp peab jääma paks, kreemine) ja keeda 10 minutit. Lisa hulka jahvatatud vürtsköömned ja hakitud koriander. Maitsesta soola ja pipraga. Püreeri. Blenderiga saab ilusa ühtlase kreemise tulemuse. Kui tarvis, lisa veel kuuma vett.

Kõrvitsasupp

500 g kõrvitsa viljaliha või 6 dl kõrvitsapüreed

1 kartul

1 porgand (ei ole kohustuslik, kui kõrvits on oranži viljalihaga. Mul oli valkjas, porgand on lihtsalt värvi pärast)

1 sibul

1 tl kaneeli

1 tl jahvatatud ingverit

oliivõli

sool

veidi vett

Tükelda kõrvits, kartul, porgand ja sibul. Vala poti põhja veidi oliivõli ja kuumuta köögivilju õlis 10 minutit. Ära pruunista! Vala peale veidi vett - max 1 dl, kõrvitsast tuleb üsna palju vett. Ka kõrvitsasupp peab jääma paks ja kreemjas, seega ole vee lisamisega ettevaatlik, aga samas kõrbema ei tohi ka lasta. Keeda, kuni köögiviljad on pehmed: 20-30 minutit. Sega juurde kaneel ja ingver, maitsesta soolaga. Püreeri. Vajadusel lisa veidi kuuma vett.

Ja nüüd fun part: serveeri!

Siin valasin kõrvitsasupi taldrikusse ja peedisupi tõstsin taldriku keskele. Joonistasin lusika otsaga (sellega, millest hoiad) spiraalseid ringe seest väljapoole.

Sellel taldrikul valitseb aga täielik tasakaal:)

Ilusat värvilist sügist!

Idee: fiordizucca ilus ja isuäratav blogi. Muide, see toit on täiesti vegan.

Martsipanised kõrvitsamuffinid

Kui juba kõrvitsamuffinid ette said võetud, siis juba mitutmoodi. Plaan oli proovida muffinitainast seekord teha nagu muretainast, vähemalt esimese sammu puhul: näppida jahu võiga pudiks. Siis segada hulka juba ülejäänud ained. Et proovida, kas konsistents tuleb teistsugune kui sulavõi kasutamise puhul. Niikaua, kui ma selle peale mõtlesin, tegin tainast ja kui ta valmis oli, meenus mulle, et ma olin selle pudistamise hoopis ära unustanud. Võid polnud tainas mitte mingisugusel kujul. Hea, et üldse meelde tuli.

Et sulavõid ei tahtnud kasutada, riivisin külma või kõige lõpuks tainasse.

Ei tea, kas nüüd just sellepärast või tänu martsipanile või ei tea veel millele, tulid muffinid välja eriti head. Niisked, pehmed ja mahlased. Pealmine kiht oli veidi karamelliseerunud ja seetõttu tuletasid maitselt natuke canelé' d meelde. Väga hästi ja ühtlaselt küpsesid.

Tarvis läheb:

3, 5 dl nisujahu

2 tl küpsetuspulbrit

noaotsaga soola

1 tl kaneeli

1 tl vaniljesuhkrut

2 muna

0,75 dl suhkrut

100 g külma martsipani

2,5 dl kõrvitsapüreed (pehmekskeedetud või -küpsetatud ja püreestatud kõrvits)

100 g külma võid

Sega omavahel jahu, küpsetuspulber, sool, kaneel ja vaniljesuhkur.

Vahusta munad suhkruga. Riivi martsipan. Sega riivitud martsipan ja kõrvitsapüree munavahuga. Lisa segu kuivainetele ja sega kergelt ja ettevaatlikult ühtlaseks. Kõige lõpuks riivi tainasse külm või. Sega sisse. Et või on külm, jääb ta tainasse riivitud tükkidena ja ei segune, aga sellest pole midagi, tükid sulavad ahjukuumuses.

Jaga tainas muffinivormidesse. Kui paned taina otse muffinipannile nii nagu ma tegin, tuleb vormid eelnevalt seestpoolt rasvainega määrida. Pabervorme pole vaja määrida. Täida vormid 3/4 ulatuses. Küpseta 160 kraadi juures umbes 30 minutit.

Kes küpsetab 12-augulises muffinivormis, siis teadmiseks, et päris 12 jaoks tainast ei jätkunud, 3/4 ulatuses täites tuli 10 muffinit. Pooleni täites tuleks vast 12, aga sellised pisemad siis.

Mahlased ja vürtsikad kõrvitsamuffinid

Ütlen kohe ära, et muffinisõber ma pole, lihtsalt ei ole selle küpsetise fenomenist aru saanud. Vähemasti arvasin end mitte olevat, kuni maitsesin NOP'i turult ostetud Eva küpsetatud kõrvitsamuffinit, mis oli tõeliselt maitsev. Mahlane, mitte liiga magus, ühtlaselt küpsenud, veidi mure. Maitse kroonis muidugi peale pandud martsipan.

Ma ei näinud ühtegi põhjust, miks ma ei saaks ja ei peaks ise neid tegema. Ja kõrvitsamuffinid on tõesti head, midagi pole öelda. Et esimene sats söödi kohe samal päeval ära, tegin teisel päeval uuesti, veidi teisiti. Maitsvad olid igatepidi.

Tarvis läheb:

3, 5 dl nisujahu

2 tl küpsetuspulbrit

1 tl söögisoodat (ameerikapärane, aga nende muffinite juurde sobib sooda maitse väga hästi)

noaotsaga soola

1 tl kaneeli

1 tl jahvatatud muskaati (või 1 tl jahvatatud ingverit või 1 tl piparkoogimaitseainet)

1 tl vaniljesuhkrut

2 dl suhkrut

2,5 dl kõrvitsapüreed (pehmekskeedetud või -küpsetatud ja püreestatud kõrvits)

1 dl jahtunud sulavõid

2 muna

Sega vispliga suhkur ja lahtilöödud munad, lisa hulka kõrvitsapüree ja või. Eraldi kausis sega omavahel kuivained: jahu, küpsetuspulber, sooda, sool, kaneel, muskaat ja vaniljesuhkur. Sega kaks kausitäit omavahel. Segamisega pole mõtet hoogu minna, see ei aita sugugi kaasa muffinite õnnestumisele. Sega ettevaatlikult nii, et oleks enam-vähem ühtlane tainas. Jaga tainas muffinivormidesse. Kui paned taina otse muffinipannile nii nagu ma tegin, tuleb vormid eelnevalt seestpoolt rasvainega määrida. Pabervorme kasutades seda iseenesestmõistetavalt teha tarvis pole. Täida vormid 3/4 ulatuses. Küpseta 175 kraadi juures umbes 20 minutit. Rohkem kindlasti mitte, võib-olla paar minutit vähem, oleneb ahjust.

Eelmise foto muffinid on jahtunult kaetud martsipaniga (kahe küpsetuspaberi vahel lahtirullitud ja klaasiääre abil rõngasteks lõigatud), kaunistuseks mandel. Võib ka raputada peale tuhksuhkrut või enne ahjupanekut kaneeliga segatud suhkrut. Lihtsalt niisama on ka maitsvad. Sellest kogusest saab 12 muffinit.

Edit 26. sept. 2010. Viimati neidsamu muffineid tehes avastasin tainast segades, et küpsetuspulber on otsas. Lisasin ainult 1 tl soodat. Ja kerkisid väga kohevaks! Imestan, sest tegelikult peaks kerkimine toimuma ainult söögisooda ja happe vastastikusel koosmõjul, aga siin tainas pole midagi happelist (hapupiim, sidrunimahl vms). Mulle meeldisid muffinid isegi ainult soodat kasutades rohkem:)

Ja veel: siin piltidel olevate muffinite suhkruks on hele muscovado suhkur ja küpsetatud on ilma pabervormideta, sellepärast on nad väljast üsna tumedad. Kui küpsetada pabervormides ja tavalise suhkruga, jäävad muffinid heledamad.

Kõrvitsapüree (säilitamiseks)

Kõrvitsat saab muidugi niisama tervena ka säilitada: kui on olemas jahe ja kuiv hoiukoht, siis lausa ületalve (eeldusel, et kõrvitsa koor on täiesti terve). Ka lihtsalt köögikapi otsas võib ta vastu pidada mõned kuud. Kui aga suurest kõrvitsast on mingi toidu jaoks tükk võetud, siis tuleb ülejäänu külmkappi panna ja paari päeva jooksul ära tarvitada, lahtilõigatud kõrvits rikneb kiiresti. Et kõrvitsatoitudest mitte üledoosi saada ega heal kraamil mitte lasta raisku minna, olen teinud kõrvitsast säilitamiseks püreed. Imelihtne: kõrvits tuleb kas keeta või röstida pehmeks, püreestada ja

a) panna püree kuumalt kuumadesse steriliseeritud purkidesse ja kohe õhukindlalt kaanetada

b) parajate portsjonite kaupa sügavkülmutada.

Keedetud kõrvitsast tehtud püree sobib rohkem purkipanemiseks (veidi vesisem), röstitud kõrvitsast tehtud püree aga sügavkülma panemiseks.

Kõrvitsapüree keedetud kõrvitsast, purki panemiseks.

Eemalda kõrvitsalt koor ja seest pehme osa koos seemnetega*. Tükelda viljaliha. Pane potti. Kui vähegi võimalik, ära üldse vett lisa. Tavaliselt eraldub kõrvitsast piisavalt vett. Lase kõrvitsal vaikselt podiseda niikaua, et ta oleks täiesti pehme: 30-45 minutit. Püreesta. Purgista kuumalt**. Kõrvitsas pole mingit hapet, mis teda säilitaks, seda ei ole lisatud ka hoidistamisel. Seega vaatamata sellele, et purgid on õhukindlalt suletud, tuleb kõrvitsapüreed hoida külmkapis. Säilib 3-4 kuud. Palun jätta tähelepanuta fotol olev kuupäev purgi kaanel:)

Kõrvitsapüree röstitud kõrvitsast, sügavkülmutamiseks.

Lõika kõrvits pooleks. Uurista supilusikaga välja pehme sisu ja seemned. Lõika kõrvits sektoriteks. Lao sektorid koor allpool ühe kihina ahjupannile. Võib laduda ka külili, koor allpool mahub lihtsalt rohkem korraga. Küpseta 180 kraadi juures umbes 45 minutit, kuni kõrvitsa viljaliha on nii pehme, et kahvel läheb eriliselt surumata sisse. Tõsta kõrvitsatükid ahjust välja.

Eemalda koor. See peaks õnnestuma üsna lihtsalt, pealt ära tõmmates. Püreesta viljaliha. Pane parajate portsudena (mul läheb tavaliselt 2 dl kaupa) sügavkülma. Katsu aasta jooksul ära tarvitada.

Kõrvitsapüree kasutusala on väga lai: supid, risoto, pasta, lasanje, gnocchi, puder, sai, muffinid, keeks ja muud küpsetised. Niisama naturaalselt ideaalne beebitoit. Sobib kasutada absoluutselt igal pool, kus värske kõrvitski, kui just muidugi tükke tarvis pole. Suuri kõrvitsaid kõigile!

* Seemned jäta kindlasti alles, neid saab edukalt röstida. Pese voolava vee all korralikult puhtaks ja kuivata köögipaberil. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga, pihusta või tilguta sellele veidi õli (näit. oliivi-, rapsi-) või sulavõid. Laota pannile kõrvitsaseemned, sega kergelt, et nad läheksid rasvainega kokku. Riputa peale veidi soola. Seemned peavad pannile jääma enam-vähem ühe kihina. Rösti 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit, kuni seemned on krõbedad ja kuldsed. Mõnus snäkk niisama või toidule peale raputamiseks.

** Ma teen nii, et pesen purgid korralikult puhtaks ja panen suu allpool ahjurestile 100-kraadisesse ahju umbes pooleks tunniks. Kaasi keedan vees paar minutit. Kuum püree kuumadesse purkidesse ja kuumad kaaned peale.