Maitseelamused

Minu 5-kuune pisipõnn otsustas roomama hakata. Kui varem sai laps pandud õue maha suure teki keskele, siis seal ta oli ja toimetas oma tegemisi. Nüüd tuleb mööda õue väikest ussikest taga ajada.

Usutavasti on iga emme ahvivaimustuses oma beebist ja soov jagada pisemaidki edusamme suurekssaamise teel terve maailmaga on vastupandamatu;) 

Et aga tegu on siiski toidublogiga, võib tekkida õigustatult küsimus, et mis sellel kõigel söömisega pistmist on? Vastus peitub fotos ja postituse pealkirjas :D

Lillkapsapüreesupp

Lillkapsas on üks väga tänuväärne köögivili. Teda saab süüa kõikvõimalikul viisil- toorelt, keedetult, praetult, ahjus küpsetatult. Iseseisva roana, liha lisandina, kastmetes, hautistes, suppides, wokkides, erinevalt gratineeritult. Minu lemmik on tervena keedetud (krõmpsuks, mitte lödiks!) lillkapsas pruuni või ja tilliga. Mmmm, igasuvine maiuspala.

Mis lillkapsa valmistamist puudutab, siis vitamiinide säilivuse ja maitsvuse huvides on kõige õigem teda keeta tervelt ja mitte liiga kaua. 100-s grammis toores lillkapsas on täiskasvanud inimese päevane C-vitamiini norm, mis aga kuumutamisel hävib üsnagi suurel määral. Nii et kõige õigem olekski teda toorelt krõmpsutada!

Ja lillkapsas (eriti mahedalt kasvatatud) maitseb väga ka kapsaussidele, kes on muidu üsna rahumeelsed loomakesed:), aga enne lillkapsa söömist tuleks nad ikkagi oma maitsvast kodust välja ajada. Selleks sobib hästi lillkapsa pooletunni jagu hoidmine külmas vees, millele on lisatud veidi äädikat või soola.

Mina valmistasin seekord lillkapsast muskaadimaitselise püreesupi, millele annab tummisust parmesani juust ja särtsakat hapusust sidrun. Nii et tegu ei ole titetoiduga:)

Tarvis läheb:

1 lillkapsas ( 300-400 g)

500 ml kanapuljongit

1 dl koort (vahu-, kohvi- või muud köögikoort)

1/2 sidruni mahl

1 spl riivitud muskaatpähklit

1 dl riivitud parmesani juustu

tüümiani

valget pipart

Keeda lillkapsas kanapuljongis pehmeks. Püreeri. Lase püree uuesti keema ja lisa koor, sidrunimahl ja muskaat. Sega läbi, tõsta tulelt. Sega kuuma supi sisse riivitud parmesan.

Maitsesta veel tüümianilehekeste ja valge pipraga.

Soola polnudki vaja, kuna kanapuljong ja parmesan andsid piisavalt soolasust.

Lisasin ka leivakrutoone, mille võib vabalt asendada krõbedate saiakuubikutega.

Tükk pehmet ciabattat ja klaas külma valget veini ei tee ka paha.

Pisi-pavlovad

Pavlovategu sai ette võetud tegelikult juba paar nädalat tagasi, sõime seda magustoiduks pärast krevetisalatit.  Vahepeal said valmis aga metsmaasikad, mustikad  ja vaarikad ja pidi ju nendega mässama - nii jäigi pavlova tookord blogimata. Teen selle nüüd heaks.

Valmistusin pavlovateoks erilise hoolega, sest esiteks olid meil külalised, kes on mulle väga kallid, aga keda ma näen kord aastas või veel harvem ja teiseks piirdub minu senine kogemus pavlova tegemisel ühe ammuse korraga, mida ka, kui viisakalt väljenduda, ei saanud lugeda just õnnestunuks (loe: söödavaks). Niisiis, lugesin nami-namis läbi selleteemalise foorumi, uurisin eesti- ja muukeelseid retsepte. Lõpuks, tundes end justkui mingi pavlova-nimelise salasekti liikmena (niipalju igasugu nippe ja trikke olin teada saanud), otsustasin teha  armsaid mini- pavlovaid limoncellokreemiga (Limoncello on itaalia sidruniliköör).

Võtsin aluseks retsepti soomekeelsest "Gourmet" ajakirjast (2/08),  muutsin veidi koostisaineid ja küpsetusaega.

Põhi:

3 munavalget

1,5 dl suhkrut

1 tl valge veini äädikat

1 tl vanillisuhkrut

2 tl maisitärklist

Kreem:

2 dl 35%-list koort

100g maitsestamata toorjuustu (originaalretseptis oli kasutatud mascarponet)

3 spl tuhksuhkrut

2 spl Limoncellot või mõnd muud tsitruselikööri

Valmista beseepõhjad eelneval päeval. Vahusta munavalged kõvaks vahuks. Lisa pidevalt vahustades pool suhkrukogusest. Raputa vahu pinnale valge veini äädikas ja maisitärklis, vahusta läbi. Sega vanillisuhkur ülejäänud suhkrukogusega, lisa vahule ja vahusta veel, kuni vaht on sile ja läikiv ja ei valgu nõust välja ka siis, kui sa selle tagurpidi keerad.

Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga. Tõsta munavalgevaht plaadile nii, et saad 10 "pesakest". See võiks välja näha umbes nii:

Kuumuta ahi 150 kraadini. Pane küpsetusplaat ahju ja keera kuumus kohe 100 kraadi peale. Küpseta beseepõhjasid 100 kraadi juures 90 minutit. Seejärel jäta ahjuuks praokile ja lase beseesid ahjus üleöö jahtuda ja kuivada. 

Kreemi jaoks vahusta koor, lisa toorjuust, tuhksuhkur ja liköör. Pane kreem lusikaga põhjadele. Kaunista hooajamarjadega. 

Igaüks sai ühe koogikese ja jäi väheks:) Järgmisel korral teen topeltkoguse, st kaks plaaditäit 

pisikesi pavlovaid!

Ja munakollastest sai sabayon.

Sõir

Sõir on eesti-läti-vene päritoluga kodutehtud kohupiimajuust.
Tegu on ühe ülimaitsva suupistega, mida on ääretult lihtne valmistada. Maitsestamiseks on palju, et mitte öelda lõputult võimalusi, tuleb ainult fantaasia tööle panna! Sõir on hästi maitsev (iseküpsetatud) leivaga. Alati kindel hitt külalistele pakkumiseks. Tervislik. Värske. Ilus.

Mina teen tavaliselt liitrist piimast ja 500 grammist kohupiimast kaks erinevalt maitsestatud sõira. Üks traditsiooniline köömnetega (ülemisel pildil) ja teine siis mingi katsetus, seekord küüslaugu ja värskete ürtidega (alumistel piltidel). Algne retsept on pärit nami-namist.

Vaja läheb:

1 l piima
500 g kohupiima
50 g võid
2 muna
1,5 tl soola

Maitsevariant 1: 2 tl köömneid (eelnev pannil röstimine tugevdab köömnete maitset)

Maitsevariant 2: u 3 spl hakitud ürte (mina kasutasin peterselli, murulauku, salveid ja münti) ja 2 küünt purustatud küüslauku

(maitseained on arvestatud 500 g kohupiima kohta, kui teed 2 väikest sõira, pane veidi vähem)

Kuumuta piim keemiseni ja pudenda sinna sisse kohupiim. Hoia kuumana, aga ära keeda!, kuni potti tekib piima asemele valkjaskollane läbipaistev vedelik, mis on vadak. Selleks läheb aega vast mõni minut. Segada pole samal ajal tarvis. Muide, kui kellelgi on ideid vadaku kasutamiseks, andke teada;) Nüüd vala kohupiim marliga vooderdatud sõelale ja lase seal nõrguda 15 min. Sulata potipõhjas või ja lisa kohupiim. Sega hoolikalt, kuni moodustub ühtlane mass. Nüüd lisa soolaga lahtiklopitud munad ja maitseained. Pidevalt segades kuumuta (kuid taas- ära keeda!) umbes 5 minutit. Kasta kauss või sügavam supitaldrik külma veega märjaks ja suru kohupiimamass sinna sisse. Lase külmkapis hanguda. Lõika parajad viilakad ja naudi!

Vaarika-kohupiimakook

Vaarikad on minu suvised lemmikmarjad. Kohupiim on minu lemmik-koogitäidis. Nii et siin üks tõeline lemmikkoogi retsept, mida teen ikka ja jälle, kui vaarikaaeg käes.

Aastaid tagasi krunti ostes saime boonusena kaasa vaarikavõsa, millest korrastades ja harvendades on saanud korralik pisikesi punaseid hõrgutisi pakkuv vaarikaistandus. Väga super. Nii et lemmikkooki saab teha mitmeid kordi ja marju jätkub veel sügavkülma jaoks ka.

See kohupiimakook on mõnusal muretaignapõhjal paksu laimimaitselise kohupiimakihiga hõrgutis.

Põhi:

100 g võid

2, 5 dl nisujahu

2 spl suhkrut

näpuotsaga soola

0,5 tl küpsetuspulbrit

1 muna

Sega pehme või suhkru ja natukese soolaga. Lisa muna. Viimasena sega hulka küpsetuspulbriga segatud jahu. Pane tainapall vähemalt pooleks tunniks külmkappi.

Vooderda 24 cm diameetriga lahtikäiva koogivormi põhi tainaga. Küpsetuspaber pane alla, servad määri võiga. Võib jahu kasutades taigna rullida ja siis taignarulli kasutades vormi tõsta, mina kasutan "vajutamistehnikat"- lihtsalt surun taigna ühtlase (3 mm paksuse) kihina põhja. Tahenda jälle 15 min taignaga vormi külmkapis. Torka kahvli või tikuga mõned augud põhja sisse ja küpseta 200 kraadi juures 10 minutit ahju alumisel siinil.

Täidis:

600 g 5%-list maitsestamata kohupiimapastat

2 dl hapukoort

1 laimi koor riivituna ja mahl

3 dl suhkrut

5 muna

Klopi munad suhkruga lahti ja sega hoolikalt ülejäänud ainetega. Vahustada pole midagi vaja.

Vala täidis koogipõhjale ja küpseta ahjus keskmisel siinil 175 kraadi juures 1 tund

kuni tund 15 min. Täidis peab muutuma pealt helekollaseks ja vormi liigutades lööb valmis kook vormi külgedelt lahti. Esialgu võib kook liigutades vabalt veidi võdiseda, seistes hangub täidis täielikult.

Sellele koogile meeldib väga, kui teda enne söömist hoida mõned tunnid (või ka öö või päev läbi) külmkapis, siis ta taheneb mõnusaks kreemiseks-juustuseks ja mulle ka maitseb ta jääkülmana rohkem kui toasoojana.

Aga muidugi võib süüa ka kohe jahtununa. Igaljuhul kõige olulisem - kata enne söömist kook rohkete vaarikatega!

Vaarikad võib üle puistata tuhksuhkruga.

Krevetisalat laimi ja koriandriga

Ilma poolest võib selle suvega siiani üsna rahul olla - on olnud sooja, päikest, sekka ka värskendavat vihma. Selline päev, kus tahaks ennast soojendada tunde ahjus haudunud liha ja tüümiani-rosmariiniga sealsamas potis küpsetatud juurviljadega, oli vist viimati hilistalvel-varakevadel. Praegused toidud on kiired, kerged, värsked.

Selle salati jaoks kasutasin külmutatud eelkeedetud terveid hiidkrevette. Kala ja mereande tuleb sulatada struktuuri ja maitseomaduste säilimise huvides aeglaselt, võttes nad varakult enne tarvitamist sügavkülmikust külmikusse, kus jääkristallid neis saavad rahulikult kudesid vigastamata sulada. Sulamisvesi vala ära. Et oleks mugavam süüa, eemaldasin sulanud krevettidelt pead ja koore, sabaotsakese jätsin külge.

400 g hiidkrevette

1 tl võid, 1 tl oliivõli

1 küüslauguküüs või 1 šalottsibul

1/2 punase tšilli kauna

1 laimi mahl ja riivitud koor

1 dl cavat või mõnda muud kuiva vahuveini või siidrit või valget veini

punt koriandrit (15 g)

soola

pipart

salatilehti ja tomatit

Kuumuta sügavamal pannil või-oliivõli segus hakitud küüslauku (või šalottsibulat) ja tšillit 1 minut, jälgi, et kõrbema ei läheks. Lisa alkohol ning laimimahl ja -koor. Lase keema. Pane vedeliku sisse krevetid ja hoia väikesel kuumusel: tooreste krevettide puhul niikaua kuni krevetid muutuvad roosakaks (u 5-7 minutit), eelkeedetud krevetid 1 minut. Ära kauem hauta, krevetiliha muutub tuimaks. Haki sisse punt koriandrilehti. Maitsesta soola ja pipraga. Sega ja tõsta tulelt. Pane kaas peale ja lase maitsetel mõni minut tõmmata.

Aseta salatilehed ja tükeldatud tomatid taldrikule, lao peale jahtunud krevetid ja kastmeks vala kõige peale maitsev krevetileem.

Söö värske saiaga (näit. ciabatta), juurde võta klaasike külma kastmetegemisest üle jäänud vahuveini. siidrit või valget veini.

Kaks kööki

Mul on kaks kööki: linnaköök ja maaköök. Nad on väga erinevad, lausa vastuolulised nii oma disainilt kui ka tehnilistelt võimalustelt (seda siis linnaköögi kasuks).

Nüüd järgi mõeldes on ka toidud, mis me neis köökides teeme, erinevad. Maal küpsetan leiba, teen sõira, praeme õues lesta, räime (või midagi muud, vastavalt sellele, mis meri on kaluritele andnud), minu mehe poolt valmistatav vaieldamatu hittroog on päevalilleõlis praetud värsked kartulid sibula ja tilliga. Linnasöögid on meil "puhtamad", mul puudub igasugune tahtmine ja ka aeg nühkida rasva- ja muude pritsmetega kaetud roostevabat tööpinda ja juuste lehvides ning lahtiste retseptimärkmete tuuletõmbes lenneldes  enne külaliste tulekut paaniliselt püüda päästa eluruume söögitegemisega "lõhnastatusest"  (on toite, millest ka maailma parim õhupuhastaja jagu ei saa!). Magusaks teeme maal lihtsaid kooke ja marjamagustoite sellest, mis parasjagu metsas valminud-metsmaasikad, mustikad, vaarikad. Maakoogid on sisult pigem kohupiimased-hapukooresed, linna omad toorjuustused. Linnas ei ole tuhinat teha "umbrohutoitu"- nõgesed, oblikad ja võililled valmivad ikka maal. Mitte, et toorainet poleks linnas- selle saab ju sinna kerge vaevaga toimetada, aga kuidagi kohatu tundub mulle oma linnaköögis näiteks võililleõisi praadida.

Vaatamata kõigile oma erinevustele nii väljanägemise poolest kui inspiratsiooniallikana, on mõlemad köögid mulle armsad. Kui mult on küsitud, kuidas ma jõuan ja tahan nii palju kokata, siis minu vastus on, et  köök ja söögitegemine on minu pelgupaigad ja teraapiakeskused vastukaaluks kaootilisele ja tihti omatahtsi kulgevale igapäevaelule.   Kui sul on neli last , lemmikloom, kaks kodu ja aed, siis on eluliselt oluline aeg-ajalt  põgeneda maailma, milles toimuvad protsessid on (enamjaolt) minu kontrolli all ja tegevuse tulemus selline, nagu planeeritud sai. Loomisrõõmust rääkimata.

Ja suurimat naudingut pakub muidugi see, kui minu poolt teraapia käigus loodu kaob ovatsioonide saatel tänuliku ja rahuloleva publiku kõhtudesse ja suudab jätta positiivsusest laetud tunde nende maitsemeeltesse:) 

Mustikatega jogurti-vahukooretort

Mustikaaeg on käes ja seda hooaega alustasime ühe suvise lumivalge sisuga,  pehmel biskviitpõhjal ja  rohkelt mustikatega ülepuistatud tordiga. Kasutasin valmistamiseks 20 cm diameetriga lahtikäivat koogivormi.

Tordipõhi:

1 muna (ökomunad on parimad!)

1 spl suhkrut

1 spl jahu

Vooderda koogivormi põhi küpsetuspaberiga. Vahusta muna suhkruga paksuks heledaks vahuks. Sega tasakesi juurde jahu. Vala tainas koogivormi, aseta eelkuumutatud ahju ja küpseta 200 kraadi juures u 7 minutit, kuni biskviit muutub pealt kuldseks.

Jogurti-vahukoore täidis

200 ml maitsestamata jogurtit (mulle meeldib väga Pajumäe mahe maitsestamata jogurt, seda kasutasingi)

2 spl suhkrut

200 ml 35%-list rõõska koort

1 spl suhkrut

1 tl vanillisuhkrut

2 spl zhelatiini

Puista zhelatiin u 80 ml vette ja lase paisuda 15 minutit. Siis vala kastrulisse ja kuumuta ettevaatlikult, samal ajal segades, kuni zhelatiin lahustub. Lase jahtuda.

Sega jogurt 2 spl suhkruga. Vahusta koor 1 spl suhkru ja 1 tl vanillisuhkruga. Sega omavahel jogurt ja vahukoor. Lisa pidevalt segades peenikese nirena vedeldatud zhelatiin. Vala täidis tordipõhjale ja lase külmkapis tarduda.

Kui tort on tarretunud, eemalda ta vormist ja aseta vaagnale. Puista peale ROHKELT mustikaid. Jube hea on, homme läheb kordamisele - mustikaid on metsa all metsikult:)

Pisikesed porgandid küüslaugu-petersellivõiga ja wasabikaste

Porgandite harvendamise käigus ülejäänud pisikesed porgandilapsed on nii imemagusad ja õrnad, et neist lausa peab omaette roa valmistama. Kahju supi sisse teiste hulka ära neid kaotada. Petersell ja küüslauk annavad roale mõnusalt vunki juurde, wasabikaste teravus sobis porganditega imehästi, samas mitte tappes porgandite oranzhi magusust. Kõige õigem oleks neid valmistada aurutamise teel, jättes nad veidi krõmpsuvaks. Ülekeedetud ja lödist köögiviljast kaob üldse minu arust igasugune maitse, samamoodi kaob ka soov neid süüa.

Valmistamine:

punt noori porgandeid

Pese porgandid hästi hoolsalt mullast puhtaks, koorida pole vaja. Jätta jupike rohelisi lehevarsi külge- sealt on hea pärast näppudega süües kinni hoida ja kastmesse kasta. Auruta porgandeid 5-7 minutit, nii et nad jääksid kergelt krõmpsud, mitte ei muutuks liiga pehmeks.

Küüslaugu-petersellivõi:

50 g võid
1küüslauguküüs
1 spl hakitud peterselli
soolahelbeid

Sega omavahel pehme või, purustatud küüslauk ja petersell. Pane maitsevõi pannile, sulata. Lisa võisse porgandid. Raputa peale soolahelbeid

Wasabikaste:

0,5 dl hapukoort
0,5 dl majoneesi
2 tl wasabi pulbrit
0,5 dl murulauku või rohelist sibulat
soola, pipart

Kastme jaoks sega omavahel kõik ained. Kui soovid rohkem teravust, lisa wasabit oma maitse järgi rohkem. Et meil olid sööjateks ka lapsed, tegin kastme keskmiselt terava.

Süües saab igaüks oma porgandi kastmesse dippida ja suhu pista. Mõnus!

Edit: tagasiside on olnud selline, et selle koguse wasabi-pulbriga on kaste mõnele sööjale liiga terav -"tuld lööb silmadest". Samas teravama maitse austajatele ok. Soovitus oleks: alustage 0,5 tl wasabipulbri lisamisega-segage, maitske. Kui on nii paras, las jääb, kui tundub, et võiks wasabisem olla, lisage 0,5 tl kaupa juurde, iga korra järel segades ja maitstes. Nii saate kastme oma maitsele parajaks timmida.

Puuvilja-marjasalat cavasabayoniga

Marja- ja puuviljaaeg on just nüüd! Kõikvõimalikul kujul- niisama, kookides, jäätistes, magustoitudes, magusates ja soolastes salatites-tuleks neid vitamiinipomme praegu süüa, sest talvel võib sellisest värskusest ja maitsest ainult unistada... Isegi minu kohe 5-kuuseks saav poeg sai oma elu esimesed "päris" toidu maitseelamused just nüüd kahest metsmaasikast ja kahest mustikast:) Oioi, kuidas maitses!
Ka nami-nami kooskokkamise teemaks seekord tervislikud ja värsked puuvilja- ja marjasalatid.
Eile tegin Pavlovat, millest jäi üle munakollaseid ja ka pudeli Cavat olin külalisteootuses õhtusel poeskäigul riiulist kaasa kahmanud.
Et vahuvein sobib marjade ja puuviljade kõrvale joomiseks, siis miks mitte valmistada mõnus kerge magustoit, kus marjade ja puuviljade kaaslaseks cavaga sabayon (või zabaglione itaalia-päraselt). Sabayon on klassikaline prantsuse-itaalia päritolu magus kaste, mida tehakse tavaliselt munakollaseid, suhkrut ja veini/dessertveini/vahuveini veevannil vahustades. Ülioluline on kuumust mitte liiga suureks lasta, sest siis tekivad kastmesse munakollasetükikesed. Et mul on kord nii juhtunud, olen nüüd eriti ettevaatlik.

Puuvilja-marjasalat:
maasikad
aprikoosid
pirn
arbuus
mustikad
põldmarjad
ananass
muuda või lisa koostisaineid vastavalt marjade-puuviljade valmimisele või oma maitsele

Tükelda marjad ja puuviljad suupärasteks tükkideks, sega omavahel.

Sabayon
4 munakollast
1 dl suhkrut
1,5 dl cavat

Vahusta munakollased ja suhkur heledaks vahuks.Lisa cava. Tõsta kauss keeva veega poti kohale. Vispelda segu pidevalt. Sabayon on valmis, kui kogus on umbes kahekordistunud ja kaste on mõnusalt paks ja kohev.
Lase sabayon kas leigeks või täielikult jahtuda ja serveeri marja-puuviljasalatiga. Kaunista melissi või mündiga.

Roosiline rullbiskviit

Selle koogi puhul on tegelikult tegemist lihtsa rullbiskviidiga, mis metsamarjade ja suhkrustatud roosi õielehtedega kaunistatult sai üsnagi külluslik, lausa tort! Et aga peale vahukoore rasvainet koogis peaaegu polegi, on ta samas suvine ja kerge.

Biskviit:

5 muna

5 spl suhkrut

5 spl jahu

Täidis:

20o ml 35% koort

1 spl suhkrut

1 tl vanillisuhkrut

2 dl metsmaasikajogurtit

1 banaan

2 dl metsmaasikaid

Kaunistuseks:

metsmaasikaid, mustikaid, roosi õielehti

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks. Sega õrnalt sisse jahu. Kalla taigen küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures 8-10 minutit. Kontrolli küpsust puutikuga. Kummuta biskviit ahjupaadilt teisele küpsetuspaberile ja eemalda küpsetamisel kasutuses olnud küpsetuspaber ettevaatlikult biskviidi küljest. Keera biskviit koos küpsetuspaberiga rulli ja lase jahtuda.

Täidise jaoks vahusta koor suhkru ja vanillsuhkruga. Lisa 2 dl metsmaasikajogurtit, kahvliga purustatud banaan ja terved metsmaasikad. Määri täidis jahtunud ja lahtikeeratud biskviitpõhjale. Keera rull fooliumisse ja lase vähemalt 1 tund külmkapis seista.

Täidist jäi enne üle. Määri ülejäänud täidis külmkapist võetud rullbiskviidile ja kaunista metsmaasikate, mustikate ja suhkrustatud roosi õielehtedega.

P.S. Risto ja Viiu - kook sai tehtud teie küllatulekuks, aga kuna see lükkus edasi, pistsime ta ise pintslisse ja teie peal katsetame siis midagi muud:)

Rabarberi-maasikakissell

Suures rabarberikookide tegemise hoos olin täiesti ära unustanud keeta oma suurt-suurt lemmikut rabarberikisselli. Häbilugu. Õnneks saab seda viga veel parandada. Keetsin kisselli viimastest rabarberivartest ja esimestest maasikatest:) Ma koorisin pooled rabarberitest (koor hakkab juba üsna tugevaks muutuma), pooled jätsin koorimata - kisselli ilusa värvuse pärast. Ka maasikad annavad ilusat helepunast värvi. Mulle meeldib kisselli lihtsalt niisama külmana juua. Võib muidugi süüa ka vahukoorega, jäätisega, kohupiimakreemiga, riisipudruga. Igatpidi on väga hea!

Järgmine kissell valmib ilmselt mustikatest.

1 l vett

150 g suhkrut

300g rabarberit

200 g maasikaid

(võib võtta ka maasikaid ja rabarbereid pooleks või muuta nende vahekord oma maitsele sobivaks)

2 sl kartulitärklist

Tükelda rabarberid ja maasikad. Pisemad maasikad võivad jääda terveks. Sega vette suhkur, aja keema. Lisa rabarber, keeda 4-5 min. Lisa maasikad, keeda veel 4-5 min. Sega kartulitärklis vähese külma veega ja lisa see, samal ajal kisselli pidevalt segades. Kuumuta kissell keemiseni, mil ta pakseneb. Valmis!

Šampinjonipüreesupp sulatatud juustuga

Senikaua, kui veel metsaseenehooaeg pole tõeliselt alanud, saab kiire ja maitsva supi šampinjonidest. Ma kasutan pruune šampinjone-need on "metsasema" maitsega :)

250 g šampinjone

2 spl võid

1 spl nisujahu

800 ml seene- või kanapuljongit

100 g sulatatud juustu ("Merevaik")

100 ml 10 %-list rõõska koort

soola, pipart

Serveerimiseks:

hapukoort

siledalehelist peterselli

Sulata pannil või, kuumuta selles läbi tükeldatud seened. Raputa ühtlaselt peale nisujahu, sega hoolsalt. Vala hulka pool puljongist, lase keema tõusta. Püreeri supp. Vala potti, lisa ülejäänud puljong ja rõõsk koor, lase keema tõusta. Võta pott tulelt ja pidevalt segades lisa kuuma supi sisse sulatatud juust. Maitsesta pipraga, kui tarvis, lisa veidi soola.

Paku hapukoore ja peterselliga. Kõrvale head saia ja valge vein!

Supp maitseb hästi nii kuumalt kui ka soojal suvepäeval külmalt-külmalt serveerisin "tervitusampsuna" väikestest klaasidest.

Külmutatud sidrunine tort beseega

Minu kolme eelneva postituse retseptid osutusid vajalikuks selle mõnusa magusa juures:)

Good Foodist leidsin ahvatleva külmutatud suvise tordi, millele tuginedes valmis minu versioon. Eriti kiirelt ja lihtsalt saab tordi valmis muidugi siis, kui on võimalus (ja soov) kasutada valmis poe keeksi ja créme fraiche'i. Võib-olla on isegi lemon curd kusagil purgistatult müügil. Siis saab tordi kokku pandud 10 minutiga!

Vaja läheb:

5 lõiku keeksi

500 ml créme fraiche'i

u 200 ml lemon curd'i

(sidrunivõie)

u 30 g beseeküpsiseid

Tordipõhjaks lõika keeksist nii õhukesed lõigud, kui võimalik (alla 1 cm). Tort saab maitsvam, kui põhi on õhuke. Lao 4 lõiku 20 cm diameetriga lahtikäiva koogivormi põhja, viies tee sobivateks paladeks ja täida tekkinud tühimikud.

Vala créme fraiche kaussi, lisa beseed, sega õrnalt läbi. Tõsta supilusikaga tordipõhjale vaheldumisi koore-besee segu ja sidrunivõiet. Ära neid omavahel sega. Kui täidis tehtud, raputa vormi õrnalt tasasel laual, et pind ühtlustuks. Kata vorm toidukilega ja panne vähemalt neljaks tunniks sügavkülma.

Tõsta vorm sügavkülmast välja 45 minutit kuni 1 tund enne serveerimist.

Kaunista värskete marjadega (näiteks sõstrad, maasikad, vaarikad...). Veidi sulanuna on teda hõlpsam lõigata ja maitse on ka parem, kui täiesti läbikülmununa. Tekstuur saab selline semifreddolik, poolpehme. Créme fraiche annab külmununa kergelt toorjuustuse maitse, sidrun hapusust ja beseed magusust ja õhulisust.

Järgmisel korral teen põhja õhema, seekord jäi minu jaoks veidi paksuks.

Ja muide, kõige maitsvam oli tort järgmise hommikul, kui ma eelmisel õhtul järelejäänud tüki olin pannud külmkappi, mitte sügavkülma. Isegi vormi oli ilusti hoidnud.

Lemon curd

Sellest Suurbritannias palju kasutatavast (küll küpsise- või saiakattena, kookides, tortides, magustoitudes, jäätistes...) võidest või kreemist on saanud minu uus lemmik. Temas on palju sidrunit, aga ta pole liiga hapu. Temas on palju suhkrut, aga ta pole liiga magus. Väga sidrunine. Väga siidine. Järgmine kord, kui teen sidrunikooki, kasutan täidiseks just lemon curd'i. Võide tegemisel kasutasin Elinor Klivansi meetodit, kus ta vastukaaluks tavapärasele kõigi koostisainete ( välja arvatud või, mis lisatakse hiljem) kausis kokkusegamisele ja veevannil kuumutamisele kasutab veidi teistsugust lähenemist. Nimelt, sidrunivõide kuumutamisel võib kergesti juhtuda, et tekivad sisse munatükid (kui kuumus läheb liiga suureks või ei vispeldata kogu kuumutamise aja piisavalt tugevasti). Selle vältimiseks tuleb tema meetodi järgi esmalt või ja suhkur mikserdada, lisada munad ja siis sidrunimahl. Seejärel hakata potis kuumutama.

Vaja läheb:

75 g magedat võid

150 g suhkrut

3 muna

1 dl värskelt pressitud sidrunimahla

1 spl riivitud sidrunikoort

(mul oli ilus suur mahlane sidrun, sain vajamineva koguse kätte ühest sidrunist)

Pane kaussi pehme või ja suhkur, mikserda u 2 minutit. Lisa ükshaaval munad. Iga muna lisamise järel mikserda segu ühtlaseks. Lisa sidrunimahl. Segu näeb välja tükiline, aga need on võitükid, mis kuumutamisel sulavad, nii et muretsemiseks põhjust pole.

Vala segu paksupõhjalisse potti ja kuumuta pidevalt segades 15 minutit.

Segu pakseneb ja muutub kreemjaks võideks. NB! Keema ei tohi lasta!

Tõsta valmis võie pliidilt ja lisa riivitud sidrunikoor. Vala võie purki ja kaaneta. Pane külmkappi-jahtudes pakseneb ta veelgi. Külmkapis säilib lemon curd nädala, sügavkülmas 2 kuud.

Créme fraiche

No ei ole igas poes créme fraiche' i Eestis. Ammugi oleks seda jabur otsida meie muidu väga armsast, aga vägagi piiratud kaubavalikuga külapoekesest. Kui maal tarvis, tuleb ise teha. Retsept nami-namist:

1,25 dl hapukoort

2,5 dl 35%-list rõõska koort

Lisa hapukoor rõõsale koorele ja kuumuta 45 kraadini. Vala segu purki või pudelisse ja jäta 8 tunniks kuni paariks päevaks sooja kohta seisma, kus segu pakseneb. Säilib külmkapis 3 nädalat.

Ma hoidsin hapu- ja rõõsa koore segu 8 tundi toatemperatuuril, kus ta ilusti selle ajaga paksenes ja siis panin külmkappi. Kasutamise ajaks (järgmisel päeval) oli ta külmkapis veelgi paksemaks läinud.

Väga hea tuli välja- mahe ja kreemine.

Lihtne keeks

Mul tuli keeksitegu ette võtta mitte keeksi enda, vaid ühe teise koogi pärast, mille põhjaks oli tarvis keeksi. Aga nii maitsev kukkus välja, et teen teinekordki.

175 g võid

200 g suhkrut

4 muna (kollased ja valged eraldada)

pool sidrunit-koor ja mahl

200 g jahu

Vahusta pehme või suhkruga. Lisa ükshaaval munakollased. Sega hulka riivitud sidrunikoor ja -mahl, siis jahu. Lõpuks lisa kergelt segades vahustatud munavalged.

Määri keeksivorm võiga, vala taigen vormi. küpseta 200 kraadi juures 45 min. Kontrolli küpsust puutikuga.

Jahtunud keeksile raputa tuhksuhkrut.

Mugandatud kultuslikust kokaraamatust "Saiad. Pirukad. Koogid"