Õllekana

Olles veetnud pea terve pühapäevase päeva tai köögi koolitusel hurmavate ingveri-, küüslaugu- seesamiõli ja laimilehtede aroomi sees, kõht Som Tam'ist Khao Pad Gai'ni head paremat täis, ootas mind koju saabudes igapühapäevaõhtune ahjukana, seekord hoopis teistsorti kui tavapäraselt. Lapsi kantseldava mehe küpsetatud, kes tundis end ajutises koduperenaise rollis täitsa mõnusalt, vähemalt selle päevakese.
Kana oli torgatud istuma pooliku õllepurgi otsa ja siis ahjus röstitud. Vaatamata juba päeva jooksul söödud 8-le käigule tai köögist ei suutnud ma vastu panna ja sõin ka kana. Oi see oli maitsev! Õlu oli kana seestpoolt aurutanud ja niiskena hoidnud, nii et kana oli seest pehme ja mahlane, väljast aga krõbe. Täiuslik! Lisaks oli õllearoom imbunud kanalihasse ja teinud maitse lihtsate vahenditega eriti hõrguks.
Foto on tehtud juba veidi räsitud kanast, pime oli ka ja ma tean, et suurem asi foto see pole, aga mingi mulje roast vast ikkagi annab. Purk sees näha ja puha.

Siin retsept:

1 broiler
soola pipart
0,33 purk õlut (väike)

Ava õllepurk, tee poole õluga, mis tahad, aga pool jäta purki sisse. Tee kaande ja purgi ülaäärde mõned väikesed augud. Selleks kasuta näiteks naasklit, pudeliavajat, peenikese otsaga nuga vms käepärast.
Pane purk ahjunõusse püsti ja vajuta selle peale soola ja pipraga seest ja väljast hõõrutud kana. Kana jääb õllepurgi peale "istuma". Lastel nalja kui palju!
Küpseta 180-kraadises ahjus (pöördõhk) 1,5 tundi. Küpsetamisaeg oleneb kana suurusest, kui on kidur ja pisike eksemplar, lähem vähem aega (nii tunnike) ja teistpidi jälle mõnikümmend minutit rohkem. Väljatilkunud leem vala serveerides kindlasti kanale, see on aromaatne ja maitsev.

Edit: 19. september 2010:

Seoses sügiseste ilmadega algas meil jälle igapühapäevane õllekana küpsetamise hooaeg. Saan lisada nüüd ka veidi parema foto purgil istuvast proua peata kanast.

Guacamole

Ärgu nüüd tex-mex köögi andunud fännid minuga pahandagu selle näkileiva pärast siin pildil. Muidugi on "õige" süüa guacamolet maisilaastudega, aga ka niimoodi on mucho maitsev. Rukkimaitse harmoneerub uskumatult hästi küüslauguse tsitrusehõnguga avokaadoga.

Ülilihtsalt kokkusegatava, tervisliku ja maitsva guacamole retsept:

2 avokaadot

1 spl sidruni- või laimimahla

2 küüslauguküünt

soola, pipart

Purusta kahvliga avokaado viljaliha. Siinkohal peab märkima, et hea guacamole saab küpsetest avokaadodest. Nii et enne ostmist tuleks näpuga avokaado koort vajutada ja veenduda küpsuses. Piserda roheline mass üle sidruni- või laimimahlaga. Sega hulka purustatud küüslauk, maitsesta soola ja pipraga. Kõige ilusam ja maitsvam kohe serveerides; tsitruselise mahl küll aeglustab avokaado tumenemist, aga mitte lõputult-järgmiseks päevaks guacamolet ette teha pole mõtet.

Kruubipuder krõbeda toorsalaamiga

Kaksikutel oli tarvis muusikaõpetuseks meisterdada mingi pill, millega saab rütmi teha. No täideti siis erinevaid anumaid tühjadest maitseainepurkidest üllatusmuna plasttotsikuteni - köögikapist leitud kruupidega! KRUUPIDEGA! Mul oli täiesti meelest läinud, et nad seal on ja et kruubid üleüldse maamuna peal olemas on.
See viga tuli parandada ja hautasin ahjus malmpotis lihtsa sõmera kruubipudru, millele lisasin tavapärase peekoni asemel ahjus krõbedaks kuivatatud toorsalaami "tšipsid"- need oma punase, krõbiseva, soolase ja vürtsise olemusega sobisid pehmete kruupidega kenasti kokku.

Tarvis läheb:

3 dl odrakruupe
6 dl kuuma vett
50 g võid
soola
50 g toorsuitsusalaamit

Pese kruubid sõelal kuuma voolava vee all läbi. Sulata pannil 25 g võid ja kuumuta kruupe selles 2-3 min. Pane kruubid ahjupotti, vala üle kuuma veega ja lisa soola. Sega kergelt läbi ja hoia potti kruupidega ahjus 180 kraadi juures umbes 1, 5 tundi- niikaua, kuni kogu vesi on imendunud ja kruubid pehmed. Vahepeal segada pole vaja.
Võta pott ahjust ja lülita ahi välja. Sega kruupide sisse ülejäänud 25 g võid. Kui ahi on jahtunud umbes 150 kraadini, tõsta ahju küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile laotud salaamid. Hoia salaamisid jahtuvas ahjus umbes 20 minutit- rasv sulab välja ja vorstid kuivavad mõnusateks krõpsudeks.
Tõsta puder taldrikutesse ja pane peale salaamikrõpsud.

Mina kasutasin Nõo Tarbatu toorsalaamit, aga sobivad ka muud. Chorizoga tuleks ka väga mõnus.

Aga jah, kruubipuder on hea.

Edit 27.11.2009. On selgunud, et mõnes ahjus võib kruupe ja vett 1:2 võttes vesi poole küpsemise pealt otsa saada. Nii et kontrollige peale esimest 45 min igaks juhuks ja kui tõesti vett pole, lisage!

Focaccia

Ma pole ühtegi leiba-saia näinud meie söögilaualt nii kiiresti kaduvat kui seda focacciat. Rosmariini-küüslaugu-oliivõli-soolahelveste kooslus on teadagi kui hea.
Ma lugesin kord focaccia ajaloost oma hiiglaslikust Itaalia köögi piiblist - Claudia Piras' "Culinaria Italy". Focaccia olla leiutatud Liguurias. Sealses merelises niiskes kliimas ei kergitanud pärm tainast korralikult, küpsetisele ei moodustunud krõbedat koorikut, sisu jäi nätskeks ja üldse, sada häda. Liguurialased lahendasid saiaprobleemi, hakates küpsetama lamedat kergitamist mittenõudvat leiba, mida söödi ahjukuumana. Arhailine Liguuria retsept on raamatus täitsa olemas ja ma katsetasin huvi pärast. Retsept näeb ette, et segada omavahel 100 ml oliivõli ja 200 g jahu, natuke soola ka. Seejärel segada hulka piisav kogus külma vett, et moodustuks ühtlane tainas. Lasta seista tund aega, sõtkuda korra läbi ja lasta seista veel 5 min. Rullida õhukeseks, tõsta tainarulliga plaadile ja küpseta. No ma ei tea, mul tuli selle retsepti järgi focacciat tehes välja kõva oliiviõlimaitseline hiigelküpsis! Ma ise mõtlesin ka, et kuidagi väga muretainale sarnanes see retsept ja tegemisõpetus. Ära ta ikkagi õnneks krõbistati.

Igaljuhul vaatamata sellele, et ka meil on kõrge õhuniiskusega mereline kliima, kerkib pärmitainas ilusasti ja focacciast saab ikkagi pehme maitsva lameda saia.

Focaccia tainas:

1 pakk kuivpärmi
500 g nisujahu
300 ml leiget vett
1 sl suhkrut
1 tl soola
(NB! rasvainet ma mitte ei unustanud, vaid seda ei olegi vaja)

Sega kuivpärm jahu, soola ja suhkruga. Lisa soe vesi ja sõtku tainast niikaua, kuni see lööb kausi ja käte küljest lahti.Selleks läheb üks 5 minuti jagu hoogsat sõtkumist. Mugav on toimetada köögikombaini tainakonksudega, saab väiksema vaevaga. Kata tainakauss köögirätikuga ja lase soojas õhu liikumiseta kohas olla tund aega, mille jooksul tainas peaks kerkima kahekordseks.
Sõtku tainast kergelt suuremad õhumullid välja. Poolita ja vormi kaks ümarat focacciat: rullida pole vaja, selle töö saab ära teha kätega tainast vajutades ja sikutades. Focacciad võivad vabalt olla robustsema vormiga, st pole vaja meeleheitlikult kujundada ideaalset ringi. Tõsta küpsetusplaadile ja las nad kerkivad seal veel 10-15 min. Samas võib ju saia vormida ka kandilise ja siis pärast lõigata nelinurkseteks tükikesteks. Saiade plaadil kerkimise ajal valmista

kate:

2-3
küüslauguküünt
rosmariini
oliivõli


Suru uhmriga küüslauguküüned, rosmariin ja oliivõli mõnusaks seguks. Mitte pastaks, aga nii, et küüslauk läheb väiksemateks tükkideks ja kõik omavahel ilusasti seguneb. Seda saab teha ka tainarulliga, lusika tagumise poolega, või mis iganes abivahendid selle tarbeks käepärast on. Saadud segu on superhea lõhnaga!

Mu 7-aastane poeg, kes sattus just uhmerdamise ajal köögis olema tegi ainult "Mmmmm..." ja edasi toimetas focacciategu juba minu juhendamisel ise.
Aga see oli ka puhas lõbu: saiadele tuleb peale määrida oliivõli-rosmariini-küüslaugusegu. Ja seda on eriti mõnus teha kätega! Seejärel üks tähtsamaid tegevusi focaccia küpsetamisel: sõrmenukkidega tuleb saia sisse suruda focacciale omased augukesed-süvendid.
Küpseta saiu eelkuumutatud ahjus 220 kraadi juures umbes 15-20 minutit. Võta ahjust ja piserda peale veidi oliivõli ja raputa soolahelbeid. Soojana väga-väga maitsev! Me sõime tol viimasel focacciaküpsetemise õhtul spagette Bolognese-kastmega, seedermänniseemnetega rukola-kirsstomatisalatit ja focaccia sobis sinna kõrvale nagu valatult.

Veel variante katte osas:

basiilik ja oliivõli
veidi riivitud juustu
sibul (Maarja blogis juhend)
päikesekuivatatud tomatid
oliivid
maitsestatud oliivõli
või midagi muud meelepärast,

igaljuhul tuleks meeles pidada, et pigem vähem kui rohkem. Kate ei tohi olla liiga toekas ega pizzalik.
Aa, ja tolle uhmerdamise pildi peal on rosmariin pruunikas, mitte roheline sellepärast, et võtsin rosmariinioksad sügavkülmast ja millegipärast olid nad külmutamisel värvi muutnud. Imelik. Ühegi teise maitsetaimega mul nii juhtunud pole. Maitses sellegipoolest õnneks nagu värske.

P.S Seda tainast saab hästi õhukeseks rullides kasutada ka pizzateo juures.

Jõhvikad tuhksuhkrus

Jõhvikaid süüa on väga kasulik. Jõhvikas on vitamiinidest pungil mari, millel palju tervistparandavaid ja -hoidvaid omadusi. Niisama teda suhu pista ei ole teadupärast eriti hea mõte-jube hapu! Seda põhjustab jõhvika suur hapetesisaldus. Näiteks on neis bensoehapet, mis on tugeva antibakteriaalse toimega ja tänu millele jõhvikat ongi nii lihtne riknematult säilitada. Loodame siis, et jõhvikate söömine hoiab ka meist igasugused vanad ja uued ähvardavad viirused eemale. Lisaks on kuremarjadel terve rodu muid tervistavaid omadusi, siin mõned neist:

- juba mainitud mikroobe hävitav antibakteriaalne toime

- vererõhku alandav

- kurguvalu leevendav

-söögiisu suurendav (no mulle meeldiks vastupidine toime rohkem muidugi, aga see selleks)

-kasutatakse põiehaiguste puhul

-veresoonte elastsust suurendav

-tänu antiseptilisele toimele kasutatakse välispidiselt haavade ravimisel

-jõhvikamorss kustutab palaviku korral hästi janu ja nagu bio.edu.ee lehel armsasti öeldud, teeb haigetel tuju paremaks! Mida veel ühelt marjalt tahta!

Üks moodus jõhvikaid nägu krimpsutamata süüa on veeretada neid tuhksuhkrus. Valmistada saab seda kas munavalgega või ilma. Me teeme peamiselt ilma- kuna jõhvikate veeretamisega tegelevad meil lapsed, siis on niimoodi vähem pläkerdamist (= mul vähem koristamist ja pesemist).

Esimene moodus: lamedale taldrikule või vaagnale tuleb raputada kiht tuhksuhkrut, ja niiskeid jõhvikaid selles veeretada. Vesihoidisest võetud jõhvikatega on eriti mugav niimoodi toimetada, neid ei pea siis enne kuivatama .

Teine moodus: kasta jõhvikad kausis lahtiklopitud munavalgesse ja siis veeretada tuhksuhkrus. Enne munavalgesse kastmist peavad jõhvikad olema kuivad.

Esimesel juhul jääb tuhksuhkruglasuur pehmem, tolmjas; teisel juhul krõbe koorik. Mõlematmoodi on väga maitsvad! Ja ilusad.

Vaata ka: jõhvikakissell

Jõhvikakissell

Üks punane laik täishallidesse päevadesse.
Jõhvikaid rabast küll enam ei saa*, aga hoidistamise osas on jõhvikas niipalju tänuväärne mari, et ei nõua endale niigi nappi sügavkülmaruumi- vesihoidisena säilib lihtsalt pimedas kohas toatemperatuuril. Väga mugav võtta ja teha kisselli, kooki, muffineid, veeretada tuhksuhkrus kommideks jne.


Jõhvikakisselli jaoks on tarvis:

0,5 l jõhvikaid
1, 5 l vett
3,5 dl suhkrut
3 spl kartulitärklist**
1 dl külma vett

Lase jõhvikad koos veega keema ja keeda u 7 minutit. Selle ajaga marjad pehmenevad. Kurna läbi sõela nii, et jõhvikad jäävad sõelale. Vala vedelik potti tagasi ja suru sõelalolevatest jõhvikatest niipalju mahla ja viljaliha läbi sõela vedeliku sisse, kui saad. Lisa suhkur ja lase kissell uuesti keema. Sega kartulitärklis külma veega. Tõsta pott tulelt ja lisa tärklise-vee segu kissellile peenikese nirena. Pane pott uuesti tulele ja kuumuta esimeste keemismullide tekkimiseni. Võta tulelt ja vala kissell teise anumasse jahtuma. Nii lihtne see ongi!
Et vältida kahte ebameeldivat asja kisselli juures-tärkliseklimpe ja "nahka", tuleb kahes kohas olla tähelepanelik: esiteks tärklise lisamise ajal, siis tuleb kuuma kisselli pidevalt segada. Ja teiseks - et ära hoida "naha" teket, puistada valmis kuumale kissellile veidi suhkrut.

* Edit 19. nov. 2009: tegelikult saab ikka küll - sain targematelt teada, et toosama bensoehape hoiab jõhvika taime küljes maitsvana rabas lausa ületalve. Ja et kõige magusamad ongi külmast näpistada saanud marjad. Ja need õige magusad (lugeda Joosep Tootsi intonatsiooniga) ilmuvad kevadel välja sulanud lume alt.

**- see tärklisekogus on paras vedelamapoolse, joodava kisselli jaoks. Kui teha paksemat, magustoidulaadset, mis hoiaks enda peal vahukoore- või kohupiimatörtsu, tuleb tärklist lisada 5 spl.

Kõrvitsakeeks apelsini-toorjuustukreemiga

Tublid turismitalupidajatest sugulased Saaremaal said sel aastal saagiks 52 kõrvitsat. Või oli neid 54. Kujutate seda kõrvitsahunnikut endale ette? Minule laekusid neist ka mõned- osa juba imehea marinaadiga purkipandult, osa toorelt. Olen teinud kõrvitsarisotot, küpsetanud kõrvitsat ahjus üksi ja koos teiste köögiviljadega, keetnud kõrvitsasuppi. Ema juures Helsinkis olles sattus näppu üks Pirkka kõrvitsapiruka retsept, mille ainetel valmis mul üsna hoogsate mugandustega hoopis üks mõnus mahlane ja maitsev keeks.

Tarvis läheb:

3 muna

2 dl suhkrut

u 5 dl riivitud kollase viljalihaga kõrvitsat

1 dl sulatatud võid

3 dl nisujahu

1 1/2 tl küpsetuspulbrit

2 tl vaniljesuhkrut

1 tl jahvatatud kardemoni

1 tl jahvatatud kaneeli

1 tl jahvatatud ingverit

Kreem:

200 g Philadelphia toorjuustu

0,75 dl värskeltpressitud apelsinimahla

2 spl tuhksuhkrut

Kaunistuseks ja maitseks veel:

purustatud sarapuupähkleid

Vahusta munad ja suhkur heledaks kohevaks vahuks. Lisa vahule riivitud kõrvits ja sulatatud või. Sega omavahel kuivad ained ja lisa ka need ettevaatlikult segades.

Vala tainas võitatud keeksivormi (kasutasin 1,3 l-st keeksivormi). Küpseta 200 kraadi juures ahju kõige alumisel siinil u 40 minutit. Kontrolli küpsust puutikuga. Lase keeksil u 10 minutit vormis jahtuda, kummuta seejärel välja ja lase täielikult jahtuda.

Kattekreemi jaoks vahusta kergelt mikseriga läbi toasoe toorjuust, apelsinimahl ja tuhksuhkur. Vala kreem keeksile. Puista kõige peale purustatud sarapuupähkleid.

Ma hoidsin keeksi paar tundi külmkapis, siis kreem tahenes mõnusaks glasuuriks ja ei valgunud süües laiali.

Keeks ise on vürtsika maitsega, pehme ja mahlane. Kreem toorjuustule omase hapukuse ja apelsinimahlast saadud mõnusa tsitrusemaitsega sobib keeksile nagu valatult. Mõnus teekõrvane.