Siit nurgast ja sealt nurgast

Blogi uks läheb lukku!

2010-11-16T13:26:00.002+02:00

See on siin aadressil asuva blogi viimane postitus.

Peale pidevat ja kauakestnud segadust aadressiga rheum-rhaponticum.blogspot.com, mille väljaütlemisega mul omalgi ilmselgelt raskusi on, rääkimata kõrvalseisjatest ja lugejatest, on valminud blogile UUS KODU aadressil siitnurgastjasealtnurgast.blogspot.com, mis asub SIIN.

Mul oleks väga hea meel, kui te viitsite teha oma blogilistides, readerites ja bookmarkides ühe väikese liigutuse ja kustutada vana blogi aadress ning lisada uus.

Hoian siin mõnd aega veel uksed lahti, ent uued jutud jõuavad ikka uuele aadressile. Olgu siin siis justkui muuseum.

Nii et vaatamata fataalse alatooniga esimesele lausele on tegelikult kõik kõige paremas korras, ka uuel aadressil olen mina ikka endiselt Mari-Liis, blogi nimi on "Siit nurgast ja sealt nurgast" ja kirg toiduteema vastu näitab ainult kasvamise märke.

Uute postitusteni uues blogis!

Dolma

2010-11-10T13:03:00.005+02:00

Samahästi võiks selle pealkirjaga postituse sisuks olla ka meie oma armsad kapsarullid, sest "dolma" tähendab tegelikult täidetud köögivilja. Enamasti seostub see nimetus siiski täidetud ja rulli keeratud viinamarjalehtedega. Viinamarjalehtede täidiste versioone on palju, nii lihaga kui lihata. Dolma kodumaa(de)l süüakse lihaga versiooni soojalt, lihata külmalt.

Siin üks populaarsemaid, riisitäidisega dolma.

Soolatud purgistatud viinamarjalehed on meil poes muide täiesti saadaval. Tallinnas vähemalt küll. Alevis üles kasvanuna ja pool aastast maal elavana olen püüdnud Tallinna-kesksusest kõrvale jääda ja blogis üldiselt vältinud väga eripäraste ja raskesti hangitavate toorainete kasutamist. Isegi Tartus ja Pärnus on kaubavalik poes nigelam kui Tallinnas, rääkimata väiksematest kohtadest. Mis ei tähenda seda, et Tallinnast väljaspool elavad inimesed ei tahaks põnevalt ja maitsvalt süüa saada, eksole. Tean omast käest suveks maale kolides, milline tagavara peab olema igasugu maitseaineid, erinevaid riise, õlisid ja muud taolist, et pealinnast eemal "ikkagi inimeseks" jääda. Seega, armsad blogilugejad, kelle lähedalasuvas poes soolatud viinamarjalehti ei müüda, aga dolmaisu vastupandamatu, nõudke-nõudke nõudke! Ja kõige tipuks, miks ei peaks täitmiseks sobima ka meie oma aia viinamarjade lehed? No seda muidugi vähe soojemal ajal kui praegu. Aga aitab lobast, teeme parem dolmat!

Tarvis läheb:

umbes 35 soolatud viinamarjalehte

Täidis:

2 dl lühikeseteralist riisi (nii arborio kui ka kodumaine pudruriis sobivad hästi)

1 sibul

2 tl hakitud siledalehelist peterselli

2 tl kuivatatud münti

0,5 tl kaneeli

soola

pipart

Hautamisleem:

4 küüslauguküünt

0,75 dl oliivõli

0,75 dl vett

1 sidruni mahl

1 tl suhkrut

Kõigepealt valmista täidis.

Vala riis kausis üle keeva veega, sega ja nõruta. Loputa seejärel sõelal külma vee all. Sega riis hästi peeneks hakitud sibula, peterselli, kuivatatud mündi ja kaneeliga. Maitsesta soola ja pipraga.

Viinamarjalehtede täitmine. Olen lugenud soovitusi küll viinamarjalehtede pesemiseks, küll keetmiseks enne täitmist. Põhjuseks liigse soola eemaldamine. Nende meil müüdavate viinamarjalehtede puhul ei ole ma näinud põhjust seda teha, täitsa paraja soolasusega on niisamagi, vähemalt mulle tundub nii. Mässamist on niigi, seega pesemisest/keetmisest viilin.

Aseta viinamarjalehed ükshaaval enda ette lauale, rootsude paksem pool pealpool. Kui lehevars on küljes, eemalda see.Pane umbes 1 tl täidist lehe keskele alla varrekoha kohale. Keera kõigepealt lehe alumised küljeosad täidise peale. Seejärel rulli lehte alt üles külgi samal ajal sisse keerates kuni lehe lõpuni. Ehkki esialgu on tunne, et tegu on tuumafüüsikaga, on rullimine peale paari esimest dolmat käkitegu! Ehk on esmakordsetele dolmarullijatele abiks väike fotoseeria:

Vooderda sügavam pann katkiste või ebastandardsete viinamarjalehtedega. Lao nende peale tihedalt üksteise kõrvale rullikesed. Pista rullide vahele pikkupidi pooleks lõigatud küüslauguküüned ja vala üle hautamisleemega, mille tegemiseks sega lihtsalt kõik loetletud ained (va küüslauguküüned, mis on juba rullide vahel).

Kata pann kaanega ja hauta vaiksel tulel umbes tund aega. Küpsev riis imab vedeliku endasse, seega jälgi, et pann ei muutuks kuivaks. Kui vedelik on imendunud, lisa klaasitäie kaupa vett juurde.

Lase toidul pannil jahtuda. Serveeri külmalt.

Vaata siia ka:

Tuuli dolma

Birgiti dolma
Pireti dolma

Kanafilee jõhvika-apelsinikastmes

2010-11-03T13:42:00.006+02:00

Algussõnad tuleb laenata Piretilt, kes ühe oma lihapalliteemalise postituse alustuseks teatas, et hakkliha teda üldiselt eriti inspireeri. Niisiis, kanafilee mind üldiselt eriti ei inspireeri. Kanaliha (eriti maks, süda, kintsuliha) iseenesest on väga mõnus. Tervelt ahjus küpsetatud kana on üks õige pühapäevane kodune toit, millest lutsutatakse puhtaks viimane kui kont. Kanafilee aga pole kaugeltki parim osa kanast, kipub jääma kuiv, tuim ja maitsetu.
Kirjutasin paar nädalat tagasi "Päevalehele" jõhvikateemalist artiklit ja sinna oli vaja üht soolast toitu, kus on kasutatud jõhvikaid. Ameerikas on jõhvika-apelsini kooslus populaarne nii soolastes kui magusates toitudes. Inspiratsioon selleks toiduks sündiski teistpoolt ookeani maitsete ja oma külmkapi sisu revideerimise kombinatsioonist.
Ja üllatus-üllatus: kanafilee jäi hapukas jõhvika-apelsinimahla segus hautatuna pehme ja väga maitsev, kohe tõega! Selle retsepti lisan kohe rõõmuga blogisse. Iga-reedeses Päevalehe toiduleheküljes on olnud veel üht-teist mõnusat, mis ootab, et siinsel blogardil tekiks rohkem aega sellele nii mõnigi postitus pühendada.Ajalehes kirjutamise stiil on ilmselgetel põhjustel üsna kuiv ja isikupäratu, mu toimetaja koristab kõik hüüumärgid, õhkamised ja viimasegi kui emotsiooni. Õnneks blogis saan rääkida asjadest nii nagu nad tegelikult on:) Iga siinavaldatud toit peab kätte saama talle väärilised hüüumärgid.

Tarvis läheb:

4 kanafileed
1 dl nisujahu
1 tl soola
¼ tl pipart
2 sl võid
2 dl vett
2 dl jõhvikaid
1 dl pruuni suhkrut
1 apelsini mahl ja riivitud koor
noaotsatäis jahvatatud muskaatpähklit

Sega nisujahu soola ja pipraga. Veereta selles kanafileesid ja pruunista seejärel pannil kuumas võis. Tõsta kõrvale.
Vala samale pannile vesi, jõhvikad, pruun suhkur, muskaatpähkel, apelsinimahl ja riivitud koor. Keeda viis minutit.
Tõsta kanafileed kastmesse ja hauta vaiksel tulel kaane all umbes 25 minutit. Kasta aeg-ajalt kanafileesid kastmega.
Serveeri kanafileed riisipadjal kastmega ülevalatult, lisandiks ahjus küpsetatud sibulad. Nende valmistamiseks koori mõned sibulad ja lõika pikkupidi neljaks sektoriks. Pane ahjupannile või -vormi, lisa veidi õli, soola ja soovi korral rosmariini. Küpseta 200 kraadises ahjus u 20 minutit.

Röstitud kõrvitsaseemned

2010-11-01T18:04:00.005+02:00

Kõrvitsatoite tehes läheb enamjaolt käiku ainult viljaliha, pehme sisemine osa koos seemnetega eemaldatakse ja .... lennutatakse prügikasti.

Kõrvitsaseemned on täiesti söödavad. Kasulikud ja maitsvad pealegi. Ühest keskmisest kõrvitsast saab vähemalt paar peotäit seemneid, mida röstituna saab kas riputada supile, lisada salatisse või näksida niisama kasvõi telekavaatamise või raamatulugemise kõrvale.

Poes müüakse ju ka kõrvitsaseemneid, on nii kooritud rohelisi (naturaalsed) kui koorimata valgeid (tavaliselt röstitud ja soolatud). Poe omadest meeldivad mulle kooritud rohkem, teised on vaatamata röstimisele kuidagi maitsetud ja puised. Ise tooreid värskeid seemneid röstides muutub koor mõnusalt krõbedaks ja maitsvaks.

Maitsestamise osas on piiriks fantaasia. Soovid klassikat, vali lihtsalt sulatatud või ja sool. Itaaliapäraste krõbuskite tegemiseks rösti seemned oliivõliga ja seejärel sega veel kuumade seemnete hulka riivitud parmesan ja purustatud küüslauk. Indiapärase maitse saad, kui enne röstimist segad seemned sulavõi ja garam masalaga. Ja nii edasi.

Siin hiljutisest reisist inspireeritud araabipäraste vürtsikate röstitud kõrvitsaseemnete retsept:

u 150 g tooreid kõrvitsaseemneid (sain selle koguse ühest väiksemast kõrvitsast)

1 tl peenikest meresoola

1/4 tl jahvatatud koriandriseemneid

1/4 tl jahvatatud vürtsköömneid

1/4 tl jahvatatud kardemoni

1/4 tl tšillihelbeid

1,5 spl rapsiõli

Pese seemned sõelal voolava vee all kõrvitsast korralikult puhtaks ja kuivata köögirätikuga või lase küpsetuspaberil ühe kihina laotatult kuivada. Köögipaber kipub seemnete külge kleepuma, seega pole kuivatamiseks hea variant.

Sega puhtad kuivad seemned kausis maitseainete ja õliga. Laota ühe kihina ahjuplaadile, küpsetuspaber ka ikka alla. Küpseta 160 kraadi juures umbes pool tundi, kuni seemned on kuldsed. Ära ehmata, kui ahjust kostuvad helid meenutavad lahingut, kuuled plaksumist ja näed seemneid hüplemas. See action käib asja juurde. Kuumuse mõjul võib mõne seemnekese koor lõheneda ja kõrvitsaseeme "plahvatab".

Kui seemned röstitud, lase neil plaadil jahtuda ja siis head krõbistamist!

Vorschmack

2010-10-18T00:45:00.014+03:00

Ema poolt on mu juured otse ja tugevasti üle lahe põhja pool, sellest ilmselt ka soome köögi hingelähedus.
Vorschmack on slaavi päritolu toit, mis tähendab tõlkes saksa keelest "eelmaitse" või midagi taolist. Eelroog ühesõnaga. Mis ei tähenda, et seda peaks ainult eelroaks sööma. Välimuselt on toit suhteliselt tagasihoidlik, et mitte öelda, täiesti ilmetu. Mida kaunist saabki sündida, kui hautatakse üheskoos hakkliha, heeringat ja kilu, sibulat ja küüslauku ahjus ühtekokku 3 tundi. Ahjust tuleb välja vot selline asi:

Nadile väljanägemisele vastukaaluks on maitse suurepärane. Kõik on paigas. Õiged lisandid - peet, hapukurk, kartul, hapukoor - kõrvale ja nauding on garanteeritud. Vorschmacki kõrvale juuakse pits viina. Vähemalt niimoodi tegi marssal Mannerheim (1867-1951), keda peetakse Soomes vorschmacki maaletoojaks ning kelle sagedaseks eelroaks Helsinki restoranis Savoy see oli. Alvar Aalto poolt disainitud aegumatu interjööriga restoranis pakutakse siiani Helsinki väidetavalt parimat vorschmackki ja seda on võimalik süüa istudes Mannerheimi nurgalauas. Muide, kuulus Aalto vaas, teate küll, see kaunis kargelt lainetava joonega, on tuntud ka Savoy vaasi nime all. Restorani avamisest kuni siiani on laudadel justnimelt needsamad eskimo naise seelikust inspireeritud vaasid.

Vorschmackki võib teha kas ainult lambalihast või siis lambalihast koos teis(t)e liha(de)ga. Juuris sõin hoopistükkis ulukivorschmackki.

Originaalis olla küpsetatud lambapraad ja siis poole kilo liha kohta võetud 1 heeringafilee. Kilu, küüslauk, konjak, tomatipasta on hilisemad lisandid ja võib kasutada või mitte kasutada vastavalt maitsele. Valmistamine käis nii, et lambaliha küpsetati praena ja seejärel aeti läbi hakklihamasina koos heeringa ja sibulaga. Saadud mass läks mitmeks tunniks ahju küpsema. Et enam kaugeltki igas kodus hakklihamasinat pole, on uuemad retseptid köögikombaini usku.

Ma kasutasin lamba- ja veisehakkliha, kaladena heeringat ja vürtsikilu. Soomekeelsetes retseptides tuleb ettevaatlik olla sõnaga "anjovis". Sageli tõlgitakse see valesti anšooviseks, nii ka paaris minu riiulil olevas soome keelest tõlgitud kokaraamatus. Soomlaste "anjovis" ei ole mitte anšoovis, mis on hoopis üks teine kala, vaid põhimõtteliselt sama mis vürtsikilu. Ta on magusam kui meie vürtsikilu, aga meie oma sobib asenduseks väga hästi. Eriti sobilik on Kipperi anšoovis, mis on ka selline magusamat sorti vürtsikilu.

Vorschmacki tegemine ei ole üldse keeruline, aga tuleb arvestada teatud ajakuluga. Õnneks ei tule kõiki neid tunde ahju ääres passida, mõned korrad peab ainult segama.

Tarvis läheb:

2 sl võid

400 g lambahakkliha

400 g veisehakkliha

1 hakitud sibul

3 hakitud küüslauguküünt

100 g soolaheeringafileeed (see on üks keskmine heeringafilee)

4 vürtsikilu fileed

2 sl kontsentreeritud tomatipastat

u 700 ml vett

3 sl konjakit

pipart

Kõige parem on vorschmackki valmistada raud- või malmpannil, millel saab kõigepealt praadida ja pärast sama panni ahju panna. Kui sellist panni pole, ajavad asja ära ka tavaline pann ja ahjuvorm.

Sulata pannil või ja pruunista selles hakkliha helepruuniks.Lisa sibul, küüslauk ja tükeldatud soolaheeringas. Järgmisena lisa tükeldatud kilufileed ja tomatipasta. Lõpuks vala hulka konjak ja vesi.

Lase kaane all pool tundi vaiksel tulel keeda. Seejärel peenesta saumikseriga.

Vala segu pannile tagasi (või ahjuvormi) ja siis ahju. Lase küpseda 150 kraadi juures 3 tundi. Sega 3-4 aeg-ajalt ja jälgi, et põhja ei kõrbeks. Kui tundub, et vett on liiga väheks jäänud, lisa. Võta ahjust ja maitsesta pipraga.

Serveeri kahe lusika abil vormitud vorschmack (marineeritud) peedi, hapukurgi, hapukoore ja ahjukartulitega.

Porgandijäätis pistaatsiapähklitega

2010-10-17T16:29:00.002+03:00

See ei ole magustoit. See ei ole soolane toit. See ei ole üldse mingi õige toit. Porgandijäätis valmis sealiha söömise maratoni ajal (viide siinkohal Tuuli blogile, kes on jõudnud juba esimestest päevadest ülevaate anda), "tööst" vabal päeval. Kui oli tunne, et tegelikult ei isuta enam mitte miski, aga samas tead, et sööma, kasvõi natukenegi, peab. Värskendav, porgandine, väga vähe magus, krõmpsuvate pistaatsia tükkidega. Väga teistmoodi asi.

Tarvis läheb:

4 muna (4 kollast ja 2 valget)

2 dl porgandipüreed või -mehu (otsi poes titetoidu riiulitelt)

2 dl 35%-list rõõska koort

2 spl sidrunimahla

0,5 dl suhkrut

sorts viina (u 1 sl)

50 g pistaatsiapähkleid (naturaalseid, mitte soolatud ja röstitud)

Eralda munakollased -valgetest. Kuumuta lahtiklopitud munakollaseid, suhkrut, porgandimehu ja sidrunimahla pidevalt segades, kuni suhkur sulab: paar-kolm minutit. Ära keeda. Jahuta.

Haki pistaatsiapähklid.

Vahusta koor. Vahusta 2 munavalget. Sega kõik omavahel, lisa viin. Tee jäätisemasinaga jäätis.

Masinata:

vala segu karpi ja sügavkülmuta. Vahusta segu kahvli või vispliga külmumise ajal iga poole tunni tagant 3 korda. Siis lase lõplikult külmuda.

Soovitan süüa kas lihtsalt vahepalaks või pallikese õhtusöögil käikude vahele. Täitsa põnev.

Tarte tatin

2010-10-11T22:21:00.009+03:00

Tänase Kapist Väljatulemise Päeva raames on mul üks ülestunnistus. See on minu esimene Tarte Tatin. Ei teagi, kuidas see nüüd niimoodi oli siiani tegemata jäänud, omalgi imelik.

Eelnev muidugi ei tähenda seda, et ma ei teadnud, kuidas kõnealune kook maitseb, sest pakutud on seda väga mitmeid kordi. Ja isegi kui poleks, ei oleks koostisainete ja valmistuskäigu järgi kuigi keeruline ära arvata, mismoodi maitseb üks krõbedapõhjaline karamelliseerunud õuntega kook. Ja maitseb ta väga-väga hästi.

Aga nüüd olen oma Tarte Tatin-neitsilikkusest lahti saanud. Süda rahul ja kergem kohe olla.

Tarvis läheb:

75 g võid

2,5 dl nisujahu

2 tl suhkrut

näpuotsaga soola

1 muna

1 sl vett

4 õuna

75 g võid või margariini

1,5 dl suhkrut

1 sl vett

Näpi külm või jahu, suhkru ja soolaga puruseks. Lisa muna ja vesi, sega tainapalliks. Mässi toidukilesse ja pane pooleks tunniks külmkappi.

Koori õunad, eemalda südamikud ja lõika sektoriteks. Sulata kas spetsiaalses tarte tatin vormis või sobival pannil (mida võib kasutada nii pliidil kui ahjus) või, lisa suhkur ja vesi ning sega ühtlaseks. Tõsta õunatükid pannile üksteise kõrvale lõikepind ülespoole ja küpseta pannil nõrgas kuumuses umbes 15 minutit, kuni rasvaine ja suhkur on karamellistunud. Tõsta pann tulelt ja lase 10 minutit jahtuda.

Rulli tainas jahusel laual või toidukile vahel vormist veidi suuremaks õhukeseks ringiks ja tõsta see õuntele. Ääred keera sisse. Tainast jääb veidi üle, pane ülejääk külmkappi ja kasuta mõnel teisel korral. Küpseta 225-kraadises ahjus umbes 15 minutit, kuni tainas on kuldne ja küps. Tõsta ahjust, lase 10-15 minutit jahtuda.

Kummuta kook serveerimisvaagnale. Parim soojalt ja leigelt. Niisamagi maitseb suurepäraselt, aga lisaks võib pakkuda ka vaniljekastet, -jäätist või vahukoort.

Eriti kiidan põhja, mis tuli selle retsepti järgi hästi õhuline ja krõbe. Õunatükid on klassikaliselt suuremad kui minu koogil, isegi lausa õunapoolikuid kasutatakse. Aga ka niiviisi oli väga mõnus. Pannina kasutasin oma vana head musta malmpanni, mis taaskord tõestas oma sobivust ja universaalsust.

Retsept muudatustega Soome perenaiste kokanduspiiblist "Kodutoit" (Kaisa Isotalo ja Raija Kuittinen).

Viini šnitsel

2010-10-10T00:40:00.018+03:00

Eskalopp, kooreklops, karbonaad, viini šnitsel - mõned lapsepõlve suvede ja koolivaheaegade klassikalistest liharoogadest, mida mu vanaema maeiteakust hangitud ilusaid lihatükke kasutades meile valmistas. Õnneks ei teadnud ta midagi fusion köögist, homaari-pataadi apelsini pastast parmesani granita ja vähisaba-kunstkalamarja vinegretiga ega seakõrva kevadrullidest (mõlemad road täiesti reaalsed ja kohalike restoranide menüüdes). Mitte et mul midagi hea tunnetuse ja maitsekalt tehtud fusion-roogade vastu oleks, aga kui välja tuleb ikkagi ainult puder ja kapsad, siis vast olekski mõttekam teha lihtsalt putru ja kapsaid.

Sekka liha ka.

Wiener Schnitzel - kas ei kõla mitte peenelt. Olen aru saanud, et see nimetus on Austrias patendeeritud ja võib kasutada ainult vasikalihast tehtud roa juures. Ehkki šnitsleid võib ja saab teha ka kana- (Hänchen-Schnitzel), kalkuni- (Puten-Schnitzel), sealihast (Schweine-Schnitzel) ja isegi seentest, ei ole need viini šnitslid. Parisian Schnitzel on klopitud vasikalõik, millel paneeeringuks jahu ja muna ilma riivsaiata.

Tavaliselt on viini šnitsli retseptides märgitud lihaks "pehme vasikaliha". Nii ka siin. See tähendab, et kasutada saab välisfileed ja muud pehmet liha. Mina kasutan muud pehmet liha, mis on ilma kondita praetükk, lõigatud tavaliselt tagaosast või abatükist. Turul müügil nimetusega "vasikaliha, väga pehme!" ja poes...ei teagi, vasikapraad vast? Sellist lihatükki ostes tuleb jälgida, et ta oleks sobiva kujuga, st et oleks võimalik lõigata ristikiudu paraja suurusega lõike.

Tarvis läheb:
(5-le, kui arvestada igale 120-grammine lihatükk)

600 g pehmet vasikaliha
5 sidruniviilu või -sektorit
5 kilufileed või anšoovist*
kappareid

Paneerimiseks 0,5 dl jahu, 2 muna, 1,5 dl riivsaia**, 1 tl soola. Praadimiseks võid ja õli.

Puhasta liha kelmetest. Lõika umbes 1 cm paksusteks viiludeks. Klopi toidukile vahel lõike lihahaamriga õhemaks ja suuremaks. Anna ovaalne kuju ja jälgi, et lihatükk saaks ühtlase paksusega. See on nüüd eskalopp. Viinis pidid šnitslid olema hiiglaslikud, nii et taldrik ei paista alt välja, aga võiks selles osas ikka mõistlikuks jääda ja arvestada eelkõige oma panni ja isu suurusega.

Võta kolm taldrikut ja aseta järjest: esimesel jahu, teisel lahtiklopitud muna, kolmandal riivsai. Jahule ja riivsaiale lisa kummalegi 0,5 tl soola.

Klopitud lihatükk paneeri jahus. Seejärel kasta munasse. Lõpuks riivsaia. Et paneering jääks lihast veidi eemale (nii et kahvliharu mahub vahele), tuleks praadida kohe. Kui on soov saada lihatükki, millel on paneering tihedasti ümber, lase lihal seista pool tundi kuni tund. Aga siis üksteise kõrvale laotult, mitte niimoodi hunnikus nagu fotol. Mina kannatamatuna praen kohe.

Kuumuta pannil võrdsetes kogustes võid ja õli. Rasva peaks olema nii palju, et lihatükk on poolenisti selle sees. Paneeritud liha tahab rohkemat rasva ja väiksemat panni kuumust kui paljas lihalõik. Ühe külje praadimiseks läheb aega 3-4 minutit. Viini šnitsel on parim kohe pannilt tulnuna, aga et me perega ükshaaval sööma ei peaks, olen pannud valmis šnitslid umbes 70-kraadisesse ahju järgnevaid ootama. Kui kõik on praetud, peaks kohe sööma hakkama. See ei ole roog sarjast "mida päev edasi, seda maitsvamaks soojendades läheb".

Serveerimisel lisa igale viini šnitslile sidrun, kilu ja kapparid. Kilu ja kappareid ei pea kasutama, kui ei meeldi, aga sidrunimahl teeb asja õigeks.

Lisandiks praekartulid peterselliga. Teen neid ahjus nii, et laotan ahjuplaadile küpsetuspaberile hästi õhukesed kartuliviilud, segan need õli ja soolaga ja küpsetan 200 kraadi juures umbes 25 minutit. Peale petersell.

*meil läheb šnitsli juurde wannabe-anšoovis: Kipperi. Siin on toit, kuhu ta tõesti sobib. On nii pehme, et saab süües šnitslile laiali määrida

** riivsaia on väga lihtne ise teha: pane kuivanud (või ahjus madalal kuumusel kuivatatud) sai köögikombaini ja lase lõiketeraga puruseks. Väga suur maitsevahe on poe omaga võrreldes, omatehtu kasuks muidugi

Vanilje-sidrunikreemiga õunakook

2010-10-06T09:22:00.015+03:00

Oma igapäevaelu pealinna urbanistlikus anonüümsust ja võõrandumist soosivas korterikolossis elades on eriti südantsoojendav ja armas, kui naabrid ukse taga koputavad. Ehkki esimese hooga ehmatasin, kuna kloppisin parasjagu vasikalõike viini šnitsli jaoks, nii et maja värises.

"Kas kopsin liiga kõvasti?"
"Ei."
"Kas lapsed teevad lärmi?" Ma ise ei pane enam tähelegi.
"Ei-ei, tõime teile õunu, meil on maal täielik õunauputus!"

No kas pole mitte kena! Arvestades seda, et meie oma saak on sel aastal olematu, sai korvitäis punapõselisi ubinaid suure rõõmu ja tänuga vastu võetud.

Et nüüd söögiõunu oli küll ja veel, meenusid mulle kapis ootavad "Antoonovkad" ja kook, mille tegemist juba tükk aega olin plaaninud.

Itaalia-reisidel ei ole ma ausalt öeldes kunagi söönud õunakooki. Et see kook aga on itaaliapärane, tean, olles sattunud sarnase retsepti peale mitmes ajakirjas ja kolades naljakates foorumites nagu näiteks see siin. Oluline siinjuures on õunte ringiratast kaunilt ladumine, mida pean veel harjutama. Kooki tehakse sageli ilma kreemita, siis on see crostata di mele, kreemiga aga crostata di mele con crema pasticcera.

Põhi

3,5 dl nisujahu
150 g võid
0,5 dl suhkrut
0,25 tl soola
1 muna

Kreem

4 dl piima
1 dl suhkrut
3 spl nisujahu
3 munakollast
1 tl riivitud sidrunikoort
1 tl vaniljesuhkrut*

Kate

3-4 õuna
2-3 dl aprikoosimoosi

Tee muretainas: näpi külm või, suhkur ja sool jahuga pudiks. Lisa muna. Sega ühtlaseks tainapalliks, keera toidukilesse ja pane vähemalt pooleks tunniks külmkappi.

Sel ajal saad valmistada kreemi ja tükeldada õunad.

Sega kastrulis piim, suhkur, jahu, munakollased. Vispelda läbi, et oleks omavahel korralikult segunenud. Kuumuta pidevalt segades vaiksel tulel kuni keemiseni, st kuni tõusevad esimesed "mulksud". Ära keeda. Segu peaks olema nüüd parajalt paksenenud. Lisa sidrunikoor ja vaniljesuhkur. Tõsta pliidilt ja jahuta. Mul on selliste kreemidega kogemus, et isegi kui oled kuumutamise ajal pidevalt seganud ja sellega suutnud vältida munakollase tükkiminekut, võib see kuumalt seisma jättes ikkagi juhtuda. Seega soovitan ka jahtumise algul segada.

Eemalda õuntest seemnekojad. Koorimine sõltub isiklikust maitsest ja õunte päritolust. Viiluta. Pildil olev agregaat on absoluutselt mittevajalik.

Vorm võiks olla 26-28 cm-ne, kas lahtikäiv või laineliste servadega pirukavorm. Suru tainas põhja ja külgedele. Määri põhjale aprikoosimoosi. Vala moosile jahtunud kreem. Lao ringikujuliselt kreemile õunaviilud. Neid võib õrnalt kreemisse vajutada, aga kui üldse, siis tõesti ainult natukene .

Küpseta kooki 180-kraadises ahjus umbes 40 minutit, kuni õunad küpsed ja tainas äärtest pruunistub. Kui on tunne, et koogiääred lähevad liiga pruuniks, kata lõpuosas kook pealt fooliumiga.

Võta kook ahjust, määri soojale koogile toasooja aprikoosimoosi.

Lase täielikult jahtuda. Ehkki kook on ka soojalt väga maitsev, on lõike raske ühes tükis taldrikule saada. Jahtudes taheneb ja siis on asi juba hõlpsam. Kõige maitsvam tundus mulle järgmisel päeval peale ööd külmkapis.

*Ehkki EKI soovitab sõna "vanilje" asemel kasutada sõna "vanill", on vanilje kuidagi omasem ja minu jaoks vähem vanilliinine. Vanaema ütles ka nii, seda nüüd küll, et ka vanilliini kohta:). Igaljuhul pean nii siin, kui teistes retseptides silmas ikka naturaalset, mitte sünteetilist maitseainet.

Retsept muudatustega nii koostisainete kui valmistamise osas pärit ajakirjast "Glorian Ruoka ja Viini" 02/2010 (Itaalia-eri).

Kõrvitsakeeks

2010-10-02T13:49:00.004+03:00

Näeb välja nagu leib, kas pole? Tegelikult on mõnus vürtsikalt magus keeks. Kõrvitsa maitset otseselt tunda pole, see ongi juba iseenesest mahe ja tagasihoidlik. Aga keeksi teeb kõrvits hästi mahlaseks ja justkui veidi raskeks (aga mitte mingil juhul nätskeks). Meile igaljuhul väga meeldib. Tegelikult on see keeks mul juba eelmise aasta kõrvitsahooajal mitu korda tehtud selle siinsamas blogis oleva retsepti järgi, mida täiustasin ja muutsin natuke. Lisasin sooda, mis kõrvitsaküpsetistes on mulle väga meeldima hakanud ja toorjuustukatte tegin laimiga, see sobib väga hästi hapuka nüansina keeksi täiendama.

Tarvis läheb:

3 muna
2 dl suhkrut
5 dl riivitud ja veidi kuivemaks nõrutatud kõrvitsat või 3 dl kõrvitsapüreed
1 dl sulatatud võid
3 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat
2 tl vaniljesuhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli
1 tl jahvatatud või värsket riivitud ingverit

Kate:

150 g toorjuustu
2 spl tuhksuhkrut
1 laimi mahl ja riivitud koor

Vahusta munad suhkruga. Sega eraldi kausis omavahel riivitud kõrvits või kõrvitsapüree ja jahtunud sulavõi. Ja veel ühes eraldi kausis sega kõik ülejäänud kuivad ained: jahu, küpsetuspulber, sooda, vaniljesuhkur, kaneel ja ingver. Lisa kuivainetele kõrvits ja või ning kõige lõpuks sega hulka muna-suhkruvaht.

Määri keeksivorm võiga ja vala tainas vormi. Küpseta eelkuumutatud ahjus kõige alumisel siinil 180 kraadi juures 40-50 minutit. Kontrolli küpsust puutikuga. Tõsta vorm ahjust, lase jahtuda. Võta keeks vormist välja.

Katte tarvis sega kõik vajalikud ained omavahel. Määri kate jahtunud keeksile. Lase külmkapis tahedamaks minna.

Keeks läheb külmkapis seistes ainult paremaks. Ka kolm päeva pärast küpsetamist oli mahlane ja väga maitsev.

2 in 1: peedi kreemsupp koriandri ja vürtsköömnetega + kõrvitsa kreemsupp kaneeli ja ingveriga

2010-09-23T13:49:00.009+03:00

Küüslauk, voodi, tee ja mesi - need mu sõbrad neljakesi, tuleks alustada seda postitust. Nagu me kõik teame, pole hullemat haigust kui nohu.

Värviline ja soe püreesupp parandab tuju ja olemist igaljuhul. Maitsestamiseks kasutatud vürtsid teevad olemise kohe täitsa soojaks.

Mõlemad supid sobivad loomulikult ka eraldi söömiseks. Aga koos täiendavad nad teineteist suurepäraselt. Duett kõrvitsa pehmusest ja peedi magususest, mida toetavad ühelt poolt koriander ja vürstköömned ja teiselt poolt kaneel ja ingver, teevad lihtsast köögiviljasupist tõelise hõrgutise.

Peedisupp

400 g keedetud või küpsetatud peeti

1 õun

2 küüslauguküünt

1 tl jahvatatud vürtsköömneid (cumin)

peotäis värsket koriandrit

oliivõli

soola, pipart

Riivi õun ja peet, lõika küüslauk viiludeks. Vala potipõhjale veidi oliivõli ja kuumuta peeti-õuna-küüslauku segades 5 minutit. Lisa veidi vett (lisa vähehaaval max 2 dl, supp peab jääma paks, kreemine) ja keeda 10 minutit. Lisa hulka jahvatatud vürtsköömned ja hakitud koriander. Maitsesta soola ja pipraga. Püreeri. Blenderiga saab ilusa ühtlase kreemise tulemuse. Kui tarvis, lisa veel kuuma vett.

Kõrvitsasupp

500 g kõrvitsa viljaliha või 6 dl kõrvitsapüreed

1 kartul

1 porgand (ei ole kohustuslik, kui kõrvits on oranži viljalihaga. Mul oli valkjas, porgand on lihtsalt värvi pärast)

1 sibul

1 tl kaneeli

1 tl jahvatatud ingverit

oliivõli

sool

veidi vett

Tükelda kõrvits, kartul, porgand ja sibul. Vala poti põhja veidi oliivõli ja kuumuta köögivilju õlis 10 minutit. Ära pruunista! Vala peale veidi vett - max 1 dl, kõrvitsast tuleb üsna palju vett. Ka kõrvitsasupp peab jääma paks ja kreemjas, seega ole vee lisamisega ettevaatlik, aga samas kõrbema ei tohi ka lasta. Keeda, kuni köögiviljad on pehmed: 20-30 minutit. Sega juurde kaneel ja ingver, maitsesta soolaga. Püreeri. Vajadusel lisa veidi kuuma vett.

Ja nüüd fun part: serveeri!

Siin valasin kõrvitsasupi taldrikusse ja peedisupi tõstsin taldriku keskele. Joonistasin lusika otsaga (sellega, millest hoiad) spiraalseid ringe seest väljapoole.

Sellel taldrikul valitseb aga täielik tasakaal:)

Ilusat värvilist sügist!

Idee: fiordizucca ilus ja isuäratav blogi. Muide, see toit on täiesti vegan.

Martsipanised kõrvitsamuffinid

2010-09-23T12:53:00.009+03:00

Kui juba kõrvitsamuffinid ette said võetud, siis juba mitutmoodi. Plaan oli proovida muffinitainast seekord teha nagu muretainast, vähemalt esimese sammu puhul: näppida jahu võiga pudiks. Siis segada hulka juba ülejäänud ained. Et proovida, kas konsistents tuleb teistsugune kui sulavõi kasutamise puhul. Niikaua, kui ma selle peale mõtlesin, tegin tainast ja kui ta valmis oli, meenus mulle, et ma olin selle pudistamise hoopis ära unustanud. Võid polnud tainas mitte mingisugusel kujul. Hea, et üldse meelde tuli.

Et sulavõid ei tahtnud kasutada, riivisin külma või kõige lõpuks tainasse.

Ei tea, kas nüüd just sellepärast või tänu martsipanile või ei tea veel millele, tulid muffinid välja eriti head. Niisked, pehmed ja mahlased. Pealmine kiht oli veidi karamelliseerunud ja seetõttu tuletasid maitselt natuke canelé' d meelde. Väga hästi ja ühtlaselt küpsesid.

Tarvis läheb:

3, 5 dl nisujahu

2 tl küpsetuspulbrit

noaotsaga soola

1 tl kaneeli

1 tl vaniljesuhkrut

2 muna

0,75 dl suhkrut

100 g külma martsipani

2,5 dl kõrvitsapüreed (pehmekskeedetud või -küpsetatud ja püreestatud kõrvits)

100 g külma võid

Sega omavahel jahu, küpsetuspulber, sool, kaneel ja vaniljesuhkur.

Vahusta munad suhkruga. Riivi martsipan. Sega riivitud martsipan ja kõrvitsapüree munavahuga. Lisa segu kuivainetele ja sega kergelt ja ettevaatlikult ühtlaseks. Kõige lõpuks riivi tainasse külm või. Sega sisse. Et või on külm, jääb ta tainasse riivitud tükkidena ja ei segune, aga sellest pole midagi, tükid sulavad ahjukuumuses.

Jaga tainas muffinivormidesse. Kui paned taina otse muffinipannile nii nagu ma tegin, tuleb vormid eelnevalt seestpoolt rasvainega määrida. Pabervorme pole vaja määrida. Täida vormid 3/4 ulatuses. Küpseta 160 kraadi juures umbes 30 minutit.

Kes küpsetab 12-augulises muffinivormis, siis teadmiseks, et päris 12 jaoks tainast ei jätkunud, 3/4 ulatuses täites tuli 10 muffinit. Pooleni täites tuleks vast 12, aga sellised pisemad siis.

Mahlased ja vürtsikad kõrvitsamuffinid

2010-09-23T11:29:00.012+03:00

Ütlen kohe ära, et muffinisõber ma pole, lihtsalt ei ole selle küpsetise fenomenist aru saanud. Vähemasti arvasin end mitte olevat, kuni maitsesin NOP'i turult ostetud Eva küpsetatud kõrvitsamuffinit, mis oli tõeliselt maitsev. Mahlane, mitte liiga magus, ühtlaselt küpsenud, veidi mure. Maitse kroonis muidugi peale pandud martsipan.

Ma ei näinud ühtegi põhjust, miks ma ei saaks ja ei peaks ise neid tegema. Ja kõrvitsamuffinid on tõesti head, midagi pole öelda. Et esimene sats söödi kohe samal päeval ära, tegin teisel päeval uuesti, veidi teisiti. Maitsvad olid igatepidi.

Tarvis läheb:

3, 5 dl nisujahu

2 tl küpsetuspulbrit

1 tl söögisoodat (ameerikapärane, aga nende muffinite juurde sobib sooda maitse väga hästi)

noaotsaga soola

1 tl kaneeli

1 tl jahvatatud muskaati (või 1 tl jahvatatud ingverit või 1 tl piparkoogimaitseainet)

1 tl vaniljesuhkrut

2 dl suhkrut

2,5 dl kõrvitsapüreed (pehmekskeedetud või -küpsetatud ja püreestatud kõrvits)

1 dl jahtunud sulavõid

2 muna

Sega vispliga suhkur ja lahtilöödud munad, lisa hulka kõrvitsapüree ja või. Eraldi kausis sega omavahel kuivained: jahu, küpsetuspulber, sooda, sool, kaneel, muskaat ja vaniljesuhkur. Sega kaks kausitäit omavahel. Segamisega pole mõtet hoogu minna, see ei aita sugugi kaasa muffinite õnnestumisele. Sega ettevaatlikult nii, et oleks enam-vähem ühtlane tainas. Jaga tainas muffinivormidesse. Kui paned taina otse muffinipannile nii nagu ma tegin, tuleb vormid eelnevalt seestpoolt rasvainega määrida. Pabervorme kasutades seda iseenesestmõistetavalt teha tarvis pole. Täida vormid 3/4 ulatuses. Küpseta 175 kraadi juures umbes 20 minutit. Rohkem kindlasti mitte, võib-olla paar minutit vähem, oleneb ahjust.

Eelmise foto muffinid on jahtunult kaetud martsipaniga (kahe küpsetuspaberi vahel lahtirullitud ja klaasiääre abil rõngasteks lõigatud), kaunistuseks mandel. Võib ka raputada peale tuhksuhkrut või enne ahjupanekut kaneeliga segatud suhkrut. Lihtsalt niisama on ka maitsvad. Sellest kogusest saab 12 muffinit.

Edit 26. sept. 2010. Viimati neidsamu muffineid tehes avastasin tainast segades, et küpsetuspulber on otsas. Lisasin ainult 1 tl soodat. Ja kerkisid väga kohevaks! Imestan, sest tegelikult peaks kerkimine toimuma ainult söögisooda ja happe vastastikusel koosmõjul, aga siin tainas pole midagi happelist (hapupiim, sidrunimahl vms). Mulle meeldisid muffinid isegi ainult soodat kasutades rohkem:)

Ja veel: siin piltidel olevate muffinite suhkruks on hele muscovado suhkur ja küpsetatud on ilma pabervormideta, sellepärast on nad väljast üsna tumedad. Kui küpsetada pabervormides ja tavalise suhkruga, jäävad muffinid heledamad.

Kõrvitsapüree (säilitamiseks)

2010-09-22T23:05:00.013+03:00

Kõrvitsat saab muidugi niisama tervena ka säilitada: kui on olemas jahe ja kuiv hoiukoht, siis lausa ületalve (eeldusel, et kõrvitsa koor on täiesti terve). Ka lihtsalt köögikapi otsas võib ta vastu pidada mõned kuud. Kui aga suurest kõrvitsast on mingi toidu jaoks tükk võetud, siis tuleb ülejäänu külmkappi panna ja paari päeva jooksul ära tarvitada, lahtilõigatud kõrvits rikneb kiiresti. Et kõrvitsatoitudest mitte üledoosi saada ega heal kraamil mitte lasta raisku minna, olen teinud kõrvitsast säilitamiseks püreed. Imelihtne: kõrvits tuleb kas keeta või röstida pehmeks, püreestada ja

a) panna püree kuumalt kuumadesse steriliseeritud purkidesse ja kohe õhukindlalt kaanetada

b) parajate portsjonite kaupa sügavkülmutada.

Keedetud kõrvitsast tehtud püree sobib rohkem purkipanemiseks (veidi vesisem), röstitud kõrvitsast tehtud püree aga sügavkülma panemiseks.

Kõrvitsapüree keedetud kõrvitsast, purki panemiseks.

Eemalda kõrvitsalt koor ja seest pehme osa koos seemnetega*. Tükelda viljaliha. Pane potti. Kui vähegi võimalik, ära üldse vett lisa. Tavaliselt eraldub kõrvitsast piisavalt vett. Lase kõrvitsal vaikselt podiseda niikaua, et ta oleks täiesti pehme: 30-45 minutit. Püreesta. Purgista kuumalt**. Kõrvitsas pole mingit hapet, mis teda säilitaks, seda ei ole lisatud ka hoidistamisel. Seega vaatamata sellele, et purgid on õhukindlalt suletud, tuleb kõrvitsapüreed hoida külmkapis. Säilib 3-4 kuud. Palun jätta tähelepanuta fotol olev kuupäev purgi kaanel:)

Kõrvitsapüree röstitud kõrvitsast, sügavkülmutamiseks.

Lõika kõrvits pooleks. Uurista supilusikaga välja pehme sisu ja seemned. Lõika kõrvits sektoriteks. Lao sektorid koor allpool ühe kihina ahjupannile. Võib laduda ka külili, koor allpool mahub lihtsalt rohkem korraga. Küpseta 180 kraadi juures umbes 45 minutit, kuni kõrvitsa viljaliha on nii pehme, et kahvel läheb eriliselt surumata sisse. Tõsta kõrvitsatükid ahjust välja.

Eemalda koor. See peaks õnnestuma üsna lihtsalt, pealt ära tõmmates. Püreesta viljaliha. Pane parajate portsudena (mul läheb tavaliselt 2 dl kaupa) sügavkülma. Katsu aasta jooksul ära tarvitada.

Kõrvitsapüree kasutusala on väga lai: supid, risoto, pasta, lasanje, gnocchi, puder, sai, muffinid, keeks ja muud küpsetised. Niisama naturaalselt ideaalne beebitoit. Sobib kasutada absoluutselt igal pool, kus värske kõrvitski, kui just muidugi tükke tarvis pole. Suuri kõrvitsaid kõigile!

* Seemned jäta kindlasti alles, neid saab edukalt röstida. Pese voolava vee all korralikult puhtaks ja kuivata köögipaberil. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga, pihusta või tilguta sellele veidi õli (näit. oliivi-, rapsi-) või sulavõid. Laota pannile kõrvitsaseemned, sega kergelt, et nad läheksid rasvainega kokku. Riputa peale veidi soola. Seemned peavad pannile jääma enam-vähem ühe kihina. Rösti 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit, kuni seemned on krõbedad ja kuldsed. Mõnus snäkk niisama või toidule peale raputamiseks.

** Ma teen nii, et pesen purgid korralikult puhtaks ja panen suu allpool ahjurestile 100-kraadisesse ahju umbes pooleks tunniks. Kaasi keedan vees paar minutit. Kuum püree kuumadesse purkidesse ja kuumad kaaned peale.

Praetud sirmik

2010-09-12T00:05:00.005+03:00

Lisaks metsale on ka me aed seente poolest üsna liigirikas. Sel sügisel oleme leidnud aiast söögiseentest erinevaid pilvikuid, riisikaid, puravikke, tatikuid. Ja justkui seda veel vähe oleks, ilmus muru seest üleöö suur sirmik! Nii ilus ja suur, tõeline sügisene aia ehe. Järgmiseks päevaks oli ta kübara lahti teinud ja nägi välja täpselt nagu vihmavari.

Ehkki järeltulev põlv arvas, et see naljakas asi võiks sinna kasvama jäädagi ja üldsegi, söömiseks näeb ta ikka ülikahtlane välja, ei suutnud mina muidugi jätta seent korjamata ja pannile panemata. Kus sa sellega! Seda enam, et tegu on tõelise delikatessiga. Sirmik on mahlane ja tihke. Tal on pähkliaroom, seda on tunda ka maitses. Šnitslina (munasse ja jahusse kastetult) praetuna meenutab veidike vasikaliha. Aga on muidugi hoopis põnevam. Hullult hea!

Söögiks eemaldasin kõigepealt jala, see on sitke. Siis pühkisin kübara pintsliga puhtaks. Kastsin seene lahtilöödud munasse, siis jahusse ja panin kuumale pannile võisse praadima. Paar minutit ühelt, paar teiselt poolt. Peale veidi helbelist meresoola, paar keerdu pipart.

Ja praetud vihmavari oligi valmis nautimiseks.

Täna avastasin, et hõrgutisi on tulemas veelgi, maast olid ninad välja pistnud veel mõned pisikesed sirmikulapsed. Ei teagi, keda selle suure õnne eest tänada.

Krõbeda kaerahelbekattega õuna-plaadikook

2010-09-08T19:54:00.008+03:00

Kodune ja armas kook. Lihtne valmistada, küpseb vähese ajakuluga ja maitseb väga hea! Parim poolsoojalt ja vaniljekastmega. Kui on võimalik kasutada kodumaiseid punasekoorelisi õunu, tuleb eriti kena väljanägemisega. Jagub peaaegu terveks plaaditäieks.

Põhi:

4 muna

1,5 dl suhkrut

2 tl küpsetuspulbrit

5 dl nisujahu

1 dl sulatatud võid (saab u 50 g-st tahkest võist)

1 dl piima

Kate:

1,5 l õunaviile, seemnekojad väljas. Koorimine sõltub õunte päritolust.

Puru:

50 g võid

1 dl suhkrut

1 dl kaerahelbeid

1 tl kaneeli

0,5 tl jahvatatud ingverit

Vahusta munad suhkruga, sega ettevaatlikult vahu sisse teised põhjaained: küpsetuspulbriga segatud jahu, jahtunud sulavõi ja piim. Määri tainas õhukeselt küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Lao korrapärastes rivides tihedalt peale õunaviilud. Raputa peale purusegu. Esialgu võib tunduda, et puru on vähe, kuna sellega ei saa katta kogu kooki. Puista segu enam-vähem ühtlaste vahedega koogile, küpsedes purusegu koostises olev või sulab ja puru jaotub ühtlaselt koogile.

Küpseta eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures 20 minutit.

Retsept jäi silma ja tundus õigustatult järgitegemist väärt vihikukeses "Ruokalehti" 9/06.

Puravikupüreesupp

2010-09-08T13:55:00.014+03:00

450-500 g värskeid puravikke

1 sibul

60 g võid+veel üks spl

500 ml kanapuljongit

200 ml 35%-list koort

meresoola, värskelt jahvatatud musta pipart

Kuumuta suurel sügaval pannil või. Lisa sinna sisse tükeldatud puravikud ja hakitud sibul. Kuumuta madalal kuumusel umbes 5 minutit, kuni seentest eraldub mahl (ära lase ära aurata, see jääb supisse ja annab maitset) ja sibul muutub läbipaistvaks.

Püreesta saumikseriga või blenderis. Vala potti. Lisa puljong, lase keema. Lisa vahukoor, lase uuesti keema. Reguleeri vedelikukogust vastavalt oma eelistustele, kui paksu suppi tahad. Mulle meeldib paks püreesupp.

Tõsta tulelt ja sulata supisse veel üks supilusikatäis võid, mis see enam loeb kogu selle vahukoore- ja võikoguse juures, onju. Maitse ja lisa maitse järgi soola ning jahvata sisse pipart.

Kui supi kõrvale oli planeeritud ka valge vein, siis seente ja sibula kuumutamise staadiumis pätsa pudelist umbes 50 ml valget veini ja vala pannile, saad veel maitsvama supi.

Ma seekord rohkem juttu ei räägigi, jooksen metsa tagasi. Me kolisime veel linnast maale tagasi ja veame oma lapsi iga päev siit linna kooli. Kõik seente nimel.

Focaccia retsept on siin. Lisasin tainasse 1 spl tüümianilehti ja rosmariini jätsin pealt ära.

Pilvikud purki

2010-09-05T23:00:00.007+03:00

Kõik seenesõbrad ilmselt on kursis sellega, et on hea seeneaasta ja metsaskäik tasub ette võtta. Et meie maja piirab ühelt küljelt mets, siis pole eriti kaugele tarvis minna, seened ronivad lausa aeda.

Mulle pilvikud meeldivad väga. Nad on hea maheda maitsega ja krõmpsu viljalihaga. Ütlen ausalt, et ehkki tean, et osad pilvikutest vajavad kupatamist ja osad mitte, kupatan ma nad kõik ära, siis on süda rahul.

See marinaad või soolvesi, kuidas soovite, on mu meelest just eriti sobiv pilvikutele, sest siin pole lisatud ei sibulaid, porgandeid, vürtse ega muud, mis maitset annaks. Seega säilitavad pilvikud niimoodi hoidistades oma loomuliku maitse. Samuti ei ole marinaadis suhkrut. Need on poolenisti nagu soola-, poolenisti marineeritud seened, aga tegelikult mitte kumbki. Enne kasutamist leotama ei pea, hea kohe purgist võtta. Ideaalne sakuska ja muidu ka väga maitsev. Retsept on nami-namist, nimeks "Seened vähese soolaga". Jah, võib ka nii öelda.

Valmistamine:

Kupatamine : liitri seente kohta tuleb võtta 3–4 l vett. Pane puhastatud (kes pelgab, et pilvikud jäävad limased, eemaldab neilt ka "naha".) seened kuuma vette ja keeda 20 minutit. Vala vesi ära. Loputa seened külma veega.

1 kg kupatatud pilvikuid

1.5 l vett

2 spl jämedat soola

2 kuni 3 tl 30% äädikat

Keeda vett 5 minutit, siis maitsesta soolaga. Lisa kupatatud seened ja kuumuta keemiseni. Lisa äädikas.

Tõsta seened steriliseeritud purkidesse, kalla peale kuum soolvesi.

Sulge purgid kohe õhukindlalt.

Ploomikook, mitte ainult anarhistidele

2010-09-05T14:26:00.004+03:00

Ploomiaeg on jälle käes. Õunasaak on meil sel aastal ümmargune null, ploome aga on palju.

Mis sordiga tegu, ei oska öelda, sest puud on väga vanad ja küsida pole enam kelleltki. Nad on pisikesed, seest ilusad kollased ja hästi magusad.

Küpsetades, nagu paljude ploomidega kipub olema, ei muutu nad hapuks. Noh, võib olla natuke hapumaks. Aga mõned ploomisordid küpsevad nii hapuks, et hambad hakkavad valutama. Ploomikooke küpsetades tuleks sellega arvestada ja varuda tuhsuhkrupurgike kõrvale, kui koogisöömise aeg käes.

Panen kirja soojade soovitustega asi ise ette võtta oma lemmikploomikoogi retsepti. See on anarhisti kook, mida võib teha erinevate marjade-viljadega (kirsid, virsikud, aprikoosid, maasikad jne), isegi šokolaaditükkidega. Allikateks Epicurious ja Thredahlia. Nimi on tore, aga selle päritolu on segane. Retsepti autor, Faith Willinger, selgitab, et nii nagu paljudes muudes asjades, on ka retseptides itaallased anarhistid. Kas autor on ise itaallane või on kook itaaliapärane, võta nüüd kinni, kust see itaalia-teema tuleb. Aga hea ta on ja anarhia võib ka teinekord täitsa tore olla.

Tänu oliivõlile ja balsamicole on koogi maitse teistsugune. Raske isegi kirjeldada, mille poolest, aga ta on kuidagi soolasem kui tavalised koogid, olemata tegelikult soolane. Näete ju, et raske on kirjeldada.

Retsept:

400 g kivideta poolitatud (pisikeste ploomide puhul) või viilutatud (suured) ploome

125 g jahu

1 tl küpsetuspulbrit

1/4 tl soola

2 muna

125 g suhkrut + veel mõned supilusikatäied ploomidega segamiseks ja koogi peale raputamiseks

1 tl riivitud sidrunikoort (ei ole kohustuslik)

2 tl palsamiäädikat

60 ml külmpressi oliiviõli

60 ml vett või piima

Sega ploomitükid supilusikatäie suhkruga, jäta seisma. Sega omavahel jahu, küpsetuspulber ja sool. Vahusta munad 125 g suhkruga ja sidrunikoorega, kui seda kasutad, heledaks tihedaks vahuks. Lisa munavahu hulka oliivõli, vesi või piim ja palsamiäädikas. Mikserda ühtlaseks. Vala tainasse jahusegu ja ettevaatlikult spaatli või lusikaga tainast alt üles tõstes sega kõik ühtlaseks.

Vooderda 23-24 cm lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga ja määri oliivõliga. Vala tainas vormi. Laota peale ploomid. Puista peale 1-2 spl suhkrut. Ma kasutan selleks tavaliselt heledat muscovado suhkrut, annab mõnusama maitse, aga tavaline valge sobib ka.Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 45 minutit, kuni kook on pealt kuldpruun ja sissetorgatud puutikk jääb puhtaks.

Lase veidi aega vormis jahtuda, siis kook taheneb veidi ja on kindel, et saad ta tervena kätte.

Muusikat ka.

Sidrunine suvikõrvitsamoos

2010-08-29T14:35:00.012+03:00

Tundub, et suvikõrvitsast moosi keetmine on sel suvel ja sügisel eriti popp. Peale mitme teise ja lõpuks selle postituse lugemist otsustasin ka ise asja ära proovida.

Me peenral kasvavad teiste hulgas kauni kollase koorega suvikõrvitsad. Korjan nad ära alati enne, kui koor liiga paksuks ja seemneosa liiga suureks läheb. Tahtsin proovida, kas õnnestub koorimata suvikõrvitsast ja sidrunist kokku keeta peagi saabuvateks pimedateks ja sombusteks päevadeks-õhtuteks üks tõeliselt päikeseline erkkollane moos. Õnnestus! Lisaks maitseb ta nagu C-vitamiini pomm. Moos kui relv sügiskaamose vastu.

Moositeoks võtsin

1,2 kg suvikõrvitsatükke*

1 dl vett

500 g moosisuhkrut

4 sidruni mahl ja riivitud koor

Panin suvikõrvitsatükid koos veega potti, ajasin keema ja lasin vaiksel tulel podiseda umbes tund aega, kuni suvikõrvits oli täiesti pehme ja kergesti lagunev.

Et saavutada tükkideta marmelaadi konsistentsi, tõstsin poti tulelt ja püreestasin suvikõrvitsa saumikseriga täiesti ühtlaseks massiks.

Tõstsin poti uuesti tulele, lisasin moosisuhkru, sidrunimahla ja -koore. Lasin keeda veel 10 minutit. Selles staadiumis võib tekkida ka vahtu, see tuleks vahukulbiga eemaldada.

Moos läks kuumalt kuumadesse steriliseeritud purkidesse, kaaned peale ja valmis ta oligi. Et ma olen nüüd sellise keedupoti uhke omanik, millel on seespool mõõteskaala, saan pidulikult teatada, et moosi sai sellest kogusest 1750 ml.

*nagu öeldud, ei koorinud ma neid ega eemaldanud seemnekodasid, kuna selleks polnud vajadust. Kui tegu on paksema koorega ja vanemat sorti suvikõrvitsatega, tuleks koorida ja eemaldada seemned koos neid ümbritseva pehme viljalihaga.

Räimed, kõrvits ja pohlad NNRS-ga

2010-08-29T01:06:00.002+03:00

Lühend pealkirja lõpus tähistab Neeme Naiste Rannavalve Seltsi. Tegime ühel tuulisel ja vihmasel õhtul keset küla Wana Kala kõrtsis üheskoos süüa. Kavas olid kõrvitsasupp, rokkivad räimed ja pohlavaht.

Räimed saime merest. Kõrvitsa saime aiamaalt. Pohlad saime metsast.

Rand jäi tol õhtul küll valvamata, kuid toit maitses hea, inimesed olid siirad ja lõbusad. Wana Kala köök kõigi nende kõvasti vatti saanud pottide-pannidega oli kogu oma lihtsuses üks äraütlemata hubane ja kodune koht, kus süüa teha puhas rõõm. Nii et järgmise korrani!

Pohlavaht

2010-08-28T15:33:00.010+03:00

Minu missioon korjata mustikatest tühjaks kõik majaümbruse metsad tuleb tunnistada läbikukkunuks. Mustikaid oli liiga palju, minul liiga vähe aega ja viitsimist ja üldse sai nende aeg järsku läbi. Fookus on nüüd mustalt punasel, sest pohlad on valmis!

Väga palju ideid, mida pohladest peale jõulumoosi teha mul just pole olnud. Mõne koogi sisse olen ka neid pannud, aga see on ka kõik. Leidsin nami-namist hea idee valmistada pohladest ja munavalgetest mõnus magustoit. Olen seda sel sügisel (ups, suvi on ju veel) teinud mitmel korral ja kõigile maitsjatele on väga meeldinud.

Pohlavaht on hapuka-mõrkja nüansiga, seega sobib hästi tugevama õhtusöögi lõpetuseks, kui midagi väga rammusat ega läägemagusat enam süüa ei taha ega jaksa. Rasva ei ole siin ju üldsegi. Kerge ja põhjamaiselt karge.

Tarvis läheb:

3 dl värskeid pohli, 1,5 dl suhkrut, 3 munavalget.

Purusta pohlad suhkruga, näiteks saumikseri abil. Lisa munavalged ja vahusta segu kuni saad heleroosa õhulise vahu.

Munavalgevaht läheb seistes vedelamaks ja kui hommikul magustoit õhtuseks maiustamiseks ette valmis teha, siis vahust palju järel pole. Seega valmista vahetult enne söömist.

Sama retsepti järgi saab pohlasorbeti. Tegevuskäik sama: pohlad suhkruga püreeks, munavalged hulka vahustada. Ainult et sorbeti jaoks pole vaja nii tugevaks vahuks lüüa, piisab kergest vahustamisest. Tee jäätisemasinaga sorbett. Või vala segu karpi ja sügavkülmuta, külmumise alguses pooletunniste vahedega kolm korda kahvli või mikseriga segades. Ka väga maitsev!

Röstitud türgi oad

2010-08-24T21:42:00.008+03:00

Olen ise hirmsas vaimustuses oma uuest avastusest ahjus küpsetatud türgi ubade näol. Oliivõli ja ilma veeta kuumus teevad oad eriti maitsvaks. Maitse, ma ütleks, on lausa peen.

Mitte et nad mulle muidu ei meeldiks, vastupidi, türgi oad on mu suured lemmikud ja peenral kasvab igal aastal nii kollaseid kui rohelisi. Tavaliselt keedan nad lihtsalt al dente ja sööme kas sulavõi-tilliga või parmesani-oliivõli-peterselliga.

Nüüd siis midagi teistsugust.

Tarvis läheb:

500 g värskeid aedube

2 sl oliiviõli

soola

Puhasta oad, pane ahjupannile ja sega oliivõli ja soolaga.

Küpseta 225-kraadises ahjus 30-45 minutit, kuni oad on pehmed ja pruunistunud.

Retsept nami-namist.

Juuri

2010-08-23T22:30:00.011+03:00

Tallinnas olen ma vilets väljas sööja. Selles mõttes, et ei tule just tihti ette.

Põhjuseid on mitmeid. See, et mulle meeldib ise süüa teha, ei lähe põhjusena arvesse, sest ma naudin väga ka teiste valmistatud toite, kui nad on hästi tehtud. Ükskõik siis kas külas käies või restoranis-kohvikus.

Paraku on neid söögikohti, kuhu tahaks peale esmakordset külastust tagasi minna, Tallinnas ikka väga vähe. Ma tean, et mul on paaris arvatavasti väga heas kohas käimata, võib-olla peale nende külastust muutub ka minu kodust väljas söömise sagedus. Aga ma pigem õhtustan kodus või jätan üldse söömata, kui lähen järjekordsesse üledisainitud interjööriga kekutavasse lounge-restorani, kus saab igavat ja anonüümset toitu.

No ja laisk olen ma ka. Lapsehoiu organiseerimine, enda ilmarahvale vaatamiskõlbulikuks sättimine (mitte et ma kodus kammimata juuste ja lotendava plekilise t-särgiga oleksin, aga ikkagi) ja kõik muu selline tundub piisavalt tüütuna, et mitte end õhtul välja ajada. Loomulikult on võimalus ka lapsed kaasa võtta ja seda oleme ka teinud, aga noh, siis läheb suurem aur nende toitmisele ja kantseldamisele kui õhtu ja oma roogade ning veini nautimisele.

Helsinkis on meil aga lapsehoidja omast käest võtta ja seekordsel ülelahekäigul võtsime ette juba ammu plaanitud Juuri.

Restoran ise asub Pohjoisesplanadi lähistel. Kui sadamast linna poole minna, siis "Arteki" disainpoe juurest vasakule jääb Korkeavuorenkatu. Sellel tänaval ongi Juuri.

Ehkki tegu oli esmaspäevaga, siis 3 päeva varem lauda päris õhtuks broneerida enam ei õnnestunud. Saime kohad 16.30-ks. Kohale jõudes olime esialgu ainukesed, aga poole tunni jooksul valgusid kõik lauad täis ja leti tagant kuuldus pidevalt "sorry, we are fully booked tonight".

Juuri asub vanas majas, kuhu nad on mitte üleliia vaeva nähes loonud hubase ja lihtsa interjööriga restorani. Tualett oli isegi võib-olla liiga lihtne - lukk katki, ukse seespool olev nagi rippus kipakalt ühe kruvi otsas ja ruumi oli nii vähe, et enda ümberpööramisega oli raskusi. Aga see oli ebaoluline, ma niisama hoiatan "esteete":) Oluline oli toit ja atmosfäär.

Menüü lugemise ja valiku tegemise ajaks toodi lauda 3 sorti leiba: juuretisega rukkileib, sepik ja valge sai, pealemäärimiseks porgandivõi. Kõik leivad-saiad lõigati vahetult enne lauda toomist suurtest pätsidest.

Juuri eripära on eelroogadeks pakutavad sapased (nagu tapas) - väikesed taldrikud erinevate külmade lihade-kalade-köögiviljade-juustude-kastmete-lisanditega, mis tuuakse lauale kõik ühel ajal.

Sapased, mida maitsesime:

külmsuitsuhaug, nõgesemajonees ja astelpaju-linnaseleib:

Jõevähi-kodujuustutäidisega kapsarull sulavõi ja tilliga:

Kalakukko (rukkijahust tehtud taignas küpsetatud kalad) ja mädarõikasalat:

Ulukivorschmack ja hapanleipäsmetana (ma tõesti ei oska seda eesti keelde panna, juuretiseleiva-hapukoor:)?)

Neist pilte pole, aga sõime ka toorvorste à la Juuri vodkasinepiga ja kergelt suitsutatud põhjapõdrasüdant pihlakatarretisega. See viimane oli minu konkurentsitu lemmik.

Märkasin, et paljud püsikliendi olemisega kohalikud tellisid eelroaks seenesuppi rukki-linaleivakesega. Ju siis on hea, jääb järgmiseks korraks.

Pearoaks võttis R üliküpse karamelliseeritud mahepõrsa kaelakarbonaadi suitsutatud küljelõikudega luuüdikastmes, lisandiks rukolasalat mingite kuivatatud tšipsidega, ei saanudki sotti, mis need täpselt olid. Pildil on liha küll vähe näha, aga ma kinnitan teile, et see tükike sealiha, mis mul sealt taldrikust näpata õnnestus, oli parim sealiha, mida ma üldse saanud olen. Pehme, õrn, magus ja täiesti suussulav.

Mina võtsin kogu oma julguse kokku ja tellisin peale sisemist heitlust ja konsultatsiooni ettekandjaga ja siis veel igaks juhuks ühe teise ettekandjaga hobuse sisefilee tumedas salveikastmes ja friteeritud petersellivartega, lisandiks spelta.

Ütlen ausalt, et sõin hobuseliha sellisel kujul esimest korda elus. Vorsti ja singi sees on varemgi ette tulnud. Olin kuni maitsmiseni valmis oma rooga R sealiha vastu ära vahetama, aga esimesest ampsust kadus igasugune tõrge (mis ilmselt oli põhjustatud tobedast eelarvamusest ja liigsest mõtisklemisest teemal hobuse ja inimese töö- ja spordialane suhe). Liha meenutas maitselt ja struktuurilt veiseliha, oli aga tumedam ja veidi jõulisema maitsega, magusam.

Magustoitudest valmistas ainukesena kõigist toitudest kerge pettumuse kaneelikukkel marineeritud marjade ja jäätisega. See vettinud keeks erines küll väga meie arusaamast ühest korralikust kaneelikuklist.

Kutunrahkalla (appi, mis see veel on?) maustettu ahjujäätis mustikabeseega oli aga lihtsalt imeline.

Teenindus oli armas ja loomulik. Ei käidud iga suutäie järel küsimas, et kas ikka maitseb ja kas ikka kõik on hästi. Samas, kui vaja, ilmuti kui võluväel taldrikut ära viima või vett juurde valama. Kõik oli nii kuis peab.

Restorani kõrval asub väike armas poeke, kust saab osta maheliha, kala, väiketootjate juuste, teraviljatooteid (tangud, helbed, jahud), leiba-saia, ürte, maiustusi jne. Me ostsime kaasa šampusepudelisse villitud alkoholivaba kihisevat jooki, mis on valmistatud noortest kevadistest mustsõstralehtedest. Väga maitsev. Noormees poest soovitas sisse segada loraus vodkaa, kui vähe kangemat kraami tahaks, aga meil sai pudel niisamagi tühjaks.

Juuri kontseptsiooni on selgitatud lähemalt ja kenasti nende kodulehel.

Juuren Puoti kohta saab lugeda lisaks siit.

Juuris-käigust on kirjutanud ka Aglio e Olio. Ja vaatasin, et Liinal on õnnestunud pildile püüda ka minu lemmik-sapas põhjapõdrasüdamest.

Siinse loo juures olevad fotode kvaliteet on nagu on, sealses valguses oli see parim, mis teha õnnestus.

Muide: Soome Gastronoomia Liit on Juuri valinud 2010 aasta parimaks restoraniks. Soome 50 parima restorani 2009. aasta listis on Juuril 17. koht.

Mustikapirukas

2010-08-16T00:44:00.011+03:00

Paarkümmend minutit kükitamist, kummardamist, kärbeste äraajamist, ämblikuvõrkude rapsimist ja tulemuseks suur topsitäis piruka jagu marju ja mustikasinised sõrmed.

Ma ei tea, kuidas mujal lood on, aga meie maamaja ümbruses kubisevad männimetsad mustikatest, mille soojus ja vihmad on paisutanud suurteks, magusateks ja mahlasteks. Praegu on nad oma küpsuse tipul ja usun, et paariks nädalaks veel jätkub.

Postituse kangelane on selle poolest mõnus, et ta on hästi marjane - koosnebki peamiselt õhukesest muretainapõhjast ja marjadest. Mandlilaastud panevad i-le täpi, sobivad maitse poolest siia eriti hästi, krõmpsudes hamba all ja andes just paraja kontrasti pehmele marjasele koogisisule.

Põhi:

100 g võid

180 g (3 dl) jahu

1 spl suhkrut

1/4 tl soola

2 spl külma vett

Täidis:

u 500 g mustikaid

170 g (2 dl) suhkrut

1 spl kartulitärklist

50 g mandlilaaste

Põhja jaoks mudi sõrmede vahel külmast kõvast võist, jahust, suhkrust ja soolast puru. Lisa külm vesi ja sega kokku tainaks. Vajuta tainas lamedaks latakaks, keera toidukilesse ja pane vähemalt pooleks tunniks külmkappi.

Täidiseks sega mustikad suhkru ja tärklisega.

Vajuta tainas võitatud 26 cm pirukavormi põhja ja külgedele. Vala peale mustikatäidis. Puista kõige peale mandlilaastud ja sega kergelt mustikatega, et osa vajuks mustikate vahele ja osa jääks peale. Küpseta 200 kraadi juures 30 minutit. Lase enne söömist veidi või täielikult jahtuda, siis täidis taheneb.

Eriti maitsev on vaniljejäätisega. Kindlasti sobivad juurde ka vahukoor või vaniljekaste.

Siin allpool olevatel fotodel sai vaarikaid ka hulka pandud, sest ehkki lastel oli hirmus koogiisu, ei jätkunud neil viitsimist piisavalt mustikaid korjata. Aga ka niimoodi maitses loomulikult väga hea!

Äkine

2010-08-12T22:33:00.007+03:00

Sellega on nüüd nii, et äkist ei saa alati kui tahtmine tuleb. Saab ainult siis, kui on väga värsket siiga. Rõhuga sõnal väga. Maailma parimat äkist saab ilmselt merel paadis just välja tõmmatud kalast, aga see on juba tõeline luksus.

Kui meil õnnestub kalameestelt siiga saada, siis ühest kalast teen alati äkist. Äkise ja graavikala vahe on see, et äkine on äkiline, see tähendab, et saab kiiremini kui graavikala. Kala ei soolata fileena, vaid tükkidena. Piprad, suhkrud, tillid ja muu selline jäägu graavikalale, äkine tahab ainult soola ja sibulat. Mida kiiremini süüa tahetakse, seda õhukesemad lõigud tuleb kalast lõigata. Äkine tuleks süüa kohe peale valmimist ära, muidu läheb liiga soolaseks, graavikat saab kauem hoida.

Tegemine käib nii:

1 kilo nahata siiafilee kohta tuleks võtta 2 ratasteks lõigatud sibulat ja 1,5 spl jämedat soola.

Lõika filee umbes 0,5-1 cm paksusteks tükkideks. Raputa kausi põhja soola. Soolale lao kalatükid. Raputa peale jälle soola, laota sibularõngaid. Niimoodi kihiti jätka, kuni kala on kõik kausis.

Kausis olevale kalale pane peale taldrik, taldrikule aseta raskus (näiteks kivi) ja pane kauss tunniks-paariks külmkappi.

Eriti äkilise äkise saamiseks lõika kalatükid hästi õhukesed, soola lisa kilo filee kohta 2 spl, sibulaid ikka kaks, pane kausile taldrik ja raputa kaussi kõvasti. Niimoodi tehes võib enam-vähem kohe süüa. Kus seal merel neil kaluritelgi külmkapp on, kus vahepeal kaussi hoida.

Kuuma värske kartuliga, musta leivaga või lihtsalt niisama paljalt - äkine on üks parimaid asju, mida kalast saab!

Klaasis pole muide see, mis te arvate, et on. Ehkki võiks ja tegelikult peakski. Oleks veel äkilisem.

Ma olen äkist teinud ainult siiast. Põhimõtteliselt võiks vist tegelikult kasutada ükskõik millist väga värsket kala, mis kõlbab toorelt söömiseks. Toorest jõekala ma ussikartuses ei sööks, aga mõnd teist, ka punast, prooviks küll.

Täidetud paprikad

2010-08-12T13:30:00.004+03:00

Selliseid kollakas-rohelisi magusaid paprikaid saab turult ainult suvel. Värsked, õhukese koorega ja kuidagi eriliselt hästi maitsvad, kunagi ei õnnestu turult lahkuda neid ostmata. Nende aromaatne lõhn on juba nii isuäratav.

Ja Nami-namis jätkub kooskokkamine täidetud köögiviljade teemal. Olen paprikaid täitnud nii ja naa, aga parim on mu meelest ikkagi see kõikse tavalisem hakkliha-riisitäidis.

7 paprikat

1 dl riisi

päevalilleõli

2 hakitud mugulsibulat

2 hakitud küüslauguküünt

300 g veisehakkliha

3 spl tomatipastat

1 spl suhkrut

rohkelt värsket hakitud peterselli, koriandrit, münti

soola-pipart

Lõika paprikatel kaas (hoia alles), eemalda seemnekoda.

Keeda riis soolaga maitsestatud vees poolpehmeks.

Kuumuta õlis sibul ja küüslauk läbipaistvaks. Lisa hakkliha, prae korralikult läbi. Sega hakkliha hulka riis, tomatipasta, suhkur, ürdid, sool ja pipar.

Täida paprikad otsast riisi-hakklihaseguga. Tee ahjuvormi põhi õliseks, lao sinna külili täidetud paprikad, vajuda kaaned otstesse tagasi.

Küpseta 200 kraadi juures 30 minutit.

Tõsta ahjust ja lase enne söömist 15-20 minutit paprikatel vormis seista. Esiteks on nad kohe ahjust võttes söömiseks liiga tulikuumad ja teiseks taheneb täidis ja ei lagune laiali.

Toorjuustukook mustikatega

2010-08-04T11:40:00.014+03:00

Esialgu polnudki mul plaanis sellest koogist blogida. Esiteks on Iseseisvuspäeva pääsukesetort samuti toorjuustu-mustikatäidisega ja oma kindla koha siin blogis juba leidnud. Teiseks on tegu põhimõtteliselt Manhattani toorjuustukoogiga (küpsisepõhi, toorjuust ja hapukoorekate). Seega ei midagi uudset, mina lihtsalt lisasin omalt poolt mustikaid. Aga alati ei peagi ju jalgratast leiutama, eksole:)

Millegipärast on aga koogipilt (kõige ülemine) pälvinud flickr-s, kus toidufotosid hoian, tähelepanu, mis kajastub mulle tavapäratus vaatamiste arvus - hirmuga vaatasin juba tag'idki üle, et äkki olen kogemata kirjutanud midagi siivutut, mis võiks tähelepanu äratada:)). Meili teel on küsitud ka retsepti, mille lisasin flickr-sse foto alla. Las ta olla siis siingi, sest kook on tõesti maitsev ja pealegi on ju mustikahooaeg:

Põhi:

1 pakk (180 g) Kalevi sidrunimaitselisi küpsiseid

80 g võid

Täidis:

450 g maitsestamata toorjuustu (kasutasin Farmi oma)

150 g suhkrut

3 muna

poole sidruni või laimi mahl ja riivitud koor

peotäis mustikaid

Glasuur:

250 g hapukoort

2 spl suhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

Kaunistamiseks mustikaid

Põhja tarvis purusta küpsised, sega sulavõiga. Vooderda 20 cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga. Suru küpsisepuru ühtlaselt vormi põhja, nii umbes 0,5 cm-se kihina.

Täidise jaoks võta kõik juba varem toasooja. Vahusta toorjuust suhkruga. Pidevalt mikserdades lisa ükshaaval munad. Sega lusikaga õrnalt hulka sidrunimahl ja -koor ning mustikad.

Vala täidis põhjale. Küpseta 160 kraadi juures 40 minutit. Vala peale hapukoorekate. Küpseta veel 7-8 minutit, kuni hapukoor on kuivemaks tõmbunud, aga endiselt lumivalge. Lase koogil jahtuda irvakil uksega ahjus pool tundi, siis toatemperatuuril ja pane täiesti jahtunud kook koos vormiga mitmeks tunniks, veel parem ööseks külmkappi.

Kaunista mustikatega.

Täidetud suvikõrvitsaõied

2010-07-30T19:38:00.013+03:00

Praetud suvikõrvitsaõite kommentaaridest ja nami-nami täidetud köögiviljade teemalisest kooskokkamisest innustatuna võtsin kätte ja tegin oma elu esimesed täidetud suvikõrvitsaõied. Kindel see, et mitte viimased.

Haarasin kinni Tuuli anšoovise-mõttest. Lihtsalt fantastiline maitseelamus - taustaks kreemjas mahe toorjuust, peategelaseks vürtsikas anžoovis ja kõrvalosatäitjaks salvei. Kõik see on mässitud magusasse suvikõrvitsaõide, mis on paneeritud ja õlis kuldseks praetud.

Sööja kohta võta 3-4 suvikõrvitsaõit.

Pese õrnalt õied kraani all puhtaks, kuivata ettevaatlikult köögipaberiga. Täidiseks pane iga õie sisse

1 tl maitsestamata toorjuustu

1 või suuremate fileede puhul 1/2 anžoovisfileed

1 salveileht

Seo õis otsast murulauguvarrega kokku.

Paneerimistainaks sega omavahel:

2 muna

1 dl nisujahu

1 dl piima

Löö munad kausis kahvliga lahti, sega vispeldades hulka vaheldumisi jahu ja piim. Lase jahul hetk paisuda, st las tainas seisab umbes 15 minutit.

Kuumuta pannil lahke käega valatud õli.

Kasta täidetud suvikõrvitsaõisi igast küljest tainasse. Ettevaatlikult, et "pakike" ära ei laguneks. Pane ühe kihina pannile kuuma õlisse. Viska pannile ka mõned salveilehed. Prae õied mõlemalt poolt kuldseks.

Tõsta praetud õied pannilt taldrikule, serveeri koos samalt pannilt tulnud krõbedaks praadinud salveilehtede ja värskelt jahvatud musta pipraga. Soola pole vaja, anšoovise soolakusest piisab.

On kahju, et rõõmu sellest ja teistest suvikõrvitsaõietoitudest jagub vaid neile, kelle peenras suvikõrvits (või kõrvits, sest tema õied sobivad sama hästi) kasvab. Turul võiks neid ometigi olla, tegu pole ju mingi elitaarse imeloomaga, vaid täiesti tavalise köögiviljaga, millest saab imemaitsvaid hõrgutisi võluda.

Enne suvikõrvitsaõite täitmist piilusin ka Thredahlia ja Mari blogidesse.

Külm supp lehtsalatist

2010-07-29T23:41:00.009+03:00

Jah, ma tegin salatist suppi! Väga maitsvat kusjuures. Täpselt ei mäletagi, kust see mõte tuli, aga esiteks tundus, et lehtsalatile lihtsalt peab olema rohkem kasutusvõimalusi kui erinevad salatid.

Teiseks: kui lähim arvestatav toidupood asub 35 kilomeetri kaugusel, toiduvarud on lõpukorral, aga tahaks kerget, värsket ja maitsvat palava suvepäeva toitu, tuleb loovalt üle vaadata oma aialapp ja meisterdada midagi seal saadaolevast.

Iseenesest pole tavalisel salatilehel ju mingit erilist maitset. Olgem ausad, maitse on nagu murul (vist, ma pole muru maitsenud).

Kui pundile salatilehtedele saab maitseainete, ürtide ja salatikastme abil anda hetkega uue ja ilusama/maitsvama elu salati näol, siis miks ei saaks seda sama teha ka supis?

Supi sisse läks:

1 liiter keefiri
3 suurt peotäit salatilehti (salat võib vabalt olla veidi ülekasvanud)
2 värsket lühikest kurki
ürte: tilli, peterselli, koriandrit, münti, murulauku
maitsestamiseks: 1 spl sidrunimahla või valge veini äädikat, 1 spl suhkrut või vedelat mett, 1/2 tl soola, 1/2 tl pipart, 1 tl sinepit

Rebi salatilehed veidi väiksemaks, tükelda kurgid, lisa 3-4 spl keefirit ja purusta blenderis või saumikseriga ühtlaseks roheliseks massiks.

Sega saadud pestolaadne asjandus suures kausis ülejäänud keefiriga. Lisa hakitud ürdid. Eriti mõnusa maitse annab koriander, nii et kui vähegi võimalik, võiks ta olla. Maitsesta. Selles osas võib päris julge olla ja ei pea kinni pidama minu poolt retseptis antud supi- ja teelusikatest. Hea maitse saab, kui maitsestada hapuga (sidrunimahl või valge veini äädikas), magusaga (suhkur või mesi) ja teravaga (sinep). Sool ja pipar niikuinii. Lase külmkapis vähemalt tund aega maitsestuda

Serveerides paku soovijatele supi juurde hakitud keedumuna.

Olen nüüd "salatisuppi" teinud mitmel korral ja tõesti on hea. Söövad ja kiidavad ka muidu külmsuppide osas pehmelt öeldes ettevaatlikud.

Praetud suvikõrvitsaõied

2010-07-29T12:49:00.014+03:00

Suvikõrvits on üks lollikindlamaid ja saagikamaid taimi, vähemalt minu aias. Ilma erilise poputamiseta kasvatab ta endale hiiglaslikud lehed, palju õisi ja niipalju vilju, et suvikõrvitsaisu saab täis lisaks meie perele ka sõpradel ja sugulastel, kellele ma neid igal võimalusel kaasa sokutan.

Lisaks viljadele saab suurepärase roa ka õitest. Praetud suvikõrvitsaõisi sain esimest korda Toscanas. Ei olnud mul tollal veel oma aeda ega sellist söögitegemispagasit nagu nüüdseks ja krõbedas soolakas paneeringus pehmed ja magusad suvikõrvitsaõied tundusid väga eksootilisena.

Eksootilisena ei tundu see suvine hõrgutis muidugi enam ammu, aga täpselt sama maitsev kui tollal Toscanas, on ta minu jaoks ka praegu.

Praadimiseks raatsin korjata vaid isasõisi. Emasõie all (pilt allpool) on näha kasvamas ka juba pisikest suvikõrvitsabeebit.

Korjatud õied tuleb õrnalt pesta: eriti hoolsalt seest, sest millegipärast armastavad õite sees igasugu satikad koosolekuid korraldada. Kuivata õied ettevaatlikult köögipaberiga patsutades.

Taina võid teha ülilihtsa: vispelda kokku jahu ja vett , nii et tekiks umbes keefiri paksune vedel tainas. Sellesse kasta õied ja prae.

Mulle meeldib, kui muna maitset on ka suvikõrvitsaõite juures tunda ja tainas on selline:

2 muna

1 dl nisujahu

1 dl piima

Löö munad kausis kahvliga lahti, sega vispeldades hulka vaheldumisi jahu ja piim. Lase jahul hetk paisuda, st las tainas seisab umbes 15 minutit.

Kuumuta pannil õli või õli/või segu. Rasva võiks olla pannil ikka nii sentimeetri jagu, et toimuks midagi praadimise ja frittimise vahepealset.

Kasta pestud ja kuivatatud suvikõrvitsaõisi igast küljest tainasse ja pane ühe kihina pannile kuuma õlisse.

Prae ühelt poolt kuldseks, selleks kulub umbes minut. Keera õitel külge ja prae ka teiselt poolt.

Tõsta õied pannilt näiteks vahukulbiga küpsetuspaberile, mis imab endasse üleliigse õli. Ära neid aga sinna lebama unusta, sest serveerida tuleb kuumalt!

Enne serveerimist piserda õitele veidi sidrunimahla, raputa peale soola(helbeid) ja värskelt jahvatatud musta pipart.

Seda külma valge veini juttu teate juba isegi...:)

Sama edukalt ja maitsvalt õnnestub roog ka kõrvitsaõitest.

Ja kui söömiseks koguseid arvestada, siis ehkki arvates, et mis toit see lilleke siis nüüd ka on, piisab eelroaks või kergeks eineks ühele inimesele keskmiselt kolmest praetud õiest. Nad on piisavalt köögiviljased, kui nii võib öelda.

Isa suvised juustusaiad

2010-07-26T23:04:00.005+03:00

Tagasi lapsepõlvele mõeldes ei teinud mu isa just eriti sageli süüa. Selle eest sündis ta käte alt palju muud kaunist: joonistused, maalid ja puidust tarbeesemed. Meie kodu ilus punane köögimööbel oli ka isa meisterdatud.

Nende väheste toitude seas, mis isa valmistas, oli kaks kindlat hitti: kartulipannkoogid ja juustusaiad. Neid viimaseid sai teha ainult suvel, sest see, mis nad ülimaitsvaks teeb, on pipraga üle puistatud suvine kasvuhoonelõhnaline eesti tomat ja värske magus mugulsibul. Ilma nendeta oleks sama sai lihtsalt üks suvaline juustuvõileib.

Et teha minu isa suviseid juustusaiu, on tarvis:

tavalist saia- nagu Kirde või Isa või mis nad kõik veel on. Oluline on, et sai oleks väga värske ja pehme.
võid. Margariin ei kõlba.
juustu. Emmental on siin parim.
värsket tomatit
värsket mugulsibulat
soola-pipart

Võileiva tegemise juhendiga ma kedagi vaevama ei hakka:)

Proovige neid saiu hommikukohvi kõrvale. Keele viivad alla.

Palju õnne sünnipäevaks, kallis isa!

Arroz negro (must riis)

2010-07-24T14:09:00.024+03:00

Postituse alapealkirjaks on "Viva España ehk kuidas me Pauli ära sõime".

Alapealkiri on neile, kes jälgisid sellesuvist jalgpalli MM-i, mille võitis Hispaania ja on midagi kuulnud mängude tulemusi ette ennustanud nõid-kaheksajalast nimega Paul. Teised, jätke alapealkiri tähelepanuta.

Õigupoolest algas lugu mu eelmisest paella-postitusest, milles unistasin autentsest paella-pannist ehk paellerast ja sellest, kuidas ma suvel lahtisel tulel sellega paellat teen. Ja kuidas me siis seda mõnusas seltskonnas keset lauda asetatud pannilt sidrunist mahla peale tilgutades sööme. Lisanditeks valge sai, aioli, vein, soe suvetuul ja ritsikate siristamine, taamal kohisemas meri.

Kõike seda olen ma nüüd saanud.

Unistused võivad täituda! - just sellise pealkirjaga rõõmusõnum saabus mu postkasti mõni aeg tagasi, kui head sõbrad saabusid Ibizalt ja tõid mulle sealt paellera! Olgem ausad, paremat üllatust kui kõik see, mis seondub köögiga, on mulle raske teha. Mul oli ja on ikka VÄGA hea meel.

Panni sisseõnnistamiseks tundus piisavalt põneva väljakutsena teha mitte lihtsalt paellat, vaid rooga nimega arroz negro e. must riis. Kaheksajalaga. Mustaks on riis värvitud kalmaaritindiga. Kalmaaritint toodi samuti Hispaaniast kaasa. Kas Eestis ka seda saada on, selle kohta ei oska midagi öelda. Kes teab või on kusagil näinud, andku aga lahkesti teada.

Arroz negro tegemiseks meil mingit üht ja konkreetset retsepti ees ei olnud. Abiks olid maitsemeeltesse talletunud elamused söödud paelladest ja arroz negrotest (mina polnud viimast kunagi varem maitsnud, küll aga osad külalistest), mõned vihjed ingliskeelsetest Hispaania köögi ja mereandide-teemalistest kokaraamatutest, hea söögi armastajatest sõbrad ning talupojamõistus. Kõik, mis lisaks vaja läks, oli paella-pann, tuli (meie puhul gaasigrill), põhja (soffrito) jaoks mõned köögiviljad (sibul, küüslauk, tšillipipar, paprika, tomat), oliivõli, suts tomatipastat ja veidi kaneeli, kaheksajalg, kalmaarid, kalmaaritint ja riis.

Mis kaheksajalga puudutab, siis päris-Pauliga loomulikult tegu polnud, meie hõrgutis oli pärit Tabasalu kalapoe sügavkülmaletist. Aga nii sümboolne tundus teda mõni päev pärast jalgpalli MM-i Pauliks nimetada ja võistluste lõpetuseks nahka pista.

Nii et: meet Paul! Kas ta pole mitte armas:)

Kaheksajalg oli enne sügavkülmutamist puhastatud, meie tööks oli eemaldada veel silmad ja nokataoline suu, mis asub seal, kust algavad kombitsad. Mina seal ninapidi juures ei olnud, mässasin samal ajal aioliga, aga sellele tööle kulus paar minutit ja üks plaaster puhastaja sõrmele.

Puhastatud kaheksajalg sai kraani all korralikult puhtaks pestud. Lõikasin kombitsad küljest, iga kombitsa 3-4 cm pikkusteks jupikesteks. Pea (või on see hoopis keha?) sai ka tükeldatud, vast umbes 8-ks tükiks.

Roa sisse oli plaanitud panna ka kalmaar. Pärit sügavkülmaletist, pakendis kaks tuubi, mille sulatasin ja lõikasin rõngasteks.

Niisamuti kui paella puhul, tuleb arroz negrole teha kõigepealt põhi: soffrito. J nobedad näpud hakkisid sibulat, küüslauku, rohelist ja punast paprikat ja tomatit. Meil oli valmis varutud ka kalapuljong (kui keegi peaks mõtlema, mis asi see seal kilepakendis kalmaarirõngaste ja köögiviljade vahel on), aga töö käigus otsustasime seda mitte kasutada, kuna kaheksajalast tuli piisavalt meremaitset.

Ja hakkaski pihta: kõigepealt pannile sorts oliivõli, milles kuumutasime küüslauku ja tervet rohelist tšillipipra kauna. Meie-vormis on jutt sellepärast, et nii asi käiski: ehkki peamine negro-tegija, suur juht ja õpetaja oli just Hispaaniast saabunud A-M, oli panni juures mitu leemekulbi liigutajat, hakkijat, maitsjat ja niisama targutajat:)

Kui küüslauk sai läbipaistvaks, lahkus pannilt endast maitse maha jättes tšillipipra kaun ja küüslauguse seltskonnaga liitusid paprikad ja sibul.

Selles postituses on palju pilte. Ma ei suutnud ühtegi neist jätta ka lisamata, sest kõik värvid ja lõhnad, mis toidutegemisega kaasas käisid, olid nii ilusad ja head ja loodetavasti kanduvad nad läbi fotode mingilgi määral nendeni, kes seda lugu loevad.

Mõnda aega kuumenenud küüslaugule-paprikale-sibulale lisasime tükeldatud tomati ja tomatipasta. Ainuke maitseaine, mida kasutasime, oli veidi kaneeli. Ehkki ma esialgu olin kaneeli osas veidi kahtleval seisukohal, oli see täiesti super. Sealt tuli mõnusalt magusat vürtsikust, samas ei jäänud kaneeli maitse domineerima. Ju siis sai täpselt parasjagu.

Soffrito tegemise puhul on oluline piisav aeg, et kõik maitsed välja tuleksid ja omavahel seguneksid. Lihtsalt sibula-küüslaugu jne kiirel läbipraadimisel pole maitse seisukohalt mingit mõtet. Paella põhi peab saama nii palju hautamist, et ta on paks ja kontsentreeritud, lausa magus. Nii et atención pannil toimuvale: soffrito ei tohi minna kõrbema, samas peab õli kuumus olema piisav, et köögiviljad pehmeneksid.

Kui soffrito sai valmis, läks pannile kaheksajalg. Milline aroom!

Nüüd tuli veinijoomispaus, sest vastupidiselt teistele mereandidele tahab kaheksajalg saada pikka vaiksel tulel haudumist. Kaheksajalg on pikaealine (väga intelligentne ka muide) ja suurema eluka liha võib olla üsna vintske. Pannile kaas peale ja nii ta seal vaikselt podises omas mahlas tund või isegi poolteist. Vaadake, kui palju vedelikku selle ajaga eraldus! Kalapuljongit, mida plaanisime lisada, ei läinud üldse vaja. Samuti ei lisanud me kogu toidule terakestki soola: kaheksajalast tuli sedagi piisavalt. Ka pipart ei läinud tarvis, tšilli ja kaneel andsid piisavalt vürtsikust.

Kui kaheksajalg oli pehme, lisasime pannile vedeliku sisse riisi. Vedelikku jäi umbes sõrme paksuse jagu üle riisi.

Mis riisi puudutab, siis vaatamata mu varasemale leebele suhtumisele selles osas tuleb nüüd tõdeda, et paella ja niisamuti ka arroz negro jaoks tuleb ikkagi hankida nui neljaks spetsiaalne paella riis. Jah, tegelikult saab hakkama ka suvalise lühikeseteralise riisiga. Just nimelt saab hakkama. Aga täiuslikkuse taotlejatel tuleb kasutada kas calasparra või bomba riisi. Need riisisordid imavad endasse teiste riisidega võrreldes rohkem vedelikku ja samal ajal jäävad riisiterad üksteisest eraldatuks. Valmis paella peab olema sõmer, mitte kreemjas nagu risoto. Ei calasparrat ega bombat pole mul meie kaubandusvõrgus õnnestunud kohata. Nii internet kui mõned kokaraamatud ütlevad, et asendama sobib ka arborio, mis on risoto-riis. Meil oligi arborio. Mõned päevad hiljem, kui kahe peene Tallinna restorani itaallasest peakokk meie panniristsetest ja tehtud roast ülevaate sai, oli tema arvamus, et samahästi oleksime me oma arroz negro võinud Uncle Bens' iga teha:) Ja tõepoolest, kui üldse midagi roale ette heita, siis oli see riis: sai veidi liiga jahune, veidi liiga pehme, veidi liiga hautisetaoline. Aga see on nüüd muidugi perfektsionistide inisemine.

Paella tegemisel riisi EI SEGATA. Nii ei lähe riis pudruseks ja panni põhjale saab tekkida krõbe koorik (crust), mille olemasolu peetakse õige paella tunnuseks ja üheks maitsvaimaks osaks roast. Meie crustiga olid lood sellised, et oli, aga vähe. Tule ja panni koostöö tahab mul veel natuke harjutamist.

Kui riis tundus peaaegu valmis olevat, lisasime hulka kalmaaritindi. Pakendis oli neli pisikest kotikest tindiga, mis kõik ka roa sisse läksid. Vedeldasime tindi, mis oli üsna paks, kuuma veega, et ta paremini toiduga seguneks. Kalmaaritindi maitse on samaaegselt soolakas ja magus, kergelt mõrkjas.

Kalmaaritint lisatud, läksid kõige lõpuks hullutavalt hästi lõhnava pannitäie hulka kalmaarirõngad. Kaas 5-ks minutiks peale ja arroz negro oli valmis.

Külmkapist lauale varem valmistatud aioli, valge sai korvi, vein klaasidesse!

Vahetult enne lauale viimist puistasime arroz negro üle rohke hakitud peterselliga ja lisasime sidrunisektorid. Nauding võis alata!

Ei. Tegelikult see lõpp ei olnud nii ilus. Kui petersell ja sidrun olid juba pannil, tuli rooga maitsma üks peadegustaatoritest, kes arvas, et kalmaar ei ole läbi küpsenud. Kraapisime peterselli käbedalt pealt kokku, tõstsime sidrunid välja ja panime panni veel 5-ks minutiks kaane alla ja tulele.

Ja nüüd uuesti: vahetult enne lauale viimist puistasime arroz negro üle rohke hakitud peterselliga ja lisasime sidrunisektorid. Ja nauding võis alata!

Täpse retsepti julgen ja luban anda siis, kui olen arroz negrot valmistanud vähemalt 5 korda. Andke ainult tinti!

Maasikasorbett

2010-07-12T14:23:00.008+03:00

Mäletate veel lund ja jääd? Sellest on ju alles mõned kuud möödas, kui me virisesime hommikul ärgates järjekordselt akna taga langevaid räitsakaid nähes, kui palju võib lund sadada ja aitab juba sellest jääajast. Ja vot, saimegi nüüd, mis tahtsime - lauspäike, tuulevaikus, kõrbev muru ja üle 30 soojakraadi.

Lohutuseks ja vastupidamiseks sobib kerge maasikasorbett.

Tarvis läheb:

500 g maasikaid
100 g suhkrut
1 spl sidrunimahla
1 spl Grand Marnier´i või mõnd muud tsitruselikööri (ei ole kohustuslik)
1 munavalge

Tükelda maasikad. Sega suhkruga ja jäta tunniks ajaks seisma. Sega aeg-ajalt. Nii ei jää sorbetti lahustumata suhkrukristalle.

Püreeri maasikad koos eraldunud vedelikuga, sidrunimahl ja liköör ühtlaseks massiks. Klopi munavalge kergelt vahule ja sega hulka. Vala jäätisemasinasse, see teeb ülejäänud töö. Tulemuseks on värske ja kreemjas sorbett-tänu munavalgele üsna jäätisesarnane, aga ikka palju lahjem- koort ega munakollaseid ju siin pole.

Ka masinata saab ilusti hakkama: kõik on sama kuni munavalgeni, mis tuleb korralikult vahustada (masinaga tehes vahustub ta ise segamise käigus edasi). Jäätisesegu vala karpi ja pista sügavkülma. Sega või vahusta iga poole-kolmveerand tunni tagant 3 korda- nii lõhud tekkivaid jääkristalle ja ka muidu eralduma kippuv munavalge jääb ühtlane.

Sorbeti võib vabalt teha ka munavalgeta: siis jääb ta värvilt tumepunane, täpselt nagu maasikad ongi ja hästi marjane. Põhimõtteliselt nagu külmutatud toormoos. Mõlematmoodi- munaga või munata- on hea.

Tegelikult mulle meeldib praegune ilm väga, kõik on nii kuis peab: talv olgu ikka lumine ja külm, suvi päikeseline ja soe. Üks siinelamise peamisi võlusid ongi ju selgelt eralduvad aastaajad. Minu arust on see suvi olnud lihtsalt super! Kui niimoodi jätkub, andestan ma veel isegi sääskedele.

Panna cotta maasikatega

2010-07-10T01:58:00.007+03:00

Panna cotta on suvisel ajal ses suhtes tänuväärne magustoit, et lisandina saab kasutada kõige hooajalisemaid marju. Hiljuti tegin röstitud rabarbriga, nüüd on maasikad, kohe-kohe mustikad ja vaarikad (meil siin põhjas pole kummadki veel valmis), sõstrad ja mis kõik veel. Oma pehme koorese olemusega sobib see itaalia magustoit marjadega lihtsalt suurepäraselt kokku.

Panna cotta:

2 dl 35%-list koort
2 dl 10%-list koort
1 vanillikaun
80 g suhkrut
2 želatiinilehte
külma vett želatiinilehtede leotamiseks

Kuumuta kooresegu suhkruga keemiseni. Poolita vanillikaun, eemalda seemned. Pane kaun ja seemned kuuma koore sisse, katta pott kaanega ja lase pool tundi tõmmata.
Leota želatiinilehti külmas vees umbes 5 minutit.
Võta potist vanillikaun välja ja kuumuta koor uuesti keemiseni. Pigista želatiinilehed kuivaks ja lahusta need hoolikalt segades kuumas koores.
Vala panna cotta väiksematesse kohvitassidesse või muudesse sobivatesse vormidesse ja pane külmkappi 4 tunniks tarduma. See želatiinikogus on üsna väike, panna cotta jääb pehme ja parim on teda süüa otse vormist. Võib ka kummutada taldrikule, aga siis tuleks kasutada 3 želatiinilehte. Vormist väljasaamiseks tuleks a) korraks vormi põhi kasta kuuma vette b) aidata õhukese noaga utsitades panna cotta vormi äärtest lahti.

Balsamico ja melissiga maasikad:

6 suurt ja mmmmagusat maasikat
mõned tilgad balsamicot
5 hakitud melissilehte ja mõni terve kaunistuseks

Tükelda maasikad, sega balsamico ja hakitud melissiga. Balsamicot olgu pigem vähe kui palju, seega lisa ettevaatlikult. Melissi sobib asendama münt. Jaga maasikad panna cotta peale. Kaunista tervete lehekestega.

Sellest kogusest jagus kuuele.

Lillkapsa-kurgisalat

2010-07-10T00:40:00.008+03:00

Krõmpsuv ja kergelt hapukas salat, kus kohtuvad väga al denteks keedetud lillkapsas, värsked mahlased koorega kurgid, sidrunimahl, hapukoore-keefirikaste ja till. Väga värskendav, praeguse kuumaga sobib koos rukkileivaga hästi kasvõi lõunasöögiks. Ka liha kõrvale mõnus.

Tarvis läheb:

1 keskmine lillkapsas
5 lühikest värsket kurki
1 sidrun
5 spl oliivõli
4 spl hapukoort
4 spl keefiri
soola
pipart
u 3 spl hakitud tilli

Eemalda lillkapsalt vars ja jaga õisikuteks.
Poolita sidrun. Lõika üks pool veerandikeks. Aja keema potitäis vett, millesse on lisatud sidrunitükid. Pane keevasse vette lillkapsaõisikud, keeda 5-7 minutit.
Tõsta lillkapsas kaussi ja pigista kohe, kui kapsas on veel kuum, peale ülejäänud sidrunipoolikust mahl ja oliivõli. Sega läbi ja lase kaane all seista 10 minutit. Sega vahepeal üks kord.
Kurgid lõika pikisuunas neljaks ja siis väikesteks tükkideks.
Kastmeks sega omavahel hapukoor ja keefir, maitsesta soola ja pipraga. Sega nüüd kõik kokku salatiks: sidrunimahla ja oliivõliga maitsestatud lillkapsas, kurk , kaste ja hakitud till.
Kes soovib, võib salatile veel lisada kreeka pähkleid.

Salati-idee pärit venekeelsest ajakirjast "Gastronom" (juuni 2010).

Metsmaasikad

2010-07-09T15:15:00.007+03:00

Suurt midagi polegi pildile lisada. Kui pista nina maasikatele hästi lähedale, panna silmad kinni ja hingata sisse suur sõõm sõnulkirjeldamatut lõhna, meenub ühekorraga kõik, mis hea ja armas.

Okroška

2010-07-05T23:57:00.012+03:00

Tavalisest pikem vaikus eetris on olnud tingitud peamiselt tehnilistest ja klimaatilistest asjaoludest. Läpaka kõvaketas otsustas (taaskord) õhku lennata ja teistest arvutitest blogimine tundus kuidagi mitte päris see. Ja soe on! Lausa kuum. Päevad algavad terrassiukse avamisega, kust tulvav päikesekuuma männimetsa lõhn annab märku taaskordsest päevast, mis lõpeb terve rodu merelõhnaliste käterättide nöörile riputamise ja toapõrandalt paljude jalgade ja jalakeste poolt sissetassitud liivahunnikute kokkupühkimisega.
See kõik muidugi ei tähenda, et meil enam süüa ei tehta. Tehakse ikka ja mitte vähe! Peenral ja turul on kätte jõudnud paradiis, mis jätkub veel mõne kuu ja seda tuleb ju maksimaalselt ära kasutada. Salatid, redised, tomatid, kurgid, värske kartul, värske kapsas ja lillkapsas, kukeseened, türgi oad, herned, maasikad. Kohe-kohe on valmis mustikad. Aiamaal paisuvad suvikõrvitsad ja pisikesed porgandid on nii magusad-magusad. Lastele lõunaks keedetud spagetid viivad endalgi keele alla, kui nad on segatud just peenralt tulnud värske hakitud peterselli, basiiliku, salvei ja punega, sortsu oliivõli ja veidikese parmesaniga.
Okroška on ideaalne kuuma suvepäeva supp. Supivedelikuks on kas kali või mõni hapendatud piimaline: keefir, pett, hapupiim. Ma tegin seekord jääkülma kaljasupi.

Mis kalja puudutab, siis ma pole küll kunagi proovinud okroškat teha ühestki poe pudelikaljast, aga mulle tundub , et need on supi jaoks liiga limonaadid. Ma teen ka joogikalja ise, poes müüdavast valmiskontsentraadist, kus pakis on kondenseeritud humalalinnas ja kuivpärm. Päev kääritamist, teine külmas seismist ja maitsev leiva- ja pärmimaitseline kodukali on valmis. Samast kaljast teen ka okroškat.

Peeter Kardil on muide õpetus, kuidas okroška tarbeks (no ja ilmselt ka joomiseks) leivast ise kalja teha, lisan selle postituse lõppu, kui keegi ära proovib või on juba teinud nii, andke siis teada, kuidas välja tuli!

Okroška sisse võib panna tegelikult kõike, mis käe- ja meelepärane: köögivilju, keedetud liha, keelt, sinki, kala, seeni. Kohustuslikud komponendid on roheline sibul ja keedetud muna, kõik muu vastavalt maitsele.

Ma valmistasin kerge köögiviljaokroška, kuhu

sisse läks:

1,5 l kalja
punt rohelist sibulat (umbes 100 grammi)
3 värsket keedetud kartulit
3 lühikest värsket kurki
2 keedetud värsket porgandit
mõni redis
3 keedetud muna
kalja maitsestamiseks soola (u 1 tl), pipart (u 0,5 tl) ja sinepit (u 1 tl). Põltsamaa kange sinep sobib hästi, Soome magusad ei lähe mitte.
serveerimiseks hapukoort ja maitserohelist (till, petersell, murulauk)

Maitsesta jääkapikülm kali soola ja sinepiga ja pane köögiviljade hakkimise ajaks külmkappi tagasi.

Haki sibulapealsed (panin supisse ka noore valge osa). Kartul ja koorimata värske kurk haki kuubikuteks, porgand ja redis ratasteks.
Haki keedetud munad ja maitseroheline.

Tõsta hakitud kraam taldrikutesse ja vala peale külm kali. Tõsta peale hakitud muna ja supilusikatäis hapukoort. Puista üle maitserohelisega.

Kõrvale sobib rukkileib.

Ja lõpuks veel lubatud Peeter Kardi kaljategemisõpetus raamatust "Vene köök. Supid." ("Valgus", 2005):

400 g kuivatatud rukkileivaviile, 300 g suhkrut, 15 g pärmi, 12 l vett.

Leivaviilud pruunistada kergelt praeahjus, murda väikesteks tükkideks ja valada peale 7 l eelnevalt keedetud ja umbes 80 kraadini jahutatud vett. Lasta seista 1-1,5 tundi soojas kohas. Kurnata ja valada leivale ülejäänud 5 l kuuma vett. Lasta jälle seista 1-1,5 tundi ja kurnata. Lisada suhkur, vedeldatud pärm ja lasta käärida 8-12 tundi temperatuuril 25 kraadi. Kali jahutada, valada pudelitesse ja hoida temperatuuril mitte üle 10 kraadi.

Ei midagi keerulist:)

Mõnusat jaanipäeva!

2010-06-23T11:53:00.002+03:00

Fotol mu tütar Kaberneemes eelmise aasta ilusal suveööl. Pildi autor Janika Sootna.

Ilusat ilma, kõrget lõket, maitsvaid toite, lõbusat seltskonda!

Ürdi-toorjuust

2010-06-21T14:48:00.009+03:00

Praegu, kui oma ürdid kõik täies kasvuhoos, teen seda mõnusat määret sageli. See on nüüd õigupoolest üks nii lihtne ja iseenesestmõistetav asi, et imelik kohe tast blogidagi. Kui ma järgi hakkasin mõtlema, kust see mõte niimoodi teha tuli, meenus Maarja postitus aegade hämarusest. Nii et võib-olla leidub veel keegi nagu mina, kellele on vaja teinekord lihtsate ja heade asjade avastamiseks väikest vihjet. Siin see on!

Tarvis läheb:

maitsestamata toorjuustu

hakitud meelepäraseid ürte

soola

Tuleb teha aias (või turul või poes) tiir ja võtta seda, mis tundub ürdi-toorjuustu sisse sobivat: mul tulid peenralt kaasa salvei, murulauk, till, petersell, koriander ja münt.

Toorjuust lase toasoojas pehmeneda, seejärel sega peeneks hakitud maitseürtide ja veidikese helbelise meresoolaga (Maldon).

Leivale, saiale, grillitud seente täidiseks, köögiviljade lisandiks lihtsalt suurepärane - värskelt ürdine ja väga maitsev.

Kukeseened

2010-06-19T09:04:00.006+03:00

Esimesed!

Spargli- ja rabarbrihooaeg (viimane selles blogis küll aastaringne) hakkab otsi kokku tõmbama, et teha ruumi kukeseentele ja maasikatele. Ja mis siis kõik veel tulemas on!

Pildilolevad kukekad on küll Leedu päritolu, aga kaugel need Eesti omadki on. Ma leidsin oma aiast juba puravikugi.

Praadisin esimesed pisikesed nööbid lihtsalt võis. Seente lisandiks (ja mitte vastupidi) praetud tursk ja ohtralt tilli.

Grillitud ananassimagustoit

2010-06-17T15:05:00.016+03:00

Olen juba mõnda aega tahtnud jagada selle maitsva suvise magustoidu retsepti. Olin aga lubanud mitte ette rutata täna ilmunud "Postimehest", mille vahelehes "Grillisuvi 2010" ilmus mu artikkel puu- ja köögiviljade grillimisest. Annan oma kogemuste põhjal soovitusi, mida liha asemel grillile panna, nii põhiroaks, lisandiks kui desserdiks.

Lehest leiab veel palju huvitavat grillimisega seonduvat: Tervisearengu Instituudi toitumisekspert Tagli Pitsi kirjutab, kuidas ennast peale paaritunnist õgimist mitte tunda kui "täissöönud puuk, kes jõuab end vaevu autoni vedada ja öö läbi rahutult voodis väherdada". Eesti Barbecue Assotsiatsiooni president Roland Õunapuu annab samuti nõu, kuidas muuta grilliõhtu tervislikumaks ja vähem kaloririkkaks. Rain Käärst toob välja marineerimise põhitõed, Priit Toomits selgitab, mis on BBQ. Sven Azojanilt on lehes palju toredaid alkoholivabade suvekokteilide retsepte. Siinkohal pean mainima, et eile, 16. juunil, toimus Solarises Perrier' alkoholivabade kokteilide võistlus, mille žüriis mul õnnestus kaasa lüüa. Väga mõnus üritus ja vahva kogemus. Sellest kirjutan peagi lähemalt.

Seda "Postimehe" vahelehte paluks mitte segi ajada "Postimehe" võrguväljaandega "Grillieri", need on kaks täitsa erinevat asja:)

Aga nüüd need ananassid!

Ananass võiks olla väiksemat sorti, siis on teda lihtsam käsitseda, grillida ja süüa. Tegelikult käsitseda siin nii väga polegi midagi: olenevalt suurusest tuleb lõigata neljaks või kuueks pikisuunas sektoriks. Eemalda sektoritel südamikuosa, see on kõva ja ei maitse kuidagimoodi. Latv jäta külge, see on dekoratiivne ja samas praktiline, ladvast hoides saab ananassi grillil pöörata.

Marinaadiks ja pintseldamiseks keeda siirup:

1 dl rummi

3 spl pruuni suhkrut (muscovado, demerara või fariin)

2 spl mett

pool kaneelikoort

Pane kõik ained potti. Kuumuta vaiksel tulel, kuni suhkur on lahustunud ja siirup valmis: 10-15 minutit.

Pane anassisektorid kilekotti nii, et ladvad jäävad välja. Vala kilekotti viljalihale marinaad ja lase külmkapis paar tundi seista. Kui tundub, et siirupit on vähe, lisa natuke vett. Tegelikult ei peagi anass siirupi sees ujuma, piisab, kui viljaliha on õhukese siirupikihiga kaetud.

Grilli ananassisektoreid madalal temperatuuril igast küljest, kokku umbes 10 minutit. Kui kilekotti jäi siirupit, võid sellega ananassi grillimise ajal mõned korrad pintseldada.

Ananass on valmis, kui tal on peal ilusad grillijutid ja seest on läbi kuumenenud.

Pane taldrikule. Puista peale kuumal pannil röstitud mandlilaaste ja melissilehti. Parim maitseb ananass veel kergelt soojalt koos vaniljejäätisega, see kookose-vaniljejäätis on perfect match! Grillitud ananassi on kõige mugavam süüa noa ja kahvliga.

Oh, oleks need ilmad juba natukenegi soojemad!

Kookosehõnguline vaniljejäätis

2010-06-14T23:44:00.006+03:00

Termomeeter köögiaknal ei tee minu unelmate suvega üldse koostööd ja näitab ööpäevaringselt kümmet (pluss-miinus viis kraadi) soojakraadi. Ja ta ei ole katki.

Omatehtud jäätis maitseb siiski hea iga ilmaga. See versioon siin koosneb vahukoorest, kookospiimast, suhkrust ja vanillikaunast. Kookospiim annab üsna õrna, aga väga mõnusa maitsenüansi. Jäätise võib valmistada nii masinaga kui ilma.

Tarvis läheb:

5 dl 35 %-list koort - kes on võimeline koorest-kreemist maitset ohverdama (mitte mina!) ja soovib iga hinna eest figuurisõbralikumat jäätist, asendab poole koorest piimaga

2,5 dl kookospiima

1,5 dl suhkrut

0,5 vanillikauna

Poolita vanillikaun, kraabi seemned välja. Kuumuta koor koos suhkru ning vanillikauna ja -seemnetega keemiseni. Tõsta tulelt ja lase 2 tundi seista. Selle ajaga peaks koor jahtuma. Eemalda vanillikaun. Sega hulka kookospiim.

Valmista jäätisemasinaga jäätis.

Ilma jäätisemasinata tehes vala segu kaanega karpi ja tõsta sügavkülma. Sega kahvliga või mikserda külmuvat segu hoolsalt iga tunni aja tagant. Lase lõplikult külmuda.

Selline jäätis on suurepärane lihtsalt niisama maiustamiseks, marjadega söömiseks ja hapuka rabarbrikoogi või -crumble’i kõrvale. Ja grillitud ananassi juures on ta lausa asendamatu.

Esimeste lausete tõestuseks:

Sealihašašlõkk

2010-06-14T14:46:00.013+03:00

Olen elanud piisavalt pika elu omamaks kunagi arvamust, et šašlõkk ongi kolm päeva tööstuslikus äädikas leotamisest jube hapuks ja üleküpsetamisest kuivaks muutunud ebamäärast värvi suus ringi käiv läbinärimatu lihatükike. Lapsepõlves sai seda laadapäevadel, suvekontserditel ja muidu uhketel üritustel, mis suvise unise alevi elu veidikenegi elavamaks muutsid.

Nüüdseks, kui riigikord, teadmised toidust, maitsemeel ja lihavalik lettidel on näidanud olulisi paranemise märke, saab meie kodus täitsa head šašlõkki. Häid nippe šašlõkiteoks sain lisaks aasta eest Heimar Kuuskleri lihakoolitusel.

Lihast. Esiteks tuleb hankida üks ilus tükk sea kaelakarbonaadi. Just terve tükk, siis tead, et kõik on kaelakarbonaad, neis valmistükeldatud lihades võib kõike leiduda. Turult saab kohe kindlasti ilusa tüki, ka toidupoodide lihalettidel on olnud täitsa kobedaid känakaid.

Me lõikame liha umbes 1,5 cm paksusteks viiludeks ja siis tükkideks, nii et nende suurus on umbes 6 x 6 cm. Pigem lapikud tükid kui lihakuubikud.

Marinaad on lihtne ja marinaadis peab liha olema minimaalselt 2 tundi. Ausalt öeldes see 2 tundi ongi täitsa paras aeg, selle aja jooksul jõuab liha veini mõjul pehmeneda, samas liiga hapuks minemata. Nii palju kui mina tean, ei hoia ka mägede pojad oma liha marinaadis kauem: kui külalised saabuvad, pannakse lihatükid marinaadi, külalistele pakutakse

senikauaks muud näksida ja siis peagi hakataksegi liha küpsetama.

Mulle meeldib šašlõki juures just see, et liha jääb hästi pehme ja maheda, naturaalse maitsega. Särtsu annab söömise ajal kaste.

Tarvis läheb:

Sea kaelakarbonaadi 1 kg

Õli (ma kasutan siin rapsiõli) 1 dl

Valget kuiva veini 1 dl

2 ratasteks lõigatud sibulat

1 tl purustatud pipart

2 tl soola

suur peotäis hakitud siledalehelist peterselli

Lõika liha eelpool kirjeldatud suurusega tükkideks, sega kõik ained omavahel. Oluline on see, et liha peab olema enne marinaadiga segamist toasoe. Ja teiseks oluline on see, et peale marinaadiga segamist tuleb liha mudida ja muljuda, et teda pehmendada (massaaž!) ja aidata maitsetel sügavale lihasse minna. Mis soola lisamist marinaadile puudutab, siis see on nüüd autoriteetsete allikate ( näit. Hervé This) poolt puust ja punaseks tehtud, et soola lisamine enne liha küpsetamist ei vii lihast mahlu välja ega tee temaga midagi muud koledat. Põhimõtteliselt võib lihale soola lisada ükskõik millal: kas enne küpsetamist, küpsetamise ajal või pärast küpsetamist- oleneb, millist ja kui tugevat soola maitset tahate.

Sõltuvalt tükkide suurusest tuleks nad vardasse ajada nii, et varras läheb lihast läbi kahest kohast- siis ei jää tükid rippuma ega kõrbema, vaid hoiavad ennast kenasti varda ümber ja küpsevad ühtlaselt.

Meie küpsetame sealihašašlõkki gaasigrillil madalal kuumusel vahepeal vardaid keerates kokku umbes pool tundi. See aeg on piisav, et liha saaks pealt ilusa jume ja oleks seest just parajasti küps ja mahlane. Sealiha ei tohiks jääda seest tooreks. Millegagi pintseldada ega määrida vahepeal pole vaja.

Väga hästi passib kõrvale mõni tore Gruusia valge vein.

Peagi on saabumas eestlaste suvine püha üritus. Nii et kummikud jalga, talvejoped selga, OFF peale, šašlõkivarras ühte, vihmavari teise kätte ja üle lõkke hüppama!

Hing ihkas muutust

2010-06-12T10:18:00.004+03:00

Ja seda ta sai!

Blogil on natuke värskem nägu, loodetavasti meeldib teilegi see väike vaheldus.

Maasika-rabarbrikook

2010-06-06T13:26:00.016+03:00

Mõned nädalad tagasi osalesin Maitse Klubi avaüritusel Food Studios, kus muuhulgas valmistasime Heidi Parki juhendamisel Rose Berenbaumi "Pie and Pastry Bible" retsepti järgi maasika-rabarbri kooki. Siin pildil kokkamas Lia Virkus, Heidi ja Maris perenaine.ee-st:

Foto: Maitse Klubi

Koogi põhi oli väga maitsev, selles oli kasutatud toorjuustu, mis teeb maitse kergelt soolakaks ja hästi muredaks. Pärast põhja eelküpsetamist kattis Heidi selle pintsliga määrides munavalgega - see on hea nipp mahlasemate kookide küpsetamise puhuks, et põhi säilitaks oma krõbeduse ja ei muutuks liiga pehmeks. Munavalge toimib siin justkui kaitsev vahekiht.

Katteks on kokku keedetud maasikad ja rabarbrid. Saadud "moos", või noh tegelikult tõesti, moos, on valatud eelküpsetatud põhjale ja veelkord kogu kook ahjus läbi küpsetatud. Koolitusel proovitud kook oli väga maitsev, küll aga kippus sisu lahtilõigates laiali vajuma. Heidi antud retseptis oli rabarbri-maasika segule lisatud paksendajana tärklist, aga minu jaoks oli sisu ikkagi liiga vedel, ebamugav näiteks kodus külalistele pakkuda.

Eve-Liin, kes tutvustas üritusel meile erinevaid Dansukkeri suhkruid, pakkus välja mõtte, et koogi tegemisel võiks proovida kasutada Dansukkeri tarretisesuhkrut, mis tänu temas sisaduvatele tarretavatele ainetele (täielikult taimne toode) aitaks täidisel koos püsida.

Tegingi kodus koogi järele. Põhja retsepti jätsin täpselt samaks kui Heidil, muutsin ainult kogused meie mõõtmissüsteemile mugavamaks.

Täidise juures ei kasutanud ma retseptis ettenähtud maisitärklist, vaid asendasin osa tavalisest suhkrust tarretisesuhkruga. Täidis hoidis peale külmkapis seismist ilusti koos, ei valgunud laiali. Samas ei muutunud ta ka õnneks kõvaks tarretiseks, mis mulle poleks üldse selle koogi juures meeldinud. Oli just selline vahepealne pehme, aga samas mitte voolav.

See kook on hästi värske ja marjane. Rammususest siin rääkida ei saa, põhjaski on ainult 85 g võid ja kate ju puhas vitamiinipomm!

Ilus sai ta ka, lausa pidulik, nii et mina ütleksin lausa tort.

Üks mu pereliige kommenteeris, et maitselt tuletab meelde kisselli küpsistega (kissell= kate, küpsised=põhi). Keegi teistest sellist paralleeli küll ei leidnud, aga igaljuhul on see väga maitsev mahlane kevad-suvine kook ja väärib tegemist teinekordki.

Põhi:

85 g võid

150 g nisujahu

1/4 tl soola

1 tl küpsetuspulbrit

65 g toorjuustu

1 spl jääkülma vett

1 tl valge veini äädikat

Täidis:

500 g rabarbrit

250 g maasikaid

1 dl suhkrut

1 dl Dansukkeri tarretisesuhkrut

Põhja määrimiseks munavalget

Pane kõik põhja ained köögikombaini ja surista tainaks. Lase tund või paar külmkapis seista. Kata 23 cm lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga. Vajuta külm tainas koogivormi põhja ja äärtele. Küpseta soovitavalt raskuse all (vt sellekohast fotot siit postitusest) 180-kraadises ahjus 15 minutit. Lase veidi jahtuda, määri pealt munavalgega.

Täidise jaoks tükelda rabarbrid ja maasikad, keeda koos 1 dl suhkruga mbes 10 minutit. Lisa tarretisesuhkur, lase uuesti keema tõusta. Vala täidis põhjale, küpseta 180-kraadises ahjus 25 minutit. Tõsta kook ahjust, lase toatemperatuuril vormis jahtuda. Tõsta külmkappi tahenema minimaalselt neljaks tunniks.

Kaunistasin maasikate ja mündiga.

Heidi juhendamisel tegime veel maiustusi nimega s'more (nimetus väljendist "some more"). Need koosnevad täisterajahuküpsistest, vahukommist ja šokolaadist. Väga maitsvad pisikesed ampsud, mida nagu ma hiljem lugesin, meisterdatakse USA-s matkadel lõkke ääres magustoiduks nii, et vahukomm sulatatakse süte kohal ja pannakse koos šokolaadiga kahe täisteraküpsise vahele. No ikka ei saa nad üle ega ümber oma hamburgerist:)

Meie omad olid vähe peenemad ja vahukomme me ei grillinud. Küll aga küpsetasime küpsised, tegime ise vahukommid ja niristasime kogu kaunidusele veel sulašokolaadi. No tõesti, some more s'mores, please!

Foto: Maitse Klubi

Aga sellest, miks ja kelle süül vahukommitegu esimesel korral untsu läks ja kogu asja tuli otsast peale alustada, ajalugu vaikib:P

Platsi õhtusöök

2010-06-05T00:47:00.015+03:00

Esmapilgul täiesti hullumeelsena tundunud idee korraldada kevadises Tallinnas vabas õhus õhtusöök 700-le inimesele on teoks saanud.

Ilm soosis ettevõtmist, soe päikest täis õhtu oli justkui tellitud. Vihmase ilma puhuks oli küll plaan B-na olemas hiigeltelk, mille katus katnuks kogu Rotermanni väljaku. Selle kasutamise plaanist loobuti 24 tundi enne õhtusöögile algust, kui oli selge, et ladistama ei hakka. Sööjaid oli 570.

"Saali" sisenedes avanes kaunis vaatepilt: säravvalged laudlinad ja toolikatted, päikeses helkivad klaasid ja sööginõud ning pokaalides kihisev cava (Anna de Codorniu Brut, Hispaania), laudadesse kogunevad lobisevad seltskonnad, rõõmsad toreda õhtu ootuses inimesed.

Isutekitajaks pakuti tassikeses tomati konsomeed, mis oli oma olemuselt ja välimuselt tugev loomapuljong väga selge tomatimaitsega. Veidi oli tunda sellerit. Jõuline, lihtne ja väga maitsev.

Eelroaks toodi lauda mee ja sinepiga glasuuritud forell värske kurgi ja aioliga. See, kuidas ettekandjad kandikutega Platzist justkui suure must-valge parvena mööda platsi valgusid, oli muidugi omaette vaatamisväärsus.

Eelroog oli paljude, ka minu lemmik. Kala oli madalal temperatuuril ahjus küpsetatud sellise astmeni, et polnudki õieti aru saada, kas ta on nüüd küps või toores. Õrn ja hõrk. Safrani ja küüslauguga maitsestatud aiolit proovin kindlasti ise ka teha, ehk õnnestub midagi ligilähedastki saada. Need pruunid täpikesed seal sees, kas need polnud mitte sinepiseemned? Ja lihtne, tegelikult ju lausa igapäevane värske kurk sobis oma helerohelise krõmpsu värskusega väga kenasti kala kõrvale, andes minu arust väikese jaapanipärase nüansi kogu toidule.

Joogiks Masi Masianco Pinot Grigio&Verduzzo, Itaalia.

Pearoog: küülik õunaveini kastmes, varajase kartuli ja porgandi kreemiga. Joogiks veidi äkilise valikuna Nederburg Manor House Shiraz, LAV/Paarl.

Hautatud küülikukoiva puhul ei saagi vast olla mingit erilist ohhoo-efekti, küll aga meeldis mulle väga kaste, mis oli kokku keedetud Põltsamaa õunaveinist ja küüliku küpsetamisel tekkinud vedelikust. Porgandikreem oli pehme-rammusa olemuse ja samas mõnusalt värske maitsega.

Magustoit, menüüs kirjas kui tume šokolaadi ja toorjuustu kreem värskete maasikatega, oli oma olemuselt küpsisepõhjal toorjuustu-šokolaadikoogike maasikakastmega. Roheline seal peal on värske piparmünt. Rammus, magus ja maitsev lõpetus tervele õhtusöögile.

Joogiks dessertvein Tarapaca Late Harvest Sauvignon Blanc/Gewürztraminer, Tšiili.

Kõige lõpuks veel kohvi ja Gaultier konjak.

Köögis toimuvat ja intervjuusid õhtu peasüüdlastega sai näha suurelt majale paigutatud ekraanilt.

Käikude vahelise aja laulis lühemaks Liisi Koikson.

Õhtusöögi lõppedes aplodeeris kogu platsitäis kohalolnuid püsti seistes. See oli tõeliselt siiras tänuavaldus tehtud suure töö eest ja ma võin vaid ette kujutada, kui hea tunne võis Carmen Cateringi inimestel, peakokkadel Roman Zaštšerinskil ja Igor

Andrejevil, sommeljeel Kaidi Kerdtil, kokkadel, ettekandjatel ja kõigil teistel, kes panustasid sellesse enneolematusse söömaaega, seda kuuldes ja nähes olla.

Rohkem kui toit ja veinid, mis olid ka suurepärased, avaldas mulle muljet eriline rõõmus ja helge meeleolu, mis täitis kogu üritust. Soojus ja siirus tegijate poolt. Entusiasm.

Oli näha, et tehtud on palju tööd, kõik sujus ja töötas nagu kellavärk, samas oli olemas EMOTSIOON. Ja see loeb.

On ka juba kuulda olnud, et selline ettevõtmine ei jää viimaseks. Olen kindlasti kohal ka järgmisel grande-õhtusöögil. Loodan, et ka suurepärast, asjatundlikku ja lõbusat seltskonda pakkunud lauakaaslased, kellest järgnevatele piltidele on jäänud Neve Headasjad, Tuuli Isetehtudhästitehtud ja Piret Puhasrõõm :)

Kalaturg

2010-05-30T00:17:00.013+03:00

Igal laupäeval Tallinna Linnahalli kõrval Kalasadamas.

Tõeline turumelu, palju rahvast, jutukad müüjad, suur valik värsket Eesti vetest püütud kala: räim, angerjas, haug, tuulehaug, ahven, latikas, linask, lest, koha, särg, rohkem ei tule meelde praegu... Kasvandusest karp, tuur, paalia, forell ja forellimari. Kõik väga värske ja ilus, kasvanduse omad lausa elusad. Mõnusa auraga koht, kus olla kalaturgu peetud juba sada aastat tagasi.

Soovitan kohale minna kohe hommikul kella kümnest, siis on kõik parimas värskuses, lisaks võivad hiljem kuumimad artiklid juba läbimüüdud olla. Minge ja nautige!

...keskpõrandale kokku! Aasta toidublogimist.

2010-05-28T12:14:00.019+03:00

See on kaart minu tütrelt.

Täna aasta tagasi postitasin siia blogisse esimese sissekande. Ei saa öelda, et aastake blogimist mind muutnud poleks. Kirg toidu ja kõige sellega seonduva vastu on suurenenud veelgi.

Ja fakti, et tänu heale toitumusele olen võib-olla paar kilo raskem kui varem, muudab täiesti tühiseks asjaolu, et söögi tegemine, sellest kirjutamine ja ühised söömaajad pere ja sõpradega teevad mind mitu tonni õnnelikumaks.

Mu pesamuna, kes blogi loomise alguses oli mõnekuune, on kasvanud sõna otseses mõttes köögis ja teab söögist ja söögitegemisest ilmselt rohkem, kui ma arvata oskan. Näiteks näitas ta üles hämmastavat osavust porru tükeldamisel. Originaalsest lähenemisest asjale rääkimata.

Ka teised lapsed on sageli ninapidi söögiteo juures.

Esimese kommentaari blogisse kirjutas Pille. Esialgu tundus uskumatu, et keegi üldse lookesi mu toidutegemisest loeb, saati veel kommenteerib! Seniseks on enim kommentaare supipostituse all. Ise olen ma väga agar teiste toidublogide lugeja ja sageli tunnen vajadust

ka kaasa kobiseda.

Ehkki mõned algusaja fotod tunduvad praeguseks naljakad ja retseptid kummalised (näiteks see tomati-basiilikusalat siin kõlab küll nagu vorsti hapukurgi ümber keeramise õpetus), ei kavatse ma neid kustutada ega ka fotosid parema vastu vahetada, sest mulle just meeldibki nii nagu on. Et siis tegin nii ja nüüd teen naa. Et ikka arengut ka näha oleks.

Tänu blogimisele on mind leidnud mõned toiduga seotud tööotsakesed. Näiteks catering lühimängufilmi "Külm on" seltskonnale:

Peagi saan kätt proovida ka pisukese ajakirjandusliku katsetusega. Lugu meie pere söömistest ilmus “Oma Maitses". Ka siinkohal oli blogi mängus, õieti Tuuli, kes blogi lugenuna arvas, et selline artikkel võiks ilmuda. Olen tutvunud soojade, südamlike, tarkade ja lõbusate kaasblogijatega. Mõnega oleme kohtunud ka päriselus ja tuleb tunnistada, et positiivsemat seltskonda kui toiduhuvilised on raske leida.

Toidust kirjutamine on pannud mind rohkem kui varem tegema kõike algusest peale ise. Minu jaoks on parim, kui tooraine , ükskõik kas loomne või taimne, saabub võimalikult naturaalselt ja ühes tükis, et siis saaksin ise temaga ette võtta, mis tarvis.

Ema räägib, et olin mõneaastasena hommikul voodiäärel istudes ja unesegaselt endale lasteaeda minekuks sukapükse jalga tirides ohanud südamest sõnadega: “Ma armastan ilu ja harmooniat!”. On asju, mis ei muutu:

Tänan kõiki, kes on viitsinud aastajagu mu lohelauseid lugeda ja pildikesi kookidest, kastmetest, lastest, aiast ning erinevas küpsusastmes loomadest ja taimedest vaadata. Jätkame samas vaimus!

Tomatipüreesupp basiiliku ja kitsejuustuga

2010-05-26T00:12:00.011+03:00

Facebooki potsatas selle aasta 50 parima restorani edetabelis esimeseks platseerunud kohvikult teavitus : 25.05.2010, teisipäeval lõunamenüüs: tomatipüreesupp basiiliku ja kitsejuustuga, 40.-

Olin just vahetult enne külmkapi sisu revideerides mõelnud, mida kahele lõunaks valmistada ja näe, siin ta oligi! Võtsin pealkirja sõna-sõnalt ja tegingi supi ainult kolmest komponendist:

1 purk kooritud tomateid (mul oli Rainbow)

basiilikut

2 spl pehmet kitsejuustu (Soignon näiteks)

Lisaks:

1 dl vett

suhkrut, soola, pipart

Panin tomatikonservi potti, lisasin vee ja lasin vaiksel tulel 15 minutit podiseda. Püreestasin blenderis. Maitsestasin suhkru ja soolaga.

Serveerimiseks tõstsin kuuma supi kahte taldrikusse, lisasin mõlemasse supilusikatäie kitsejuustu, rebisin basiilikulehti ja jahvatasin peale musta pipart. Iga sööja saab oma kitsejuustu ise supi sisse ära segada ja imetleda, kuidas punasest supist saab oranž. Muidugi võib sulatada kitsejuustu ka juba potis supi sisse.

Juurde röstisin veel mõned ciabattast lõigatud crostinid, millele määrisin karulaugupestot.

Originaalis oli supp arvatavasti midagi hoopis teistsugust. Aga mina ei ole ka Roman, vaid Mari-Liis ja toit sai minumoodi. Oli hirmus hea, puhta ning selge maitsega. Kõik sai otsa ja nõuti järgmine kord veel.

Niimoodi sai täna kodus "Mooni" tehtud.

Grillitud köögiviljad

2010-05-23T23:38:00.008+03:00

Lisaks võitlemisele tigedate sääseparvedega või õieti vaatamata sellele oli meie nädalavahetus sisustatud aiatööde, puhkamise ja grillimisega. Õue vaadates võib suve selleks korraks taas lõppenuks pidada, loodame, et lähema kolme kuu jooksul mõni soe päev ikka veel antakse:)

Selliselt tehtud köögiviljad sobivad kas eraldi taldrikutäiena söömiseks või liha/kala kõrvale. Kasutada võib just neid köögivilju, mis meeldivad või mis parasjagu käepärast: pommu, porru (keeta enne grillimist vees poolpehmeks), viilutatud fenkol, küüslauk, suvikõrvits, tomat, seened, porgand. Erinevat värvi paprikad on väga head: grilli tervena igalt küljelt mustaks ja pane kaussi kaane alla jahtuma. Jahtunult koori ja lõika väiksemaks.

Köögivilju võib võtta just sellises vahekorras ja koguses nagu meeldib, seega mingit grammi- ega isegi tükitäpsusega retsepti siin pole.

Ma olid kapis baklažaan, suvikõrvits, kirsstomatid ja pruuni šampinjonid.

Köögiviljad viilutada, määrida või pritsida kokku oliivõliga ja grillida paar minutit mõlemalt poolt. Kirsstomatid lõikasin pooleks. Tomatid ja seened (ka vähekese õliga segatult) grillisin aja ja ruumi kokkuhoiu nimel fooliumalustel. Neile piisab 4-5 minutist.

Tõsta grillitud köögiviljad kaussi. Alles nüüd maitsesta: haki sisse värskeid meelepäraseid värskeid ürte (tüümiani, rosmariini, basiilikut, peterselli, münti, punet jne). Lisa meresoola ja värskelt jahvatatud musta pipart, sega hulka veidi õli (ka grillimise juures on õli kasutatud, seega jälgi, et liiga ei saaks) ja maitse järgi veiniäädikat. Grillitud köögiviljade juurde klapib väga hästi balsamico.

Sellised köögiviljad ei pea pakkudes olema kuumad, parimad on toa- või siis õigemini suvisel õuetemperatuuril.

Grillitud kanasüdamed

2010-05-23T13:25:00.011+03:00

Kanasüdamed on ilmselgelt alahinnatud tooraine. Mitmeid peletab asjaolu, et lihatükikese näol on tegu südamega, mis minu kogemuse järgi paljudele on vastuvõetamatu (kahju, kallikesed), seetõttu väga laia tarbijaskonda ei teki vist neile kunagi. Püüan omalt poolt siiski natuke kanasüdameid populariseerida-grillitud kujul.

Selleks sobivad nad ideaalselt, sest on just paraja ampsu suurused, kergesti vardasse aetavad ja valmivad väga kiiresti.
Lisaks sellele on kanasüdamed väga maitsvad, ausalt. Krõmpsud ja õrnad, maheda maitsega.

Kasutasin paki sügavkülmutatud kanasüdameid. Viskasin paki ära, enam vaadata ei saa, aga vist oli 500 g. Sulanud südametel eemalda nähtavad arterid (valged torukesed), rasv las jääb külge.

Marinaad:

1 dl oliivõli

1 spl mett

1 spl sidrunimahla

1 tl tšillihelbeid

1,5 spl sojakastet

2 dl hakitud siledalehelist peterselli

soovi korral ka küüslauku

Lase külmkapis seista 3 tundi.

Aja südamed vardasse nii. et nad ei oleks päris üksteise otsas. Raputa peale natukene soola-tõesti vähe, sest marinaadi kuuluv soja on juba põhitöö ära teinud. Grilli kuumal grillil mõlemalt poolt umbes 3 minutit. Söö kohe hästi kuumalt!
Südametest serveerimisvaagnale tilkunud kastme kokkukraapimiseks tegin grillil mõnusad krõbedakoorelised seest pehmed saiad:

lõikasin baguette'st diagonaalis viilud, piserdasin oliivõliga ja puistasin peale kuivatatud tüümiani ja punet. Grillisin mõlemalt poolt 1 minut.

Väike ülevaade reedesest Rotermanni turust ja biskviittainast rabarbrikook

2010-05-22T23:50:00.009+03:00

Ma ei võrdleks Rotermanni turgu tegelikult üldse teiste Tallinna turgudega, pean silmas Kesk-, Balti jaama ja isegi Nõmme turgu. Kõnealune on selleks liiga "mitte turg". Disainitud, puhas, vaikne. Ühtsed müügikärud, ühtsed müüjate põlled. Steriilne.

Samas on igati tore, et selline eestimaist toidukraami pakkuv müügikohake südalinnas endale koha leidnud on. Ja just sellisena nagu ta on, sobitub ta Rotermanni kvartalisse kenasti ja toob viiel päeval nädalas CC Plaza tagusele väljakule siginat-saginat. Reedel sealt läbi jalutades leidsin müügilt muuhulgas värskeid kurke, tomateid, rabarbrit, rohelist sibulat, murulauku, salatit ja redist. Ega suurt midagi muud peenralt ja kasvuhoonest veel võtta polegi, seega kõik värske kraam esindatud. Eelmise aasta kartul, porgand, kapsas, õunad. Mahejahud, marjajahud ja -krõpsud. Munad. Polli õunamahl, pirukad ja koogid, suitsukala, soolakala.

Müüjaid ja lette on vähe, seega valikut teab mis suurt pole. Samas on müüdav kaup ilus ja värske, müüjad toredad ja igaljuhul oma igapäevase köögivilja ostmiseks on ta mõnusam ja intiimsem koht kui lähim supermarket. Loodetavasti suve edenedes, köögivilja, marjade ja seente valmides lisandub ka müüjaid ja valikut.

Ostsin mõned Mamsel Mai pirukad. Siis veel vabaltpeetavate kanade munad ja rabarbrit.

Munadest ja rabarbrist küpsetasin lihtsa ja koduse, aga väga maitsva biskviit-plaadikoogi.

Koogi sisse läks:

4 muna

4 spl suhkrut

4 spl jahu

200 g rabarbritükke segatuna 1 spl suhkru ja 1 tl kaneeliga

Vahusta munad suhkruga heledaks kohevaks jahuks. Sõelu vahu peale jahu. Sega väga ettevaatlikult tainast alt üles tõstes, et mitte vahu kohevust lõhkuda.

Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud väiksemale ahjupannile, nii et ta jääks umbes 1,5-2 cm paksuselt. Puista peale tükeldatud, suhkru ja kaneeliga segatud rabarber. Küpseta 200 kraadi juures 15 minutit, kuni biskviit on seest küpsenud ja pealt kuldkollane.

Lihtne vaniljekaste

2010-05-18T12:40:00.008+03:00

Lihtsam ja vähem munakollaseid nõudev alternatiiv klassikalisele custardile ehk crème anglaise'le.

2 munakollast

1 spl suhkrut

mõni tera soola

3/4 spl kartulitärklist

2,5 dl piima

1 spl vaniljesuhkrut (Meira naturaalsest vaniljest tehtut näiteks)

1 spl võid

Klopi munakollased lahti, lisa suhkur, sool, tärklis ja piim. Kuumuta hästi madalal kuumusel pidevalt segades, kuni segu pakseneb. Aega läheb umbes 10 minutit. Tõsta tulelt, sega hulka või ja vaniljesuhkur. Jahuta vispliga segades. Lihtsalt seistes jahtuma jättes võib munakollane tükki tõmmata ja siidise kreemi asemel saad munapudru.

Mõnus lisand magustoitudele ja kookidele, rabarbri- või õunacrumble'i juurde täitsa vältimatu. Sobib kasutada ka napoleonikoogi kreemina.

Nõgese-kartulisupp

2010-05-18T00:08:00.015+03:00

Minu aeda jäävad alati mõned niitmata, rohimata ja umbrohutõrjumata veidi metsistunud nurgatagused. Kust ma muidu saaksin kevadeti oma nõgesed, oblikad, võililled, jänesekapsad ja nurmenukud? Ja kuhu teevad oma pesa linnud, siilid, mutukad ja putukad? Kus peidab ennast rebane? Kus käiakse ainult kummikutega, sest kohata võib rästikut? Igas aias, kui ta pole just linna viks ja viisakas majaümbrus, peavad sellised sopid olema. Muidu maja pool on meil ikka täitsa kultuurne ja hoolitsetud, tegelt ka:)

Nõges on üks järjekordne tore kevadine söödav taim, mille tervistavast mõjust saab lugeda siit Aive Luigela artiklist. Korjata tuleks ainult puhtast kohast ja noori lehti. Kummikindad on suureks abiks:)

Kui keegi mõtleb, et no kuhu ma seda nõgest ikka sisse panen, siis kasutamine on sarnane spinatile: näiteks supid, pirukad, kotletid, vormitoidud, lasagne, omlett.

Nõgese-kartulisupi jaoks on tarvis:

4 suurt peotäit värskeid noori nõgeselehti

4-5 kartulit

800 ml köögiviljapuljongit

2 spl hakitud maitserohelist (tilli, peterselli, murulauku vms)

soola (vajadus oleneb puljongi soolasusest)

Serveerimiseks:

keedetud muna

hapukoort

Pane pestud nõgeselehed potti keeva vette ja kupata korraks keema. Nõruta. Nüüd nad enam ei kõrveta.

Keeda puljongis kartulid, lisa hakitud maitseroheline, nõgeselehed ja sool.

Lauale andmisel lisa igasse taldrikusse pool muna ja hapukoort.

Retsept on üsnagi mugandatud versioon nami-nami omast.

Veel hooajalisi söödavaid taimi:

Nurmenukulehed salatisse.

Hapuoblikas supiks, salatisse, niisama närimiseks.

Jänesekapsas salatisse ja niisama suhu pistmiseks.

Nagu pildilt näha, on mul aias üks väga produktiivne iidvana mitmeharuline pihlakas, mille harude vahelt võib kasvamas leida nii jänesekapsaid kui metsmaasikaid.

Rabarbri-beseekorvikesed

2010-05-17T23:01:00.006+03:00

Olen külastanud nüüdseks mõnel korral Rocca al Mare keskuses asuvat Marks & Spencer toidupoodi ja lahkunud sealt toredate pakikeste-purgikestega.

Leidsin riiulilt muuhulgas korvikesed ehk tartaletid, ingliskeelse tootenimetusega "8 all butter tartlets". M&S-le omases pehmelt öeldes omapärases eestikeelses tõlkes oli see "8 võikooki". Korvikeste koostist lugedes olin vägagi positiivselt üllatunud: nisujahu, või, suhkur, vabapidamisel kanade munad, vesi, sool. Ja kõik! Ei mingit margariini, stabilisaatoreid, lõhna-, värv- ega säilitusaineid. Justnagu kodus tehtud. Olen muidu korvikesed ikka ise valmis meisterdanud, need poe omad aga tahtsin küll ära proovida.

Tegin täidiseks ja katteks täpselt samad asjad, mis nädalataguste beseekattega rabarbri-maasikapottide puhul. Täitsin 5 korvikest jahtunud rabarbri-maasikaseguga ja tõstsin peale

vahustatud munavalge. Küpsetasin 180-kraadises ahjus 15 minutit.

Väga maitsvad olid, nii et edaspidi hoian pakikest "8 võikoogiga" igaks juhuks kapis, et kui teinekord kiiresti vaja, oleks võtta.

Kui aga ikka soov korvikesi ise küpsetada on vastupandamatu (jah, selline asi võib tõsise söögitegemissõltuvusega inimestel nagu mina näiteks, teinekord ette tulla), siis siin on Pâte sablée (prantsusepärane rammus ja mure magusa koogipõhja tainas) retsept, mille järgi teen krõbedaid maitsvaid põhjasid:

Tarvis läheb:

2 tl mandlilaaste

4 tl suhkrut (2 tl+2 tl)

50 g toasooja võid

1 tl vaniljesuhkrut (kasutan Meira naturaalsest vaniljest tehtud suhkrut, kus vaniljetäpikesed sees)

mõni tera soola

100 g nisujahu

1 munakollane

Jahvata mandlilaastud ja 2 tl suhkrut köögikombainis peeneks puruks. Sega omavahel korralikult segamini mandli-suhkrusegu, pehme või, vaniljesuhkur ja sool. Seda võib teha mikseriga. Lisa ülejäänud 2 tl suhkrut ja jahu, sega. Lisa munakollane, sega. Tainas peab olema väga ühtlaselt segunenud. Vajuta lapikuks kettaks ja pane vähemalt kaheks tunniks külmkappi.

Rulli külmkapist väljavõetud tainas kahe küpsetuspaberi lehe vahel õhukeseks. Lõika oma tartaletivormidest 2 cm suurema läbimõõduga kettad. Tõsta need ettevaatlikult vormidesse. Kui tainas peaks tõstmisel katki minema või rebenema, patsuta katkine koht sõrmeotstega terveks.

Torka põhjadesse kahvliga mõned augud ja pane veel 30-ks minutiks külmkappi.

Lõika vormide sisse küpsetuspaberist ringid, täida need kuivatatud ubade, herneste või spetsiaalsete keraamiliste küpsetusraskustega.

Küpseta eelkuumutatud 180-kraadises ahjus 15 minutit. Lase täielikult jahtuda, eemalda raskus. Korvikesed ongi täitmiseks valmis.

Pasta võilillelehtede ja singiga

2010-05-17T13:32:00.009+03:00

Vaatamata sellel, et mu aiamaal veel peale rabarbri, murulaugu, salvei, veel mõne ürdipõõsa ja umbrohu veel suurt midagi ei kasva, pakub loodus praegusel aastaajal nii mõndagi. Just toosama viimatimainitud umbrohi naadi, nõgese ja võilille näol inspireerib mind igal kevadel neist vitamiinipommidest kõiksugu roogasid valmistama. Mõnele nooremale pereliikmele on targem esialgu küsimusele "mis lehtedega see pasta on" vastata diplomaatiliselt "rukola, kallike" ja siis pärast nii muuseas mainida, et see oli nali, tegelikult olid võilillelehed. Tagantjärgi arvati, et väga head lehed olid olid:)

Võilillel on praegu hooaeg - lehed on veel õrnad ja maitsvad. Kevade edenedes muutuvad nad peagi liiga mõruks ja sitkeks ega ole enam hõrgud. Olen kuulnud ka sellest, et "piim", mis määrib käsi, võib tekitada ohtral tarbimisel seedehäireid , aga seda ainult suvise võilille puhul. Võilillelehtede maitse tuletab meelde midagi rukola ja spinati vahepealset, aga on siiski täiesti omamoodi. Mina pean sedasorti kraami delikatessiks. Ehkki võilill kasvab pea kõikjal, tuleks söömise jaoks lehti korjata ikka oma aiast või puhtast loodusest. Sõiduteede ääres ja linnas kasvavaid ma omale küll suhu ei paneks.

Sellega seoses tuleb meelde veel söödavate taimede osas, et lihavõtete aegu ilmus Päevalehes pasharetsept (ei mäleta enam autorit), mille juures oli kaunistamiseks kasutatud roosilehti. Roosilehed on söödavad muidugi, olen ise ka neid kaunistamiseks kasutanud. Aga aprilli alguses, kui lihavõtted olid, saab küll roose ainult lillepoest ja nende õielehti süüa...see retseptisoovitus kõlab küll pigem mürgitamissoovitusena.

Aga võilille juurde tagasi. Kaja Kurg kirjutab artiklis "Võilill, väärtuslik köögivili" (Maaleht, 1. aprill 2010) võilillelehtede väärtustest nii:

"Võilille tasub süüa, sest ta sisaldab rohkelt tervisele ülivajalikke vitamiine ja mineraalaineid. Võrreldes aedsalatiga, on võilille lehtedes mitu korda rohkem C- ja B-vitamiini, karotiini, rauda, kaltsiumi, magneesiumi jne. Arvatakse, et ükski teine roheline taim ei sisalda nii palju mikroelemente kui võilill. Võilill puhastab verd, langetab veres kolesterooli- ja suhkrusisaldust, võtab väsimuse, soodustab seedimist."

Ühesõnaga, megasuperhüperkasulik.

Tarvis läheb:

400 g pastat (kasutasin spagette)

oliivõli

100 g peekonit või muud õhukeselt lõigatud suitsusinki, väiksemaks lõigatuna

2 küüslauguküünt

2 suurt peotäit noori puhtaid võilillelehti

1 tl sidrunimahla

pipart-soola

parmesani

Kuumuta pannil veidi oliivõli, prae selles peekonit 2-3 minutit. Tõsta peekon kõrvale. Samas rasvas kuumuta mõned minutid madalal kuumusel hakitud küüslauku. Tõsta küüslaugu juurde võilillelehed ja peekon, sega läbi ja kuumuta veel 5 minutit. Maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.

Keeeda pasta, sega võilillelehtede ja singiga. Riivi peale parmesani. Jagub viiele.

Vaata ka frititud võililleõisi.

Spargel, selle kevade esimene

2010-05-13T23:41:00.008+03:00

Vaatasin oma blogist, et olen kodumaist sparglit teinud eelmisel aastal mai lõpus, seega pole palju enam oodata jäänud. Kannatamatu nagu ma olen, ei saanud siiski lihtsalt mööda kõndida, kui NOP-i letist vaatasid vastu imeilusad roherohelised värsked krõmpsuvad Kreeka spargli pundid. Pealegi olid külla tulemas Aet ja Liisa, kellest viimasele saigi meeldivaks ülesandeks spargliga toimetamine.

Tegime nii:

sparglilt ära murda puitunud osa (kui seda üldse on, siis u 2 cm-ne tükk varre altosast, sõrmedega tunneb). Ma ei ole kunagi sparglit koorinud. Sparglid laduda ühe kihina ahjupannile, lisada natuke meresoola/soolahelbeid, piserdada vähese oliivõliga. Veeretada õrnalt, et sparglid oleksid ühtlaselt õlised. Küpsetada 200 kraadi juures 12-15 minutit. Vahepeal keerata sparglitel külge. Võtta ahjust välja ja piserdada soovi korral peale sidrunimahla. Me seekord jätsime sidrunimahla ära, laual oli niigi sidrunist kraami. Riivida või tõmmata parmesanist peale laastud.

Fotol viimased varred suurest pannitäiest:)

Mango-kookospiimajäätis granadilliga

2010-05-12T11:52:00.008+03:00

Ütlen kohe ausalt välja, et kondenspiima baasil jäätistest on mul hetkel isu täis. Neid on nüüd tehtud ja söödud päris palju. Rannahooaeg ka ähvardavalt lähedal ja... Mitte et see viimane asjaolu nüüd takistaks mul mõnusaid lehttainapõhjaseid pirukaid ja prantsuse šokolaadikooki nautimast, aga jah, seekord tegin jäätise kookospiimast. Väga maitsev, suvine ja mõnus jäätis. Eksootilise lõunamaareisi maitsega.

Tarvis läks:

1 purk (360 g) Nopri vahukoort

1 purk (400 g) East End mangopüreed

1 purk (400 g) kookospiima

2 spl sidrunimahla

3 spl kookoshelbeid (võib ka ilma)

igale portsule pool granadilli. Kaubamaja toidupoest saab muide tükikaupa kirge - paki peale on kirjutatud "Passion" :)

Vahusta koor pehmeks vahuks. Sega mangopüree, kookospiima, sidrunimahla ja kookoshelvestega. Valmista jäätisemasinaga jäätis.

Masinata tehes vala segu kaanega karpi ja pane sügavkülma. Sega korralikult läbi tunniajaste vahedega 3 korda ja lase siis lõplikult külmuda. Tekstuur ei tule nii kreemjas ja ühtlane kui masinaga külmutades, aga sellega tuleb paratamatult käsitsi tehes arvestada, Samas, korralikult segades või kui veel pole liiga külmunud, mikserdades, ei jää jääkristallid kuigi suured.

Serveerimiseks võta karp pool tundi enne söömist välja. Kraabi igale jäätiseportsule granadillipooliku seest peale maitsev sisu.

Karulauguvõi

2010-05-12T11:24:00.005+03:00

Maitsevõisid ja määrdeid on siin blogis juba mitmeid. See tähendab ilmselt ainult üht: mulle nad meeldivad. Meeldib omatehtud leib, meeldivad mõnusad määrded selle peal.

Retsept on seekord pigem pildikeeles, kõik on kihiti siin näha:

Pildi allkiri ka ikka igaks juhuks: tuleb võtta umbes 100 grammi toasooja võid, pundike (12-13 lehte) hakitud karulauku, poole sidruni riivitud koor ja meresoolahelbeid. Hõõruda kõik kokku maitsevõiks. Leiva/saia peal loomulikult väga maitsev, samahästi sobib toppida kala kõhtu küpsetamise ajaks või panna tükike grillitud antrekoodile.

Beseekattega rabarbri-maasikapotikesed

2010-05-09T17:24:00.022+03:00

Eesti toidublogisid lugedes saab õue vaatamatagi aru, mis aastaaeg on. Rabarber ja karulauk, karulauk ja rabarber. Turul olla nähtud ka juba kevadseeni mürkleid, kurreleid ja julgetele kogritsaid. Kaugel see kodumaine spargelgi on.

Ega ma muidugi praegu ainult rabarbrist ja karulaugust ei toitu. Sellele vaatamata jagaksin üht eriti maitsva rabarbrimagustoidu retsepti, millele komistasin perenaiste lehel, kus jäin taaskord imetlema Elisa kauneid, alati helge meeleoluga toidufotosid. Beseekattega rabarbripotid tundusid väga isuäratavad ja maitsvad nad said, tõepoolest!

Erinevalt algretseptist keetsin kokku rabarbrit ja maasikaid (jah, Hispaania omi. Sel aastal on nad täitsa magusad ja sellise keeduse sees ajavad asja vägagi ära).

Tarvis läheb:

300 g rabarbrit, paarisentimeetristeks juppideks tükeldatuna. Noori rabarbreid ära koori, koor annab kauni värvi.
150 g maasikaid, lõika pikuti neljaks
80 g suhkrut
3 spl Amaretto likööri

Besee:

1 munavalge
3 tl suhkrut
mandlilaaste

Sega tükeldatud rabarber ja maasikad suhkru ja Amarettoga.

Keeda vaiksel tulel 10 minutit, niikauakuni rabarber ja maasikad on pehmed, aga mitte veel lagunenud. Sega minimaalselt.

Kurna.

Jaota keedus vormidesse. Mina täitsin kolmveerandi kõrguselt kuus espressotassi.

Besee jaoks vahusta munavalge kergeks vahuks. Jätka vahustamist, lisades suhkur kolme teelusika kaupa, kuni saad tugeva läikiva vahu.

Tõsta munavalgevaht mütsikesena rabarberipotikestele, puista peale mandlilaaste. Küpseta eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures 10 minutit, kuni besee on kaunilt beežikaks värvunud.

Rabarbri-maasikasegu kurnamisel ülejäänud vedelikust sai veega segamisel maitsva morsi.

Kahju, et maitseid veel virtuaalselt edastada ei saa, aga ühe rabarbripoti saadan koos palavate emadepäevaõnnitlustega 80 kilomeetrit üle lahe põhja poole oma kallile emale . Ma olen väga õnnelik oma ema üle ja selle üle, et ma olen ise ema, seega tänane päev läheb mulle vägagi korda. Annan ühtlasi teada, et mulle omistati taaskord meie ühiskonna algrakukese poolt Meie Pere Aasta Ema tiitel. Rebimine oli kõva, sest samale aunimetusele esitati kandidaaks ka vanaisa:)

Kikerherne-porgandisalat

2010-05-07T22:42:00.022+03:00

Väga universaalne salat, mis sobib nii omaette söögiks, lisandiks, suupisteks, eelroaks, peolauale, argiroaks jne. Nagu ikka siinolevate retseptide puhul, ei ole valmistamine midagi kaela(kätt)murdvat. Leotamine, keetmine ja jahutamine võtavad küll aega, aga ega seal kõrval ju ninapidi passima ei pea- need asjad saavad end ise tehtud ja samal ajal saab teha midagi muud toredat, näiteks magada. Aga jah, kogu käeline tegevus seisneb enam-vähem selles, et pehmed kikerherned tuleb lihtsalt pannil maitsestatud õlis koos riivitud porgandiga läbi kuumutada, maitsestada sidrunimahla-peterselliga ja maitsev, toitev, tervislik ja eriline salat ongi valmis.

Maitsed on hästi puhtad ja selged - kikerherneid keedetakse koos porgandi, sibula, porruga, millest eralduvad maitsed teevad veest köögiviljapuljongi. Lisaks annavad maitset marlist kotikesse seotud loorberilehed, pipraterad ja petersellivarred. Ma kasutasin värskeid loorberilehti, mida hoian sügavkülmas ja vajadusel võtan karbist niipalju, kui vaja. Mulle tundub, et nende lõhn ja maitse on tugevamad kui kuivatatud lehtedel.

Õli, milles hiljem kuumutatakse kikerherned koos porgandiga, on maitsestatud küüslaugu, loorberilehtede ja tüümianiga. Vahetult enne serveerimist segatakse salat veel sidrunist pressitud mahla ja värske hakitud peterselliga.

Kui ma Thomas Kelleri "Bouchonis" seda salatit nägin, retsepti lugesin ja neid loetletud maitseid koos ette kujutasin, ei olnud enam võimalik salatitegu edasi lükata. Sealt ongi retseptiidee, muutsin ja mugandasin pisut.

Mis veel kikerherneid puudutab, siis variandid ettevalmistamiseks on sellised (reastatud maitse ja tekstuuri paremuse järjekorras, parim ees) :

1. Kuivatatud kikerherned, üleöö vees leotatud, nõrutatud ja loputatud.

2. Kuivatatud kikerherned, kiirmeetodil leotatud. Selleks võta kikerherneid ja vett suhtes 1:4, lasta keema, keeda 1 minut. Tõsta tulelt ja lasta tund aega vees seista. Nõruta, loputa. Ma tegin seekord niimoodi.

3. Konservkikerherned. Nõruta ja loputa.

RETSEPT:

Kikerherneste keetmine:

200 g kuivatatud kikerherneid
1 porru (valge ja heleroheline osa)
1 terve kooritud sibul
1 terve kooritud porgand

Maitseainekotike:

umbes 15 pipratera
2 loorberilehte
mõned petersellivarred

Maitseõli ehk 4x2

2 spl oliivõli
2 loorberilehte
2 küüslauguküünt (lamedaks vajutatud ja tükkideks tehtud)
2 tüümianivart

Ja veel:

3 porgandit (julienne'ks hakitud või riivitud)

Salati maitsestamiseks soola, pipart, 1 spl värskeltpigistatud sidrunimahla, 2 spl hakitud siledalehelist peterselli.

Loputa kikerherned voolava vee all. Pane potti, kata veega, nii et vesi kataks neid 5 cm kõrguselt.

Pane väikesele marlitükile loorberilehed, petersellivarred ja pipraterad, seo marli kokku pambukeseks.

Lõika porru pikkupidi pooleks, pese. Kasuta ainult ühte poolikut, teisele leia mõni muu kasutus. Lisa potti kikerhernestele seltsiks porru, sibul, porgand ja maitseainekotike.

Keeda madalal kuumusel 45 minutit. Selle ajaga saavad kikerherned parajalt valmis, on õrnalt krõmpsuvad.

Jahuta, kurna. Eemalda köögiviljad ja maitsetaimed, nemad on oma töö teinud ja võivad lahkuda teenitud igavesele puhkusele. Meie porgandi sõi ära pesamuna, keedetud sibulat ja porrut ta millegipärast ei soovinud.

Maitsesta kikerherned poole teelusikatäie soolaga. Kikerherneste keetmisel tuleb üldse soola lisada alles keetmise lõpus- 5 minutit enne valmimist või siis valmiskeedetud kikerhernestele, nagu siin. Varem lisamine võib aeglustada nende pehmenemist ja niikuinii on nad algul liiga kõvad, et soola enesesse imada.

Ongi aeg segada salat kokku. Pane pannile või kastrulisse õli, loorberilehed, küüslauk ja tüümianivarred. Kuumuta keskmisel kuumusel.

Kui õli on kuum, lisa porgandiribad ja kuumuta segades 1 minut. Lisa kurnatud kikerherned, sega ja maitsesta soola-pipraga. Kuumuta kõike koos 2 minutit. Jahuta.

Vahetult enne serveerimist noki välja loorberilehed, tüümianivarred ja küüslaugutükid. Sega salat sidrunimahla ja hakitud peterselliga.

Mustsõstrajäätis

2010-05-06T00:09:00.007+03:00

Väga lihtsalt ja vähestest koostisainetest valmib eriti hea mustsõstrajäätis. Nüüdseks tehtud juba mitmel korral ja nõutakse lisa:)

1 purk (360 g) Nopri 35%-list koort
1 purk (400 g) magusat kondenspiima
1 pooleliitrine purk mustsõstramoosi
1 spl mustsõstralikööri (Crème de Cassis)- ei ole kohustuslik, aga mõjutab maitset ja tekstuuri küll, paremuse suunas ikka

Vahusta koor pehmeks vahuks, sega kõige ülejäänuga. Valmista jäätisemasinaga jäätis.

Vabalt saab ka masinata, selleks pane segu kaanega karpi sügavkülma ja sega jäätuvat segu hoolsalt iga tunni aja tagant 3 korda. Lase lõplikult külmuda.

Võta jäätis sügavkülmast pool tundi enne serveerimist välja sulama.

Ciabatta (seekord durumjahuga)

2010-05-05T20:40:00.007+03:00

Nii nagu varem plaanisin, tegin seekord ciabattat durumjahuga. Durum on kõige kõvema teraga nisu liik. Durumjahust tehakse pastat, pitsapõhjasid. Pehmete venivate küpsetiste tegemiseks ta ei sobi, nii et kaneelikukleid küpsetades tuleks ikka tavalise nisujahu juurde jääda.

Ciabatta jaoks on ta aga ideaalne. Kasutasin Myllyn Paras durum nisujahu.

Võrreldes nisu- ja rukkijahu segust tehtud ciabattadega said need leivad esiteks veidi teist värvi, kollasemad - durum nisujahu on kollane. Teiseks olid ciabattad konsistentsilt kõvemad ja õhulisemad. Väga head. Küpsetasin viis väikest ciabattat.

Ciabatta retsepti ja tegevuskäiku koos fotodega saab vaadata minu eelmisest ciabatta-postitusest, mis asub siin.

Rabarbrikook kondenspiima ja toorjuustuga

2010-05-02T23:48:00.010+03:00

Selle koogi teevad eriti mõnusaks kaerane põhi, mis sobib väga hästi rabarbriga ja magusa kondenspiima/hapu rabarbri kontrast. Toorjuust lisab kattele kreemisust.

Kui lugemisega põhja küpsetamise juurde jõuate, siis pean ette ära ütlema, et see ei ole nii hull jändamine kui tundub. Et saada hästi mure põhi, on tähtis esiteks tainast mitte liiga palju segada ja teiseks peab ta minema otse külmkapist korralikult kuuma ahju.

Põhi:

150 g võid

3 dl nisujahu

1,5 dl kaerajahu

2 spl suhkrut

1/4 tl soola

2 spl külma vett

Tainategu käsitsi: Haki külm või pika teraga noaga jahusegu sisse. Võid seda teha ka sõrmeotstega mudides, aga siis kiiresti, et käte soojus ei sulataks liigselt võid. Puista sisse suhkur ja sool. Lisa külm vesi ja sõtku tainas ühtlaseks. Vajuta lamedaks kettaks, keera toidukilesse või fooliumisse ja hoia tunnike külmkapis.

Tainategu köögikombainiga: Kasuta lõiketera. Pane külma või tükid, jahud, sool ja suhkur köögikombaini, vajuta "Pulse" funktsiooni 4-5 korda, kuni tekib või-jahu puru. See ei pea olema väga peen, sellised parajad terakesed, nagu jäme riivsai. Vala hulka külm vesi, töötle madalamal kiirusel, kuni tekib ühtlane tainas. Liiga kaua ei tohi suristada, seega kohe kui tainas hakkab ühtlaseks muutuma ja tundub segunenud olevat, võta kombainist välja, vajuta lamedaks kettaks, keera toidukilesse või fooliumisse ja hoia tunnike külmkapis.

Et saada mõnus muredapõhjaline kook, on siin vajalik põhja eelküpsetamine:

vajuta tainas koogivormi (ma kasutasin lainelise servaga 26 cm pirukavormi) põhja ja äärtele. Torka kahvliga sisse mõned augud. Hoia veel paarkümmend minutit või niikaua kui ahi soojeneb, külmkapis. Et põhi hoiaks paremini vormi on parem küpsetada nii: kata tainas küpsetuspaberiga, aseta peale raskus (kuivatatud oad, herned või spetsiaalsed keraamilised kuulikesed).

Küpseta eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures 10-12 minutit.Eemalda raskus ja küpsetuspaber, küpseta veel 5 minutit.

Kui sa oled julge, ei karda servade kokkukukkumist ja eelküpsetad põhja lahtiselt, ilma küpsetuspaberi ja raskuseta, siis küpseta 200 kraadi juures 10-15 minutit, kuni servad hakkavad kuldseks tõmbuma.

Kate:

350-400 g tükeldatud rabarbrit, 1 spl suhkrut

1 purk (400 g) magusat kondenspiima

200 g maitsestamata toorjuustu

Tükelda rabarber, sega suhkruga ja lase seista 10 minutit.Eraldunud mahla ära koogi juures kasuta.

Toorjuust ja kondenspiim peavad olema toasoojad. Sega nad omahel. Võid teha seda vahustamisotsikuga köögikombainis, siis on kindel, et saad hästi ühtlase kreemi.

Vala kreemikate põhjale, laota peale rabarbritükid.

Küpseta kooki 180 kraadi juures pool tundi. Lase täielikult jahtuda, naudi. Maitsev ka üleöö külmkapis seisnuna.

Paella chorizo, mereandide ja hernestega

2010-05-02T13:56:00.007+03:00

Rotermanni Retro laadapäevalt õnnestus mul saada pildil oleva vintage-taldriku õnnelikuks omanikuks. Õigupoolest on mul neid nüüd viis. Inglismaa "Wood and Sons" portselanivabriku toodang, sari "Dorset". Viis ideaalses korras taldrikut maksis kokku kümme krooni. Üldse oli seal tore.

Rotermannis ühes Hobujaama tänava poolses ehitises on tegelikult igal laupäeval-pühapäeval vanavaralaat (puudub seos Retro-üritusega). Kohaliku elaniku ja sealt sageli läbikäinuna ei soovita. Orientatsioon on suunatud ilmselgelt sealt marsruudil sadam-kesklinn-sadam möödavoorivatele turistidele. Eelmisel pühapäeval näiteks silmasin seal selliseid taldrikuid. Mõni aasta tagasi Tallinna Kaubamajast ostetud. Ma nii muuseas pärisin müüja käest, kui vanad need siis ka on ( tegu ju ikkagi vanavaralaadaga) ja sain teada, et "mitte eriti vanad". OK. Ja hind? Kallim kui neil, mis ma poest uuena ostsin. Kui ma seda siis mokaotsast mainisin, teatas uljas "antiigi"kaupmees, et ta müüb niikuinii taldrikud selle hinnaga maha. Jõudu!

Ega mu Dorseti-taldrikud muidugi ka teab mis vanad pole, seda sarja valmistas "Wood and Sons "1960-1979, aga retro igaljuhul!

Taldrikud tahtsid muidugi kohe kasutamist ja et neid mitte vorstivõileivaga solvata, nägin ikka natuke (aga tõesti, natuke) vaeva ka ja küpsetasin safranikollase, chorizost suitsuse-vürtsise meki saanud mereanni-paella.

Kuidas õiget paellat teha, teab ilmselt kõige paremini muldvana eideke Valenciast. Ja vanaproua Katalooniast pööritab tema versiooni kuuldes silmi ja kannab vurinal ette "autentse" paella retsepti. Jääb vaid loota, et minu tehtud paellal on nende mõlemaga vähemalt mingi kokkupuutepunkt.

Enne retsepti kirjapanekut tahan veel öelda, et minu järjekordne köögividin saab olema paella pann ehk paellera, sügav ümmargune paksu põhja ja kahe sangaga nõu, mis ilmtingimata oleks sobilik lahtisel tulel kasutamiseks. Praegu ajas asja ära olemasolev lihtne ümmargune ahjupann, aga paella on nii hea asi, et õige pann on must. Paella olla olnud algselt põllutööliste roog, mida valmistati sealsamas põllul lahtisel tulel ja söödi puulusikatega otse pannilt. Kui ma nüüd korraliku suure panni saaksin, siis teeme suvel ka niimoodi. Selle lahtise tule, panni ja puulusikate osa siis.

Ja riisist. Kasutada tuleks kindlasti lühikeseteralist riisi. Ideaalne on calasparra või bomba. Neist kumbagi pole mul kabandusvõrgus õnnestunud kohata. Asendama sobib ka arborio, mida on saada küll. Mina kasutasin seekord riisi, mille nimeks pakendil kirjutatud lihtsalt "riis, lühikeseteraline" ja küpses väga õigesti sõmeraks, nagu paella puhul olema peabki. Peaasi, et ei kasutataks pikateralist ega mingit idamaist aromaatset (jasmiini-, basmati) riisi.

*********************

Postituse esimeste ridade kirjutamisest on möödas juba nädal. Uskumatu, kui kiire elu võib olla ühel koduperenaisel - lõigukaupa olen postitust iga päev edasi kirjutanud ja iga kord on mingi muu asi vahele tulnud ja jälle ei saa lõpetada.

Eile sai üle väga paljude (liiga paljude) aastate kokku meie klass. Väga emotsionaalne ja armas oli kõiki kohaletulnuid näha. Suur oli üllatus, kui kuulsin, et nii mõnedki mu endistest klassikaaslastest on blogi innukad lugejad ja peale etteheiteid teemal, et kui kaua neid kalu siin nüüd vaatama peab, võtan end kokku, ei heieta siin enam maast ja ilmast ja panen lõpuks paella retsepti kirja.

Lisaks kelkimisele oma uute taldrikutega on see postitus pühendatud Rapla Ühisgümnaasiumi 48. lennu A-klassile:)

1 spl oliivõli
1 spl võid
1 sibul
2 küüslauguküünt
6 dl kanapuljongit
1 sidruni riivitud koor, veidi mahla
näpuotsaga safranit
170 g chorizo suitsuvorsti
150 g mereande (kasutasin külmutatud mereandide segu - kalmaar, kaheksajalg, tindikala, krevetid, sinimerekarbid- aga samahästi võib kasutada ka ainult krevette, ainult kalmaari või nende segu või üldse mingit muud mereandide kombinatsiooni. Ilmselgelt on parimad värsked molluskid, aga eks igaüks teeb vastavalt sellele, mis kättesaadav on.)
150 g külmutatud (suvel värskeid) rohelisi herneid
peotäis hakitud siledalehelist peterselli
soola-pipart

Viiluta sibul. Lömasta (õudne sõna) noaseljaga vajutades küüslauk,haki peenemaks. Kuumuta sügaval paksupõhjalisel kaanega pannil (sellisel, mis ka ahjus olla kannatab) või spetsiaalsel paella pannil õli ja võid, lisa sibul-küüslauk ja kuumuta, ära prae! nõrgal kuumusel umbes 10 minutit, kuni nad on pehmed. See on sofrito, mis võib olla ka muude toitude alustamiseks vajalik, praegu siis paella põhi.

Lisa sofritole riis. Prae segades,kuni riis on üleni rasvainega kaetud, umbes 1-2 minutit.

Lisa puljong, sidrunikoor, näpuotsaga safranit.

Lase puljong keema. Kata kaanega. Tõsta pann eelkuumutatud 180-kraadisesse ahju. Lase küpseda, kuni kogu vedelik on riisi imendunud. Selleks kulus mul täpselt 20 minutit.

Sel ajal kui pann on ahjus, prae pliidil pannil chorizoviilusid, umbes 7 minutit. Tee seda keskmisel kuumusel: vorst ei tohiks kõrbema minna, vaid eesmärk on sulatada välja rasva ja muuta chorizo krõbedamaks.

Tõsta chorizo pannilt ära ootele. Keera panni all kuumus suuremaks ja prae chorizost välja sulanud rasvas kergelt läbi (1-2 minutit) mereannid. Maitsesta soola-pipraga. Kui tahad ja on käepärast, võid pannile koos mereandidega lisada ka sortsu kuiva valget veini.

Võta valminud riis ahjust välja, sega chorizoviilude, mereandide ja sulatatud hernestega. Lase paar minutit seista. Maitsesta sidrunimahla ja peterselliga, jahvata peale pipart.

Safrani, mereandide ja chorizo kombinatsiooni aroom on võrratu, maitsest rääkimata.

Praetud ahvenad

2010-04-24T23:22:00.005+03:00

Olen viimasel ajal Nõmme turul ja Stockmannis kohanud kauneid Peipsi ahvenaid, mis on just paraja suurusega ja tõeliselt ilusad värsked.

Mingeid imevigureid ma ahvenast ei teeks, ta on iseenesest nii õrn ja maitsev, et paksu paneeringu või tugevamaitseliste lisanditega kaoks kogu võlu. Ahven ei taha muud kui natuke oliivõli-või segus praadimist, veidike meresoola, tilli ja kõik.

Ahvenad olid roogitud. Eemaldasin pea, saba ja selgroo ja lõikasin kalast kaks nahaga fileed. Jätsin isegi soomuse võtmata - suvel õues poleks probleem, aga toas on sellest rohkem tüli kui kasu. Seda soomusesodi pärast kokku korjata on täielik peavalu. Söömist nahk ega soomus ei sega, praadimisel jääb soomus naha külge ja soomusega nahk jääb ju niikuinii järgi. Ja pealegi- ahvena nahk on väga maitsev (soomusteta süües loomulikult) ja nahaga praadides jääb ka ahvenaliha maitsvam ja mahlasem.

Tegevuskäik:

-pann kuumaks, sinna peale umbes supilusikatäis võid ja samapalju oliivõli.

-kuumale pannile lähevad ahvenatükid, kõigepealt nahapool all.

-las praevad 2-3 minutit, kuni nahk on kuldne ja krõbe.

-supsti pannilabidaga ümberpöörd, teiselt poolt kulub praadimiseks 1 minut.

Praetud ahvenatele raputa veidi meresoola ja hakitud tilli.

Pardifilee apelsinisalatiga

2010-04-23T10:51:00.007+03:00

Oli aeg, kui pardifilee oli midagi eriti eksklusiivset, mida pakuti ulmehinnaga vaid peenemates restoranides. Eks ta paljude kohtade menüüdes ole siiani, aga väljas süües käivad minu silmad küll pardifilee realt kiiresti lihtsalt üle. Mitte et ta maitsev poleks, vastupidi, aga tegu on nüüdseks ikka väga vabalt saadaoleva toorainega, mille valmistamine pealegi on võimetekohane ka üsna köögikaugele inimesele. Viimasel ajal on pardiliha populariseerimisele ja rahva sekka minekule kaasa aidanud ka Ragne Linnuliha blogis.

Kodus süüa tehes tulevad mängu pardifilee plussid: kiire valmimisaeg, hea maitse, kerge ja tervislik, palju varieerimisvõimalusi. Samas on ta ka ikkagi veidi pidulikum, kui nüüd muu linnulihaga võrrelda (muu all tuleks siis meie tingimustes peamiselt kana silmas pidada).

Sedamoodi part on Nigella repertuaarist inspireeritud, eestikeelne algretsept asub siin. Apelsin sobib teadupärast pardiga kenasti kokku, siin on apelsin ürtide, tšilli ja laimiga eriti mõnusaks tembitud. Pardifilee võib olla kas soe või külm, nii kuis meeldib.

Muidu küpsetan pardifileed alati nii, nagu selles varasemas postituses kirjeldatud: et siis terava noaga nahapoolele ristlõiked, nahapool all külmale pannile. Praadida keskmiselt kuumal pannil olenevalt rasvakihi paksusest 10-15 minutit, mõned korrad väljasulanud rasv pannilt ära kallata . Maitsestada soola-pipraga ja praadida 5 minutit teiselt poolt. Fooliumisse mässitult ahju 5-8 minutiks, siis veel seisma sama fooliumi sees 10 minutiks ja valmis ta on.

Seekord proovisin nii kuis retsept ette näeb ahjus küpsetada. Ei olnud halb. Aga pannil rasva väljasulatusmeetodil on parem- filee jääb pehmem ja mahlasem.

Tegin nii:

2 pardi rinnafileed

sojakastet

2 seemneteta väiksemat apelsini

1 värske punane tšillipipar (eemalda seemned ja peenesta) või 0.5 tl tšillihelbeid (East End)

3 kuni 4 sl hakitud värsket koriandrit

2 sl hakitud värsket münti

0.5 laimi

soola

Tee pardifileedele nahapoolsele küljele umbes 4 diagonaalset sisselõiget. Katsu mitte lihasse lõigata, ikka ainult nahka. Määri fileed sojakastmega sisse ning pane ahjuplaadile asetatud metallrestile, nahapool ülal. Küpseta umbes 15-20 minutit 220-kraadise sahjus, kuni nahk on krõbe, aga liha veel pehme ja roosakas.

Samal ajal koori apelsinid eemaldades võimalikult palju valget kihti. Lõika apelsinid ristipidi viiludeks ja siis omakorda väikesteks tükkideks. Lisa tšilli, hakitud koriander ja münt. Maitsesta soolaga ning pigista vähehaaval maitseks juurde laimimahla – salat peab olema terava maitsega, ent mitte üleliia. Sega ja lase enne serveerimist umbes 15 minutit maitsestuda.

Lõika pardifilee viiludeks ja serveeri apelsinisalatiga.

Ma laulaks selle toidu juures kiidulaulu just apelsini-mündi-koriandrikooslusele. Väga maitsev. Laimimahl ja tšilli teevad kogu kupatuse täiuslikuks.

Crème de Cassis- pirnid sinihallitusjuustuvahuga

2010-04-21T11:29:00.007+03:00

Vaatamata "peenele" ja lohisevale nimetusele on tegu selgete ja puhaste maitsetega magustoiduga. Mustsõstrast läbiimbunud suussulav pirn, kirbe soolaka sinihallitusjuustunüansiga toorjuustuvaht ja krõbedad röstitud mandlilaastud moodustavad väga mõnusa koosluse.

Baarikapis kunagi Kiri tarvis varutud Crème de Cassis (Prantsuse mustsõstraliköör) seisis juba tükike aega seal poolikult ja õnnetult, kuni leidsin nami-nami lapates talle rakenduse. Algne retsept sai küll üsnagi meelevaldselt muudetud, aga tulemus üks parimaid, mis ma üldse viimasel ajal magustoiduna saanud olen.

Pirnide marineerimine:

1.5 dl vedelamat mustsõstramoosi või kanget mustsõstramahla

5 dl vett

2 dl Crème de Cassis mustsõstralikööri

3 suurt küpset ja kõvemat pirni

Vala sõstramoos või -mahl ja vesi potti, keeda tasasel tulel umbes 5 minutit. Tõsta pott tulelt, sega juurde mustsõstraliköör.

Koori ja poolita pirnid, uurista seemnekoda väikese lusika abil ettevaatlikult välja. Kohe pärast koorimist aseta pirnipoolik sõstrasiirupise, lõikepind ülal.

Kui kõik pirnipoolikud on leemes, siis kuumuta see uuesti keemiseni. Hauta pirne tasasel tulel kaane all 15-25 minutit, kuni pirnid on pehmed (keetmisaeg oleneb pirnisordist ja küpsusest). Lase pirnidel keeduleemes jahtuda.

Sinihallitusjuustuvaht:

150 g maitsestamata toorjuustu

50 g sinihallitusjuustu (näiteks Valio Aura)

2 sl tuhksuhkrut

Mikserda toasoe toorjuust pehmeks vahuks, lisa kahvliga peenestatud sinihallitusjuust ja tuhksukur, sega ühtlaseks.

Kaunistamiseks:

3 sl mandlilaaste

Rösti mandlilaastud kuival pannil kaunilt kuldseks, lase jahtuda.

Kurna jahtunud pirnipoolikud sõstraleemest. Aseta serveerimisvaagnale, tõsta iga pirni õnarusse veidi sinihallitusjuustuvahtu. Puista peale mandlilaastud. Taldriku põhja tõsta kastmeks potist mustsõstrasiirupit.

Ja kui nüüd keegi peaks spetsiaalselt selle jaoks ostma Crème de Cassis', siis küll ta suve jooksul Kiride ja Kir Royalide tegemiseks ära kulub:)

Karulaugupesto

2010-04-20T21:26:00.006+03:00

Kaunivärviline karulaugupesto valmib imelihtsalt ja kiiresti. Saab kasutada saiamäärdena, pasta või gnocchi kastmeks, koos grillitud köögiviljadega. Hästi maitsev ja kerge kevadine roog on küpsetatud valge kala filee (tursk, koha, siig või mõni muu), karulaugupesto ja roheline värske salat.

Pesto on tegelikult selline asi, mida saab vabalt teha tunde järgi, täpse retseptita. Et umbes 3 peotäit karulaugulehti, peotäis riivitud juustu, peotäis pähkleid, maitse järgi soola-pipart ja nii palju õli, et pestol oleks sulle sobiv konsistents. Ma panen siiski kirja ka kogused nii, nagu nad mul enam-vähem pestosse läksid, võib-olla on kellelegi, kes esimest korda teeb, abiks.

80 g karulaugu lehti ( kui on liiga palju valget varreosa, lõika see ära ja kasuta kusagil mujal, näiteks salatis)

100 ml oliivõli

50 g riivitud parmesani (või muud kõva laagerdunud juustu)

50 g seedermänniseemneid (või kreeka pähkleid)

0,25 tl soola

0,25 tl pipart

1 tl sidrunimahla

Alustuseks rösti kuival pannil kergelt seedermänni seemned. Mitte pruuniks, aga nii et nad saaks heleda kuldse tooni, siis jääb maitse kreemjas ja pehme, mitte liiga pähkline.

Järgmisena saumikserda üheskoos jahtunud seedermänniseemned, pestud ja kuivatatud karulaugulehed ja 3-4 spl oliivõli ühtlaseks massiks. Lisa riivitud parmesan, veidike soola-pipart, 1 tl sidrunimahla (ei ole kohustuslik koostisaine) ja surista edasi, lisades samal ajal nirena ülejäänud oliivõli.

Hästi aromaatne ja mõnusalt küüslauguse (aga mitte teravalt küüslaugu-küüslauguse, vaid mahedama) maitsega kaste.

Šokolaadijäätis

2010-04-20T12:49:00.011+03:00

Õige, päris ja tõeline šokolaadijäätis. Munakollastest, koorest, tumedast šokolaadist. Ja ei mingeid stabilisaatoreid ega emulgaatoreid, millest poejäätised kubisevad. Õpetajaks Thomas Keller ja tema "Bouchon". Ained jäid samaks, muutsin koguseid, et saaks ära kasutada terve 400 ml-se vahukoore paki ja mitte järgmisest veel 100 ml juurde võtta. Kõige parem on jäätiseteoga alustada eelmisel õhtul, siis saab järgmisel õhtul maiustada. Saab umbes liitri jäätist.

Tarvis läheb

6 munakollast (suuremad munad)

400 ml 35%-list koort

400 ml piima

1,5 dl suhkrut

200 g tumedat šokolaadi (mul oli Kalevi Bitter, aga muidugi võib ka olla suurema kakaosisaldusega)

Kõigepealt haki šokolaad üsna väikesteks tükkideks ja pane kaussi ootele.

Vala potti koor, piim ja pool suhkrust. Kuumuta keemiseni, samal ajal segades, et suhkur lahustuks.

Seejärel vahusta munakollased ülejäänud suhkruga. Munavaht peaks olema hele ja paks.

Vala umbes 1/3 kuumast piima-kooresegust (vajadusel soojenda uuesti) munavahu hulka, samal ajal pidevalt hoolikalt segades.

Vala ühtlane segu tagasi potti ülejäänud kuuma piima-koore hulka ja keeda hästi madalal temperatuuril pidevalt segades, kuni kreem pakseneb. Selleks kulub umbes 10 minutit. Kreemi valmidust saab kindlaks teha vana hea puulusika-testiga: kui puulusika seljal olevale kreemile tõmmata sõrmega triip ja see ei valgu täis, ongi valmis.

Vala umbes 1/3 kuuma kreemi šokolaadile, lase mõni minut šokolaadil selle all sulada, siis sega lusikaga ühtlaseks.

Sega kokku šokolaadisegu ja ülejäänud piima-kooresegu. Jahuta üleöö külmkapis.

Valmista hommikul masinaga jäätis. Pane karbiga sügavkülma.

Jäätisemasinaga toimetamisel tulebki alati arvestada teatava ajakuluga: sinna minev segu peab olema külmkapis seisnud vähemalt 12 tundi, niimoodi on tulemus väidetavalt parima maitse ja kreemjama tekstuuriga. Lisaks veel need tunnid , mil jäätis peab peale masinast välja võtmist sügavkülmas kõvenema. Igaljuhul on tulemus kogu seda ootamist väärt.

Kevade on sala tulnud

2010-04-16T22:35:00.011+03:00

No mis ta nüüd tegelikult nii sala, rohkem ikka suure sula ja veega nagu kord ja kohus, aga ikka on ju vahest harva tore ja peen Koidulat tsiteerida:)

Ongi saabunud aeg malmpott kapinurka pagendada ja salativurr (jah, mul on selline imeloom) välja otsida. Tänane turulkäik oli tõeliselt mõnus ja kevadine: suure kausitäie salatit sain teha ainult kodumaisest värskest kraamist. Väikesed mahlased kurgid, värsked redised ja krõmps salat kokku segada, rohkelt tilli ja oliivõli-sidrunimahlakaste väikese küüslauguga, krõbedakooreline sai ja valge vein - muud pole õhtusöögiks vajagi.

Eriti õnnelik olin avastades, et lettidele on jõudnud minu suur lemmik, karulauk.

Kaurulaugurisoto, karulauguvõi, külm karulaugu-jogurtikaste, karulaugupesto - nüüd on nende kõigi kord.

Tegelikult läksin turule hoopis sooviga saada vasikapõske, et valmistada punaveinis põske polentaga (La Bottegas meeldis väga). Ega ma arvanudki, et seda letis on, aga isegi küsimise peale tehti suuri silmi ja vangutati pead- pole nähtud ega kuuldud. Käisin Nõmme turul, võib-olla Keskil on homme rohkem õnne.

Avokaado-krevetisalat

2010-04-15T17:01:00.004+03:00

Kui meie kodus leiab mingil põhjusel aset suuremat sorti rahvakogunemine, on laual sageli muuhulgas see salat. Hästi maitsev kooslus avokaadost, krevettidest ja kodujuustust, olulisteks maitseandjateks küüslauk ja till.

Mis avokaadosid puudutab, siis ma ostan tumeda lillaka koorega vilju, mis on kahekaupa pakendatud ja nimeks "Söömisvalmis avokaado"või midagi taolist, igaljuhul mingi pealkiri, mis viitab toiduks tarvitamise kõlbulikkusele. Olen ostnud ka teisi, heledama rohelise koorega avokaadosid, mis on kõvad nagu kivi ja mõru suud paksuks tegeva (kootav on vist sõna selle kohta) maitsega. Ma tean küll, et neid peab kodus paberkotis järelküpsetama, aga mul pole see iiagi õnnestunud- alati on hallitama või lihtsalt pahaks läinud. Ilmselt ma lihtsalt ei oska. Nii et olgugi see paarisvariandina tumedakooreline avokaado kallim, ostan alati seda, sest teised tuleb niikuinii pärast ära visata, mingist kokkuhoiust seega rääkida ei saa.

Sellel salatil on mitmeid versioone, olen ise külas käies vähemalt kolme moodi valmistatult saanud. Mõned asendavad kodujuustu munaga. teised segavad hulka ka salatilehti. Mõnikord pakutakse salatit avokaadopoolikutest, teinekord jälle niisama salatikausist.

Ma teen nii:

2 avokaadot

1 spl sidrunimahla

400 g kodujuustu

300 g krevette (külmutatud sulatatuna ja puhastatuna, võib kasutada ka soolvees krevette)

1 purustatud küüslauguküüs

hakitud tilli

soola-pipart

Lõika avokaadod pikkupidi pooleks ja uurista sisu välja. Peenesta kahvliga, sega sidrunimahlaga. Lisa kodujuust, krevetid, küüslauk, rohkelt tilli ja maitsesta soola-pipraga.

Ülemisel fotol on salat tehtud hoopis ricottaga ja alumisel pandud avokaadokoortesse, mis toimivad siinkohal serveerimisnõudena.

Mangosorbett

2010-04-15T10:42:00.004+03:00

Ilmselt hakkab siia nüüd lisanduma senisest enam jäätunud magustoite, sest ma olen veel oma uuest köögividinast täiesti vaimustunud ja vaestel kodustel on jäätise üledoos. Teades ennast, peagi eufooria taandub ja kõik normaliseerub, seniks aga kreemistele-koorestele kaloripommidele heaks vahelduseks ja värskendavaks söömaajalõpetuseks sorbett. See on tehtud East Endi mangopüreest. Ilmselt igas Eesti nurgas seda müügil pole, küll aga Tallinnas vähemasti Stockas, NOP-is ja Piprapoes on täitsa olemas. Kui poes satub olema värskeid küpseid ilusaid mangosid (mis on ülimalt harv nähtus), siis tasub kindlasti proovida ka neist tehtud püreest seda sorbetti valmistada. Konservmangosid sorbeti jaoks ei soovita.

1 purk East Endi mangopüreed (400 g)

1 munavalge

1 dl tuhksuhkrut

1 laimi mahl

1 spl limoncello likööri

Vahusta munavalge pehmeks kohevaks vahuks. Sega omavahel mangopüree, tuhksuhkur, laimi mahl, limoncello. Munavalge sega hulka viimasena. Pane segu jäätisemasinasse ja valmista sorbett.

Olen tegelikult teinud seda sorbetti ka varem, jäätisemasinata. Selleks tuleb samuti kõik omavahel segada, valada segu karpi ja panna sügavkülma. Et suuri jääkristalle ei tekiks ja munavalge ühtlaselt jaguneks, mikserda külmuvat segu kergelt iga 45 minuti tagant 3 korda, siis lase lõplikult külmuda.

Kohvi-beseeküpsised

2010-04-13T23:28:00.006+03:00

Ilmselgelt täiesti omakasupüüdlikel eesmärkidel kinkis mu armas perekond mulle sünnipäevaks jäätisemasina.

Masin sai sisse õnnistatud šokolaaditükkidega vaniljejäätisega. Ja taas tahtsid kasutust "jäätisetainast" üle jäänud munavalged. Nami-namis on käimas "Kohv köögis"-teemaline kooskokkamine. See viis mõttele teha seekord kohvimaitselisi beseeküpsiseid.

2 munavalget

100 g suhkrut

1,5 tl lahustuva kohvi graanuleid

veidi vett graanulite lahustamiseks

Vahusta munavalged paksuks valgeks vahuks. Lisa pidevalt vahustades vähehaaval suhkur. Vahusta, kuni saad kõva läikiva vahu. Lahusta kohvigraanulid võimalikult väheses külmas vees (max 2 tl), lisa munavahule ja mikserda veelkord läbi.

Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile kondiitripritsi abil või teelusikaga väikesed kuhjakesed. Mul tuli 40 tükki. Küpseta 120 kraadi juures 1,5 tundi. Lülita kuumus välja, tee ahjuuks praokile ja lase beseedel jahtuvas ahjus kuivada veel tund aega.

Sõna otseses mõttes suussulavad hõrgutised.

Banaanikokteil kliidega

2010-04-13T10:57:00.008+03:00

Üha kevadisemaks kippuvate ilmadega pöörab ka isu tummistelt pajaroogadelt, ahjusoojadelt pirukatelt ja rammusatelt kookidelt värskema ja kergema poole.

Mõnus ja maitsev hommikune start on see tervislik jook, mis koosneb jogurtist, banaanist, meest ja kliidest.

Panin blenderisse:

ühe suure ja hästi küpse tükeldatud banaani

250 g maitsestamata jogurtit

2 spl kliisid

1 spl mett

Minutijagu blenderdamist ja värske kõhtu paitav jook on valmis.

Idee siit.

11.aprill

2010-04-11T21:58:00.004+03:00

Vääramatu jõuga saabub iga kevade hakul päev, mil paistab alati päike ja tuju on taevas. Eriti, kui hommik algab roosa martsipanise tordiga, millel kaunis number. Numbril pole küll ei minu ega tänase päevaga absoluutselt mingit seost, aga kes ütles, et peab olema :D

Ciabatta

2010-04-10T22:44:00.016+03:00

Ciabatta retsept pärineb Hans Välimäki raamatust "Lusikka Soppaan!". End "innokkaaksi leipuriksi" nimetava Hansu raamat on ideedelaegas, kus igas peatükis komplektina üks leib, salat ja supp. Näiteks:

rukki-nisuleib, suitsukalasalat ja selge kalasupp;

pähklileib, endiivisalat ja lillkapsasupp;

aednik Ike seemneleib, saltimboccasalat, vichysoisse (külm kartuli-porrusupp);

ciabatta, caponata (Sitsiilia pommusalat), minestrone jpm.

Oma ciabattat kirjeldab Välimäki kui kerget, maitse poolest iseloomuta leiba, mis just nende omaduste poolest sobib eriti hästi tugeva maitse ja aroomiga toitude kõrvale.

Noh, minu meelest oli ciabattal iseloomu küll. Ta oli magedam, kui meil poes müüdavad ciabattad, aga tomati-basiilikukastme kokkukraapimiseks või oliivõlisse kastmiseks ja mõne soolahelbega maitsestatult täpselt paras.

Eeltainas:

natuke pärmi (pieni nokare) - mul oli kuivpärm ja panin teelusika otsaga. Kaaludes tuli 3 g. Ühesõnaga, natuke :) Segasin jahusse. Pulgapärmi võtaksin ma arvan 25 g - pool sellest eeltainasse ja pool hiljem päristainasse.
3 dl vett
3 dl nisujahu

Sega kõik ained kausis, kata kauss kaane või toidukilega. Hoia üleöö toatemperatuuril.

Tulemuseks sain sellise vahutava veniva olluse:

Päristainas:

6 dl eeltainast

3 dl vett

jälle see pieni nokare pärmi, panin taas 3 g

3 dl durumjahu

3 dl nisujahu

1 tl suhkrut

1 tl soola

Durumjahu oli Nopis otsas, mujale polnud aega minna ja tegin jahusegu 1 dl rukkijahust ja 5 dl nisujahust. Durumiga tahan ka kindlasti küpsetada.

Sega kausis omavahel eeltainas ja vesi. Sega kuivpärm jahuga (pulgapärm vedelda eeltaina-veesegus). Sega omavahel kõik ained, välja arvatud sool. Sõtku tainast 15 minutit. Lisa sool ja sõtku veel 10 minutit nii, et tainas lööb kausi äärte küljest lahti.

Siinkohal peab ütlema, et ciabattatainas on tavalise pärmitainaga võrreldes väga vedel. Esialgu ei olnud sõtkumisest juttugi, tõstsin spaatliga alt üles ja keerutasin, jälle alt üles ja keerutasin ja nii senikaua, kuni tainas hakkas vähem kleepuma ja hoidis ennast juba kohati täitsa tainapallina koos - sellise vedela tainapallina. Siis sõtkusin. Ega ta päris lahti servade küljest ei löönudki, aga ma usun, et see ei olegi kõige olulisem. Ettenähtud sõtkumisaeg tuleb ikka täis pingutada ja siis saab tainas õhuline ja kerge.

Määri vähemalt 10 cm-kõrguste servadega ahjuvorm oliivõliga. Vala tainas õrnalt vormi. Määri pealt vähese õliga. Kata rätikuga ja lase tund aega kerkida.

Kerkis uhkesti.

Kui enne oli lihtsalt vedel pärmitainas, siis nüüd sain õhku täis vedela pärmitaina. Ja nii ta peabki olema, seega järgnev toimetamine peab toimuma õrnalt ja ettevaatlikult tainast käsitledes, mitte teda muljudes ega õhku välja sõtkudes.

Tee laud jahuseks ja kummuta kerkinud tainas vormist lauale. Vormi jahuste kätega kaks piklikku pätsi. Tõsta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

Pane ahju põhja nõu veega, kuumuta ahi 220-kraadiseks. Tõsta ciabattad ahju ja küpseta 20 minutit. Ava ahjuuks, tõsta veenõu välja, samas väljub ka aurupahvakuna niiskus. Küpseta ciabattasid veel 15 minutit, kuni nad on kuldpruunid ja krõbeda koorikuga.*

Omatehtud pehme sisu ja krõbeda koorikuga ciabatta, hea oliivõli, soolahelbed, klaas punast veini - ja oledki õnnelik!

* Võib teha ka viis väiksemat leivakest, siis küpseta veenõuga ahjus 15 minutit ja veenõuta ahjus 10 minutit.

Singi-brokkoli pasta

2010-04-07T10:31:00.005+03:00

Vahelduseks bolognesedele, carbonaradele, arrabbiatadele ja puttanescadele õnnestub mõnikord valmistada suurepärane pastaroog ka lihtsalt külmkapis käepärast olevates ainetest. Nii läks ka selle pastaroaga. Väga maitsev, lihtne ja toitev õhtusöök, millest peavad ühtviisi nii suured kui väikesed.

Tegin nii:

veidi oliivõli ja võid

2 keskmist küüslauguküünt

200 g hästi taist seasinki

400 g-ne pakk külmutatud brokkoliõisikuid

360 ml 35%-list koort (Nopri oma on hea ja täpselt nii suur totsik ongi)

40 g tavalist riivitud eesti juustu

40 g riivitud parmesani (mul oli hoopis tükike Valio Fortet)

(soola), musta pipart

u 300 g pennet

Lömasta küüslauguküüned noaseljaga ja haki väiksemaks. Kuumuta natuke võrdsetes kogustes võid ja oliivõli, kuni või on sulanud. Kuumuta küüslauku hästi madalal kuumusel rasvaines nii minutijagu. Lisa pennesuurusteks kangideks lõigatud sink, sega küüslauguga läbi. Vala peale koor ja lase keema tõusta. Kui koor vaikselt podiseb, vala hulka külmunud brokkoliõisikud ja lase vaiksel tulel keeda umbes 10 minutit- nii et brokkoli on täiesti sulanud, aga mitte veel lödiks keenud. Tõsta tulelt, sega hulka juustud ja lase neil kaane all kastmes sulada. Sink ja juust on soolased, seega võib olla, et soola polegi vaja lisada.

Vala kaste al dente keedetud pennedele, tõsta kohe taldrikutesse ja rebi peale värsket basiilikut. Jahvata värsket musta pipart ka ja kui soovid, riivi peale parmesani.

Head isu!

Mandline kohupiimakook aprikoosimoosiga

2010-04-07T00:23:00.008+03:00

Selle kohupiimakoogi põhjaks on vahelduseks tavapärasele muretainale lehttainas. Eriti maitsvaks teevad ta nii täidises kui kattes olevad mandlid. Kohupiima ja põhja vahel annab särtsu aprikoosimoos.

Põhi:

400 g lehttainast või pärmi-lehttainast*

Täidis:

500 g teralisemat kohupiima (mitte pastat ega kreemi)**

4 spl suhkrut

4 muna (2 tervet, 2-l kollased ja valged eraldi)

50 g sulatatud võid

1 spl maisi- või kartulitärklist

1 tl vaniljesuhkrut***

50 g jahvatatud mandleid****

3 dl aprikoosimoosi või -marmelaadi*****

Kõigepealt valmista täidis. Vahusta mikseriga 2 muna ja 2 munakollast suhkruga, lisa kohupiim, jahutatud sulavõi, tärklis, peenestatud mandlid ja vaniljesuhkur. Mikserda paar minutit.

Vahusta 2 munavalget kõvaks vahuks ja sega ettevaatlikult ja õrnalt segu altpoolt ülespoole tõstes kohupiimatäidisega.

Vooderda 24 cm lahtikäiv küpsetusvorm küpsetuspaberiga (põhi ja 3 cm kõrguselt servad). Rulli tainas üsna õhukeseks, paari millimeetri paksuseks ja kata sellega vormi põhi ja servad. Vajuta tainas servadest kõvasti vormi külge, lehttainas ei taha eriti küpsetuspaberi küljes seista.

Määri põhjale aprikoosimoos, vala selle peale kohupiimatäidis.

Küpseta eelsoojendatud 225-kraadises ahjus 15 minutit. Keera kuumus 160 peale ja küpseta veel 40 minutit. 15 minutit enne 40 minuti täissaamist tõsta temperatuur 175 peale, võta kook korraks ahjust ja määri peale küpsemise ajal valmistatud

kate:

50 g võid

50 g suhkrut

1 spl nisujahu

1 spl piima

50 g mandlilaaste

Kuumuta segades võid, suhkrut, jahu ja piima, kuni suhkur on lahustunud. Ära keeda. Tõsta tulelt ja sega hulka mandlilaastud. See segu määrigi peaaegu valmis koogile. Tegu on põhimõtteliselt toscakattega.

Kattega kooki küpseta veel 175 kraadi juures 15 minutit. Kui ahi võimaldab, kasuta ülaltkuumust.

Tõsta kook ahjust ja lase enne vormist väljavõtmist ja söömist täielikult jahtuda.

* jah, ma tean, et külmutatud pakid on 500-grammised, aga seda on 24 cm vormile palju, nii et natuke jääb üle ikka

** kasutasin Saidafarmi magustamata ja maitsestamata kohupiima

*** Santa Marial on hea naturaalne mustade vaniljetäpikestega vaniljesuhkur, ei ole sünteetiline vanilliin

**** mandlid võib ise jahvatada, aga poes on ka Saksa päritolu 100-grammine pakike, nimeks "Peenestatud mandlid"

***** kasutasin Põltsamaa kuivatatud aprikoosidest tehtud moosi, väga mõnus suurte aprikoositükkidega. Ainult et jube magus on. Aga täidisesse panin selle eest üsna vähe suhkrut.

Hommikune edit: öö läbi külmkapis seisnuna maitseb eriti hea!